Ähähh.

Justtäpseltniiongi. Just nii ongi, et kui sa mõtled, et niimoodi tahad midagi teha, ei tule asjast viimasel minutil midagi välja. Ei läinud selle inimesega koos Evely juurde. Kuivõrd seal oleks olnud ainult mina, Evely ja tema. Ja noh...
Jalutasime Camdenis veidi ringi, tegime pikniku (mina sõin ja tema vaatas pealt, tervislik nagu ta on) ja põhimõtteliselt läksime laiali. Aga ausõna, mina temast aru ei saa. Kord käitub ühtemoodi ja siis täiesti vastupidiselt. I am a Saturday Afternoon Girl vist. Ma ei tea. Võibolla on tal kodus naine ja seitse last, irw. Ma ei tea. Aga ise läksin ikkagi lauba õhtal Evely juurde. Üksinda. Ja lahe oli. Evely musi oli ka kodust ära ja nii me siis grillisime pimedas uduvihmases aias õunapuu all ühekordse grilliga sealiha ja tomateid, mille Evely ettevalmistanud oli. Ja rääkisime. Ja kuulasime muusikat. Ja vaatasime kasse rõduaknal, kelle siluetid toas põleva tule taustal kergelt mänglesid. Pärast magasin allkorrusel elutoas, kassipoeg seltsiks. (Peale poolteist pudelit veini, järjekordselt) Hommikul oli nii kaif ärgata, kui pisike must karvakera mööda voodit ringi ukerdab ja nurrub nii, et kõrvad jäävad lukku. Evely juurde saab rongiga ning jällegi oli nii mõnus rongi oodata seal Gordon Hillis, hommikul kell 7.45. Loodus oli ümberringi, platvorm kahe rohelise künka vahel. Linnud ja puha. Ja rongiga oli mõnus sõita, aknast välja vaadata ja Edelaraudteed meenutada. Oh jah.

Aga maailm on üks imelik paik.

Minu seebiooperilikuks muutuv elu rahuneb vahepeal maha, et samas röögatu leegiga jälle süttida. Eile oli näiteks üleujutus. Kayga kahekesi nutsime nii, et pidime vahepeal põrandal vett ära pumpama. Jajahh, naiselikud liialdused. Kurb ja raske ja paha on. Aga ma tunnen, et minu aeg on. Minu aeg olla vaba. Minu aeg olla noor. Te ehk ei mõista... Ma ei ole eriti laps saanud olla ja noor ei ole ka eriti olnud. Alati olen olnud nagu täiskasvanud ja nii. Iseseisev. Suhted, kooselamised (praeguse seisuga siis kolmas aia taha ning pidage meeles, et ma olen 22! Ja ma ei räägi mingitest 2-nädalastest kooselamistest, eksole), olek, sõbrad... Mitte, et ma midagi pahaks paneks. Ju mul oli seda sel hetkel vaja, see oli see, mis mind elus edasi viis.
Nüüd ma tunnen, et ma tahan olla nagu vaba lind. Ma tahan mõttetult ringi hulkuda, eksperimenteerida, erinevate inimestega suhelda, E l a d a. Suhe on ka elamine, aga siis, kui sa selleks tegelikult ka valmis oled. Mitte ainult ei arva, et oled. Ma olen alati arvanud, et ma olen valmis ja ma tahangi kindlat partnerit, seitset last ja ägedaid rasedariideid. Ma ei taha. Nüüd ma tunnen, et ei taha. Laske, ma olen noor. Laske mul tänaval totakalt kepselda ja naerda, pargis purjus peaga huilata, Evelyga ennast Türgi baaris lakku täis kaanida, klubides käia, inimestega tutvuda. Ma tahan oma sõpru, ma ei taha kellestki sõltuda. Selle koha pealt. Oh jah.

Ärakolimisega seoses minu inventuur olemasolevatest asjadest:
tass
käärid
nuga


Tassi tõin omale Hispaaniast. Käärid ja noa virutasin teise pere juurest. Tõenäoliselt jäid minu tuppa siis, kui pereisa vastu barrikaade ehitasin ning noa madratsi vahele peitsin.
Ei ole mul kahvleid-lusikaid-taldrikuid-potte-panne- voodipesu-tekki-patju jne. Ja rahaliselt olen ma omadega pu****. Täiesti. Absoluutselt. Ma ei tea isegi, kuidas ärakolimine välja nägema hakkab, kui mul ei ole absull pappi. Iseseiva elu rõõmud. *Pööritab silmi ja ohib dramaatiliselt*

Elu tegi oma otsuse ka ära - ei saa teist tantsutundi juurde. Neiud ikka otsustasid, et neile kellaaeg ei sobi. Mul savi. Veidi kahju on, et oleks nagu hirmsasti raha juurde tahtnud ja nii, aga whatta fuck. Elame üle.

Oh jahh. Muideks, Hiinalinnast osteud soya kaste kicks ass. Igale poole topin seda nüüd sisse. =)

Noh,

rangelt võttes ei ole mul siia midagi väga kirjutada. =D Aga ma ei lase ennast sellest heidutada ning leelotan sellegipoolest.

Miks on nii, et lahku minnes kaob ära elementaarne viisakus? Stiilis muusika kuulamine ja muidu lällamine sel ajal kui teised magavad?

Minu eilsed plaanid muidueks lendasid vastu taevast sellega, et õpetaja lend jäi nii palju hiljaks, et kui nad 11.30 maandusid Gatwickis, siis lisaks liialt hilisele kellaajale oli neil ka pagas kadunud. Nii et... Aga selle eest suutsin ma omale tänaseks uued plaanid sebida. Või noh, üldistes joontes on ikka plaan minna Evely juurde, aga tõenäoliselt võtan ma sinna kaasa ühe inimese. Ma ei taha midagi ära sõnuda, nii et ma parem vaikin. =)

Muidu tunnen ma ennast halvasti. Mul on süümekad ja äärmiselt silmakirjalik tunne. Tahaks asju paremaks muuta ja ära siluda, aga see ei ole võimalik. Ja tean omast käest, mis on kultuurierinevus. Ühel päeval kirjutan teile siia sissekande teemal, mismoodi on inimestel erineda justnimelt tänu piirkonnale, kus nad üles kasvanud on.

Ahjaa, muideks, käisin eile ühte tuba vaatamas - meil töölt üks leedukas kolib kodumaale tagasi kuu aja pärast. Kenningtonis üürib tuba. Aknast avaned vaade Big Benile ja London Eyele, 65 naela nädalas. Ainuke asi on see, et see tuba on tikutoosi suurune. See on miniatuurne, nagu suur riidekapp. Leedukal ei ole seal hullu, ta on ise hästi väikest kasvu naine. Aga mina oma 183 cm-ga tunnen ennast seal kergelt klaustrofoobselt. Tuba ei ole madal, aga peale laua ja öökapi ei ole sealt suurt midagi, riidekappigi ei ole tuppa mahtunud. Nii et ma nüüd ei tea. Ja vannitoa lagi hallitas... Nii et jääb vist ära. Ja ega ma vist päriselt kesklinnas ikka elada ei tahaks...

Mul on rämedamat moodi pankrot, nii et ma oleks omadega ikka väga plindris, kui mul ei oleks Tikrit, kes mulle raha laenaks. =D Ma vihkan seda miinusesse elamist, aga... Et sellest välja tulla, peaks ma vähem pidutsema ja vähem mõttetutele asjadele (alkohol nt) raha kulutama. Kingad on mul vaja ikkagi osta, aga loodan need Eestist leida.

Vott nii. Tegin Eluga lepingu - kui mulle antakse teine kõhutantsutrenn juurde - level 2 (sest praegu tahavad mitmed neiud teist taset jätkata), siis ma (kui ma seda kuidagi endale võimaldada suudan) teen sügisel stuudios õpetajakoolituse ära. Et oskan siis koreografeerida ja tean õpetamismetoodikat jne. 820 naela on 10 nädalane kursus. Sest teise tunni juurde saades saaksin veidi rohkem raha ja ehk saaks seda kuidagi lubada. Ehkki minu tantsuline taust ei ole nii tugev. Peaksin hästi palju enne veel trenni tegema. Aga elu saaks siis ju suisa mõtte ja puha.

No vott siis. Ma katsun üle saada oma vastandlikest meeleoludest ja asja rahulikult võtta.

=) Dance halli trenni nüüd siis.

Jusht

Liina siiajõudmise päeva õhtu. Meie köögis. Ettevalmistuste ettevalmistus. =)

Ja siin juba ettevalmistuste lõpus. =) Ready to hit the clubs!

Ja maailma parim video. Eesti kohta.

Ohh jah

Olen päevade kaupa mõelnud, et akuraatsuse huvides tuleks siia kirjutada ka minu elu suur muutus... Kuidagi ei ole tahtnud... Ikkagi eraelu ja ikkagi internet jne. Ma siis nüüd katsun öelda, jah?

I'm on the market on again.

?

Ei, see ei kõla hästi.
Ütleme siis lihtsalt, et edasi kõnnin üksinda. Ei kõnni enam koos Kayga. Ja... Ma arvan, et ma ei taha sellest rohkem rääkida.


Positiivsema poole pealt - käisime eile Evelyga Angelis Türgi pubis, kus tegime kaks tundi vesipiipu ja jõime ära kolm pudelit veini. Hkhmm. Tore oli olla, pingelangus ja hea tuju paariks tunniks. Ajee!

Ja mul on nädalavahetuseks plaanid. Saate aru või? M i n u l on siin Londonis terveks nädalavahetuseks plaanid. Väu. Reedel tuleb kunstiõpetaja, kellega ma kavatsen pool ööd ringi töllata. Ja laubal teeme Evely juures jaanipäeva BBQ. =) Jeiii! Ja täna on salsa. Nii et... Pole halba ilma heata, eksole... Lihtsalt... Ah ***** küll...

Tead küll, et niimoodi on parem ja muudmoodi ei saa. Miks see siis ikka haiget teeb?

Ja siit ta tulebki

Ma tulen koju!!! 11-21 juuli! Nii et pange endale märkmikusse kirja kohvid-lõunad-siiderid-Pärnu rand-ja muu taoline träni.

Jooksen Evelyga kokku saama.

PS. Eile peale tööd käisin üksinda Hiinalinnas söömas - ei olnud üldse nii maitsev.

Hetkel...

... avastasin uuesti tööle hakanud Windows MediaPlayerist mingi maheda häälekesega tädi laulud, kes laulab kitarri saatel 'Gone with the madness' jne. Keegi teab, kes see on? Mul on see ainult 'track'i nime all, nii et mul pole õrna aimugi, kust see mu arvutisse saanud on...

Istun ja mõtlen veidi melanhoolseid mõtteid.

EDIT: Uiiiii bljaaaaaaaaad!!! Leidsin Windows MediaPlayerist täiesti fantastilist kõhutantsumuusikat! Täitsa pekkis! Niiiiii megahea, et olen viimased pool tundi naabreid terroriseerinud ja ennast unustavalt mööda tuba ringi tantsinud. Järjekordselt muideks ei tea, kust põrgu päralt need lood mu arvutisse saanud on...
Dance halli harjutasin ka veidi, jalalihased surid õite ruttu ära, nii et selle bisnessi jätsin katki. Nüüd vee vaja homne tund ette valmistada. =D

Kord läksid kaks sõpra....

Täna tahan teile kirjutada sellest, kuidas mul viimased kolm ööpäeva on elu olnud. Enne seda aga mainin ära asjaolu, et headest asjadest ei ole tolku, kui need antakse sulle valel hetkel; kui tuleb väga hea, tuleb otsa ka kohe väga halb; ja üleüldse, selle suure muutuse algus, millest ma kunagi rääkisin, sai täna alguse.

Alustagem neljapäevast, mil Liina Pariisist naasis. Hommikul 7.45 kohtusime hotelli juures tänavanurgal, et pidulikkusega ulatada talle meie korterivõtmed ning teha üks mõnus hommikukalli ja seejärel suunduda tööle/koju. Peale tööd ootas Liina mind staff entrance'i juures - nii äge oli töölt tulla, kui keegi sulle vastu tuleb. Loksusime läbi Piccadilly Circuse Tottenham Court Roadile, kohtusime Tsehhi noormehe Janiga, kelle juurde me õhtusöögile läksime. Janil on hiinlannast naine ja kahekuune tütar. Tittetel on selline häirivalt vastik omadus panna sind kõige haiglasemaid ninnutavaid häälitsusi tegema nii, et sa seda ise üldse ei märka. Ja siis kui märkad, hakkab kõrvalseisjate nägusid vaadates piinlik ja sa lähed istud hästi kiiresti laua taha oma kohale tagasi, üritades pingsalt ilmastikuoludel teemat arendada. Aga õhtusöögiks oli meil Hiina pelmeenid (dumplings, noh) mingi ilgelt hea kastmega. Mina kirjutasin pudelite nimed omale märkmikku kindla plaaniga minna Hiinalinna neid omale ostma. Mingi hetk üsna hilja hakkasime sealt kaugelt Lõunast (Herne Hill, kellele see midagi ütleb) kodu poole liikuma, loksusime läbi linna koju kahekordse bussi teisel korrusel kõige ees istudes... Rääkides elust ja asjadest...

Reedel peale tööd juhtus selline lugu, et Liina töllas linnas ringi sel ajal, kui mina kodus siiderdasin ja dushasin, eksole. Aga kui ta ükskord jõudis, läks mõnus ettevalmistamine lahti. Näiteks triikisime juukseid - nägime hoopis lahedamad välja =D Meikisime, valisime riideid, jõime RedBulli (mina vähemalt) ja vanakat, istusime köögilaual ja laulsime tund aega jutti igasuguseid Eesti laulukesi kahe- ja ühehäälselt, naersime südamest, haukasime viinerit sakummiks Liivimaa palsami kõrvale ning lõpuks asutasime end minekule. Koos suure täistuubitud spordikoti, täistuubitud õlakoti ja pooltühja pisikese õlakotiga. Pluss veel minu pisike ridikül. (Ma võin küll ridikül öelda, sest see on kuldne ja väärib nime Ridikül) Mõtlesime küll, et huvitav, kas meid sisse ka lastakse sellise hirmpiraka pambuga, aga kui olime läbi rahvamassidest ummistatud tänavate lõpuks Hiinalinna külje all asuva O'Neill's'i ukse ette jõudnud, ei kottinud turvamehi meie mammona hulk ja suurus mitte karvavõrdki. Lohistasime oma varanduse läbi puupüsti täis oleva saali ning andsime riietehoidu. Pubil oli kolm korrust, kõva muusika, ropult palju inimesi ning kolmandal korrusel esines mingi rokkbänd. Ausõna, esimene laul oli äge. Teine laul enam ei olnud. Kolmanda laulu ajaks olin hingepõhjani veendunud, et rokkmuusika ei ole absoluutselt minu jaoks ning ma ei oska ennast selle muusika saatel isegi mitte liigutada. Või siis 'võngutada', nagu Liina ütles. =P
Meiega tulid tutvust tegema mingi Hispaania vennike, kes nägi minu meelest nii vampiiritapja Angeli moodi välja (jaa, ma olen kindel, et see ei olnud tema), et mina hoidsin paarimeetrist distantsi. Ning sel ajal kui mina püüdlikult ebailusast noormehest distantsi hoidsin tuli mind sebima mingi Iiri vennike. Pikk oli ja lõhnas hästi, aga see oli ka kõik. Hugh Granti moodi, ainult et kenam versioon. Nendega siis tantsisime, kui mingite täis troppidega võnkumist saab tantsimiseks nimetada ning kella poole kolme paiku seadsime end minekule. Kusjuures, mul oli tegelikult ilgelt lahe olla seal pubis! Bussi peale jooksmist ja kesköist palee aia taga jalutamist jääme vaid meie Liinaga mäletama, irw. Panin siis neiu bussi peale ja loksusin koju. Viiest magama.

Eile oli mul vaba päev. Nii et kl 12 ärkasin äratuskella peale üles. Et noh, dushata ja dance halli trenni minna. Juuksed olid reedeõhtusest triikimisest (sirgendamine oleks vist asjakohasem sõna tegelikult...) kenad ja sirged ning nii ma siis läksin trenni laineid lööma, irw. Trennis oli seekord lahedam... Muidugi kahetsesin ma hetkeks seda, et ma eelmisel nädalal olin Paradigmazele vingunud, et miks ta üldse midagi naiselikku ei õpeta meile ja eile võttis noormees siis asja käsile. Oi bljatt. Mina ei tea, kust need jamaikalased oma jalalihased võtavad. Peale trenni arvas Paradigmaz, et ta viitsib mind bussi peale saata, mis aga lõppes kahetunnise jalutuskäiguga Finsbury pargis ja edasi mingeid kõrvaltänavaid pidi Turnpike Lane'ini välja. (Turnpike Lane on ikka v ä g a kaugel stuudiost). Seejärel käisime meil korraks, ma võtsin oma märkmiku ja suundusime Hiinalinna kastme järele. Kastmed ma ka sain ning tegime kerge õhtusöögi ka sealsamas Hiinalinnas. (There are two types of places here 1) the really expensive tourist spots and 2) i just want some food spots) Meie läksime I Just Want Some Food kohta. =D Sõin pardiliha riisi ja aedviljadega. Kuna minul oli suurenenud tahtmine mitte otse koju minna, sest väga hea tunde tekitas Elamine, ja noormees leidis, et kaks nädalat järjest tema pühapäeval magamata olekus päev otsa trenni teha ei suuda, otsustasin mina üksi välja minna. Mina. Ü k s i. Ja läksingi. Jalutasime veidi ringi, et mulle 'half-descent' koht leida ning kui jõudsime kollase pubinurgani, mille nimi oli 'Salsa', oli minu südames otsus langetatud. Hüvastijätt noormehega ja suundusin oma äädikapudelitega piletit ostma.
8 naela sissepääs. Poogen, läksin ikkagi. Pudelid jätsin riietehoidu ja jalutasin trepist alla. Koht oli suur, avar, salsabänd röökis laval. Kaif. Esimese kahe minuti jooksul rabati tantsima. See tüüp oli üks ebaõnnestunud juhtum ning püüdes meelehetilikult aru saada, mida ja kuidas ta tantsib, avastasin ma, et lohvakad varbavaheplätud ei ole puupüsti täis olevas salsaklubis parim variant. Ujusin selle kuti juurest vaikselt ja kiiresti minema, sebisin omale Smirnoff Ice'i ja otsustasin rohkem mitte tantsida ja vaid inimesi vaadata. Mis aga ebaõnnestus. Irw. Külje alla libises mingi pikk kutt ala Salsa La Dracula. Pikk, jube kõhna ja selliste Draculalike näojoontega (Dracula, vampiiritapja Angel.. Kena valik... ) Veeretab aga jutukest ja moosib tantsima. Küsib veel, et kus sa salsat õppisid. Ma siis vastasin, et seal ja seal stuudios ja et mis siis. Ta kostab, et enamus inimesi siin pubis seda salsat ei oska, mida tema. Mina tunnen huvi, et kuidas nii. Ja tüüp avaldas oma saladuse siis - tema oskab Kuuba salsat ja teised tantsivad siisn Hispaania salsat. No vott siis. Minul läksid silmad särama - esiteks ma mõistsin, miks esimene jorsiga tantsitud ei saanud ja teiseks tekkis kaval plaan ikkagi temaga üritada. Kuuba salsa on palju kiirem - sammud käivad üks-kaks-kolm-üks-kaks-kolm. Hispaania salsas aga üks-kaks-üks-kaks, nagu merengue vms.
Ja siis läkski lahti. Meeletu! Natuke läheb aega, et juhtimisele ja liigutustele pihta saada, aga peale poolt tundi keerutasime nii kiiresti, et täiesti fenomenaalne! Viskas mind maha silda pidevalt ja puha - kusjuures hoidis kindlalt kinni, nii et päris maha ma ikkagi ei kukkunud. =P Väga kaiff. Mingi hetk (nagu ikka) pidin ma talle valetama, et ma olen abielus (mõjub muideks üllatavalt kiresti ja tõhusalt)ja sellepärast ei taha temaga ameleda. Siis hakkas tal muidugi kiire, aga mina olin selleks ajaks ennast nagunii pooloimetuks keerutanud (ausalt, alguses oli aeglasem, aga lõpus oli ikka nii kiire, nagu täiel kiirusel keerad ennast ühel jalal libisedes ümber) ja läksin varsti koju ära. =D
Aga supermõnus oli. Sain oma salsat praktiseerida, merenguet ka, teen vahet Hispaania (või misiganes koha) ja Kuuba salsal ja tean kindlat, et lähen sinna teinekordki. Pluss veel fakt, et ma julgesin üksi välja minna. Tase! ma olen endaga rahul ja oma kolmepäevase Elamisega ka. =P Nii et... London, hoia alt! Ühel päeval saab minust veel hullemat sorti pidutseja! =D

Aga seda head uudist ei saa veel ikka öelda, sest Ave ei luba. Ma siis ootan veel veidi.Tahan olla tääääiesti kindel, enne kui selle siin avaldan. =)

Kallidega.

Hare hare bling bling

Ma võin suure ja tähnilise saladuskatte all öelda, et ma ütlen teile homme midagi eriti ägedat!!! =D Aga kuna Ave ei lubanud mul veel hõisata, siis ma täna veel ei hõiska. =P

Igatahes lähme Liinaga täna välja pubitama nii kauaks, kuni ta Stanstedi bussile ronib... Ostsin ettenägelikult pudeli RedBulli juba valmis ning Poola poest maasika ning mustika Fizzi ka. Tikker eile ütles, et sealt saab. Saigi. Iiiilgelt äge. =D

Eelmise nädalavahetuse kohta nii palju, et laupäevaõhtu sai veedetud kalli Liina ja vähem kalli, aga ägeda dance halli õpetaja Paradigmazega. Trennis üle hulga aja olla oli ikka niiiii hea, aga bljaaaaaad, ma olin surnud pärast seda. =D Dude ronis meiega õhta välja ka, nagu väga shikilt oli riides ja stiilne ja puha. Trennis näed inimesi ju ikka dressides. ;) Alustasime Angelis mingis pubis, mis sakkis ning seejärel siirdusime kuskile Liverpool Streeti kanti, millest ei mina ega Liina midagi ei teadnud. (Kõigele oli eelnenud muidugi Vana Tallinn, Coca Cola, ohter (on sihuke kääne olemas v?) meikimine, veel rohkem riietumine, kõva muusika ning niisama tshill meie juures) Pidu oli 'broken beat party'. Einohh, meesterahvaga, kes tantsida oskab, on ikka mõnus tantsuplatsil olla, aga broken beat mulle ei jätnud muud muljet kui see, et rohkem ma oma jalga sellele peole ei tõsta. =D Pärast võttis noormees veel kätte ja saatis meid kodu ukse ette. Vaadake, Londonis ei ole kellegi koju saatmine 20 mintsane ettevõtmine. Hetkest, mil oled otsustanud kedagi saatma hakata, võib sinu enda kojujõudmiseni minna aega 2-3 tundi. Nii et dzentelman, noh. Meie Liinaga olime rahul. =D

Esmabal trenni hiljaks ei jäänud, tegime hoopis minu töö ja trenni vahele jääva aja parajaks piknikuga Soho pargis. Kolmapäevast salsat asendas Ariel Kuubast, sest Judy (juhataja, eksole) oli ise hetkel Kuubal mingil salsafestil ning ootamatul kombel ei olnud see üldse nii äge, kui ma arvasin. Judy annab meile ikka sihukest vatti, et anna olla, see tegi asju nii lihtsalt, et me igavlesime. Kui kiiremat mussi küsisin, hakkas targutama teemal, et harjutama peab aeglase järgi jne. Blaaahh, mida iganes!!

Aga hetkel joon siis siiderit ja kohe suundun dushi alla. Ma ei ole 5 päeva pead pesnud (noh, naisterahvale ju pikk aeg) ja juuksed ei ole üldse eriti mustad. Värvimine tuleb kasuks. =D


IIIIIK, ma ootan homset päeva ja tänaõhtust tshilli! =D

Check on it

Üldises plaanis olen ma veel natuke elus. Liina on siin (hetkel küll Prantsusmaal, aga homme jälle tagasi) ja see kuradima töö on ka. Kuna ma tänu sellele ja salsatunnile nii surmväss olen, ei kirjuta hetkel pikemalt, aga nädalavahetusel sai päris palju pulli. =) Aga ma kirjutan sellest mingi hetk kiiiindlasti!

Muideks, Vassilissa, kas sa mind moijiiiitole ja margariitale viid, kui ma tulen?

Hehehee

Oi ma tegin sulle, Saatus ja Elu Iroonia, ära! Tulin eile koju ning kokkasin omale riisi aedviljadega! =D

Ja peale seda sain sõna otseses mõttes joosta maratoni stuudio poole, sest Londoni teedeehitus otsustas aset võtta just siis, kui mul oli vaja kiirelt kohale jõuda. Nii siis alternatiivseid kohalejõudmismeetodeid kasutades jooksin ennast hingetuks, nii et 8 minutit hiljaks jäädes, jooksu pealt ja õpilaste ees vabandades riideid vahetades ning lõpuks klassi ette jõudes olin ma soojenduse alguseks higist tilkuv. =D Aga tund ise oli väga vahva. =) Pärast trenni sõitsin bussiga koju ja mõtlesin terve tee, et kuivõrd on ikka hing rahul pärast trenne... Et miks ma viimasel ajal laisaks olen muutunud... Või ei ole laiskus ka, nagu ikka, elu ja see ja teine ja üheteistkümnes tuleb alati vahele... Ma üritan ennast parandada. =)

Ja varsti tuleb Liina! =)

Pagana London

Ma mõtlesin terve tee bussiga töölt koju sõites, et ma lähen koju ja söön riisi aedviljadega. Stoke Newingtonis väljudes keerasin aga silmagi pilgutamata sisse esimesse Chicken Curry Expressi ja ostsin kanatiivakesi ja mingi meal'i. Take away kilekoti sisu paarikümne meetri pärast uurima hakates sain ma aga kergelt vihastada - kanatiivakesi ei olnud need tsurkad suvatsenud mulle anda. Jalutasin tagasi ja nõudsin oma kana. Sain ka. =D Seejärel lonkisin mõnusas suveilmas koju, tegin korteri aiapoolse ukse lahti ning istusin maja taha trepile oma rämpstoitu õgima. Väga chill oli seal õitsevate pelargooniapottide vahel friikartuleid Felixi hapukurgigaviiludega nosida. =)

Eile oli üle pika aja selline rilääääääksimise värk. =) Murakas lohistas oma pisike ahtri linna peale ning peale minu tööd saime Tottenham Court Road Stationi ees oleva MacDonaldsi ees kokku. Minul oli millegipärast jube kindel soov just Candysse siiderit jooma minna. Murakas tahtis ka. Tikker ei tahtnud, aga kahe vastu ometi ju ei saanud. Kole Inglismaa siider mustsõstrasiirupiga moodustab vägagi maitsva joogi, ehkki siider on kallimaks läinud ja teine sort ka. Aga suurem pudel oli ka =D Nelja naelaga lunastasime oma dringid, istusime akna alla, vaatasime suhteliselt igavaid inimesi, rääkisime juttu, naersime kui Murakas oma uue kollase pluusi-seeliku punast siiderit täis kallas, ja lõpuks Candyst lahkudes oli meil kindel plaan naasta ning Tesco ja Soho park olid vaid meeldiv ajatäide. Saate aru, inimesed, väljas on suvi! Tuled pubist, kergelt siidri auru all, väljas on s o e, väljas on m õ n u s, väljas on s u v e l õ h n. =D Ilgelt ilgelt mõnus. Tescost krõpsu ja veel mingit siiderimoodi jooki ja parki. Park oli hullumoodi ülerahvastatud - stiilis Pärnu rand juulikuu kuumalaine ajal kell 12 päeval. Aga ikkagi oli nii mõnus. Tikker ujus mingi aeg oma hetkeks meile nägu näitama tulnud kaaslasega minema ning meie Murakaga suundusime roosalt plinkiva sildiga Candy poole tagasi. Olek oli meeldivalt vindine, seega tundus tequila kõige asjakohasem jook jätkamiseks. =P Vaatamata suurenevale joobeastmele ei suutnud ei mina ega Murakas mitte ühtegi tantsusammu endast välja meelitada, sest muusika oli lihtsalt niiiiiiiiiii kole. Sihuke tümakas, eks, aga mitte tuntud lood, vaid sellised hästi neutraalsed ja mõttetud. Blaaahh. Kommenteerisime niisama inimesi ja nentisime, et mingi 80% väljasolijatest olid ülekaalulised. Ma ei tee nalja ega ei liialda. Ma ei tea, kuidas me sellisel õhtul välja sattusime, aga nagu mingi Paksude Õhtu oleks olnud. Kuivõrd muusika nullis ära igasuguse peotuju, asutasime ennast suhteliselt mõistlikul ajal kodu poole. Bussis kuulasime minu mp3-ga Jan Uuspõllu 'Viiendat Uut Isamaalist Laulu' ja seda Politsei Kroonika Rahapoisi tümakat. Naljakas oli.
Koju jõudes viskasin asjad nurka, tõotasin pühalikult endale ja Murakale, et dushi alla lähen hommikul ja viskusin voodisse, uinudes enne, kui pea patja puutus. Paari tunni pärast ühines minuga Kay, kes oli oma sõbrannadega väljas käinud ja oli niipurjusniipurjusniipurjus, irw, et kella 5.45 tööle minnes oli ta ikka veel purjus ja kell 9 hommikul mulle helistades ikka veel auru all chillis. Nomaeiteanüüd. =D

Hetkel olen üksi kodus, niisama olesklen ja tegelen hirmus-väsinud-olemisega. Aga hea on olla väsinud, kui sa oled hea asja pärast väsinud. Eile oli hea õhtu. Mul kusjuures ei olnud täna isegi pohmakat, kuigi ma ikka jõin. Järelikult oli ette nähtud. =D Aaooohh, mul ju veel Kopparbergi siider külmikus, oodake, kohe toon ja joon. Mmmmm, küll tehakse ikka häid asju. =P

Muideks, Liina tuleb järgmisel laupäeval. Pakk, mis mu ema mulle saadab, on nii suur, et ma arvan, et Liina peab mingi riksha omale koti vedamiseks palkama... Anna andeks, sõber, aga ma ei saa ju sinna parata, kui ma enam Eestis ei ela. =D

Hea küll

Hea küll. Kui sa niimoodi tahad. Kui teistmoodi ei saa. Mina ei taha niimoodi. Aga tundub, et ühest korrast ei piisa.
Su blogis on lugematul kombel väga halvamaigulisi kommentaare. Halvamaigulisi kommentaare inimese kohta, kes on sind aidanud nii, kuidas mitte ükski inimene Londonis sind ei aitaks ja millele vastad sellega, et ei anna talle võimalust ennast isegi kaitsta. Selle asja nimi on puhtakujuline tänamatus ja alatus.
Ja sinu käitumine võib mulle väga reaalselt maksma minna minu kojuminemise. Sa kirjutad vaid, et Kay on nii pissed off, et välja kolid. Aga minul on ju pohhui, eksole. Minul on pohhui, et minu plaanitud lennukipiletiraha pluss reisiraha läheb üüri alla. Et 700st läheb 500 üüri alla. Mul on pohhui, et sa minu teist poolt minu kuuldes lolliks nimetad.

Ma tean, et blogi kirjutamine on lapsik. Aga ma olen sulle öelnud, et see ei meeldi mulle. Mis ma veel tegema pean? Sa vist ei mõista, kui palju võib maksma minna sinu kiire väljakolimine ja ei tule selle peale, et enne, kui öelda, tasub mõelda ja siis õiges keeles öelda.

Üllatustega päev

Heheheee. Kay ja Edith lohistasid mind täna IKEA keskusesse. Ma teadsin ju küll, et Eestis on ka IKEA olemas, aga eriti rohkem ma sellele tähelepanu ei pööranud, sest ikkagi mööblipood ja nii. Ja suur oli minu üllatus, kui IKEA kaubamaja alumisel korrusel oli pisike Rootsi toiduasjade osakond. =D Ostsin moosi ja Kopparbergi siiderit ja kolm pakki Daimi soksi ja Felixi hapukurki. Hapukurgist on alles vaid paar viilu, aga mis sellest - n o r m a a l s e maitsega hapukurk! =D Jube mõnus. Lisaks toidule ostsin helesinise pleedi, kuna mulle meeldib oma läpiga põrandal aeleda ja siis hakkab enamasti jahe ning siis on niiiii mõnus ennast selle sisse rulli keerata. =) Kulbi ostsin ka ja lõikelaua. =) Jeii!
Kay läks teatrisse ja Edith tegi mulle süüa. Banaane ubadega. Kay pole nii ammu süüa teinud, et ma tegin talle täna kohe veidi etteheited, irw. Aga Edith kokkas ja väga nämmi oli. =)

Olin tubli ja tegin meie kursuse aastaraamatu jaoks (jah, inimesed, ka mina olen kunagi ülikoolis käinud, kuigi vaid aastakese. Eesti filoloogiat õppisin) mälestused-heietused ära. Homme tööle. =S Juuuuuudas, kuidas ei taha minna... Aga muideks eile peale salsat ... Ehh, alustagem algusest. Lähen mina rõõmsalt salsasse ja kesse istub sääl ooteruumis pingi peal! Paradigmaz ehk jamaican dance halli õpetaja. Tegime kalli-musi ja asusime hoolega juttu puhuma. Ja mis tuleb välja - dance hall'i tunnid käivad jälle! Ja mis te arvate, mida teeb minu süda, kui kuuleb, et tunnid on sel ajal, kui mina tööl olen? Tõmbub valukrampides kokku. Jätsin täna tööle voicemaili, et mina tahan jörgmist nädalavahetust vabaks. Liina tuleb ka ja trenni saab siis minna ja... Või tähendab, et mitte Liinaga trenni, vaid et trenni ja Liina tuleb. =D
Aga salsa oli jälle tore. Hakkan päriselt asjast aru saama, et kuidas käib salsa ja kuidas rueda. Liigutuste ja sammude nimed hakkavad meelde jääma. Jess!
See siin on tavaline salsa
Ja see siin on salsa rueda
Harige ennast! =P

Herilane

Üldises plaanis olen ma tige. Jälle. =D Seekord siis tegu rahadega. Või siis 'nagu ikka' rahadega. Asi nimelt üüris, plagas ja Inglismaa värdjalikes süsteemides. Üüri pidin maksma ära tegelikult 22-l, aga kuna mu palk alles järgmisel nädalal pidi tulema, kirjutasime kuupäevalise tsheki omanikule ja ütlesime, et raha tuleb kuu lõpus. Nüüd ongi nii, et sain küll reedel oma palgatsheki kätte, aga raha sealt pealt ei saa kätte enne vähemalt nädalat. Ja kui ma lähen jälle mõne cash converteri juurde, maksan aga jälle 45 naela selle eest, et tsheki eest kohe raha kätte saan. Ja mul ei ole valikut. Ja ma olen jumalast närvis, sest mul on tunne, et ma orjan lihtsalt niisama õhku. Tramaivõi.

Muidu ei olegi peale töötegemise midagi teinud. Aaa, mul on kahtlane tunne, et eelmise nädala salsatunnist ma ei kirjutanud? (Ajeee, nädala kõrgpunkt... *pööritab silmi*). Noh, igatahes olid sellega lood nii, et level 2 alustas uut kursust ning üllataval kombel on see kursus hästi väike - neli õpilast pluss mina (mind ei arvestata õpilaseks). Mis tähendas aga seda, et juhatajal oli aega ja võimalist ka minuga tegeleda. Kiitis ja puha ja ütles, et mul on tantsides selline flirtiv aura ja et ma selle kindlasti alles hoiaks. =P Ja tunni lõppedes ütles, et ma ikka tihedamini tunnis käiks. Aga jah, päris mõnus on tantsida väikses rühmas, palju paremini saab asjadest aru. =) Ja megalt megalt hea oli olla pärast seda. Mul oli salsasse minnes nii megarämedalt kurb ja halb tuju, aga paari esimese minutiga oli absoluutselt kõik peast pühitud ning alles 15 mintsa pärast tunni lõppu tuli meelde, et oi, mul oli enne ju paha tuju. Muig. Aga salsa on täna jälle, nii et halleluuja!
Esmaspäevane kõhutants möödus ka jälle päris mõnusalt - 12 neiut (15 on maksimum). Olin kaval ja küsisin nende arvamust - kas nad tahavad koreot mõne poploo või Egiptuse loo järgi. Nagu arvata oli, taheti ikka poplugu. Aga ega mul kahju ei ole. =P Peaasi, et inimesed tundi tuleks ja naudiks ja uuesti järgmisele kursusele regaks. =P Niimoodi siis.

Tööl ei ole ka midagi uut, välja arvatud ehk see, et tööle naasis mingi leedukast ülevaataja, kes on närvihaige veidi ja kes mu peale ilme põhjuseta röökima pistis ja muidu igal võimalusel nähvab. Sitapea. Kui ta mu peale juhtub pragama sel hetkel, kui ka mul juhtub halb tuju olema, siis mingu persse kõige täiega, aga mina lähen osakonnajuhatajale kaebama. =D

Peakski nüüd siis välja minema hakkama. Jobcenterisse, cash converteri juurde, panka, et Kay arvele ülekanne teha ja nii. Ei taha üldse, aga kell on juba nii palju. Ma ei taha oma palgast nii suurt summat ära maksta, niu niu... Aga nüüd on mul oma arve ja oma pangakaart ja PIN ja kõik ja järgmine kord tuleb palk juba minu enda arvele.

Tantsimisest veel nii palju, et leidsin suvel aset leidva mingi paaripäevase laagrikese, kus on workshop kõhutantsu ja hiphopi fusion vms. Et tundub nagu minu teema olevat. =D Ja selline tunne on veel ka, et me teeme siin veel oma kohaliku Jaanipäeva. Tulge ka! ;) Meil ju aed ja grillimise... eeee... noh, grill vist öeldakse lihtsalt sellest rauast kolaka kohta? Või siis hopis Muraka juurde maale kuskile tiigi äärde. Äge! Ma ei olegi enam nii õnnetu, et koju jaaniks ei saa.

Sõjamaalingut siis tegema ning linna peale. =)

PS. Minu endine kunstiõpetaja koos oma ema ja pojaga tulevad 22-l juunil üheks ööks Londonisse ja siis me saame kokku! Nii tore! =) Mulle endale tundub kummaline, et ma mõne õpetajaga nagu emaile vahetan ja nii, aga täna oma emaga rääkides väitis tema, et see küll imelik ei ole. No kui palju inimesi te oma tutvusringkonnas teate, kes mõne keska-aegse õpetajaga kirju vahetavad? =P

Ja meie vihmasaju tervituseks Camdeni kummikuvalik =)

Lennelda priilt

Ühel päeval, kui mul ei olnud netti, mõtlesin ma niimoodi:

Lennelda priilt...
Lennelda priilt kuskile jõekääru, kus on päike, limonaadipudelikork, punased huuled ja lumised unistused.

Koju. Tahan kohe koju.

Ma ei suuda üldse Eesti muusikat kuulata. Meeletult kurb hakkab. Aga juulis, juulis ma tulen kindlasti. Ja lähen jõekääru ja mere äärde ja ujun limonaadipudelikorgi kõrval ja naeratan punaste huultega valget pärliketisarnast naeratust ja olen päevitunud ja söön head eesti jäätist.

Tuled vaikselt läbi udu

Läbi udu maja poole

Akna alla seisma jääd ja

Mulle naeratad

Annan ennast päriselt

Päriselt su häässe hoolde

Paned oma puhta käe mu pääle

Ei minu vaev mind nõnda enam piina

Jahtuvad tähed ja kuu

Annad mulle valgest kruusist juua

Põleb palavik uus mu suus

Ja siis ma lähen koju ja ema teeb pai...

Mulle meeldib...

... igasuguseid blogisid lugeda. =) Aga see selleks.

.

Ma olen täiesti läbi. Nagu lätiraha või midagi. Ma teadsin, et see hotell võtab võhmale, aga no see... Ma jäin täna esimest korda bussis magama. Ma ei ole kunagi bussis maganud (seda ilmselt küll puhtpraktilistel kaalutlustel, kuna ma olen pikk, istmevahed väiksed ja pead ei ole kuskile toetada, kuivõrd sa ei saa eesoleva istme tõttu ennast madalale sättida) ja täna toetasin pea vastu akent ja magasin. Missest, et buss sõitis läbi aukude ja värki. Ei huvitanud. Suurt rolli mängib tänase väsimuse puhul ka minu tervislik seisund. Seisund, mille tõttu on kogu päeva söök olnud viis tükki saia (nüüd julgesin kaks banaani ka ära nosida), tops teed ning mille olemusega kaasneb kõhuvalu ning pidev eriolukorraline vajadus wc järele. Mul on tunne, nagu mul oleks palavik või midagi, täielik nõrkus on peal ja mitte mingeid asju, millega ennast turgutada, ka siin ei ole. Aga no vahet ei ole, olen kindel, et hommikuks on korras. Aga siis paar sõna nädalavahetusest ja sellest, kuidas mul see tänane olukord tekkis.

.

Nädalavahetus, jah, hõljub kuskil uduhämuses mälusopis, eriti ei mäleta. Mida ei mäleta, seda pole olnud, öeldakse. Ma ei taha öelda, et mul ei olnud nädalavahetust. Nädalavahetus iseenesest kindlasti oli, aga mina ei mäleta... Noh, saate aru küll. Pühapäeval sai siis peale tööd Tikker, Kadi ja suure pissihädaga Poiss Victoriast üles korjatud, Sainsburys ennast piknikuks vajalikuga varustatud ning teekond Krooniga Muti Maja ette võis alata. Tsillisime. Pargis korjas miski tädi prahti kilekotti, panime oma krõpsupakid ja õllepurgid ka sinna. Osad vähemalt. Nii kaua, kui tädi seal oli. Siis tahtis meiega lisanduda Veel Üks Poiss ja nii me siis jalutasime veidi ning lebotasime päikse käes ja veetsime õhtat. Kadi katkise grammofonina kõlav soov Big Beni näha viis meid sinna poole teele. Teekond läbi pargi Kadi ja Poisiga oli väga äge, kohates teel modelloravaid ning pidevalt ilkudes selle.... eee.... noh see asi, mis sulle teed näitab? Kadil oli, elektrooniline... Üldse ei tule sõna meelde. Peale Big Beni patseerisime uhkusega üle silla (mille remontimisaeg muideks oli viis aastat) London Eye juurde, mida Poisid pideva järjekindlusega Pirogoviks kutsusid. Noh, kaks peaaegu punkarit oli seal küll. Aga teel sinna mõtlesin, et Pratchetti Ankh Morporki jõgi on kindlasti väga Thamesi sarnane. Ma arvan, et kui sa Thamesi sisse kukud, siis sa sealt enam välja ei saa, sest sa jääd sodisse/solki kinni. Jõekaldal asuva muuseumi ees olid suured reklaamid Salvador Dali näituse kohta - ma läksin täiega äksi täis - Dali on nii äge! Sisse minemiseks oli muidugi liiga hilja ning ega ei oleks rahagi olnud. (Eee, minu rõõm banaanide nosimisest oli enneaegne. Peab Kayle helistama, et ta mulle kummeliteed kuskilt tooks). Niiöelda Pirogovile ei tahtnud allakirjutanud neiu pikemaks jääda, kuna

punkt 1) kõht oli tühi

punkt 2) külm oli

punkt 3) kojusaamine sealt lestab umbes tund vähemalt

punkt 4) kell oli juba hilja ning ma pidin tööle minema hommikul vara jälle.

Novott siis. Kadi käevangus, sõitsime läbi linna ja ühe wc koju. Stoke Newingtonis sõime veel ühe kiire ja maistva kebabi eriti rohke küüslaugukastme ning supersõbralike türklaste teenindust nautides.

.

Esmaspäev, ehk siis eile, saigi minu seedeosakonnale saatuslikuks. Mul oli minu Induction Day - ehk siis treeningumoodi asi tööl. Ma jõin ära neli tassi kohvi. Vaadake, mulle väga meeldib kohvi, aga ma ei saa seda palju juua, kuna mu näonahk läheb näiteks nässu jne. Ma mõistan täiesti, et ühele keskmisele kontorirotile on neli tassi kohvi päeva esimese poole jooksul mingisugusegi elutegevuse tagamiseks absoluutne miinimumdoos, aga m i n u jaoks oli see liiga palju. Starbucksi kohvi oli ja niiiiiii nämmi. =D Ning õhtul oli siis trenn. Eelmisel nädalal jäi küll jutt juhataja poolt, et võibolla jätab selle kursuse ära, kui piisavalt aplju inimesi ei rega, aga näed regas. =) K õ i k olid algajad ja kõige suurem grupp, mis siiani olnud on (see on väike stuudio ning 15 õpilast on maksmaalne) ma kahjuks küll üle ei lugenud. Ja kõige parem tund siiamaani. Ise olin organiseeritum, süsteemsem, palju lihtsam on teha, kui kõik on algajad, et ei ole mingi segagrupp. Et esimest korda siis plaksutati korralikult mulle pärast trenni. Ma ei tea, kas see muudes stiilides ka nii käib, aga vähemalt kõhutantsutrennides alati plaksutatakse tunni lõppedes. Nii et minust võib veel asja saada. =) Megalt andis energiat see tund eile. Pärast läksime hiphopi õpetajaga (üks kutt) Finsbury Parki koos ja teel peatusesse põikasime sisse mingisse Chicken Expressi, kus siis väiksed wrapid ning kanakoivad võtsime (jooh, kui nüüd järele mõelda, siis on see oluliselt tõenäolisem põhjus minu tänasele tervisehädale). Väga lahe tüüp on.

.

Ning koitiski tänane päev. Tänane õudne õudne päev. Ma vihkan seda hotelli. Näiteks küsis täna üks ülevaataja mu käest, et kas ma saaksin homme tööle tulla. Ma vastasin, et kahjuks ei saa, mul on plaanid tehtud. Tema ütles all kontoris, et jah, Iiris tuleb tööle. *pööritab silmi*

.

Vabandust, et terve sissekanne on peenelt 'tervislikke vahejuhtumeid' täis pikitud - see on lihsalt frustreeriv. ;) Aga minu õnneks saab varsti magama, sest kell läheneb 21-le.

Ning jah, ma tunnen veidi, et elu ehk pöördubki minusse tagasi.

Mhh

Reede õhtu on täpselt see õhtu, millal tuleb üksinda kodus istuda ja mitte heas tujus olla. Ehkki Vassilissa blogi (vabandust, ei viitsi linkida) pakkus täiesti kõrgekvaliteedilist meelelahutust täna. =D Aitähh!

.

Üldises plaanis on mul selline kõhutunne, et minu elus hakkab varsti suuremat sorti muutus tulema. Mille algus ei saa kohe kindlasti kena olema, aga ehk on see üks nendest variantidest, et lõpp hea kõik hea... Nagu Tikrilgi paar päeva tagasi, on süümekad, segadus ja ahastus, miks elu nii keeruline peab olema.

.

Eile käisime töölt Rose'iga (Tansaania tshikk) Hyde Parkis piknikutamas. Jube pull pliks neh. Kui ta alguses hakkas rääkima, et ta peika teda petab, siis ma naersin kogu aeg ja ei suutnud teise inimese probleemi üldse tõsiselt võtta - teate selline mustade värk, et igasugu bitch'id on sidesõnad jne. Jõime aga ilgelt kolevastikut inglise siiderit, sõime ilgelt kolevastikut tuunikala-makaronisalatit (kuidas üleüldse on võimalik tuunikala- ja makaronisalat ära rikkuda?) ja täiesti normaalset jogurtit ning mina vitsutasin terve paki küpsiseid ka veel keresse. Ta lihtsalt ei tahtnud. Pärast läksime Oxford Streetile vetsu otsima. Lõpetasime McDonaldsis, kus wc asus mingi üleni punase söögi lounge'i nurgas. Sihuke tunne oli, nagu oleks ketshupipakki astunud. Ja talle näitasin ka oma ilusat kleiti. =) Tema arvates ka ablas värk.

.

Kuna kuulen võtmeid lukuaugus, siis sayonara suckuers selleks korrkas. =)

Hoirassaa ja pudel rummi!

Tere kena õhtukest kõik see rahvas!

.

Ei, ma ei ole joonud. =D Ma lihtsalt niisama.

.

Eile käisime siis Tikriga Camdenis kondamas. Ilgelt äge oli. Camden lihtsalt ON äge, isegi siis kui mu finantsolukorda sai olukorraks nimetada eelmise shopingturnee alguses. Aga lohutuseks ostis Tikker mulle lihtsalt niisama heast südamest suured heleroosad kõrvarõngad. Hästi nummikad, jeee! =) Endale ostis lepatriinumustriga ehk siis punased mustade täppidega. Ka väga nummid. Üldiselt sai siis ühtepidi ja teistpidi jalutatud ning hiline kodust väljatulemise aeg maksis kätte sellega, et ühel hetkel panid Camdeni turugurud oma seitsekümmend kleiti-kaabut-seelikut aluse peale, mätsisid suure sarongi sisse ja kärutasid nad homset päeva ootama. Meie jalakesed aga ei võtnud sellegipoolest suunda kodu poole. Hoopis Oxford Streeti tuled tundusid ahvatlevatena. Seal poed kaua lahti ka ning C2-ga sai üsna kiirelt kesklinna. Nillisime igal pool, tulemuseks ilusad kingad Nextis, mida ma ei proovinud, aga kummitama jäid ikkagi ning täiesti värdjalikult ilus roosa-musta kirju suvekleit Dorothy Perkinsis. Fucking hell! Tikri tulemus oli üks lahe pesukomplekt, mida me siis lähme mingi hetk ära ostma. Ning karta on, et mina ostan oma võrratult ilusa kleidi ka ära. Pankrot on mul küll, aga see kleit on niiiiiii ilus - 24 naela. Ja ma just avastasin kerge hämminguga, et ma olen ikka absoluutselt tibi - paar aastat tagasi vaatasin ma ilmselt kergemat sorti põlgusega selliste peale, nagu ma ise praegu olen. Stiilis blogi sissekanne teemal ilus kleit ja kingad. Irw. No mis teha, inimesed muutuvad ja seda nimetatakse progressiks. =D Aga niimoodi siis eilne lõppeski - Tikker lunastas hunniku nodi naelade vastu ning lõpp hea kõik hea.

Tänasest aga niipalju, et needus on alanud. Oli esimene tööpäev ja terve hommiku tundsin, kuidas ma ei suuda ega taha seal üldse olla. Aga no poogen, päeva lõpuks läks kergemaks. Ning needuse osa seisneb selles, et minu organism tõrgub igasugusest aktiivsest elutegevusest peale kella nelja. Päev otsa täitis minu blondi kattega hallollust kahe kõrvarõngahoidja vahel mõte õhtusest salsatrennist. Ja reaalne situatsioon on see, et ma lihtsalt ei jaksanud minna. Loivasin dushi alla ja lihtsalt tshillin netis. Stiilis 'Vassilisa blogi' jne. Nagu... Õudne. Vaatab, mis saab. Varsti tuleb Tikker koju, jeee! Ja Kay vaatab oma ilusast poisist sõbraga Voonakeste vaikimist teises toas. Ma olen liialt väsinud, et suhelda.

Ahhaa, muideks, üleeile peale kõhutantsutrenni sain kokku kohaliku Liinaga. Jällegi Camdenisse. =D Peale Hispaaniat ma tunnen, kuidas mu elu seisab ja mul on rämedalt igav ning mõttetu olla kogu aeg. Seega ei hoolinud hiliseks kippuvast kellaajast ning läksime siidrile. Tegelikult jõime hoopis veini ja pläkutasime miskis pubis pea keskööni. Mõnus, sellised väiksed asjad tekitavad elamise tunde. Kui nüüd veel jaksas sel nädalavahetusel klubisse ka minna... Hmm, paar RedBulli võiks ju tegelikult aidata...? Lihtsalt, ma tõesti tunnen, et kui ma rohkem väljas ei käi, et ma lähen hulluks. Võibolla hakkab suvi tulema, võibolla tahan lihtsalt koduigatsust peletada.

Vaatasin muideks piletihindu ka täna - a la vist 17ndal tulla ja 25 juuni minna või umbes nii, maksaks praegusel hetkeseisuga 121 naela. Kõige hullem ei ole, aga ma lootsin soodsamalt saada. Mitte, et asi kindel oleks ja mitte, et ma ilmselt töölt äragi saaks, aga NOHHH, unistada ju ikka võib...

Koju koju koju... Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?

.

No vott siis. Sellised lood täna. Olge tublid! Ja arvestage, et kui ma ükskord koju tulen, siis tulete mulle Pärnusse külla telkima või midagi muud sellist.

Muig

Minu blogini on jõutud otsinguga 'Kampsuni kuivatamine'.
Irw irw irw.
Ja siis ma mõtlesin veel seda asja, et miks hakkavad inimesed kultuuri süübima siis, kui neil eraelus midagi nässu läheb. A la lähed elukaaslasest lahku ja järgmise kahe kuu jooksul külastad teatreid-kontserte-üritusi ning loed sügavamõttelisi raamatuid kolm korda rohkem kui viimase viie aasta jooksul. Et muidu on kultuur jama, aga kriisi korral tundub ainuke koht olevat, kust elumõtet otsida? Filosoofia ja värki?

Pink Brazil

Oi jeerum. =P
Nende sõnadega on hea blogimist alustada, siis kõik hakkavad eiteamida ootama. Tegelikult ei ole oi jeerumit mitte millegi peale öelda, kui siis ehk tõsiasja peale, et mul on nüüd väga suur hunnik juuksehooludvahendeid. Shampoon ja balsam ei vaja eraldi nentimist, küll aga eriti suur ja vinge salongisarjast pärit TREsemme juuksemask ja täna juurde ostetud sama sarja mingi sprei (ikka raviv jne). Poest välja astudes selgus, et Kay oli täna mulle ostnud juukseõli ja mingi juuksekreemi. Ja lisaks nendele oli mul eelnevalt olemas oliiviõliga juuksekreem. Et siis nüüd sai väga palju. Katsetasin täna TREsemme sarja - mask ja sprei tegid juuksed libedaks ja kergeks, juukseotsad on aga siiski kuivad. Nii et juukseotstele panen pärast veel mingit õli. Aitaks muidugi ka juuksuri juures käimine, sest viimati sattusin ma sinna asutusse enne Londonisse lendamist. Ehk siis pool aastat tagasi. Häbi on küll, aga ma ei julge siin minna. Krt seda teab, mis nad sinna pähe mulle keeravad.
.
Eile õhtul käisime Brasiilia klubis. Wheeeee! Väga tsill oli. Kay ja tema brasiillannast sõbranna Nellyga. Pagan, ma ütlen, see lõunamaamuss on ühele eurooplasele ikka üle mõistuse kiire. Kui mina siis laisa eurooplase kombel üle takti tantsisin, siis nemad seal hüppasid ja kargasid kükki ja püsti ja igatepidi iga takti peal. Hullumajapuhvet. Salsatunnid kulusid küll marjaks ära, Nelly ütles, et ma olen esimene naine, kellega ta niimoodi tantsida saab (!) ja ütles, et tõenäoliselt arvas kogu klubi, et ma olen brasiillanna, kuna ma nende lugude järgi tantsisin ja (nii enamvähem) tantsida oskasin. Olin kõrvust tõstetud. =)
.
Homme on tööl induction day. Ehk siis lepingu tegemise päev. Oi ma ei taha. Aga töötuks olemist ma enam endale lubada ei saa ja ei taha. Aga kuidagi pean ma selle plaani niimoodi läbi mõtlema, et ma jaanipäevaks koju saaks.
.
Vott siis. Hetkel teen süüa ja lobisen msnis. Homsest jälle tööle ja siis olen nagunii kogu aeg liiga väsinud, et netis käia.