On loogiline või ei ole?

Nii. Olen siis kodus tagasi. Londonis. Jõudsin nii paari tunni eest. Põhimõtteliselt olen elus, muig, aga kõik on sees sassis. Ei midagi sellist, milles blogis kirjutada, aga korrakem eelmainitud fakti, et seespidiselt olen veits pahempidi keeratud. Ja ei ole hea olla. Koju tulles hakkasin esimese asjana nutma näiteks. Tikker tuli ja kallistas. Ja ma tean, et varsti läheb üle, aga praegu on paha.
Ja hirmsasti tahaks koju. Päris koju. Eestisse koju. Teised sõitsid hommikul Tallinnasse ja mina lendasin Londonisse. Terve lennu aja oli klimp kurgus.
Ma täna rohkem ei kirjuta. Kuulan nüüd Eesti muusikat ja masendun. Ja asi ei ole ainult koduigatsuses, vaid mõne asja ilmnemises ja ebaõnnes ja segaduses ja abituses.
Oh jah. Isegi Jan Uuspõld oma 'Uue isamaalise lauluga' suudab seespidiselt kaose tekitada...

.
.
.
EDIT: Mingi tunnikese hiljem (ehk siis umbestäpselt praegu) olen ma ära joonud pool pudelit veini, kuulanud igasugu muusikat, omaette tantsinud, olnud vaheldumisi talutavas, halvas ja veel halvemas tujus, kolanud veits internetis, tigetsenud selle peale, et ma ei saa kellelegi helistada krediidi puudumise tõttu ning lauatelefoni ei oska mina ära ühendada ning tõsiasja peale, et ma ei taha selle rõveda vihmaga mingeid putkasid tuulama minna.
.
Do not disturb. Hangover under construction.
.
.
.
EDIT 2: ametlik teaadaanne pealkirjaga 'Kõikuva Iirise kummalised seiklused'. Tikker palus kirjutada, et 'see ei oled kummaline'.
Esimest korda elus mõikas nagu. Nüüd kõigun arvuti taga ja täidan seda linnukesekasti nimekirja 'asjad, mida sa teha tahad' ees 'blogi kirjutamine pilves/üle keskmise purjus peaga'.