Tähendab, tere siis. Üsna mitu aega on viimasest postitusest möödas. Vahepeal olen teinud nii mõndagi ja mitte midagi. Või noh, tegelikult ju ei olegi nii kaua möödas, aga kuna ma vahepeal nii hirmsasti blogisin, siis tundub kohe, et terve igavik on möödas. :P
Igatahes. Tööd olen hoolega teinud. Kohe nii hoolega, et selg valutab siiani ehk siis teise vaba päeva keskpaigani. Noh, oma viga, on siis vaja kangelast mängida kogu aeg või? Töö teeb kibedaks veel see, et olen selle jalgealust õõnestava eidega pidanud mitu päeva järjest töötama. Ja ta jätkab samas vaimus... Ja ta ei ole sedasorti inimene, kellega asjad selgeks rääkida annaks. No ma ei tea, mis sellest kõigest saab. Aga nii palju ma tean, et kui tema tööl on, olen ma 2 tundi pärast vahetuse algust väsinud ja kui teistega töötan, on 12 tunnise vahetuse lõpuski nalja nabani.
Seesama skisopapi, kelle käest ma küsisin, mis elu mõte on, on sellesama küsimuse järjekordsel esitamisel hoopis midagi muud vastanud.
Vastus 1: Never try to kill yourself!
Vastus 2: Live until you die!
Vastus 3: We all originate from West Africa, we were all apes!
Ja üks vanadaam, kellele sama küsimuse esitasin, vaatas mulle otsa ja küsis is there one? Viimane vastus küll eriti julgustav ei ole. :P Tähendab, ma niisama küsin, eks, mitte, et ma nüüd päriselt elu mõtet hooldekodust otsin...
Eile käisin hotellis. Oma vanas hotellis... Oli mingeid pabereid sealt vaja. Naljakas oli. Mainiti muidugi, et ma näen jubehea välja ning kaks korda mainiti ära, et ma olen kaalus juurde võtnud. :D Noh, läheb ju hästi kokku selle imagoga, et nad arvasid, et ma olen kolm kuud Eestis olnud... Igatahes oli mul hea meel, et ma seal enam ei tööta, kuigi vanu kolleege oli vahva näha. 3 aastat on ju ikkagi 3 aastat koostöötamist.
Ning muidu.... Muidu olen niisama olnud. Kodus peamiselt, kui aus olla. Huviga seda triloogia neljandat raamatut lugenud, millega täna hommikul ka ühele poole sain. Kuigi kurvastus on suur, et nii hea raamat läbi sai. Tahaks jätkata piilumist Sevenwaters'i majapidamisse, nende haldjarohkesse metsa, ebatavalistesse abieludesse, maagilistesse suhetesse, rasketesse ja kohati väga tumedatesse seiklustesse, eneseületamistesse, kõikevõitvasse armastusse ja alati, alati taamal terendavasse lootusesse. Kusjuures see raamat lõppes sedamoodi, et justkui oleks kirjanikul juba viies raamat peas valminud... Et oli nagu paar vihjet, mis justkui viitaksid tulevase raamatu võimalikkusele ning lõpp oli ka veidi lahtine võrreldes eelmiste raamatutega... Peaks talle jälle kirjutama ja küsima. :P
Aga ma ütlen teile, Juliet Marillier'i raamatud on minu tulevase kodu raamaturiiulis aukohal. Praegu ma neid veel ei osta, sest kindlasti on veel kolimisi ees ja ei taha oma maist mammonat suuremaks ja raskemaks ajada. Aga kui teil on tahtmine pääseda seikluste ja lootuse maailma ning seda imekauni inglise keele seltsis, siis Sevenwaters'i saaga läheb niimoodi:
1. raamat 'The daughter or the forest'
2. raamat 'The son of the shadows'
3. raamat 'The child of the prophecy'
4. raamat 'Heir to Sevenwaters'
Ja üks täiesti eraldiseisev raamat, kus palju müstikat, haldjaid, tavalisi inimesi, jms on Wildwood Dancing.
Kui keegi peaks kunagi mingil imelikul põhjusel mulle midagi kinkida tahtma, siis ülaltoodud raamatud oleks hea valik. :P
Majanaabrid on mul... Noh... Ma nüüd ei tea, kas tegu oli lihtsalt ühe nädalavahetusega või hakkabki nii olema, aga põhimõtteliselt siis nii, et muss üürgab ja aias käib trall hommikuni. Paras nendele türklastele, kes muidu oma aias lärmavad, saavad tunda, mida tähendab, kui keegi majadevahelises väikses aias keset ööd röögib ja magada ei lase. Mind on see mõjutanud peamiselt sellega, et ma ei saa lahtise aknaga magada ning sihukese kuumusega, mida päiksepoolne tuba endaga päeva lõpuks kaasa toob, on see ränk karistus. :P Einoh, ma võiks ju ka minna ja ennast silmituks juua ning veepallisõda mängida kell 3 hommikul, aga... Nagu Chintis täna hommikul lakku täis olemist väga nummisti nimetas 'pseudoõnn', siis parem jätan vahele... Ma ei tea, ma olen uutest majakaaslastest mingi 2-3 aastat vanem, aga tunne on sihuke, nagu oleks terve sajand generatsioonivahet. Mitte, et nad halvad inimesed oleks. Oeh. See on see kooselamine. Ühel päeval, ühel heal päeval on mul korras elamine ja kass ja Sevenwaters'i saaga. :D
Ja täna algab ka trenn, mis nüüd vahepeal tühistatud oli. Ainult kuu aega oli vahet, kuid tunne on justkui pool aastat oleks vahepeal möödunud... Aeg on suhteline, ausõna. No vaatab, kuidas seekord läheb.
Igatahes, ma nüüd lähen kirjutan proua kirjanikule. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar