... ja lapsepõlv tuleb meelde...

Ehk siis lõik raamatust 'Mina ja mu juuksed', peatükk 'Looduslikud ravimid', alapeatükk 'Nõgesed'.

Kui te mu tuba praegu näeks, siis te arvaks, et must on saanud nõid. Oih, vabandust. Teie, eestlased, ei arvaks asjast ilmselt üldse mitte midagi, ei paneks seda tähelegi. Kui keegi siinsetest mulle praegu külla tuleks, arvaks nad, et ma olen peast soe ja kindlasti mingi neopaganlik nõid. Või siis mustlasverd. Või midagi muud kahtlast. Sest kellel muul ikka toas nööri külge neli suurt kimpu nõgeseid ja kaks väiksemat kimpu piparmünti kuivama oleks pandud? 

Käisime nimelt Evely ja Maarjaga pargis mulle nõgeseid korjamas. Teate ju küll seda vanarahva tarkust, et nõgeseveega loputamine teeb juuksed siidiseks ja muud imevärki. Siinse vanarahva tarkus see muideks ei ole, sai kontrollitud. Ja kuigi mul olid aiatöökindad käes, sain ma päris mitmelt poolt kõrvetada. Nagu lapsepõlves, ehkki minu mäletamist mööda nad nii hiiglaslikud ei olnud... Ja seda ma ka ei mäletanud, et mingi 7 tundi hiljem sõrmed ikka täiega valusad on. Oh well, kes ütles, et neonõidade elu lihtne on?

Aga pärast seda vahvat enesepiitsutamistseremooniat jätkasime päeva kudumisringiga. Oma tavalisest pesast elutoa vaibal kolisime ümber õue õunapuu alla. Mmm... :) Päike paistis, tuuleke puhus, rohi oli roheline, süüa oli palju, ja Evely kihlatu vanaema on nagu megaäge. Jah, oli jah vanaema kudumisringis. Ja mulle see just meeldibki. Nii huvitav oli kuulata lugusid, kuidas asjad omal ajal olid... Ma arvan, et maailm oleks palju parem paik, kui erinevad generatsioonid omavahel rohkem suhtleks. Einoh, ma tean, et paljud on mingid virisevad eided, aga vahvaid on ju ka. Ärge kartke vanemaid inimesi! Neil on palju pakkuda, uskuge mind.

Tagasiteel bussis (sest me jäime rongist maha) kohtasime mustlaseid, kelle pihta me Maarjaga täiesti alatult ebasündsaid nalju loopisime. Nad nimelt nägid sihukesed räpased välja ning tegid kilekotis võileibu, mida siis mööda bussi laialivalgunud lastele jagati. Me siis Maarjaga leidsime, et noh, rändrahvas ju ikkagi, teevad süüa seal, kus juhtub. Et tegelikult peaksime me üleüldse tänulikud olema, et nad mingi patareidega spiraaliga suppi keetma ei hakanud... Ja et me peaksime ettevaatlikud olema, et see pereema meile mustlasneedust peale ei pane... 

Muideks, ma unustasin vahepeal mainida, et Yuyu käis mul külas. :) Tuli kaheks päevaks Londonisse, enne kui Saksamaale edasi pani. Küll oli hea laterdada. Ilma vända ja vooluta, ausõna. 

Aga nüüd tõttan ma oma hilisõhtusele kohtingule moslemist töökaaslasega. Tal on nimelt alati ilusad peasallid ning nii ma siis saatsin ta mulle ilusat salli ostma. Nüüd olevat ta selle ära ostnud ning tuleb siiakanti, et see mulle just täna õhtu üle anda. :)

EDIT: Sall on väga luks! Tume fuksiaroosa, ilus ja õhuline, pisikeste heledate litrikestega ära tikitud... :) Koju tulles toppisin selle omale samamoodi pähe nagu see moslemineiu seda kannab, niimoodi beduiini kombel, mitte päris nii, nagu keskmine moslem. Noh, niisama proovi pärast. Täitsa hästi sobis, kusjuures. Kohe kadedaks teeb, et ma ei saa ägedat salli peas kanda, sest muidu peetakse mind moslemiks, mida ma ju ei ole...
Tagasitulles oli muidugi tüüpiline Londoni õhtu. Mööda vaikseid tänavaid kõnnib peale sinu veel mingi hinduss, kellel taskus mobla värskeimat India tümspu üürgamas. Siis ta üritab sind kindlasti ära rääkida. Kui see ei õnnestu, siis ta tümpsub omaette edasi, aegajalt sinu poole kiigates, et ega sa juhuslikult ümber mõelnud pole ja äkki sa nüüd juba ikka tahad tema seitsme lapse emaks hakata.
Ja kui hinduss üürgava tümmiga on nurga taha kadunud, kõnnivad järgmisel tänaval rebane ja kass külg-külje kõrval üle tee...
Ning siis koju jõudes kastad tomatid ära ning tuppa tulles võtab sind vastu värske piparmündi lõhn. :) Küll on kahju, et homme peab tööle minema..