Haa. Just siis, kui ma olin kuulanud pool tundi Jamaika julgustavat kõnet ja täiesti valmis viimse veretilgani rahu ja vaikuse eest võitlema, võtsid asjad uue pöörde. Plaan oli selline, et kui muss on liiga kõva, siis lähen ja lammutan nii kaua ukse taga, kui avatakse ja palun kenaste raadio vaiksemaks panna. Ja poistega allkorrusel samamoodi – kui liiga palju karjuvad, lähen lihtsalt ütlema. Ja noh, ütleme siis nii, et minu mitte kuulamisel või juhul, kui nad suisa ebaviisakad otsustavad olla, tuleb Jamaika ja aitab mind välja.
Nii. Lähen siis mina alla kööki teed tegema ja võileiba sööma, ja ühtlasi samal ajal ka maad kuulama. Poisid tulevad kööki ja puhuvad rõemsalt juttu muga ja minu tagasihoidliku küsimuse peale, et kas neil on täna pidu, kostetakse mulle vastuseks, et nemad lähevad kõik ööklubisse. No selge. Kui see hord üleslöödud klubilisi ennast minekule asutas ning ma neile kena pidu soovisin, sain mingi seitse õnnelikku aitähhi ja samasullet vastu. Olin üllatunud, sest mina olin võitlusvaimu täis, eks, ootasin, et nad jäävad koju läbustama, eeldasin, et nad on minuga ebaviisakad ning omamoodi pelgasin, et asi läheb koledaks kätte ära.
Ja nii kui altkorruse poisid varvast lasid, keeras Mikas mussi maha. Noh, kuulda on ikka, aga ei sega. Majas oli põhimõtteliselt v a i k u s. Isver kui imelik ja hea oli. Seal niiöelda tütarlaste toas oli igatahes üks noormees. Ja pärast keset ööd pidin veel ukse taga lammutava Mikase girfriendiga puid ja maid jagama. Nii et dushi all sai käidud, Jamaika tuli korra läbi, et ikka kindlaks teha, et ma kellegagi kaklema pole hakanud ning siis, kui ma õndsas rahus ja vaikuses hakkasin silma looja laskma, hakkas all ukse taga mingi räme lammutamine. No ikka jõhker kloppimine ja põmmimine, mitte koputamine. Ma alguses arvasin,et sõber Basil on ukse taga – noh, läätsesid polnud silmas ja ähmaselt nagu mingeid pikemaid juukseid nägin. Läksin siis alla, et prõmmutamisele ots peale teha, kuid ust avades ei oodanud mitte ülenaaber sisse laskmist, vaid mingi ärajoodud olemise ja õnnetu väljanägemisega naisterahvas. Noh, ütleme siis neiu. Kõigepealt üritas kindlaks teha, ega ma juhuslikult leedu keelt ei räägi, siis otsustas asjale inglise keeles läheneda. Noh, kokkuvõttes, et Mikase neiu on ja läks korra hindussiputkasse ja võtmeid pole, noh. Mis seals ikka, lasin sisse. Nüüd hommikul, kui kaheksa tuuris silmi avades jälle veidi valjemat mussi kuulsin ning toast välja kakerdasin, oli nende toa uks pärani lahti ja noored magasid õndsalt röökiva house’i saatel. Ma ei tea, tõmbasin ukse lihtsalt kinni ja jälle normaalsed detsibellid.
Haa. Ja Jevgeni sai hommikul ilu- ja jõunumbreid teha. Nimelt ei õnnestunud mul pesumasinaust avada. Öösel arvasin, et ehk on mingi automaatne lukustus, et uks avaneb iseenesest mingi aja pärast ning jätsin pesu lihtsalt masinasse. Kui aga hommikul uks sama kangekaelselt suletuks jäi, korjasin trepi peal suitsetava Jevgeni kaenlasse ning malbelt ripsmeid plaksutades ja õrna naisterahvast mängides küsisin, et kuidas ometi seda pesumasinaust lahti saab teha. Mille peale õilis rüütel, sigaret näpus, läbi köögi tuhises ning esimese ettejuhtuva kahvliga jäärapäisest uksest jagu sai.
Hommikut jätkasin üle hulga aja Anastasia lugemisega. Ja hinges on jälle selline hea helge tunne. Või noh, vähemalt heam ja helgem kui enne. Ja siinkohal tahaksin teha kõikidele oma blogituttavatele ja niisama blogijatele üleskutse. Kuna blogimine on nii mõnelegi teraapilise mõjuga, siis terve nädala pikkuseks ma seda teemat praegu ei ajaks, aga üleskutse seisneb Ühe Läbinisti Positiivse Sissekande kirjutamises. Me loeme iga päev, iga hetk, igalt poolt meeletutes kogustes negatiivse informatsiooniga asju. Teeme väikse vahelduse – teeme ühe postiivse sissekande. Kirjuta kõigest, millega sa oma elus rahul oled. Kirjuta unistustest, kirjuta naerust ja kallima suudlustest, viisakast poemüüjast, lahedatest uutest kummikutest või sellest kunagisest hommikust maal vanaema juures, kus olid päike, piim ja pannkoogid.
Teeme ära?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar