Haa. Teate, ma tõesti-tõesti tunnen Jamaikale kaasa. Üks nädal on hambavalu ja ma nutan telefoni otsas, järgmine nädal on verised villid... Jah, tundub nii, et ma olen nendele hammustustele ikka tõsiselt allergiline, sest osad hammustused muutuvad väikesteks villikuhjakesteks. Jäkk, ma tean, aga ma olen hommikul kell kuus nii lahkes meeleolus, et ma lihtsalt pean seda ju teiega jagama. Niisiis, oli varba peal punn. Lihtsalt, tavaline. Kuni ühel hetkel mina vaatan, et mille kuradi pärast see nii valus on ja kiikan ja süda läheb pahaks. Varba peal on suur tume sinakaspunane keskmise villi suurune jublakas. Ja kohe näha, et punnitab ja sihuke tunne oli, et kohe hakkab lõhkema. Nii siis võttiski Jamaika aga nõelakese ja vetsupaberit ja asus maailma plahvatuse käest päästma. Kümme punni torkamise eest, ei tundnudki teist.
Päris huvitav.
Aga milline õnnis tunne on üles ärgata oma teise poole kõrval, hommikul vara ja väljas on ilus ilm. Ilma irooniata, mul ei ole midagi selle vastu, kui vihm mu akna vastu sajab. Ja linnukesed siristavad. Ja eile luuras maja juures uks oranz kass ka, kelle ma ükskord tuppa lasin, aga siis mõtlesin, et ta on kellegi kass, eile aga vaatasin, et pagana nälginud näeb välja selle kohta.
Igatahes. vaatamata nutusele äranäritu staatusele ja rõvedatele villidele, olen ma hetkel hästi rahul.
Päris huvitav.
Aga milline õnnis tunne on üles ärgata oma teise poole kõrval, hommikul vara ja väljas on ilus ilm. Ilma irooniata, mul ei ole midagi selle vastu, kui vihm mu akna vastu sajab. Ja linnukesed siristavad. Ja eile luuras maja juures uks oranz kass ka, kelle ma ükskord tuppa lasin, aga siis mõtlesin, et ta on kellegi kass, eile aga vaatasin, et pagana nälginud näeb välja selle kohta.
Igatahes. vaatamata nutusele äranäritu staatusele ja rõvedatele villidele, olen ma hetkel hästi rahul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar