Igavesed rohedilemmad

Ehk siis jätkuv peavalu teemal, mida me sööme ja tarbime ning kuidas see meid mõjutab. Teemasid saab kenasti alajaotustesse jagada. 

Toit.

Ise kodus süüa tehes ning omale kaupluses tooteid valides teen ma selle valiku, mis mulle kõige õigem tundub. Enamasti siis kas mahe ja/või kohalik kaup. Noh, näiteks juustu ma ei osta mahedat, sest see oli nii kibeda maitsega, et otsustasin lihtsalt kohaliku kasuks. Olen ka märganud, et juba pikemat aega jätan ma pigem puuviljad ostmata, kui et tassin näiteks nelja nektariiniga koju veel plastmasskarbi ning pakkevõrgu. Mingeid pagana Uus-Meremaa või Lõuna-Aafriga õunu ei osta ma nagu iialgi. Nõme on see,  et kodu suhtes kõige mugavamas asukohas olev pood ei ostagi kohalikke õunu sisse. Hea küll - üks sort on. Sellised hästi hapud ahjus küpsetamise õunad. Nagu... Ajuvaba. Nii ma siis peangi minu jaoks ebamugavas kohas asuvasse Sainsbury's'sse ronima, et sealt kohalikku toodangut saada. No olgu, sellega saab veel hakkama. Hoopis suurem dilemma on mul pidevalt tööl olles.

Nimelt saame me tööl ühe naela eest lõunat osta. Enamasti on kokad nii kenad, et nad teevad seda, mida sa tahad. Noh, kas salatit või nuudleid või liha või kala vms. Aga asja juures on aga. Nimelt nad ei kasuta mitte mingit mahetoodangut. Olen ise oma silmaga näinud, et jogurtid ja pähklivõid ja koogikesed sisaldavad kõik GM-i. Kindlasti veel paljud muud asjad, sest ega ma ju kööki revideerimas ei ole käinud, loen neid silte, mis lihtsalt kättesaadavad on. Ja nii ongi - kas siis odavalt ja mugavalt GM toit või palju raha ning aega kulutades isetehtud toit. 

Mulle küll meeldib hirmsasti süüa teha ning vahel teen tööle kaasa ka, aga vabal päeval eelistan ma lihtsalt niisama tshillida ja ja puhata. Sest ma lihtsalt ei jaksa. 

Samas, eks, raha kokkuhoiu mõttes võib ju praegu süüa küll tööl ja odavalt. Ükspäev, kui rohkem raha on, saan rohkem valida. Sest hotellis töötades olid meil tasuta lõunad ning tööriided saadeti tööandja kuludega keemilisse. Nüüd pesen ma kõik oma tööriided ise ning kõigele lisaks tuleb veel süüa ka osta. Ei-ei, mulle ikka meeldib mu töö, aga kui mul enne kestis pesupulbripakk pool aastat, siis nüüd vaid 1,5 kuud. Et kulud on suurenenud ja... Noh, saate aru. Aeg versus raha versus südametunnistus versus tahe versus õige versus jne.

Taaskasutamine/ümbertöötlemine.

Kes veel mäletab, siis meil on aias kompostihunnik. Ikka funkab ja kasvab ning olen sealt päris mitmeid kordi juba mullaks muutunud kihti mööda peenrakest laiali vedanud. Eile jälle kühveldasin seal hunnikust ning välja veeresid apelsin ning mandariin. Kuhja sügavuse järgi otsustades olid nad seal kindlasti üle kuu aja olnud. Ja neil ei olnud mitte ühtegi lagunemise märki, kuigi muu kraam samas kihis oli juba selline mustjaspruun läga väikeste tuvastamatute tükkidega. Need tsitruselised said kindlasti ära visatud ikka sel põhjusel, et nad enam söömiseks ei kõlvanud... Aga kuu aega hiljem kõige roiskuva keskel ja ikka täiesti puutumatud...?

Majakaaslased on hakanud rohkem taaskasutusse panustama. Näiteks ei ole enam ainult mina see, kes köögis asuva kasti õue omasse tühjendab. Samas tarbivad nad igast kräppi ikka oluliselt rohkem kui mina ning mitte kõik asjad ei lähe taaskasutusse... Aga noh, parem kui varem. 

Kehahooldus.

Sellega nii suurt teemat ei ole kui toiduga. Kuna juuksehooldustooteid ei kulu nii palju kui toitu, siis neid võib valida ja rahus ka kallemaid asju osta. Samas on meie vannitoas veel eelmistest elanikest mahajäänud nänni. Enamuse olen tööle viinud - seal kuluvad ikka ära, aga näiteks juuksepalsamit ei kasuta seal keegi. Seega vedelebki meil vannitoas mõni palsam. Ja minul on juhuslikult mahepalsam otsas. Aga käsi ei tõuse keemilist kasutama. Pigem olen üldse ilma. Sest ma ei taha rohkem keemiat enda sisse ja peale (sest mingi 60% imedub läbi naha vereringesse...), samas südametunnistus närib, et raiskamine... Oeh. 

Helgematel toonidel jätkates roovisin oma nõgeseleotise ära. Tulemus: oluliselt vähem juukseid tuli pärast pesu peast ära. Nii et see point on siis tõestatud. Siidisust ja pehmust seevastu küll nagu ei märka, pigem tunduvad juuksed just kuidagi traatjamad ja tugevamad. Kuivõrd ma eelmine pesukord proovisin kummelileotist (ei, sellest ei olnud ma midagi kuulnud, aga kuivõrd kummel ju muidu selline hea taim on, siis mõtlesin proovida), siis tean omast kogemusest rääkida, et kummel tegi küll juuksed palju pehmemaks ning siidisemaks. :) Nii et mul on kahtlane tunne, et kui ma ükskord siin mahekummelit kuskilt leian, siis ma teen kummeli-nõgese leotist. :P

Juusterindelt veel nii palju, et ootan jätkuvalt Ebayst oma spets juukseharja. 21 juuli maksin ära ja puha, siiani pole välja saadetud. Uurisin küll, et kusmaal asi on ja nii, aga mingit asjalikku vastust ei saanud. Ühe ebaasjaliku sain küll, aga see mind eriti ei aidanud. Noh, kui nad varsti ei saada, siis küsin papi tagasi. Mis seals ikka.

Muideks, tomatid õitsevad. :) Varsti saab mahetomateid!

... ja lapsepõlv tuleb meelde...

Ehk siis lõik raamatust 'Mina ja mu juuksed', peatükk 'Looduslikud ravimid', alapeatükk 'Nõgesed'.

Kui te mu tuba praegu näeks, siis te arvaks, et must on saanud nõid. Oih, vabandust. Teie, eestlased, ei arvaks asjast ilmselt üldse mitte midagi, ei paneks seda tähelegi. Kui keegi siinsetest mulle praegu külla tuleks, arvaks nad, et ma olen peast soe ja kindlasti mingi neopaganlik nõid. Või siis mustlasverd. Või midagi muud kahtlast. Sest kellel muul ikka toas nööri külge neli suurt kimpu nõgeseid ja kaks väiksemat kimpu piparmünti kuivama oleks pandud? 

Käisime nimelt Evely ja Maarjaga pargis mulle nõgeseid korjamas. Teate ju küll seda vanarahva tarkust, et nõgeseveega loputamine teeb juuksed siidiseks ja muud imevärki. Siinse vanarahva tarkus see muideks ei ole, sai kontrollitud. Ja kuigi mul olid aiatöökindad käes, sain ma päris mitmelt poolt kõrvetada. Nagu lapsepõlves, ehkki minu mäletamist mööda nad nii hiiglaslikud ei olnud... Ja seda ma ka ei mäletanud, et mingi 7 tundi hiljem sõrmed ikka täiega valusad on. Oh well, kes ütles, et neonõidade elu lihtne on?

Aga pärast seda vahvat enesepiitsutamistseremooniat jätkasime päeva kudumisringiga. Oma tavalisest pesast elutoa vaibal kolisime ümber õue õunapuu alla. Mmm... :) Päike paistis, tuuleke puhus, rohi oli roheline, süüa oli palju, ja Evely kihlatu vanaema on nagu megaäge. Jah, oli jah vanaema kudumisringis. Ja mulle see just meeldibki. Nii huvitav oli kuulata lugusid, kuidas asjad omal ajal olid... Ma arvan, et maailm oleks palju parem paik, kui erinevad generatsioonid omavahel rohkem suhtleks. Einoh, ma tean, et paljud on mingid virisevad eided, aga vahvaid on ju ka. Ärge kartke vanemaid inimesi! Neil on palju pakkuda, uskuge mind.

Tagasiteel bussis (sest me jäime rongist maha) kohtasime mustlaseid, kelle pihta me Maarjaga täiesti alatult ebasündsaid nalju loopisime. Nad nimelt nägid sihukesed räpased välja ning tegid kilekotis võileibu, mida siis mööda bussi laialivalgunud lastele jagati. Me siis Maarjaga leidsime, et noh, rändrahvas ju ikkagi, teevad süüa seal, kus juhtub. Et tegelikult peaksime me üleüldse tänulikud olema, et nad mingi patareidega spiraaliga suppi keetma ei hakanud... Ja et me peaksime ettevaatlikud olema, et see pereema meile mustlasneedust peale ei pane... 

Muideks, ma unustasin vahepeal mainida, et Yuyu käis mul külas. :) Tuli kaheks päevaks Londonisse, enne kui Saksamaale edasi pani. Küll oli hea laterdada. Ilma vända ja vooluta, ausõna. 

Aga nüüd tõttan ma oma hilisõhtusele kohtingule moslemist töökaaslasega. Tal on nimelt alati ilusad peasallid ning nii ma siis saatsin ta mulle ilusat salli ostma. Nüüd olevat ta selle ära ostnud ning tuleb siiakanti, et see mulle just täna õhtu üle anda. :)

EDIT: Sall on väga luks! Tume fuksiaroosa, ilus ja õhuline, pisikeste heledate litrikestega ära tikitud... :) Koju tulles toppisin selle omale samamoodi pähe nagu see moslemineiu seda kannab, niimoodi beduiini kombel, mitte päris nii, nagu keskmine moslem. Noh, niisama proovi pärast. Täitsa hästi sobis, kusjuures. Kohe kadedaks teeb, et ma ei saa ägedat salli peas kanda, sest muidu peetakse mind moslemiks, mida ma ju ei ole...
Tagasitulles oli muidugi tüüpiline Londoni õhtu. Mööda vaikseid tänavaid kõnnib peale sinu veel mingi hinduss, kellel taskus mobla värskeimat India tümspu üürgamas. Siis ta üritab sind kindlasti ära rääkida. Kui see ei õnnestu, siis ta tümpsub omaette edasi, aegajalt sinu poole kiigates, et ega sa juhuslikult ümber mõelnud pole ja äkki sa nüüd juba ikka tahad tema seitsme lapse emaks hakata.
Ja kui hinduss üürgava tümmiga on nurga taha kadunud, kõnnivad järgmisel tänaval rebane ja kass külg-külje kõrval üle tee...
Ning siis koju jõudes kastad tomatid ära ning tuppa tulles võtab sind vastu värske piparmündi lõhn. :) Küll on kahju, et homme peab tööle minema..

Vanakuradi vanaema

Raisk, ma ütlen. Uhh, tänane trenn läks nii metsa, kui üldse minna annab. Polegi nii metsa läinud juba aastat üks ja kaks... Poole trenni pealt oli lihtsalt pea TÜHI. TÜÜÜÜÜÜÜÜHI. Umbes nagu ma ei oleks seda lugu ette valmistanud, selle järgi neli nädalat tantsinud või seda lugu üleüldse kunagi enne kuulnud... Mul oli nii häbi. Ma ajasin mingi 27 korda sassi. Lihtsalt seisin saali ees, kõikide pilgud minul ning vahtisin tühja pilguga peeglisse, sest terve tunni teise poole polnud mul halli aimugi, mis selles koreos edasi juhtuma hakkab. Tundus, et enamus pipisid andsid andeks ja naersid selle peale, aga üks oli õite pahur ja jalutas tunni lõpus välja... Ma siiralt loodan, et ta ei kaeba, sest mismoodi ma juhendajale põhjendan, et mul pea tühi oli? Uhh. Täielik ebaõnn. Ma terve tee koju keskendusin pingsalt lausele, et shit happens ning et ka selles p*rsekukkumises on peidus õppetund... Lihtsalt need naised maksavad kõik ilget pappi, et mina neid õpetaks ja siis mina olen mingi nõme saamatu möku...

Aga muidu on mul täna toore-päev olnud. Toore- ehk siis juurviljapäev. Päev otsa õnnestus, ajasin puuvilju näost sisse ja jumala okei oli olla ja misiganes. Kuni pärast trenni bussis hakkas pea ringi käima ning mõtlesin, et tea, kas panen pea kõrvaltoolile või oksendan niisama vahekäiku. Ei juhtunud kumbagi, aga koju jõudes sõin potsiku jogurtit igaks juhuks ära. Igatahes enam ma trennipäeval söömist ei piira, sellel on koledad tagajärjed.

Tänane päev

Umbes kella kella poole viie ajal pärastlõunal kakerdas kööki räsitud olemise ning sassis juustega inglise neiu ning tervitas mind suure haigutuse saatel sõnadega 'tere hommikust'. Praegu, kui kell läheneb kuuele, tegi teine naabrinna akna lahti, pani sigareti ette ning asus kõva häälega telefoni seletama, kuidas ta just ärkas ning kuidas eile ikka vinge pralle oli. Nii muuseas võiks märkida, et mina olin enne kella kaheksat (hommikul) voodist väljas.

Aga täna käisin ma talunike turul! :) Saak oli rikkalik. 

Kott oli nii raske, et ma mõtlesin, et mai jaksagi sellega koju kõndida. Aga hakkama sain! 

Aedoad said muidugi käigu pealt potti visatud, lillkapsas järgmisena. Ning rabarberist ning maasikatest sai imehea magustoit, tänu toidutare.ee inspiratsioonile. :)

Khmm

Just praegu istusin ma lahtise värvituubi otsa, mille tulemusena sain ma kena pleki ahtri ja teki peale, kõhutäie naerda ning mõnusast kogusest (üsna kallist) värvist lahti. :D Võibolla oleks aeg enam mitte voodis padja peal maalida.

Maniakk

Jaa, et ma nüüd täitsa päriselt kirjutasin Juliet Marillierile kolmandat korda. :D Minu meelest on see nii vahva, et selline suure kaliibriga kirjanik leiab aega, et fännidele vastata. Aga eks see ole vist täiskohaga kirjanikuks olemise eelis, et leiab aega igast veidrate asjade jaoks. Või on asi prioriteetides. Igatahes, äge. 

Täna tuleb väike tripp metsa alla. Lähme Evelyga seedri juurde. Nüüd ma ei suuda otsustada, kas panna jalga kummikud või kingad, selga seelik või püksid jne. Oh seda ikaldust. 

Tööl muideks sai eile parajalt nalja, kui see eit, kes mu jalgealust õõnestas, suure draama ja karjumise saatel lihtsalt minema jalutas ja ütles, et tema enam tagasi ei tule ja shallalalaa. Ning muidugi oli tal mulle veel nii mõndagi näkku öelda, niimoodi kõigi residentide ja paari kolleegi ees. Millele mina vastasin vaikusega, kuna selle eelmainitud publikumi ees polnud mul vähimatki tahtmist hakata selles mustas pesus sorima. No vaatame, kui kiiresti ta oma uhkuse alla neelab ja vabandades tööle tagasi roomab. Jah, tore oleks, kui ei roomaks, aga olgem ausad, tööd on ju kõigil vaja ning vihahoos minema jalutamine ei tundu enam eriti hea mõte olevat, kui reaalsus puuga pähe lööb. 

Aga nüüd siis hommikust sööma!

Küsimus lõuendile maalijatele

Tähendab. Kuna ma oma uut maali alustasin lõuendil ning sellega seoses olen kohe portsuga uusi õppinud, olen ka uue küsimuse ees, millele ise kohe vastata ei oska. Minusuguse kogenematu maalija jaoks oli üsna üllatus, et lõuend on ikka täiesti teistsugune kui papp. :D Suured tänud preili Chintis Lundgrenile, kes minu hüsteerilist halamist msnis kuulama on pidanud ning siis nõuga abiks olnud. Lugu selles, et kuigi poelõuend on juba krunditud (mingi möksiga üle tõmmatud, et värvi liiga palju sisse ei imaks. Vähemalt mina sain asjast nii aru), on seda liiga vähe ning tuleks ise kah veel kruntida. Gesso on selle vahva asja nimi, millega seda tehakse. Aga MILLIST gessot osta, selles on küsimus. :P Kas on keegi, kes teab mõnda konkreetset toodet või firmat soovitada?

Igav

Suurem vaikus blogis tähendab alati üht - Suurt Töörügamist. Olin nimelt 4 päeva järjest tööl ning täna nii väsinud, et isegi paar minutit püsti seismist väsitas ära. Nii olengi päev otsa voodis raamatut lugenud (Juliet Marillier'i Cybele's Gift'i). Alguses olin enda peale torssis, et mismoodi ma midagi teha ei jaksa, aga minu taks on tavaliselt 2 päeva, rohkem 12 tunniseid päevi järjest teha ei jaksa... Ning kuna homme jälle tagasi tööle, siis tuleb ju väsinud kehakest veidi poputada. 

Nii ma siis  lugesingi raamatut, nokkisin rohelisi oliive, sõin mee-karamellijäätist, käisin allkorrusel vaatamas, kuidas härra Durande oma uue filmi jaoks lateks-lesbi-piitsutamis-stseeni filmib. Väga vahva oli kusjuures, pärislateks (mitte see läikiv La Senza stiilis lateks) näeb seljas jumala tuus välja! Mingi maani merineitsi kleit oli, seda tuli mingi spreiga läikima hõõruda ja puha. Käia sellega paraku ei saanud, dominatrixit tuli põhimõtteliselt õue suitsetama ja tagasi tuppa talutada. :D Nojah, tegelikult ei saanud ta seda omal jõul selgagi... 

Kõige selle elevuse vahel keetsin veel tatraputru ning kastsin tomateid. Ahjaa, ning hommikusöögiks tegin jälle pannukaid ning arvake ära, mis moosiga ma neid sõin? Oma aiast korjatud peotäiest vaarikatest tegin värske vaarikamoosi. Või Chintise sõnutsi vaarikatambi. :D

Nii et ei midagi erilist... Vaikne argielu.

A kaks minutit jest?

Mhmh? Noh, okei, siis võid mõnuga vaadata härra Durande järgmist 2 minutilist filmikest, mille sünnile on kaasa aidanud kõik meie maja elanikud ja viimaste sõbrad. Mõni katkine varvas ja kõige läbikorrutamisest virtsavett jooksvad kõrvad on end ära tasunud. :)

Üle elasin!

I have lived to tell the tale! 

Ehk siis mingised eriti kenad kõrgemad jõud otsustasid mind eile hoida ja hoopis põetamiskorrusele terveks päevaks saata. :) Ja teadupärast on seal vaikne. Tegemist on küllaga, aga tempo on aeglane ja rahulik... Sellegipoolest sain ma õhtu jooksul 2 korda ninast raskelt veritseda. Koju jõudes oli mul veel migreen ka ja majakaaslased nii nummilt kohe pakkusid teed ja olid mõistvad. Peale peatäit nutmist (sest migreen ajab mind nutma, pluss ilge väsimus ja pidevatest ninaverejooksudest tekkinud pinge vajasid väljaelamist) käisin pesemas ja läksin kah õue istuma oma tassi teega. :) Sõin kaks burksi ning kadusin vaikselt tuppa ära. Ja magamajäämisega polnudki väga muret. Muss ei olnud nii ilgelt vali ja akent kinni hoides oli täitsa magatav. :P Ning täna hommikul õnnestus kohe homme hommikuks perearstile aeg ka saada. Igati postiivne. 

Ning oma sõnu pean ma ka veel sööma. Olles just väitnud, et enne omaette elamist Juliet Marillier'i raamatuid ei osta, tellisin netist Cybele's Secret'i, irw. See on siis jätk Wildwood Dancing'le. Noh, raamatukogus ei ole rohkem tema raamatuid ning ma ju tahtsin lugeda! Pealekauba lubati mulle Wildwood Dancing sünnipäevaks kinkida, et siis ikka kenasti mõlemad osad olemas. :) 

Aga jah, ma siis nüüd hakkan pesumasinasse asju otsima. Hommikul juba küürisin klooriga oranziks tõmbunud dushikardinat (nüüd on valge!)... Ah, domestic bliss...

Väsinud

Olen kolmandat päeva tööl ning mul pole aimugi, kuidas ma järgmised 12 tundi üle elan. Mul on kuumusest pidevalt ninaverejooksud, öösiti kuumuse ja pidutsevate majakaaslaste/türklaste/suvaliste naabrite lärmamise tõttu magada ei saa. Ning täna õhtul teevad majakaaslased jälle grillika. Millal ma puhata saan?

'Ema sündroom'

Olen ennegi täheldanud, et mulle hõõrutakse nina alla seda, et mul lapsi (veel) ei ole. Seda, et kärudega emmed siin Londonis ülbed ja ebameeldivad on, olen ma ka enne maininud. Aga täna tahaks ma ühe asja selgeks teha.

Ma ei ole imbetsill lihtsalt sellepärast, et mul ei ole last!

Täna oli mul juhus istuda samas söögilauas ühe poolatariga, kes kohe pärast minu lastetuks tunnistamist vaatas mulle haletsevalt otsa ja mainis, et you don't understand... 

??

Jaa, muidugi ei mõista ma ematundeid jms, sest ma tõepoolest ei ole (veel) ema, aga siin Londonis on lastetusel nii halb maik juures. Tikker pole mulle näiteks kunagi ülevalt alla vaadanud ainult sellepärast, et tal on põnn ja mul mitte. Umbes, et kui sul lapsi ei ole, siis pead sa tööl tegema kõiki neid vahetusi, mida teised teha ei taha ning kobiseda pole sul õigust, kuna sul ei ole last. Koolis grupitööd tehes pead kõige rohkem tegema, sest sul ei ole last. Juhuslikult kellegagi juttu puhudes kantakse sind kohe maha, sest sa ei oska mähkmetest rääkida.  Umbes, et järelikult ei ole mul absoluutselt mitte midagi muud teha, kui kodus passida ning näppu imeda. Mina kui isiksus ei eksisteeri. Sa kas oled ema või mittekeegi.

Jaa, ma täiesti usun, et lapse kõrvalt on palju raskem igasuguseid asju teha. Ma saan aru, et osasid tundeid ja instinkte saan ma tundma siis, kui endal keegi kõhus kasvab. Aga ma rõhutan, et ma ei ole sellepärast laisk loll imbetsill, et ma veel sealmaal ei ole, ning palun mind mitte niimoodi ka kohelda.

Tänan tähelepanu eest. 

'tia nüüd, kust alustada...

Tähendab, tere siis. Üsna mitu  aega on viimasest postitusest möödas. Vahepeal olen teinud nii mõndagi ja mitte midagi. Või noh, tegelikult ju ei olegi nii kaua möödas, aga kuna ma vahepeal nii hirmsasti blogisin, siis tundub kohe, et terve igavik on möödas. :P

Igatahes. Tööd olen hoolega teinud. Kohe nii hoolega, et selg valutab siiani ehk siis teise vaba päeva keskpaigani. Noh, oma viga, on siis vaja kangelast mängida kogu aeg või? Töö teeb kibedaks veel see, et olen selle jalgealust õõnestava eidega pidanud mitu päeva järjest töötama. Ja ta jätkab samas vaimus... Ja ta ei ole sedasorti inimene, kellega asjad selgeks rääkida annaks. No ma ei tea, mis sellest kõigest saab. Aga nii palju ma tean, et kui tema tööl on, olen ma 2 tundi pärast vahetuse algust väsinud ja kui teistega töötan, on 12 tunnise vahetuse lõpuski nalja nabani. 

Seesama skisopapi, kelle käest ma küsisin, mis elu mõte on, on sellesama küsimuse järjekordsel esitamisel hoopis midagi muud vastanud. 

Vastus 1: Never try to kill yourself!

Vastus 2: Live until you die!

Vastus 3: We all originate from West Africa, we were all apes!

Ja üks vanadaam, kellele sama küsimuse esitasin, vaatas mulle otsa ja küsis is there one? Viimane vastus küll eriti julgustav ei ole. :P Tähendab, ma niisama küsin, eks, mitte, et ma nüüd päriselt elu mõtet hooldekodust otsin... 

Eile käisin hotellis. Oma vanas hotellis... Oli mingeid pabereid sealt vaja. Naljakas oli. Mainiti muidugi, et ma näen jubehea välja ning kaks korda mainiti ära,  et ma olen kaalus juurde võtnud. :D Noh, läheb ju hästi kokku selle imagoga, et nad arvasid, et ma olen kolm kuud Eestis olnud... Igatahes oli mul hea meel, et ma seal enam ei tööta, kuigi vanu kolleege oli vahva näha. 3 aastat on ju ikkagi 3 aastat koostöötamist.

Ning muidu.... Muidu olen niisama olnud. Kodus peamiselt, kui aus olla. Huviga seda triloogia neljandat raamatut lugenud, millega täna hommikul ka ühele poole sain. Kuigi kurvastus on suur, et nii hea raamat läbi sai. Tahaks jätkata piilumist Sevenwaters'i majapidamisse, nende haldjarohkesse metsa, ebatavalistesse abieludesse, maagilistesse suhetesse, rasketesse ja kohati väga tumedatesse seiklustesse, eneseületamistesse, kõikevõitvasse armastusse ja alati, alati taamal terendavasse lootusesse. Kusjuures see raamat lõppes sedamoodi, et justkui oleks kirjanikul juba viies raamat peas valminud... Et oli nagu paar vihjet, mis justkui viitaksid tulevase raamatu võimalikkusele ning lõpp oli ka veidi lahtine võrreldes eelmiste raamatutega... Peaks talle jälle kirjutama ja küsima. :P

Aga ma ütlen teile, Juliet Marillier'i raamatud on minu tulevase kodu raamaturiiulis aukohal. Praegu ma neid veel ei osta, sest kindlasti on veel kolimisi ees ja ei taha oma maist mammonat suuremaks ja raskemaks ajada. Aga kui teil on tahtmine pääseda seikluste ja lootuse maailma ning seda imekauni inglise keele seltsis, siis Sevenwaters'i saaga läheb niimoodi:

1. raamat 'The daughter or the forest'

2. raamat 'The son of the shadows'

3. raamat 'The child of the prophecy'

4. raamat 'Heir to Sevenwaters'

Ja üks täiesti eraldiseisev raamat, kus palju müstikat, haldjaid, tavalisi inimesi, jms on Wildwood Dancing.

Kui keegi peaks kunagi mingil imelikul põhjusel mulle midagi kinkida tahtma, siis ülaltoodud raamatud oleks hea valik. :P 

Majanaabrid on mul... Noh... Ma nüüd ei tea, kas tegu oli lihtsalt ühe nädalavahetusega või hakkabki nii olema, aga põhimõtteliselt siis nii, et muss üürgab ja aias käib trall hommikuni. Paras nendele türklastele, kes muidu oma aias lärmavad, saavad tunda, mida tähendab, kui keegi majadevahelises väikses aias keset ööd röögib ja magada ei lase. Mind on see mõjutanud peamiselt sellega, et ma ei saa lahtise aknaga magada ning sihukese kuumusega, mida päiksepoolne tuba endaga päeva lõpuks kaasa toob, on see ränk karistus. :P Einoh, ma võiks ju ka minna ja ennast silmituks juua ning veepallisõda mängida kell 3 hommikul, aga... Nagu Chintis täna hommikul lakku täis olemist väga nummisti nimetas 'pseudoõnn', siis parem jätan vahele... Ma ei tea, ma olen uutest majakaaslastest mingi 2-3 aastat vanem, aga tunne on sihuke, nagu oleks terve sajand generatsioonivahet. Mitte, et nad halvad inimesed oleks. Oeh. See on see kooselamine. Ühel päeval, ühel heal päeval on mul korras elamine ja kass ja Sevenwaters'i saaga. :D

Ja täna algab ka trenn, mis nüüd vahepeal tühistatud oli. Ainult kuu aega oli vahet, kuid tunne on justkui pool aastat oleks vahepeal möödunud... Aeg on suhteline, ausõna. No vaatab, kuidas seekord läheb. 

Igatahes, ma nüüd lähen kirjutan proua kirjanikule. :P

Mahekasti kommentaariks

Niinii. Mahkekastiga sain siis järgmised asjad:

450g kirsstomateid, 2 suvikõrvitsat (kusjuures tellimisel oli kirjas, et kogus on 1, mitte 2 tükki pakis), 3 kuivatatud küüslauku, kilo porgandit, kilo värsket kartulit ja pakk murulauku. 0,5 kilo sibulat tellisin ka, aga seda neil mingi vea tõttu tookord kasti ei saanud.

Nii. Kuna mulle nende valmiskastide sisu ei meeldinud, siis ülaltoodu on minu enda kokkupandud valik. 

Tomatid - parimad asjad nagu ever. Lihtsalt fantastiliselt maitsvad, magusad, lõhnavad... Need on oma hinda väärt! Majakaaslanegi kiitis.

Kahest suvikõrvitsast tegin ühe ära eile, ehk siis nädal aega hiljem. Jällegi fantasthea. Teine majakaaslane kiitis.

Küüslauk istub kapis edasi.

Porgandist tegin ka siis eile 4 tükki ära. Ei olnud eriti head. Vana hooaja omad, ei olnud sellised värsked ja magusad nagu oleks oodanud. Aga samas, kui nad kuskil hoiukohas kuude kaupa seisnud on, on ju ainult normaalne, et nad ei ole samasugused kui värsked, eks. Samas toidule andis ikkagi hea maitse. 

Värske kartul - nagu päris! Imehead! Majakaaslane kiitis. 

Murulauk - sellest läks veerand pakki kaduma, kuna ma ei jõudnud seda ära süüa. 

Kokkuvõte. Toidu kvaliteet on hea, maitse võrratu. Mina aga iga nädal tellida ei saa. Seda sel lihtsal põhjusel, et esiteks olen ma tihtipeale neljapäeviti hoopistükkis tööl ning teiseks ei jaksa ma isegi nii väikest kasti nädala jooksul ära tarbida. Igatahes, Inglismaa eestlased, Riverford on mahetoidufirma, mida mina isiklikult soovitan. Ma olen kindel, et Tikker kiidab ka. :P

Muidu laupäevane kudumisring oli vahva nagu alati. Ja see uus majanaaber Liz on ilgelt äge tshikk. :P Eile tshillisime aias, mina maalisin, tema päevitas ja nii see rumal jutt alguse sai... Samas see uus noormees, kes on minu arust selline paras Mr Darcy, on kuidagi ebameeldiv. Kuidagi libe sell tundub olevat, liiga sõbralik ning liiga jutukas... Noh, eks me elame-näeme. 

Valmis!

PS. Kuna pilt siin blogis on suhtväike, siis seletuse mõttes hoiab see liblikneiu käes Iphone'i. :P Noh, juhul kui keegi peaks nüüd mõtlema, et mis pagana valged juhtmed tal kõrvas tilbendavad.

Päeva leid

Haa! 

Tähendab, ma olen juba mõnda aega otsinud muusikat, mis oleks sama positiivne kui India Arie, samamoodi korralik bänd taga ja värki. Et mulle need üks-mees-akustilise-kitarriga laulud eriti ei istu. Ja täna leidsin hoopis positiivse muusika raadio! Praegu olen vaid pool tundi kuulanud, aga on tõepoolest selline tujutõstev ja head tunnet tekitav muusika. Missest, et ma sõnu eriti ei kuula. 

Kel huvi, kaege siia: Positive Music Association

Ilm on vahelduseks ilus! :) Ja mul on triloogia neljas (!) raamat käes, juhhei! Jah, neljas, ei ole kirjaviga. :P Seeria nimi on Sevenwaters Trilogy, aga kokku on seal neli raamatut. Ju see viimane oli siis "tööõnnetus", plaanimata, ihiii. Igatahes selline ilus inglise keel, rikas, kujundlik, mõnus, mmm......

Ja läinud ta ongi

Yuyu siis.

Istun köögis ja praen ta viimaseid toidujäätmeid omale õhtusöögiks.

Kahju on.

Niimoodi see uus ühiskond sünnib

On ju täiesti normaalne, et algkooli aias vahetunni ajal mängitakse Rihannat ja Beyoncet jms. Sest sellised laulusõnad nagu Rihanna "Rude Boy" refräänis esinevad on ju lastele igaste sobilikud. Kes juhtumisi ei tea, siis mõned read näiteks:

Come here rude boy can you get it up

Come here rude boy is you big enough

Take it take it baby baby

Take it take it love me love me

Soovi korral võite ülejäänud laulusõnad ise üles otsida, ma nagu rohkem sellist halba karmat oma blogisse ei taha. :P Karmainkasso saab mind kätte...

Jah, et lapsed ikka kohe varasest lapsepõlvest teaks, et ainult riista ja raha peale tuleb mõelda. Sest need on sellised head püsivad väärtused, mis elu vundamendiks hea materjal. 

Aga kohevarsti siis kudumisringi. :)

PS. Tegelikult peaks ma ise siit sissekandest kohe ära nägema, miks kudumine londonlastele nii ülemõistuse sürr tundub. Kus on siis mehed, litsid riided, õlled ja sigaretid?

Kulinaarne äpu ja hooaja avamine

Tähendab, mul oli plaan kirjutada pikk ja lai seletus sellest, kuidas söögitegemine täna täielikult ebaõnnestus. Tegin suisa igast etapist pilti. Ja nüüd tunnen, et ei taha sellele enam mõelda. Sest palju õli läks raisku ja plaanitud oapallide asemel ootab mind pannil hallikaspruun löga, mida siis riisiga süüa saab. Ja hea seegi, et Lembe minu paanilise kurtmise peale selle päästmise plaani välja käis. Ma ei ole eriline retseptijärgija, ma lihtsalt ei oska. See on teine kord, kui ma näpuga retseptist järge ajan ja välja tuleb kolossaalne katastroof. Esimest korda üritasin kooki teha. Rohkem pole ma üldse midagi retsepti järgi teinud. Ses suhtes, et mina tahan, et koostisosad oleks selgelt ära toodud ka seletuses, mitte ainult koguste nimistus. Tahan teada täpselt, kui suured tükid, kui kaua praadida, millisel kuumusel, kui vahtu täpselt, jne jne jne. Mitte nii, et koostisosi on 10, aga seletuses kasutatakse ära ainult 7. Sorry, kui ma ükskord olen seletuse juures, siis ma enam koostisosi ei vaata, eks. Uhh, ma olin tõsiselt pettunud. Noh, see seksikas okselaadne löga maitseb suhtokeilt iseenesest... Aga edaspidi jään oma liistude juurde - teen süüa sisetunde järgi. 

Aga muidu on hooaeg tõepoolest avatud! :)

Istutasin ka oma 20 õnnetut tomatit aeda ära. No enne oli nii külm, et üldse ei kutsunud neid aeda panema. Ja nagunii olid nad sellised kasvuvärdjad... Igatahes, elame-näeme, kas nad aias nüüd kasvavad. Aga kompostihunnikust oli juba reaalset kasu. Nimelt kaevasin sealt altpoolt sellist märga, pisut haisvat musta mulda välja ja segasin selle kenasti tomatipeenrasse. :)

Sibulaga on aga kehvemad lood. Kasvasid teised kenaste ja kõvaste, kuni eile avastasin, et üks on täiesti ära räsitud. Ja mitte naabrite poolt näpatud, vaid nagu ära näritud ja retsitud... Hiljem sain asjale jälile.

Naabrikassid on toredad küll, aga mitte siis, kui nad sinu sibulaga mängivad... Ehkki, kas kassid ei peaks sibulahaisu peale eemale tõmbuma?

Aga nüüd õhtul pidin ju ometi oma toidutegemisoskuse jälle õigele auastmele tagasi upitama. Emps ajas sihukese pannuka isu peale (sest teda ootasid kodus värsked pannukad ja kui A üldse midagi teha oskab, siis on see hea söök. :D), et võtsin jalad selga ning tõin uue rohelise maani seeliku lehvides hindussiputkast 3 pudelit keefiri. Ning pannukatalgud võisid alata! Tulemus oli nii hea, et viskasin oma talunike turult soetatud mahevaarikamoosi nurka ja ajasin pannukaid ülehelikiirusel niisama näost sisse. Moos rikkus maitse ära. :P Väljamaa eestlased, kes te igatsete kodust maitset - keefiriga tehtud pannukad on täiesti päris! 

Vahelduse mõttes maalisin ka veidi aias, kui päike välja tuli ja tulemusena on turi hell. Täna polnud aga eriti kannatust selle jaoks... Ja pintsleid on mul ka ikka veel vaja. Homme on nagunii kesklinna asja, siis käin kunstipoes ka ära. 

Uued majakaaslased on kah olemas... Yuyu asemele kolib mingi arhitektist inglise noormees ja saksa neiu asemele inglise eit, kes näeb välja nagu mingi kalkar. Tüüpiline inglise lesbi. Mitte, et mul midagi lesbide vastu oleks. Aga mul on koledasti riietuvate inimeste vastu üsna mõndagi. :P Jutt tundus samas täitsa norm olevat ja selline ilus inglise keel on tal ka, mitte mingi cockney... Ihiii. 

Ja kõige viimasena soovin ma pikka meelt kõigile kaaskannatajatele, kes peavad võitlema jalgpalli MM-i sündroomiga...

Kunagi on ikka esimene kord

Juhhei! Just praegu tellisin oma esimene mahetoidukasti! :) Rõõm-rõõm-rõõm! Ikka sealtsamast Riverford'ist, kus Tikkergi omal ajal tellis. Neljapäeval on siis kõhutäit oodata. :))))

Ja täna hommikul käisin jalutamas. Kaesin üle 3 parki, millest 2 olid uut ja võõrast ning üks puhta kodupark, kus palju kordi käidud. Jah, liigutamisisu oli peal, noh. Suhtlagedad pargid olid, rõhk oli avaratel rohelistel väljadel, kus siis ilmselt oksendamiseni pallimänge mängida saab. Lossipargis oli paar vana ägedat tamme, aga see oli ka enamvähem kõik. Suuuuuuuuures väljakpargis oli aga suur ala puuderibaga poolitatud ning seal puuderiba sees oli peidus väike tiik! Tiik näljaste lindudega. Hmm. Nägin imepisikesi halle luigepoegi, kes mul järel ujusid. Kõhe hakkas. Ja kui tahtnud, oleks sealsamas ka kohe õndsaks saanud - keeleoskamatu indialasest vanamehenäss nii siiralt uuris, et kas ma ikka äkki olen free ja mitu korda ma seal pargis ikka käinud olen. Pidin kogu oma tahtejõudu kasutama, et sellisele ahvatlevale pakkumisele vastu panna. Ikkagi kuldse raamiga 'politseiprillid' olid ees ja puha.

Ja idaeurooplased rokivad jälle... Mainisin tööl kellelegi (rumalast peast, raisk, millal ma küll õpin oma suud kinni hoidma ja ebamugavaid vestlusi vältima?), et lähen laupäeval kudumisringi. Reaktsioon oli selline: Isssssssand! Missa sinna lähed? Kle, lase oma mehel ennast välja viia või midagi, tee midagi vahvat. Ja veidi hiljem teema juurde naastes, et tead, seal on ju vanainimesed ja puha. Ma siis naersin ja selgitasin, et ma ikka oma sõbrannadega hängin, mitte suvaliste muttidega... Aga lihtsalt, JÄLLE. No krt. Kuidas see kudumine neile nii ÕUDNE tundub?!? Pealekauba, ütlen ausalt, et mulle meeldibki kudumisringi juures see, et Evely kihlatu vanaema tuleb ka. Mis üritustel tänapäeval erinevad generatsioonid suhelda saavad? Ja et vanaemake olevat juba mitmeid kordi küsinud, et millal jälle saab. :) Nii armas mu meelest. Kutsus meid kõiki külla ja puha. Mis selles siis halba on? 

Noh, ilmselt ei olegi. Ma vist pean leppima tõsiasjaga, et eestlased ei ole tänapäeva inglastega nii sarnased kui ma arvasin nad olevat. Ja et selle asja nimi on kultuurierinevus. Või ma lihtsalt olengi selline imelik friik. :D 

Igatahes, Maarja tuleb varsti külla ning mul vaja tatrapuder hakkama panna!