Vahi ungarlasi

Kolitud. Jee!

Lõunaks pakuti mulle Ungari toitu. Mis oli Ungari toiduks? Makaronid hapukoore ja tuhksuhkruga...

Saatuse iroonia

Aitäh kõigile kaasaelajatele, kommenteerijatele ja sõnumineerijatele. Oli toeks. :) Hea uudis on see, et maja täiesti puhtaks ei tehtud, kallid tehnikaasjad ja dokumendid läksid põhiliselt. Shokk oli see sellegipoolest. Ukse sisse jalaga auk lõhutud, terve tuba alukaid täis loobitud. Sõrmejäljegede võtmiseks kasutatavat musta pulbrit pole ma siiani ukse pealt maha pesnud. Meeldetuletuse mõttes.
Saatuse iroonia peitub selles, et pakin kolimiseks asju ja NEID ON NII KURADIMA PALJU! Ma pean vist Windsori lossi kolima, palju ruumi ümber maja, kuhu asju panna...

Kurk

Eile sain aiamaalt kaks esimest kurki! Rõõm oli taevani. Tomatitel aga mingi haigus kallal, peaaednik käis millegagi pritsimas. Ja tänu Kaidi usinatele sõrmedele saime rinnuni umbrohust lahti. Väga tore oli. Laulsime peenarde vahel Kihnuneiut ja tuletasime pöialpoiste nimesid meelde. Kulus marjaks ära see mõnus aeg.

...

Räme masendus on. Väsinud ja tüdinud kõikidest üksteise otsa komistavatest jamadest. Sihukest masendust pole enam aastaid näinud.

Nüüd olen ma elus kõik ära näinud

Nimelt nägin eile koju tulles sissepekstud uksi ja segamini tube. Ja haigutavaid tühje kohti seal, kus oleksid pidanud olema asjad.

Vargad.

Minu toas.
Minu asjades.
Minu kuradima ALUSPESUS!
Minu sahtlites ja kappides.
Minu voodis.

Tagasi telefoniga blogimise juurde, kuna oma läpakat ma ilmselt enam rohkem ei näe. Pangakaardid peatasin, hunnik dokumente tuleb otsast peale taotleda.

Minu toas.

Minu ukses haigutab auk. Mis kasu on lukust, kui ust ennast pole?

Masendus.

Tünn

Ha! Kaks päeva praktikat on möödas ja vererõhumõõtmisest pole undki näinud. Küll aga sain esimesel päeval süste teha ja jõledaid haavu siduda. :) Ja täna veetsin päeva röntgeniosakonnas, vaadates erinevaid skänne: tavaline röntgen, CT, mis on nagu 3D röntgen, fluoroskoopia ja ultraheli. Peale selle nägin maksabiopsiat, liigeste vahele käivad steroidisüste, kopsust liigse vedeliku välja niristamist ja selle jublaka hooldust, mis nagu peenikese voolikuna keset kõhtu otse makku läheb ja mille kaudu kõike söödavat-joodavat manustatakse. Oma esimesel päeval õppisin sellesama toitmisvooliku kaudu asju manustama ka. Väga põnev. Veits kurb oli aga see, et nägin täna röntgenis ühte patsienti, kellega kohtusin oma esimesel praktikal jannuaris. Ning ei olnud ta teps mitte paremaks saanud, vägagi vastupidi...

Aga homme uuele ringile!

Tsoonis

Homme hommikul algab esimese ülikooliaasta viimane praktika, mis kestab neli nädalat ning mille lõppedes on vaja vaid praktika-aruanne esitada ja kõik. Kõik siis esimese aastaga. Hommikul rääkisin Brasiilia neiuga ning ta tahtis mulle head praktikat soovida. Saatsin ta kuu peale, sest tunnet ei olnud veel. Et homme olen kõigi silmis tervishoiutöötaja. Homme olen vormikitlis ja terve päeva jalul. Inimestel on õigus minu käest asju küsida. Ja peale seda nelja nädalat ei saa ma enam öelda, et oi, ma olen esimese aasta tudeng, ma ei tea midagi. Olen terve päeva otsinud kokku nimesilte, magnetkaarte, toidukarpe, pastakaid, paberimajandust, sukapükse, kingi, tablette ja muud eluks vajalikku. Aga tunne tuli alles siis, kui veetsin 30 minutit kolme kitlit triikides. Homme. 

Täna hommikul ärgates pidin endalt hämminguga küsima, kas ma reedel mitte deliiriumis polnud. Noh, minu mäletamist mööda ma nutsin enamuse õhtust valust ja halvast enesetundest (siinkohal tänud armsale jutuvestjale, kes mu tähelepanu osavasti mujale juhtis. Terve õhtu.). Eile tegin töö juures heategevuslaadal näomaalinguid ning olin valuvaigisteid silmini täis. Tunda andis kogu aeg, aga jalutuks-tujutuks-võimetuks ei võtnud. Ning täna hommikul oli valutu olemine. Kodus ringi liikudes andis vähe tunda, poes käies rohkem - raskete asjade tassimine ilmselgelt mõjutab. Tulin poest taksoga koju. Nüüd loodan ja palvetan, et mu praktika valutult läheks. Sõna otseses mõttes.  

Alguses tagasi

Eile pärast kooli tabas mind ilge seljavalu. Nagu esimenegi kord, sai see alguse mitte millestki. Lihtsalt kõndides hakkas tunda andma ja läks nii koledaks kätte, et terve tee koju valasin pisaraid. Vaadake, see nädal on muidu täiesti korras olnud, ainult siin-seal pisut tunda andnud. Olen mingi kümme päeva järjest iga jumala hommik teinud seljalihaseharjutusi ja Kundalini joogat (mille harjutused on vägagi seljapõhised). Olen ennast tundnud paremini kui kunagi varem. Noh, peaaegu. Ja täiesti lambist hakkas uuesti peale. Palju tugevamini kui esimene kord. Olen valuvaigisteid silmini täis. Ja esmaspäeval algab uus praktikakoht... Oh jah...

See saladuslik päev

Ja see päev, millest ma tagantjärele rääkida lubasin, oli möödunud neljapäev. Päev, mil mu pisikesed jalakesed esimest korda Brightoni tänavaid mööda paterdasid. Ja vot see on alles linnake! Ausõna, kohe võtaks oma seitse kodinat õlale ning paneks Brightoni poole ajama. Linn on mõnus ja hubane ja armas. Rannajoon on fantast. Ilmaga meil 'vedas'. Ilm oli temperamentne nagu purjus venelanna. Iga viie minuti tagant muutus. Vihma sadas, päike paistis, pilved kihutasid, tuul oli meeletu. Milline elamus! :) 

Kuninglik Paviljon oli kui pesuehtne idamaine tempel...

Ma enne minemist ikka unistasin varba vette kastmisest kah, aga kohale jõudes nii väga nagu enam ei tahtnudki...

See kummitusteloss on vana mahapõlenud kai. Väga meeleolukas, ma pean tunnistama.

Ja siis me muudkui jalutasime. Rühkisime oleks vist õigem öelda, kiviklibus ei ole kerge kõndida ning lisaks sellele oli meeeeeeletu tuul ja tujukad vihmahood.

Brightoni kriidikaljud... Nonde pärast ma sinna läksingi. Mitukümmend meetrit kõrged ja täitsa kriidist! Katsusin, käsi oli valge! Joonistasin kriidikaljutükiga asfaldile ka.

Ning pärast miilidepikkust rändamist ronisime kaljude peale. Ja ausõna, päike paistis, vihma sadas ning vaatepilt oli täiesti lummav - justkui udu oleks mere peal. Mida, muideks, viis minutit tagasi muidugi ei olnud.

Ja siin veepeal elavad igast rikkurid. Me sõime kah kirvehinna eest taevalikku juustukooki...

Meri oli kui elav maal, mis iga veidikese aja tagant värve ja kuju muutis.

Iga kell läheks tagasi. :) 

PS. Prantslase asemel kolis üks Itaalia neiu sisse. Pärast viieminutist jutuajamist on minu hinnang - TEMPERAMENTNE! Hästi nunnu iseenesest, aga ma olen ikkagi eestlane, khmm. Liigsed emotsioonid tekitavad minus hämmingut ja ebamugavust. :D

Haiglahõngu

Alustuseks patsutan iseendale õlale, et hommikul 22 minutit ravivõimlemist tegin. Juhhei! Kummardada sellegipoolest eriti ei saa (noh, näiteks kükitada), sihuke tunne on, et alaselg läheb krampi. Aga kõndides on ok. :)

Siis aga võtsin täna ette matka sinna haiglasse, kus ma jaanuaris-veebruaris praktikal olin. Seda nimelt sellepärast, et järgmine prakikakoht on samas haiglas. Teine osakond muidugi. Eesti keeles pole aimugi, mis selle osakonna nimi võiks olla - otsetõlkes oleks meditsiiniline osakond. :D Igatahes jah, rääkisin seal osakonnajuhatajaga juttu ja samal ajal vaatasin, kuidas üks patsient sõi lõunat. Ühes käes oli hapnikumask, teises kahvel. :) Oh, jah, kaks nädalat veel, siis on jälle süstid ja maskid ja siibrid ja vererõhumõõtmine. No igatahes täiega ootan!

Mokad maha

Aitab sellest lobisemisest küll, vaatame nüüd natuke pilte ka. 

See on naabrimehe antud kapsataim.

Minu teine kartulisaak

Rukkililled ja saialilled. :)

Esimene laar kummeliõisi kuivatamiseks

Üle kahe aasta tegin kooki. Pehmet õunakooki, mille retsepti saab siit. Välja tuli väga hea, ainult et liiiiiiga magus, kuigi panin vähem suhkrut. 

Ja kõige lõpuks - Clarks'is on allahindlus... :)

Ainult veidike veel...

Tundub, et tunneli lõpus kumab valgus. Nimelt tundub (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla ja kuna ma ikkagi Inglise pinnal viibin, siis knock the wood), et emotsionaalse stressi põhjus on hakanud vähenema. Korras ei ole, kaugel sellest, aga kriitiline hetk tundub ületatud olevat. Ptüi-ptüi-ptüi.

Ning täna ei ole terve päev selg valutanud! Oi, kui tore. Juba öösel oli parem. See väljendus selles, et ma ei ärganud külge keerates üles. :) Kablutasin hommikul päris usinalt peatänavat mööda ringi ja jalga alt ära ei tõmmanud ja kahtlaseks kah ei läinud. Kodus liikudes on siin-seal tunda andnud, aga asendi muutudes ka kohe kadunud. Ma tean seda juba ise ammusest ajast ning üks blogilugeja on seda mulle siin meelde tuletanud, et peaks ravivõimlemist tegema, et selg tugevam oleks. No ma juutuubist leidsin paar asjakohast videot, aga kust ma tean, et neid tehes uuesti valus ei hakka? Või peabki just valus hakkama? Millal on õige aeg tegema hakata? Siis kui selg haige on või siis kui täitsa tervena tunned? Või on isjas sihuke loom, et enne harjutuste tegemist üldse ära ei kao? Oeh, palju küsimusi, vähe vastuseid. 

Jah, viimaste päevade meeleolus jätkates viriseks veel veidi. Oluliselt maisemal teemal. Mul on sel nädalal üks hea plaan (millest räägin tagantjärele), aga sellega kaasneb ilmateate kohaselt vihmasadu. Ja siis et mina vihmasajus. Nii võtsin ma selle ürituse uuesti ette, et ostaks omale vihmamantli. Sihukese viisaka, mitte sellist säästuka kilekotti vms. Ma mäletan küll, miks ma selle teema eelmine kord pooleli jätsin. Sest see tundub täiesti võimatu olevat! Kõigi vähegi viisakamate mantlinäoga asjade hinnaklass algab umbes sajast naelast. £200 eest saaks täitsa kobeda.  Noh, ma oleks nagu mingi 30-40 naelaga hakkama saada. Hommikul käisin kohalikus matkapoes ja sealt oleks päris viisaka pooliku jaki ka £10 eest saanud, aga poolikust pole mingit tolku ju - kintsud saavad ikka märjaks. Oeh. Igavene ikaldus, noh.

Marise abiga sain Picasas oma albumid ära uuendatud ja siinkohal siis ka väike fotosüüdistus Hanbury Manor Spa'st. Tähendab, see on selline hotell tervisekeskusega. Võimatult ilus maakoht.

Mõttetu hala

Olukord läänerindel on muutusteta. Närvipingest tingituna on mul suht valulikud päevad (peale esimest päeva ei valuta mul muidu kunagi), nii et keha valutab eest ja tagant. Selg on siis suht okei, kui vähe liigun. Ehk siis päev otsa muudkui tegevused, mida saab istudes teha. Käed on kah suhtmetsas, jällegi võin selle närvipinge arvele panna. Et siis palju karedaid laike sõrmedel, mis sugugi ära ei parane ja liigsel veega või millega iganes kokkupuutumisel veritsema võivad hakata. Öelge veel, et emotsioonid ja vaimne pinge keha ei mõjuta!

Kudumise progressile mõjub see kõik muidugi hästi. Kuna mul on peenike lõng, on minu tempo umbes 5cm tunnis. Mis on ikka jubevähe, eriti valge kampsuniga võrreldes. Valget kudusin ma vist number 4 varrastega (kes ei tea, siis suht jämedad, umbes pool pastakat), sinist teen number 3 varrastega (umbes pastaka tina paksune). Asjatundmatutele nii palju, et 3 ja 4 vahel on veel kolm suurust (mida minu ema andmetel Eestis näiteks ei ole, on vaid täisnumbrid), 3/15, 3/30 ja 3/45. Et üsna peenike töö, mis aeglaselt edasi läheb. Aga noh, eks ta vaikselt edeneb, kus ta pääseb. 

Üle hulga aja vitsutasin jäätist kah. Ja shokolaadi. Vaimne magusavajadus oli. After all, I am just a woman. :P

Ega ta kergemaks ei lähe

Mida tund edasi, sest raskem on kõrvalseisja rollis olla. Tahaks kuidagigi aidata, midagigi teha. Süda on nii raske ja muret täis. Vaatamata tungivale püüdmisele olla tugev ja rahulik, võtta asja mõistusega, olla teisele kindel kalju - löövad hirm ja mure iga natukese aja tagant pisarapaisu lahti. Mis aitab sellise olukorra vastu kõige paremini? Kudumine ja Futurama uus hooaeg. Eile lõpetasin seljatüki ära, nüüd varsti alustan esitükiga. Viib mõtted mujale. 

Selg on ikka pe*ses. Täna hommikuks oli juba parem ja ma idioot kablutasin siis kohe ju aiamaale. Ma vihkan mõttetult kodus istumist. Ei plaaninud miskit suurt teha ja ei teinudki, aga kõige lõpus, siis kui tünnis käsi pesin, käis jõnks läbi ja jälle 'korras'. Hea, et jalgsi koju sain. Olen ohmoon, raisk, ma tean, aga ma lihtsalt ei suuda niimoodi kodus tegevusetult passida. Sest peale kudumise, lugemise ja netis passimise ei saa suurt midagi teha ju. Nojah, eks ma ise maksan oma vigade eest. Käisin eile muide perearsti juures sama murega. Too saadab mind mind millalgi MRI skänni tegema ning peale seda füsioteraapiasse, et seljalihaseid tugevdada. Mingi mõttetu geeli kirjutas ka välja. Olen seda usinasti peale määrinud, aga Vietnami salv kärab mu meelest paremini.

Aiamaal on aga imeline võime sellist suurt rahu sisendada. Seal olles olin palju rahulikum kui kodus. Rukkililled ja saialilled ja kummel ja mesilased ja lillelõhnad ja tomatitaimedest erituv lõhn ning uued redised ja üksik maasikas ja nälkjad kompostitünnis ja teine kartulisaak ning tärkavad porgandid jne. Kohe kogu olemine läheb teise rütmi, positiivsus justkui voolab jalataldade, silmade, kõrvade, käte ja nina kaudu sisse.

Oh jah, otsin omale ühe Ibumaxi ja siis võib kudumine alata...

Vahetevahel...

Vahetevahel on kahju, kui kellelgi miskit juhtub. Või on halb, sest kellelgi kallil on halb. Kõige nutusem on asja juures fakt, et mõnikord ei saa aidata. Aga niimoodi abituna on ju eriti näkane olla. Nii üritadki lihtsalt võimalikult vähe jalus olla ning aegajalt sooja sisuga sõnumeid saata. Missest, et teha tahaks nii palju rohkem. 

Ja siis need vahepealsed juhtumised panevad oma elu üle mõtlema. Mis siis, kui juhtub mulle veel lähedasematega... Mis siis, kui mind ei ole seal, kus mind vajatakse...

Hambad ristis

Einoh, nüüd on tõesõna vanadus platsis. Esimest korda elus on mul isjas, nagu mu ema sümptomite kirjeldamise peale lahkelt diagnoosis. No olgu või isjas, aga ei ole tore olla juba teisipäeva pärastlõunast. Valuvaigistid igatahes siiani aidanud ei ole, massaash, Vietnami salv, puhkamine versus liigutamine ka mitte. Arghh, mul on laupäeval ja pühapäeval vaja tööl olla! Aga sihukese valuga ei lähe ma paraku küll kuskile. Üritan siin perearsti valveõde pingsalt kätte saada - praeguse seisuga olen 53 korda helistanud, ikka annab kinnist.... 

Eestlaste värk

Paar kuud hiljem tõestus minu usinast näputööst:

Näitaks muidu paar pilti aiamaast ja spa-päevast, aga Picasa millegipärast ei uuenda albumeid ning ringi tuhnimisele vaatamata ei leidnud ka kohta, kus seda manuaalselt teha saab. Järelikult jääb järgmiseks korraks. 

Aaa, muidu, täna sain ma esimese kartulisaagi. :) Oma põlla pealt. Ja Talunike Turult sain päris täiesti töötlemata lehmapiima! Teate, ausõna, mul tulid seal leti ääres maitstes pisarad silma - lapsepõlv, noh! Hind on muidugi kirves - 2 pinti £3...

Brasiilia neiu luges My Estonia läbi ja on nüüd igati äksi täis, et Maarjamaad ihusilmaga kaema minna. Talle mõningaid asju seletades (miks on 'thanks - aitäh', aga many thanks hoopis midagi muud?) tuli välja, et eestlaste põhiolemuseks ei ole mitte tuimus ja põikpäisus ja misiganes. Selleks on hoopis hapukoor. Vähe sellest, et hapukoort süüakse kõikvõimalikes ja -võimatutes soolastes toitudes, käib see ka magustoitudesse ning vajaduselt kõlbab ka ravivahendina peale määrida (päikesepõletuse korral näiteks) ja koerad-kassid ära toita. Eestlased - hapukoorerahvas. :) 

Tea nüüd, peaks uuesti magamist üritama või...? Homme, see tähendab täna, ikkagi koolipäev...

Nagu seeni pärast vihma ehk nagu türklasi pärast sooja päikest

Suvi on. Väljas on suvi. Toas on suvi. Palav suvi. Lõpuks ometi on saabunud palavusest unetud öö(d), mil pärani lahti aken ei paku mitte mingit leevendust. Mil raudkindlad hommiku- ning päevainimesed pärast asjatut vähkremist hoopis väärtuslikku uneaega blogimisele kulutavad. Lootkem, et neid öid veel jagub ning et esimene ei jääks viimaseks, nagu viimasel ajal päikseliste ilmadega just juhtunud on. Justkui talongiga käib see soe ilm. 1 talong, pool tundi päiksepaistet päevas. Kui sel ajal juhtud tööl olema, noh, kelle süü see siis veel on?

Sel aastal olen ma täheldanud erilist türklaste ülestõusu. Mässavad teised vast kiire elutempo vastu. Mitte ühelgi varasemal siinoldud aastal ei ole ma näinud nii palju Türgi vanamehi pingsalt lauamänge mängimas. Inglise eesaiad on umbes paar ruutmeetrit, kuhu on pigistatud suur prügikast ning taaskasutuskastid, ning mis on piiratud madala kivimüürikesega. Ikka ja jälle näeb sinna kastide vahele pigistatud õllekõhuga hilises keskeas ja varases vanaduses Türgi papisid seal ääre peal istumas. Või on nad sinna suutnud kaks tooli ja väikse laua mahutada. Või istuvad nad bussipeatuses. Või oma aias kell 1 hommikul. Või kahtlase väärtusega kohvikutes juba hommikul kella seitsmest saati. Või hoopis pargis mahakukkunud puu tüve peal. Kõht on ikka punnis, nägu päikese poole. Kui käsil ei ole pingeline doomino või mõni tundmatu lauamäng, vahitakse täiesti häbematult möödakäivaid naisterahvaid või arutatakse kesteabmida, võimalikult kõvasti ning võimalikult korraga.  

Londonis on igasuguseid piirkondi, a la Väike India ja Väike Jamaika ning muud head paremat. Ma kahtlustan, et minu piirkonda hakatakse varsti ametlikult Väikseks Türgiks kutsuma. 

Läbi (nagu Läti raha)

Läbi! 

Praktika on läbi! Juhhei!

Kuigi mul on hea meel, et läbi sai, on kahju ka... Sest patsiendid olid toredad. Oeh. Aga eks see nii olegi, eks. Muudmoodi ma ju oma õppeprogrammi läbi ei tee... Kui transpordijamad välja arvata, oli väga mõnus. Kui see haigla mulle lähemal oleks, küsiksin omale seal tööd. 

Väsimuse aste on muidugi utoopiline. Täna hommikul näiteks serveerisin hooldekodus südamerahuga teed soolaga... 

Eksiarvamus

Et teil kellegi ei tekiks arvamust, et ma justkui miskis kenas mullis elaks. Praeguseks olen ma juba maha rahunenud, aga nii pool tunnikest tagasi ma lausa nutsin vihast, häbist ja abitusest ning olin valmis maja laiali lammutama. Mida ma muidugi ei teinud. Ja et ma muidu olen igati ja täiesti väsinud, 50 töötunnine nädal umbes 15 tunnise transpordikuluga ajab juhtme lihtsalt täiesti täiesti kokku.