.

Ma ei tea. Saatus vist tahab nii. Mul on homme õhtuks kolm korterivaatamist kokku lepitud. Ja ei, ma tõesti ei taha kolida, sest mulle meeldib see maja ja hoov ja linnud ja tänav ja värske õhk ja vähemalt üks minu naabritest. Aga otsustava lükke andis korteri vaatamiseks see, et sari 'Lutikas Returns' jõudis osani, kus sõber seltsimees minu kallist Jamaikat öösel järada otsustas.
Mul on/oli nii kohutavalt häbi. See on tõeliselt alandav tunne. See ei ole minu süü otseselt, aga see ei muuda tõsiasja.

Kohvijoomisest kah

Olen vist täiesti kahe silma vahele jätnud tõiga, et nimelt ma loobusin kohvist. Sellest kirjutama agiteeris Metsataguse postitus "Kohvisõltuvus - võidelda või leppida?"
Ma ei ole kunagi seda liitrite viisi tarbinud. Ja mingi hetk läksin üle lahustuvale kohvile, kuulduste tõttu, et see justkui vähem kahjulik. Praeguseks pole tilkagi joonud sellest päevast alates, kui mu hambavalu hakkas. Nii et siis 3 või 4 nädalat. Tööl on raske. Hommikuti oli kuradi raske. Eriti, kui on varane vahetus, ärkad mingi viiest ja pead mingisugusest loomulikust inertsist ennast ärkvele raputama. Oli raske, enam ei ole. Ebamugav oli hommikuks uus jook valida. Kakaod lõpmatuseni tarbida ei saa, teed hommikuti ei taha, ning läks aega, enne kui suutsin leppida külma joogiga hommikul. Mahlad ja piim on väga hea. Loomulikult ka psühholoogiline alajaotus "Kohvi ja saiake". Oh, pagan. Aga nüüd on juba okei.
Tegelikult oli minul ka konkreetne põhjus joomise lõpetamiseks. Nimelt laastav mõju näonahale. On inimesi, keda ei mõjuta ka 3 liitrit päevas ja näed, mind mõjutab tass-kaks lahustuvat üsna tugevalt. Vahe on tungiv, juba paari nädalaga. Ma ei tea, miks kohv mulle niimoodi mõjub.

Igatahes vastuseks Metsataguse küsimusele - võidelda! =)

Lusikaga antud, kulbiga võetud

On asju, millest ei saa enne rääkida, kui alles pärast. Seepärast ma ütlengi vaid niipalju, et sõbrad seltsimehed voodikaaslased sada prossa kadunud ei ole, aga siin toimuvad praegu, ee, protsessid. Nii et ma kunagi hiljem muljetan nendest, kas siis oli abi või mitte.

Epp Petrone roheliseks kasvamise raamatu paar esimest lehekülge on juba mõju avaldanud. Esimene kommentaar, mis ma selle peale kuulsin, oli see, et ma olen brain washed. And there is nothing you can do about it. Rääkides siis reostusest ja ületarbimisest jne. Ja mulle endale tuli üllatusena, milline trots minus tekkis. Vastasin sõjakalt ja korduvalt Yes I can! Ja vaidlesin, võõra inimesega, oma seisukohast loobumata. Ja olin/olen veendunud, et ma suudan maailma muuta. Paremaks paigaks ja vähem ületarbivaks. Haa, vaat seda nimetan ma ambitsiooniks. Nii et Vassilissa ja tema ilusad portreed võivad jala käia. =D

Aga esimene seik siis, mida ma ise nimetaksin sammuks edasi. Viisin nimelt oma püksid keemilisse puhastusse ja palusin, et nad neid pärast kilesse ei pakiks. Tüüp vaatas mind pikalt, ma lisasin selgituseks, et ma tulen oma kotiga. Ma olen täiesti kindel, et ta unustab mu palve homseks ära.

Poes käies ostsin teadlikult orgaanilisi asju. Vaadake, siin Inglismaal sildistatakse niiöelda looduslikud tooted sõnaga organic. Ni ostsingi siis orgaanilist juustu ja free range mune (et kanad peaks nagu vabalt looduses ringi müttama vms). Jah, ei saa kuidagi kindlaks teha, et need kanad tõesti aias ringi silkavad ja et juust on tehtud ilma kunstliku söödata toidetud lehmade piimast, aga asi on ilmselt psühholoogias. See, et sa teed teadliku valiku millegi kasuks. Nende kitsaste võimaluste seas, mida poeketid sulle pakuvad.

Kui ma kuulsin täna hommikul prügiautot (Londonis tassivad kõik majaomanikud vastavalt piirkonnale mingil päeval oma prügikastid kõnnitee peale, näiteks kolmapäeva hommikul, ning prügiauto sõidab siis ringi mööda tänavaid ja kallab kõik prahi oma plekist kõhtu. Sama asi nende taaskasutuskastide tühjendamisega), teadsin ma kohe, et ka meie taaskasutuskast tühjendatakse. Mis sest, et ainult mina sinna midagi visanud olen ja sedagi suures osas köögi prügikastist pudeleid välja noppides. Tekkis tunne, et ma annan oma panuse.
Meie majakoosolekul kavatsen selle teema tõstada ning majahaldajalt ka paberi jaoks eraldi kasti küsida.

Ning jah, ma mõtlen küll selle peale, et mis raja ma omale nüüd küll valinud olen.

Avastus

Täna nägin siis sellist lindu Forty Hall'i tiigis.
Nimeks mandarin duck.

Ilusatest asjadest

• Suurepärane on ärgata hommikul kell seitse ja näha säravsinist taevast ja majadevahelt kerkivat päikest.
• Mõnus on tunda akna vahelt sissetuhuvat tuult.
• Kohe südame alt võtab soojaks, kui ema õpib msni kasutama ja siis küsib nii armsasti, et kus sa neid kakukesi saad. Peale natukest järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et ta pidas silmas emotikone. Ja nii kohutavalt tore on, et minu ema on jõudsnud msni kasutamise tasandile ja ma saan temaga netis juttu puhuda.

• Tore on see, et emale sadetud sünnipäevanänn talle meeldis.
• Iga kord Wood Greeni jõudes ma tunnen, nagu ma oleks koju jõudnud. Vaikne tänav, linnulaul, oravad ja linnud tagaaias, oranz naabrikass maja ees nillimas. Ja terve nädala on Leedu poisid ilma muusikata üle elanud. Ja üleüldse kolivad nad 20ndal välja. Asemele kolib 2 Ungari noormeest, nii et jätkuvalt ainuke naisterahvas majas. Ja ei, allkorrusel elavat sutenööri ja prostituuti ei saa majakaaslasteks nimetada. Aga ise nad on selle valiku teinud oma elu niimoodi elada ja elagu siis nüüd.
• Lõpuks ometi sain ma oma lemmiku mustriga voodipesu Primarkist. Lisaks sellele on mul ka uus tekk, neli uut patja (3 neist on mu kallile Jamaikale ostetud, sest talle meeldib padjakuhja otsas kuningakassitseda ja mina ise magan ühe padjaga), lisaks sellele superkenale komplektile veel üks uus komplekt. Kõik vanad asjad viskasin minema, isegi voodipesu.
  
• Kogu see lutikajama on mind igasuguse alternatiivuse poole niipalju kallutanud ja ma olen sellega tegelikult kohutavalt rahul. Eile näiteks tegin midagi päris napakat, Tikker teab, muig, aga sellest ei saa enne õhtut veel midagi rääkida. Kui mul ka ei olnud piisavalt tugevat energiat selle jaoks, siis vähemalt olen proovinud ja järgmine kord teen paremini.
• Väga peenike tunne oli ka peale tööd järeletulnud Jamaika autosse istuda. Nimelt oli ta parkinud oma erksinise, seekord lahtise, sportauto täpselt töötajate väljapääsu ette, ise tshillis suurte politseipäikseprillidega, valges triiksärgis ja mustas pintsakus mind oodates üsna jupp aega. Uhkus on patt, samuti edevus, aga nii kuradime uhke tunne oli teiste pilgu all sellesse autosse minna. Ja mööda Londonise kesklinna lahtise sportauto ja väljanägemiselt mingi räpistaariga ringi uhada oli ka super. Edevus, edevus... =D
• Tänu Anastasiale olen rohkem mõelnud igast asjadele ja tänu sellele olen hakanud hotellis rohkem ringi vaatama just lost property osas. Ja loosungi all 'Andkem asjale uus elu', olen ma ära hiivanud juba kuus raamatut Tikrile (ausalt hiivanud, mitte varastanud, muig - lost property aegub mingi hetk ja siis jagatakse see laiali) ja kotitäie kassiliiva lohistasin ka koju. Selle viin Evelyle. Tundub ehk jabur, aga milleks kõik ära visata? Ja teate, kohe heam tunne on.
• Avastasin ka meie maja ees lõpuks recycling kastikese, kuhu ma koju jõudes tõstsin köögi prügikastist kellegi õllepurgi ja piimakanistri.
  
• Nelly käis eile mul külas ja tegime hommikusööki. Aususele rõhudes mina kokkasin ja tema sõi. Aga nii mulle meeldibki. Meenusid ajad Liisu köögis spagettide ja hakklihaga... Ja paraku ka ümber ajatud teetassiga...
  
• Tänu nõelravile olen hakanud ennast palju paremini tundma. Väsimust ei ole enam. Täiest hämmastav.
• Jubenunnu on, et Mirella (üks supervisor tööl) ja Tikker rasedad on. Ma musitan Mirella kõhtu kogu aeg tööl.
  
• Tikker andis mulle eile suitsuvorstivõileiba, kohukest ja präänikuid. Ning Epp Petrone 'Roheliseks kasvamise' raamatu. Olen kilekotitasandil, irw. Tore teada, et on veel mitmeid inimesi, kes selliste asjade pärast muretsevad.
  
• Ja viimasena mainiks (sest msnis ema ja Jamaika hõivavad mu tähelepanu juba pikemat aega) selle, et ma lähen täna Seedri juurde. =) Jalutan mööda lammastest ja puudest ja millest iganes. =)
  

Musidkallid!

Seitse samuraid, 211 naela ja muud sarnast.

Ehk siis Hiina medistiini võludest, nõelravist, allergiast, migreenist, lutikatest, mustadest kuulidest, koristamisest ja muust taolisest.

Bed bug on eesti keeles lutikas. Nii et kallid kaasmaalased, mul on lutika-allergia. Mõelda vaid, leidsin oma padjalt lutika, how charming. Uurisin netist siia-sinna, tundsin pildil ära padjalt leitud seltsimehe, vaatasin hammustuste-pilte, reakstioonikirjeldusi, nillisin villiteemat ja jõudsin õndsale arusaamisele, et esiteks olid mul lutikad (või on, ma ei tea, sest lutikahammustus võib ilmneda alles päevajagu hiljem), teiseks ma olen nende hammustustele allergiline, kolmandaks - ma ei ole üldse mitte ainukene, kes nende seltskonda omal nahal võõrustab. Nii et veidi kergem hakkas, et ei ole mul mingi teadmatu-tundmatu surmakatk või pidalitõbi.

Aga hommikul oli lugu nii, et nagu majakaaslastele kuulutatud sai, koristasin ära meie kergelt roojase vannitoa. Noh, võin kasutada ka väljendit räpane ja rämpsu täis. Stiilis shampoonid aastast 2003 jne. Kleepisin paar päeva tagasi vannitoauksele sildi, et kõik koristagu oma nodi sealt ära, sest nädalavahetusel löön ma selle urka särama. Ja nii oligi. Musta prügikotiga tassisin träni minema. Praegu teine nigu prillikivi, ma ütlen. =)
Seejärel viisin pesu õue kuivama, sest netis leiduva ilmateate kohaselt pidavat olema vahelduvpilvisus ja mitte mingit vihma. Tuul puhus ja isu värskelt lõhnava pesu järele ajas väheste pesulõksude kiuste linu õue riputama. Ei saaks just öelda, et mul üllatus oleks suur olnud, kui pärast lahinal sadama hakkas ja ma ei olnud kodus. Ja koju jõudes leidsin tekikoti põõsast, lina puu küljes (aga siiski vapralt ka pesunööri küljes!) ja dressipüksid võtsid keset hoovi vihmavanni. Naerma ajas. Toppisin aga uuesti masinasse ja tibuvihma kiuste lasin neil pärast veel veidi õues olla ja alles nüüd laotasin nad tuppa kuivama. O m a tuppa küll, enam sinna ukse taha ei aja küll miski pesu riputama.=D

Aga asugem siis sissekande aasiapoolse osa kallale. Lahkudes kodust, oli mul raudne plaan minna walk in center'isse. Ristteeni jõudes aga keerasin sammud hoopis kaubamaja poole. Teadsin kaubamajas ühe Hiina meditsiinikeskuse olevat. Ja nii oligi. Läksin sisse, kurtsin muret, korraldati kohe vastuvõtt arsti juurde. Mutt oli laushiinlanna - rääkis ainult läbi tõlgi. Kurtsin siis ka veel migreeni ja väsimust, sest teadaolevalt aitab nõelumine ka selle vastu. Rebitigi siis riided seljast kohe ja lükati laua peale pikali. Ning kukkus seesama hiinlanna mind torkima. Noh, oli kohti, kus torget ei tundnud, oli kohti, kus oli valus. Naljakas oli ka. Pani aga pähe ja kulmu peale ja naba ümber ja jalgade peal siiasinna. Pärast tegi veel oikuikuradimavalusat kõhumassaazhi - kõht on praegugi nii valus, et midagi ei tohi pihtagi minna. Lisaks kõigele sellele sain ma megakoguse igast ravimeid. Enne ja peale sööki... Ja peale sööki on 8+8 pisikest musta kuulikest pluss üks kotikesetäis tillukesi kuulikesi. Musta värvi, jube kõhedad näevad välja. Aga et allergilise reaktsiooni vastu ja mida iganes. Kõige eest maksin kokku 211 naela. Kuus seanssi nõelumist pluss ravimid. Jumal hoidku. Vaatamata verd tilkuvale südamele on mul tunne, et kõik on õige. No eks me näeme. Aga kui ma enne bussipeatuse poole jalutasin, et arsti juurde sõita, ma lihtsalt tundsin, kuidas ma ei suuda enam neid keemilisi tablasid võtta. Ja Hiina omad on ju puhas taimne värk. Nagu ütles tõlgineiu - Chinese medicine is slow, but it has no side effects. Jah, mitte nagu minu apteegist ostetud allergiaravim, millele on peale kirjutatud, et võib tekitada allergilist reaktsiooni... Ei, ma ei ole ratsa rikkaks saanud ega midagi, aga alles siis hakkad hindama seda, mis sul on, kui see on korrast ära. Nagu näiteks omaenda keha ja tervis. Nii, et investeering iseendasse. Kui ka ei parane midagi, siis vähemalt on ära proovitud.

Võehhh

Iga hammustus muutub villiks. Täna hommikul oli vasaku käe pöidla juures olev punn suur, punane ja paistes ja punane jutt jooksis umbes kümne sentimeetri jagu käsivart pidi üles... Et siis sai tööl juhtajaga ja esmaabiandjaga räägitud ning lippasin siis nende tungival soovitusel apteeki allergiaravimit ostma. Praeguseks on see pöidlapunni paistetus alanenud, seeeest tekib aga jalgadele ville juurde. Rõve on. Omaenda keha suhtes tekib vastikus. Tahaks uut, puhast, veatut. Mitte mingit ära näritud ja villilist. Igatahes, Imi täna pritsima ei tulnud, küll aga käis siin ja ma mainisin talle, et ma olen nendele hammustustele allergiline ja et tulgu käbe. Homme lubas tulla.
Aaa, villidest veel niipalju, et seda verist möga tekib sinna 'pajake, täida end' kiirusel juurde. Et siis minutiga on vill uuesti laskevalmis. Tra tra tra. Mida see linn minuga teeb?

Positiivsemast küljest aga, et Nellyga sai siin täna süüa tehtud ja kinos vaadatud filmi 'Take it to the streets'. Tõeliselt hea tantsufilm. Sisu on null, aga nad tõesti-tõesti tantsivad terve filmi.

Aina paremaks läheb

Haa. Teate, ma tõesti-tõesti tunnen Jamaikale kaasa. Üks nädal on hambavalu ja ma nutan telefoni otsas, järgmine nädal on verised villid... Jah, tundub nii, et ma olen nendele hammustustele ikka tõsiselt allergiline, sest osad hammustused muutuvad väikesteks villikuhjakesteks. Jäkk, ma tean, aga ma olen hommikul kell kuus nii lahkes meeleolus, et ma lihtsalt pean seda ju teiega jagama. Niisiis, oli varba peal punn. Lihtsalt, tavaline. Kuni ühel hetkel mina vaatan, et mille kuradi pärast see nii valus on ja kiikan ja süda läheb pahaks. Varba peal on suur tume sinakaspunane keskmise villi suurune jublakas. Ja kohe näha, et punnitab ja sihuke tunne oli, et kohe hakkab lõhkema. Nii siis võttiski Jamaika aga nõelakese ja vetsupaberit ja asus maailma plahvatuse käest päästma. Kümme punni torkamise eest, ei tundnudki teist.
Päris huvitav.

Aga milline õnnis tunne on üles ärgata oma teise poole kõrval, hommikul vara ja väljas on ilus ilm. Ilma irooniata, mul ei ole midagi selle vastu, kui vihm mu akna vastu sajab. Ja linnukesed siristavad. Ja eile luuras maja juures uks oranz kass ka, kelle ma ükskord tuppa lasin, aga siis mõtlesin, et ta on kellegi kass, eile aga vaatasin, et pagana nälginud näeb välja selle kohta.
Igatahes. vaatamata nutusele äranäritu staatusele ja rõvedatele villidele, olen ma hetkel hästi rahul.

Tsiteerides...

... süvafilosoofilist väljaannet 'Miki Hiir', ütleksin ma nii: 'Suur Jumal, õnnetused tulevad ikka kolmekaupa'. Tegelikult ei oska ma muidugi öelda, mitmekaupa nad minu puhul tulevad või kustmaalt lugema hakata.
Paistab, et harjutused iseseisvaks eluks käivad täie hooga. Ja ei ole nii nagu kodus, et küll ema või keegi teab, mida teha. Seega palun abi blogijatelt.

Siin majas on mingid putukad. Vähemalt mind nad närivad. Hammustus näeb välja selline, nagu mesilane oleks nõelanud. Punane punn keskel, siis veidi valget ümber ja üleüldiselt nagu kahe sentimeetri suurune paistes lärakas (m i d a g i peab ju ikkagi kuskilt paistes olema, eksole, tramaivõi). Eriti ei sügele, hammustust ei tunne, kui ei süga, läheb varsti tumesiniseks ja siis hakkab ära kaduma. Kirp see küll olla ei saa. Ma märkasin, et punne tekkis siis, kui ma kandsin riideid, mida ma siin majas pesin ja oma toa ees trepikäsipuu peal kuivatasin. Sest need väiksed hammustused, bed bug ma arvan, need on nagu peale mürgipritsimist ära kadunud. Seega, kallid blogijad, kui vähemalt kellelgi teist on tahtmine olla lahke kaaskodanik, jagage aga oma teadmisi putukaloogia vallas. Või pigem nendest lahti saamise osas. Ses suhtes, et ma mingi sprei ostsin ise ka täna omale, mis peaks põhimõtteliselt KÕIK alla sentimeetrised olevused ära tapma, irw. Aga kas ma seda oma jalanõudesse näiteks tohin pihustada? Sest papud on ikka toa ukse taga. Loomulikult tuleks kasuks infolehe lugemine, hkhmm.... Suurt abi on üllataval kombel pakkunud Eestist kaasaostetud A-Sept, mille peale need paistes lärakad kiiremini siniseks tõmbuvad. Kusjuures päris alguses ma mõtlesin, et see on allergia - nõgestõbi, aga siiski mitte.

Igatahes. Ametlikult on kinnitust leidnud tõsiasi, et kahe Ungari neiu asemel elab seal toas hoopis Albaania noormees nimega Alton. Mingi väga naljakas vennike on, aga vähemalt muusikamaitse koha pealt on oma jope - eile sai köögis olles tema dance halli ja urban rütmide järgi tuigeldud. Eile käis muideks Nelly mul külas, tegime praekartuleid, õppisime vene keelt (bagataja ruski printsess) ja tsillisime niisama.
Ja täna peale tööd ostsin Pounderlandist omale roosa läbipaistva pesukausi. =) (ja kummikindad, putukamürgi ja banaane metroopeatuse kõrvalt)

Kindlaks on tehtud ka see, et esimene mulje e i o l e püsiv mulje. Esialgne hea mulje naabripoisist Mikasest on muutunud sujuvalt kuradi luuseriks. Täna näiteks oli miskipärast vool kadunud. Osad tuled põlesid, osad mitte. Ja minu toas juhtumisi mitte. Koputasin siis Mikase uksele, et kas ta teab mida teha. Pirni ma juba kontrollisin ja see oli terve. Samuti mõtlesin, et korgid peavad läbi olema vms, aga trepi all konkus ei saanud ma tuld põlema ja käsipidi ma nagu ka seal sorida ei julgenud. Mikas korra katsus midagi, aga läänerindel muutusteta ja siis oli tal jubejube kiire. Et ta peab minema ja tegema ja helistagu ma Imile. Noh, mina nagu mõtsin, et kui meesterahvas ütleb, et tal on mõistus otsas, et siis on jah paras hetk majahaldajale helistada. Imi aga soovitas hoopis noorte vene poistega rääkida. Läksingi siis mina oma roosade susside tatsudes järgmise ukse taha. Ja noor sõber Ivan tuhises sinist shortside väel trepist alla, tegi kapis nikanaka ja valgus sai! Lihsalt nentimise mõttes, et kodanik Mikas, kellel niikiire-niikiire oli, kuulab oma toas mussi sellest hetkest alates.

Igatahes olen juba siin vaikselt kilekotte jälle ribadeks lõikunud, et vannituppa matti heegeldada, dushikabiini ette.


EDIT: Ahjaa, Gruusia delegatsiooni asemele kolis Rumeenia paarike.

Poolel teel sadulasse

Tegin avastuse, et kolm päeva jutti ei haigutanud ma mitte kordagi. Ega aevastanud. Ma oleks ilmselt muidu valu kätte ära koolend, nii et Haigutus ja Aevastus puhtalt oma üldise eluea pikenduseks kadusid ära kolmeks päevaks.
Aga jah, paistetus aga alaneb ja alaneb ja lõualuu seest hakkab ka vaikselt valu vähenema ja valuvaigistid mõjuvad ja süüa saan juba tavalise inimese kiirusel, ehkki lõuad kuigi palju lahti ei käi (noh, õhemat võileiba saan peaaegu et hammustada).

Eile oli mul meie head housekeeperiga sedasorti vestlus, mille teeb läbi iga töötaja siis, kui tal järjekordne aasta selles firmas täis saab. Minul sai 23 märts esimene aasta selles hotellis. Tuleb siis igatepidi analüüsida oma käitumist ja huvitava märkusena tuli mulle, et 'I'm too bubbly and enthusiastic', mis ei ole iseenesest üleüldse halb, et selline on mu iseloom, aga puhtas naiskollektiivis nagumeil on, et võibolla nad on kadedad vms. Omg. Et pean siis nagu iga teinegi kivistis hapu näoga ringi kulgema? Miks ei tohi inimeses poole grammi jagugi mingit särtsu olla?

Igatahes tööle nüüd. Katsume siis mitte kellelegi naeratada või jumala eest nalja visata.

Haahaaa

Kella kuue ajal eile õhtul helistasin uuesti sinna hädaabinumbrile (hambaravi hädaabi), peale hullult pikka ooteaega, suhteliselt ebaviisakat tädi, veel ootamist, et nemad mulle tagasi helistaks, tiriseski mu telefon ja teiselt poolt pakuti mulle emergency appointment'i kl 20.15 Kings College Hopsitalis. Noh, nii info mõttes, et see asub süüügaval Lõuna-Londonis. Ja and helistasid mulle 5 mintsa enne seitset. Ma jooksin. Ma sõna otseses mõttes silkasin nii, et hing kinni. Elephant and Castle metroopeatusest püüdsin omale takso (jaa, niimoodi elegantselt viibutasin kätt ja suur must tagurpidi lahti käiva uksega must inglise takso keeras tee äärde) ja lahke taksojuht andis aga gaasi, et mind õigeks ajaks arsti juurde saada. Teate, see suur must takso ei ole üldse nii kallis, kui mina olen kogu aeg arvanud. Päris pikk maa sai sõidetud ja aint 10 naela läks.

Igatahes. Vastu mind võeti, arstid olid niiiii toredad, missest, et nad töötasid riigipühal ja reede õhtul. Mingisugune infektsioon olevat mul, puhastasid ja andsid mulle antibiootikumid ja süstlamoodi vidinad, et pean ise kodus 6-7 korda päevas kuuma soolveega puhastama. Valus on ikka ja paistes ka, aga niimoodi teravalt ja painavalt ei valuta enam. Magasin näiteks ilma valuvagistiteta. Ja banaanisöömine oli täna hommikul oluliselt edukam kui eile. :D

Nagu näha, siis kui kodus on nett käepärast, tulevad kogu aeg miskid naljakad ja pisut mõttetud sissekanded. Noh, ma millegipärast kujutan ette, et minu hambavalu ei ole lähe peale Liblika vist kellelegi korda, irw. No võibolla siis Pipmyndile ka ja nii, aga nii üldises plaanis. Noh, mis seals ikka.

Ostsin paar päeva tagasi omale suurt valget paberit. Noh, egas ta nüüd nii suur ka ei ole, aga ma siin Wood Greeni kandis pole veel kunstitarvete poodi kohanud ja nii peangi A2 leppima soovitud A1 asemel. Mõte on, joonistada tahaks. Tegelikult on neid mõtteid suisa mitu. :)

Varsti siis tööle, niuksti.

Nutt, kaamos ja hala

Ehk siis järgmine peatükk sarjast "Murettekitavaid dentaalseid juhtumeid".

Mu hammas ikka valutab. Valutab nii, et läksin Candy baarist eile varakult minema, valutas nii, et pisarad voolasid, kui metroost välja tulin, nii, et läbi pisarate valuvaigisteid neelasin ja nii, et hommikul pärast 20 minutilist valulist ja pisaraterohket banaanisöömist (ee, jah, ü h t e banaani sõin 20 minutit) ning veel ühe paraja peatäie nutmist siis pooleldi luksudes oma teisele poolele helistasin ja kes mulle sellepeale järele tuli ning arsti juurde kärutas. Otseloomulikult on meil riigipüha ju siin, nii et mingisugusest hambaraviabist võid sa ainult unistada. Käisime walk in centeris, kust meile abi ei antud, sest neil seal hambaarste ei ole. Saime mingi telefoninumbri, kuhu helistada, et niiöelda out of hours teenust saada. Otseloomulikult saadeti ka sealt pikalt, mille peale helistas Jamaika mingile sõpsile, kes mulle 500 milligrammist valuvaigistit siis ühe lehe andis. Sest nagu m aru saan, siis siin riigis minestavad kõik kambaviisi ära, kui sa juba 400st võtad... Eestis saab 600stki ilma retseptita osta. Aga võibolla saaks ka kangemat, kui apteekrit moosida oskad. Aga mida sa moosid, kui kõik kohad kinni on.

Siis ma otseloomulikult astusin pange veel sellega, et helistasin tööle ja ütlesin, et ma võibolla ei tule homme tööle. Mul on vasak näopool paistes, eks, ma ei saa neelata ja vasak kõrvgi valutab, süüa ei saa, sest suud ei saa lahti teha, räägin ka nagu läbi tolmuharja, noh. Mille peale ütles mulle meie head housekeeper, et mis ta nüüd siis tegema peab, ise kohale tulema või? Ja et mul oli eile terve päev aega seda jama lahendada. Mõnus suhtumine, eks. Praegu üritan ka juba pikemat aega õunast jagu saada, aga väga nigelalt edeneb. Päeval oli hea, Jamaika sõitis pärast tablettide saamist Flavasse ja saime sealt igast värskelt küpsetatud nänni süüa. Noh, hommikupoolik oli ju veel ja nad alles avasid ning kokkasid. Ehk siis asju, mille nimesid ma ingliskeeles kirjutada ei oska ja eestikeelseid vasteid ei tea. Ocra ja plantin ja jam jms, väga maitsev. Ja värsket supivedelikku sain ka läbi oma poolsuletud hammaste limpsida.
Aaa, et õunasöömist mainisin sellepärast, et see, kes tablad andis, ütles, et ma pean puuvilju sööma, kui ma seda tabletti manustan, sest muidu tuleb kõhukinnisus. No kurat küll, kas ta ise on kunagi paistes suu ja valutava hambaga üritanud kõva õuna süüa või?

Kuivõrd meie maja tahtis asustada mingisugune kirbuline, siis tuli majahaldaja Imi mürki pritsima. Teistele pritsis ta juba eelmine nädal, aga olin siis liialt väsinud, et sellega mässata ning nüüdki ajas mind Imit uuesti mürgiga siia ajama tõsiasi, et ma üle kere punaseid punne täis olen ja oma padja pealt miskise putuka leidsin. Igatahes, tõttas siis Ungari prints putukamürgiga kohale, mööbeldas mu toas, nii et seda nägu ning kamandas mind siis pooleks tunniks toast välja. Komberdasin vaevaliselt kööki ja tegin piimakanistriga külma kompressi oma paistetuse otsa. Istusin sääl kööginurgas nigu hunnik õnnetust ning kõik see gruusialaste armee näitas oma hoolitsevat poolt, muudkui küsisid, kuidas ma ennast tunnen, pakkusid jääkuubikuid ja suitsu (hoiad mahvi jagu tossu 2 minutit suus ja hambavalu on kadunud!), üritasid sotsiaalsed olla, tunnistasid minu uurimise peale üles, et jah, neid ikka elab kirjade järgi 3 seal all toas, aga nemad on nii sotsiaalsed, et neil on alati sõbrad külas. Näha jah, ainuke tuttav nägu on Jevgeni. Muidu neid täna seal 5-6 vähemalt, pluss veel see junkieplika naabripoisil Mikasel külas. Reede õhtu ju, ma saan aru. Ainult mina olen see, kes surevana putukamürgises toas blogi kirjutab. :D

Aaa, aga Candyst nii palju, et neiud tantsustuudiost tahtsid strippi vaatama minna. Noh, kõik neiud, kes käivad kõhutantsus mul, võtavad ka postitantsutunde (kas te arvate, et see ümber posti keerutamine on lihtne? See on selline tehnika ja füüsiline töö, et täiesti uskumatu) ning tahtsid näha, kuidas siis profid asju ajavad. Nii ma siis Nelly käevangu haarasin ja sammud tuttava Candy poole seadsin. Turva oli sama, osad baaridaamid ka. Õhtu hostess oli ikka seesama litsakas ja odava välimusega Crystal, musa oli house'i laadne. Aga noh, kuna ma siis vabal ajal teen house'i ja trance'i alast laiahaardelist uurimistööd, eksole, oli mu kõrv sellega juba suhteliselt harjunud. Millega minul on siiski raske harjuda, on see striptiis. Ma ei saa parata, see on minu jaoks nii odav ja a l a n d a v. Ise i l u s tüdruk ja teed sellist tööd? Kerge raha ilmselt, mis muud.


Hetkel olen jube unine, see gruusialaste kokkamine köögis lõhnas nagu vorstikaste ja ilgelt tahaks praegu mingit kastet lürpida. Selle kõva õuna kõrvale. :D Mul pole kunagi hammastega mingit probleemi olnud, ma arvan, et sellepärast mu keha sellises shokiseisundis ongi.

Aga kokkuvõttes on mul hea meel, et niimoodi rivist väljas olles on mul olemas Jamaika, kes mind lohutab, arsti juurde viib ja süüa annab, ning et mul juhuslikult 2 vaba päeva oli. Sest tööl oleks selle valuga ikka palju hullem olnud.

Muusika hetkel Päikesepropeller Siberist, kõrilaulikud.

Peaga kala

Hmm. Jamaika tuli eile külla ja tõi mulle Flavast mingit kala. Noh, ikka terve kala, kenaste küpsetatud, laiutas üksinda pappkarbis oma marineeringus, ning teise karbiga sain värsket salatit. ja topsiga kalasuppi sain ka. Huvitav, ta vist ei tea, et meitel on neljapäev kalapäev. Igatahes kõik oli mykke bro ning õhtu avastuste hulka kuulus jamaikalaste komme kalapead süüa. Et kalaaju pidi hirmsasti intelligentseks tegema. Eee, whatever makes their day, onju.

Pühapäevast ja tümakast nii palju, et õhtu lõpuks kärutas Jamaika kõige oma palaviku ja batsilludega maja ette, käsutas mind oma tuppa, kontrollis muusikatuba - uks lahti, muss üürgab, kedagi toas ei ole - ning läks alumisele korrusele gruusialaste ukse taha lammutama. Egas mina tänu valjule muusikale ei kuulnud, mis täpselt toimus, kuulsin lausekatkeid nagu 'if she's got a problem, i've got a problem' jne. Ühesõnga, uks hästi toidetud must mees tegi paari lausega tervele toatäiele pilves ja purjus pussakatele selgeks, et asjad nii ei käi. Ja siiamaani on asi mõistuse piirides olnud. Muss keerati maha, ja läbuloomad kilkasid ja toimetasid oma asju ilma mussita edasi.

Tahaksin varsti teha majakaaslastega väikse koosoleku, aga seda ilmselt peale seda, kui gruusia delegatsioon homme välja kolib. Sest kõik on jubesassis. Ja kisub räpaseks. Tahaks majakaaslastega teha kokkuleppe, et me kas koristame ise oma maja graafikuga või me maksame 20 naela nädalas kamba peale ja meile tuleb usin koristaja.

Nii. Otseloomulikult ei saa ma üle ega ümber oma hambavalust. Püha müristus. Ma ei mäleta, et mul oleks üldse kunagi mingisugune valu nii tugev olnud (välja arvatud migreen, eks, aga see ei loe), et ma pean keset ööd valuvaigisteid võtma, sest ma ei saa valu tõttu magada. Jah, ju ma vist hakkan suureks saama, kui tarkusehambad sellise valuga kasvavad. Tegelikult küll ainult üks. Aga ige on täiega paistes, hea, et hambaid üldse kokku panna saan, neelata on nagu angiiniga ning ninanuuskamine käib igemest selliselt läbi, et ma viiest korrast neljal jätan nuuskamata.

Nii, kui ma selle siis nüüd hinge pealt ära saanud olen, võib hakata heade asjade sissekandele mõtlema. =)

Õilsad rüütlid

Haa. Just siis, kui ma olin kuulanud pool tundi Jamaika julgustavat kõnet ja täiesti valmis viimse veretilgani rahu ja vaikuse eest võitlema, võtsid asjad uue pöörde. Plaan oli selline, et kui muss on liiga kõva, siis lähen ja lammutan nii kaua ukse taga, kui avatakse ja palun kenaste raadio vaiksemaks panna. Ja poistega allkorrusel samamoodi – kui liiga palju karjuvad, lähen lihtsalt ütlema. Ja noh, ütleme siis nii, et minu mitte kuulamisel või juhul, kui nad suisa ebaviisakad otsustavad olla, tuleb Jamaika ja aitab mind välja.

Nii. Lähen siis mina alla kööki teed tegema ja võileiba sööma, ja ühtlasi samal ajal ka maad kuulama. Poisid tulevad kööki ja puhuvad rõemsalt juttu muga ja minu tagasihoidliku küsimuse peale, et kas neil on täna pidu, kostetakse mulle vastuseks, et nemad lähevad kõik ööklubisse. No selge. Kui see hord üleslöödud klubilisi ennast minekule asutas ning ma neile kena pidu soovisin, sain mingi seitse õnnelikku aitähhi ja samasullet vastu. Olin üllatunud, sest mina olin võitlusvaimu täis, eks, ootasin, et nad jäävad koju läbustama, eeldasin, et nad on minuga ebaviisakad ning omamoodi pelgasin, et asi läheb koledaks kätte ära.

Ja nii kui altkorruse poisid varvast lasid, keeras Mikas mussi maha. Noh, kuulda on ikka, aga ei sega. Majas oli põhimõtteliselt v a i k u s. Isver kui imelik ja hea oli. Seal niiöelda tütarlaste toas oli igatahes üks noormees. Ja pärast keset ööd pidin veel ukse taga lammutava Mikase girfriendiga puid ja maid jagama. Nii et dushi all sai käidud, Jamaika tuli korra läbi, et ikka kindlaks teha, et ma kellegagi kaklema pole hakanud ning siis, kui ma õndsas rahus ja vaikuses hakkasin silma looja laskma, hakkas all ukse taga mingi räme lammutamine. No ikka jõhker kloppimine ja põmmimine, mitte koputamine. Ma alguses arvasin,et sõber Basil on ukse taga – noh, läätsesid polnud silmas ja ähmaselt nagu mingeid pikemaid juukseid nägin. Läksin siis alla, et prõmmutamisele ots peale teha, kuid ust avades ei oodanud mitte ülenaaber sisse laskmist, vaid mingi ärajoodud olemise ja õnnetu väljanägemisega naisterahvas. Noh, ütleme siis neiu. Kõigepealt üritas kindlaks teha, ega ma juhuslikult leedu keelt ei räägi, siis otsustas asjale inglise keeles läheneda. Noh, kokkuvõttes, et Mikase neiu on ja läks korra hindussiputkasse ja võtmeid pole, noh. Mis seals ikka, lasin sisse. Nüüd hommikul, kui kaheksa tuuris silmi avades jälle veidi valjemat mussi kuulsin ning toast välja kakerdasin, oli nende toa uks pärani lahti ja noored magasid õndsalt röökiva house’i saatel. Ma ei tea, tõmbasin ukse lihtsalt kinni ja jälle normaalsed detsibellid.

Haa. Ja Jevgeni sai hommikul ilu- ja jõunumbreid teha. Nimelt ei õnnestunud mul pesumasinaust avada. Öösel arvasin, et ehk on mingi automaatne lukustus, et uks avaneb iseenesest mingi aja pärast ning jätsin pesu lihtsalt masinasse. Kui aga hommikul uks sama kangekaelselt suletuks jäi, korjasin trepi peal suitsetava Jevgeni kaenlasse ning malbelt ripsmeid plaksutades ja õrna naisterahvast mängides küsisin, et kuidas ometi seda pesumasinaust lahti saab teha. Mille peale õilis rüütel, sigaret näpus, läbi köögi tuhises ning esimese ettejuhtuva kahvliga jäärapäisest uksest jagu sai.

Hommikut jätkasin üle hulga aja Anastasia lugemisega. Ja hinges on jälle selline hea helge tunne. Või noh, vähemalt heam ja helgem kui enne. Ja siinkohal tahaksin teha kõikidele oma blogituttavatele ja niisama blogijatele üleskutse. Kuna blogimine on nii mõnelegi teraapilise mõjuga, siis terve nädala pikkuseks ma seda teemat praegu ei ajaks, aga üleskutse seisneb Ühe Läbinisti Positiivse Sissekande kirjutamises. Me loeme iga päev, iga hetk, igalt poolt meeletutes kogustes negatiivse informatsiooniga asju. Teeme väikse vahelduse – teeme ühe postiivse sissekande. Kirjuta kõigest, millega sa oma elus rahul oled. Kirjuta unistustest, kirjuta naerust ja kallima suudlustest, viisakast poemüüjast, lahedatest uutest kummikutest või sellest kunagisest hommikust maal vanaema juures, kus olid päike, piim ja pannkoogid.

Teeme ära?

Vihma käest räästa alla

Püha müristus, millesse ma ennast jumala eest mässisin?Ma ei maganud eile öösel praktiliselt absoluutselt, kuna Leedu poisid kuulasid kõrvaltoas kella viieni hommikul mussi nii kõvasti, et maja kajas. Ja täna, kui ma olen kodus 19.30, on muss sama kõva. Mul on hirm dushi alla minna, sest maja on mingeid õilsaid slaaviverd noormehi punnis täis ja vannitoaust ei saa korralikult lukustada. Mul on laushirm, et täna öösel on selle muusikaga sama teema. Et ma ei saa magada. Noh, eile öösel aitas kaasa ka tõbise Jamaika norskamine, mida aga polnud muusika tõttu peaaegu kuuldagi. Täna ma lähen igatahes neile midagi ütlema või helistan politseisse. Ausõna. Sest mul on tõesti nutt kurgus, eks. Tunne on, nagu oleks ööklubi laoruumis. Türademaa, *@/&%¤¤#&¤”*.

EDIT: Lihtsalt faktinentimise mõttes teeme ikkagi selgeks, et alumise korruse võluvad läbuliblikad on Gruusiast, mitte Valgevenest. Täna õnnestus mul neid köögis v ä g a pohmellise olekuga KFC rämpstoitu mugimast leida.

Ja muidu positiivsema poole pealt tshillisin täna Evelyga Camdenis, kus üks suurte sarvedega punkar oli suisa raevus Evely peale, kui too julges sõrmeotsaga ta sarvekest puudutada. Võrdles teine seda kohe Evely tissi näppimisega ja üleüldse saatis poole Camdeni kuuldes noore neiu sinna, kuhu päike ei paista. Muidu sai Evely juures kodus veel õitsva magnooliaga tutvust tehtud, piparmündijäätist suuremates kogustes sisse aetud, üheksavägiseõieteed joodud, joonistatud, kassi näperdatud ning otseloomulikult rongiga sõidetud.

Seljakotid selga

Nii nii nii. Sellest on päris palju aega möödas, millal ma viimati oma läpaka taga blogi kirjutasin. Ja noh, saladuskatte all võin ka lisada, et kuna internet on mul külastusaegadega (st Lahke Naabri Wifi), siis otsustasin nii igaks kümneks juhuks oma arvutis ära blogida ja siis kavalalt ja siva bloggerisse kopipeistida enne, kui Lahke Naaber arugi saab. =D

,

Nii. Igatahes. On aeg kolimisest pajatada.

,
Pakkimistriatlon algas laupäeval, kui ma peale 8-4ni vahetust koju liipasin. Ostsin Ühe Naela Poest kaks suurt kotti, kodus ootas veel kohver ja minu jubenummi leopardimustriline reisuridikül (loe: pirakas kandekott). Kakerdasin siin ja seal ja vannitoas ja köögis ja arvutist kustutasin oma staffi ära ja kogu selle protseduuri käigus ei tekkinud mul hetkekski kahjutunnet. Absoluutselt. Siiamaani olen ma alati sinna pakkimise otsa ära surrud, no kohe üldse ei viiiitsi ja nii, aga seekord läksid asjad lausa ise kotti, mahutamisega ka väga palju jama ei olnud. Rõhudes sellele, et ma pakkisin asju mõttega, et ma ei pea neid asju ise tassima, on minu meelest eriti fenomenaalne, et ruumipuudust ei tekkinud. Peale kella kümmet õhtul kärutas Jamaika kena hõbedasega ukse ette ning tagasihoidlikult lubades minul asjad trepist alla tassida, tõstis ja paigutas ja mahutas mu maise mammona sinna kenasse neljarattalisse plekihunnikusse. Kuivõrd Jamaika ennast korterisse näitama ei tulnud, pidi G ju ometigi kardinate vahelt püüdlikult piiluma. Ehkki tegelikult eriti püüdlikuks piilumiseks seda nimetada ei saaks, püüdlikuks ehk veel, aga mitte piilumiseks. Sest ega ta seal kardinate vahel ennast enne ei varjanud, kui Jamaika talle pikalt otsa vaatas.

,

Kola jäi autosse ööbima, mina magasin viimast ööd Hammersmithis ja pühapäeval peale Raqs Sharki Society korraldatud kõhutantsupäeva (kepisaiidi workshop ja baladi elava muusika saatel olid minu valikud), loksusin metrooga järjekordse migreeniga Wood Greeni, kus armas Jamaika mind juba ees ootas. Sattusime kolima ajal, mil vana elanik alles oma nodi välja tassis, nii et sain ka sellise pika pilgu osaliseks ja südamepõhjast tulev ‚I wish you luck’ tekitas veidi kõhedust. Otseloomulikult oli mul vaja Jamaikale veidi draamat teha, seejuures ise asju lahti pakkida ja eelmise elaniku kassi näppida. Lahti pakitud nad said ja oma tuba on vonks missugune. Päris tillu on teine, aga armas, mulle meeldib. Kui ma Liisu külaskäiguks magamiskoti soetasin, ei uskunud ma, et ma seda kunagi ise kasutan, aga saatus otsustas hoopis niimoodi, et double size voodipesu puudumise ning töölkäimisest tingitud ajanappuse tõttu pidin ma kaks esimest ööd magamiskotis unesid vaatama. Nüüd aga laiutan mõnusasti uute linade vahel ning elu on lill.

,

Naabritest nii palju, et üleval korrusel on 3 magamistuba – mina oma toaga, yks tuba kahe Leedu noormehega ja teine tuba kahe Valgevene kutiga. Alumist korrust asustavad kahe magamistoa peale 5 inimest – kolm Valgevene jorssi pluss kaks Ungari näitsikut (nemad elavad siin vist küll ainult teoreetiliselt, sest minu töntsid silmad neid igatahes näinud ei ole). Ma ise pidin ennast pooleks irvitama, kui noormehed ennast Jevgeni ja Ivanina tutvustasid. Elu nagu multifilmis, onju. Tegelikult on siin ka veel Basil ja Daniel ja Mikas ja majahaldaja nimi on Imi. Irw. Ma olen kohutavalt kitsarinnaline ning heidan nalja teiste riikide rahvuspärandi ning kommete üle. Egas midagi, jalgupidi üles puua või midagi.

,

Aga jah. Vaatab, mis saab. Esialgu suudab veel normaalsuse piiridesse ennast mahutada.

Metsaroheline

Ehk siis Wood Green here I come! Olen nüüd juba uues kodus. Väsimus on ilge, eilne päev oli pikk, emotsiooniküllane ja migreenine.

.

Ilm on meil siin sihuke juba mitu nädalat. Ravenscourt Park metroopeatuse ja minu Hammersmithi elukoha vahel.

Äratuunitud tshikid reede õhtul sohvri saabumiseni aega parajaks tegemas


Kohustuslik London Eye


Camden Marketi prügikastikunst


Camdeni avalik naiste wc




Muahahahaaa. No vot see on küll inside joke. Aga põhimõtteliselt oli see vist Costa Postmans Park'i juures

Eee...

... minu blogini on j6utud Google'i otsinguga:

.

'mc kampsun juustu võileivad'

I used to do absint, now I do kella6li

Ehk siis lugu sellest, kuidas ma otustasin, et kui ma t2na 6htul Liisu Londonisk2igust ei kirjuta, ei juhtu see mitte kunagi. Osaliselt sellep2rast, et arvutit h6ivab viimasel ajal kogu aeg ka naabrinaine. Ja ma juhtun t88l k2ima. Ja m6nikord chillin Jamaikaga. Ja n2dalavahetusel hakkan ma kolima. Nii et. T2na v6i siis mitte yldse.

.

Alustan sellest, et (sylitan kolm korda yle vasaku 6la ja vaatan s6rmed ristis taeva poole) leidsin omale toa. Wood Greenis, kesklinnast suhteliselt kaugel, aga tahtsin sinna piirkonda. Metroole jube l2hedal, vahelduseks usalduvv22rne omanik ja Jamaikaga koos k2isime seda vaatamas, nii et kui mingi kala on, teab omanik juba praegu, millega ta riskib, icc. Tuba iseenesest on imetillukene. Nagu v2ga v2ike single tuba kaheinimese voodiga. Stiilis, et v2hem kui meeter seina ja voodi vahel ja nii. Aga suur riidekapp peegelustega on, nii et v2ga ei kurda. Maja asub vaiksel t2naval (jess!) ja Wood Greenist on minu Seeder bussis6idu kaugusel.

Maja elanikud on aga veidikene markantsed. Majas on viis tuba. Alumisel korrusel elab yhes toas kaks ungarlannat, teises toas 3 vene noormeest(!), kes 6nneks kyll kahe n2dala p2rast v2lja kolivad. Yleval korrusel on yhes toas 2 vene noormeest ja teises 2 Leedu noormeest. Nii et mina olen ainukene, kes tuba ei jaga. Jube palju mehi, igatahes. Maja on muidugi sellele vastavalt seapesa ka. Seet6ttu nimelt palutigi neil kolmel austatet vene h2rral v2lja kolida, kuna nemad teps mitte ei taha enda j2relt 2ra koristada. Nii et usutavasti saab kuu aja p2rast uute yyrnike saabumisel maja ka korda. Kolima peaks siis pyhap2eval. Eks see saab yks segane pyhap2ev olema, sest siit pean ma ju lahkuma hommikul, aga uude kohta ei saa enne kella seitset 6htul... Kyll kuidagi saab. V2hemalt omaette. Niiv6rd kuiv6rd.

.

.

Aga nyyd siis minu kalli Liblika Londoni v2isamisest.

N2iteks ma ei teadnud enne seda, milliseid imesid v6ib teha jumestuskreem. Seda ma teadsin kyll, et kahest ilusast neiust tulevadki ainult jubeilusad pildid igas poosis. V2lja arvatud metsikul klubi6htul higiseks tantsituna. Siis oli suisa kole, kui aus olla. Siis ma n2iteks olen veendunud, et v2hemalt viimase poole aasta jooksul ei ole ma nii palju naernud (no v6ibolla siis, kui ma jaanuaris kodus k2isin), sain teada, et minu toa p6rand on t2itsa magatav, landlordi norskamine ajab mind siiamaani itsitama, sest mulle meenub taevani siunav ja uksi paugutav Liisu, keda G norskamine magada ei lasknud. Pettumuse valmistas London Eye, ehk siis kohalik ilmaratas. No .... V2hemalt on k2idud. Muud ei oska midagi 8elda. Et yks asi nimekirjast maha t6mmatud. Nyyd on veel roosa limusiiniga s6itmine j22nud ja siis on vist k6ik.

Ma tegelikult arvasin, et kirjutan kuidagi t2psemalt, aga kuidas seletada lauseid 'Anna andeks! On nyyd hea v2?' ja 'I used to do absint, now i do kella6li' v6i siis et 'I used to women, now i do black men' v6i siis 'avvvv' eestikeelse h22ldusega jne. V6i kuidas ma kirjeldan sada viiskymmend protsenti tibi6htut juustesirgendamise, hullu meikimise, klubiriiete valimise ja reidipiltidega tegemisega? Seda, kuidas Jamaika oma s6psiga meile Hammersmithi j2rele tuli, tuunitud sonks peas ja minu lemmik valge jope seljas, kuidas me klubis niimoodi tantsida vihtusime, et mingid eided hakkasid 'meie mehi' sebima, et me oma tagumikud yleyldse kyljest 2ra sheikisime, et me oleks 22repealt oma kottide sisust ilma j22nud, aga 6nneks Jamaika p22stis p2eva, kuidas me p2rast vinge Lexus dziibiga 8ises Londonis kiirtoitu otsisime, love ja in love vahet arutasime, ja kuidas me tegelikult enne k6ike seda nii kohutavalt jubeilusad olime.

Camdenis sai ka shopatud ja kahepeale igast n2nni kokku ostetud, yks myyja 15 naelaga poolsurnuks ehmatatud, getotuvisid pildistatud, hiinakat tarbitud, tylpinud hindussin2rakalt seinavaipa ostetud, k6rvar6ngaste leti ees taieldud ja l6puks alla andnult suured kollased ostetud. Ja Topshopist sai uued teksad ostetud. Nii et naiselik viikend missugune. Yleyldiselt ei saa seda mitte yldse s6nadesse panna. Et Liisu, kui sa nyyd j2rgmine kord tuled, saad sa voodis magada! =)

.

.

PS. 2ram2rkimise m6ttes olen hetkel veidi haige. Noh, nii veidi, et t2na igatahes t88le ei l2inud.