Seljakotid selga

Nii nii nii. Sellest on päris palju aega möödas, millal ma viimati oma läpaka taga blogi kirjutasin. Ja noh, saladuskatte all võin ka lisada, et kuna internet on mul külastusaegadega (st Lahke Naabri Wifi), siis otsustasin nii igaks kümneks juhuks oma arvutis ära blogida ja siis kavalalt ja siva bloggerisse kopipeistida enne, kui Lahke Naaber arugi saab. =D

,

Nii. Igatahes. On aeg kolimisest pajatada.

,
Pakkimistriatlon algas laupäeval, kui ma peale 8-4ni vahetust koju liipasin. Ostsin Ühe Naela Poest kaks suurt kotti, kodus ootas veel kohver ja minu jubenummi leopardimustriline reisuridikül (loe: pirakas kandekott). Kakerdasin siin ja seal ja vannitoas ja köögis ja arvutist kustutasin oma staffi ära ja kogu selle protseduuri käigus ei tekkinud mul hetkekski kahjutunnet. Absoluutselt. Siiamaani olen ma alati sinna pakkimise otsa ära surrud, no kohe üldse ei viiiitsi ja nii, aga seekord läksid asjad lausa ise kotti, mahutamisega ka väga palju jama ei olnud. Rõhudes sellele, et ma pakkisin asju mõttega, et ma ei pea neid asju ise tassima, on minu meelest eriti fenomenaalne, et ruumipuudust ei tekkinud. Peale kella kümmet õhtul kärutas Jamaika kena hõbedasega ukse ette ning tagasihoidlikult lubades minul asjad trepist alla tassida, tõstis ja paigutas ja mahutas mu maise mammona sinna kenasse neljarattalisse plekihunnikusse. Kuivõrd Jamaika ennast korterisse näitama ei tulnud, pidi G ju ometigi kardinate vahelt püüdlikult piiluma. Ehkki tegelikult eriti püüdlikuks piilumiseks seda nimetada ei saaks, püüdlikuks ehk veel, aga mitte piilumiseks. Sest ega ta seal kardinate vahel ennast enne ei varjanud, kui Jamaika talle pikalt otsa vaatas.

,

Kola jäi autosse ööbima, mina magasin viimast ööd Hammersmithis ja pühapäeval peale Raqs Sharki Society korraldatud kõhutantsupäeva (kepisaiidi workshop ja baladi elava muusika saatel olid minu valikud), loksusin metrooga järjekordse migreeniga Wood Greeni, kus armas Jamaika mind juba ees ootas. Sattusime kolima ajal, mil vana elanik alles oma nodi välja tassis, nii et sain ka sellise pika pilgu osaliseks ja südamepõhjast tulev ‚I wish you luck’ tekitas veidi kõhedust. Otseloomulikult oli mul vaja Jamaikale veidi draamat teha, seejuures ise asju lahti pakkida ja eelmise elaniku kassi näppida. Lahti pakitud nad said ja oma tuba on vonks missugune. Päris tillu on teine, aga armas, mulle meeldib. Kui ma Liisu külaskäiguks magamiskoti soetasin, ei uskunud ma, et ma seda kunagi ise kasutan, aga saatus otsustas hoopis niimoodi, et double size voodipesu puudumise ning töölkäimisest tingitud ajanappuse tõttu pidin ma kaks esimest ööd magamiskotis unesid vaatama. Nüüd aga laiutan mõnusasti uute linade vahel ning elu on lill.

,

Naabritest nii palju, et üleval korrusel on 3 magamistuba – mina oma toaga, yks tuba kahe Leedu noormehega ja teine tuba kahe Valgevene kutiga. Alumist korrust asustavad kahe magamistoa peale 5 inimest – kolm Valgevene jorssi pluss kaks Ungari näitsikut (nemad elavad siin vist küll ainult teoreetiliselt, sest minu töntsid silmad neid igatahes näinud ei ole). Ma ise pidin ennast pooleks irvitama, kui noormehed ennast Jevgeni ja Ivanina tutvustasid. Elu nagu multifilmis, onju. Tegelikult on siin ka veel Basil ja Daniel ja Mikas ja majahaldaja nimi on Imi. Irw. Ma olen kohutavalt kitsarinnaline ning heidan nalja teiste riikide rahvuspärandi ning kommete üle. Egas midagi, jalgupidi üles puua või midagi.

,

Aga jah. Vaatab, mis saab. Esialgu suudab veel normaalsuse piiridesse ennast mahutada.