Ilusatest asjadest

• Suurepärane on ärgata hommikul kell seitse ja näha säravsinist taevast ja majadevahelt kerkivat päikest.
• Mõnus on tunda akna vahelt sissetuhuvat tuult.
• Kohe südame alt võtab soojaks, kui ema õpib msni kasutama ja siis küsib nii armsasti, et kus sa neid kakukesi saad. Peale natukest järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et ta pidas silmas emotikone. Ja nii kohutavalt tore on, et minu ema on jõudsnud msni kasutamise tasandile ja ma saan temaga netis juttu puhuda.

• Tore on see, et emale sadetud sünnipäevanänn talle meeldis.
• Iga kord Wood Greeni jõudes ma tunnen, nagu ma oleks koju jõudnud. Vaikne tänav, linnulaul, oravad ja linnud tagaaias, oranz naabrikass maja ees nillimas. Ja terve nädala on Leedu poisid ilma muusikata üle elanud. Ja üleüldse kolivad nad 20ndal välja. Asemele kolib 2 Ungari noormeest, nii et jätkuvalt ainuke naisterahvas majas. Ja ei, allkorrusel elavat sutenööri ja prostituuti ei saa majakaaslasteks nimetada. Aga ise nad on selle valiku teinud oma elu niimoodi elada ja elagu siis nüüd.
• Lõpuks ometi sain ma oma lemmiku mustriga voodipesu Primarkist. Lisaks sellele on mul ka uus tekk, neli uut patja (3 neist on mu kallile Jamaikale ostetud, sest talle meeldib padjakuhja otsas kuningakassitseda ja mina ise magan ühe padjaga), lisaks sellele superkenale komplektile veel üks uus komplekt. Kõik vanad asjad viskasin minema, isegi voodipesu.
  
• Kogu see lutikajama on mind igasuguse alternatiivuse poole niipalju kallutanud ja ma olen sellega tegelikult kohutavalt rahul. Eile näiteks tegin midagi päris napakat, Tikker teab, muig, aga sellest ei saa enne õhtut veel midagi rääkida. Kui mul ka ei olnud piisavalt tugevat energiat selle jaoks, siis vähemalt olen proovinud ja järgmine kord teen paremini.
• Väga peenike tunne oli ka peale tööd järeletulnud Jamaika autosse istuda. Nimelt oli ta parkinud oma erksinise, seekord lahtise, sportauto täpselt töötajate väljapääsu ette, ise tshillis suurte politseipäikseprillidega, valges triiksärgis ja mustas pintsakus mind oodates üsna jupp aega. Uhkus on patt, samuti edevus, aga nii kuradime uhke tunne oli teiste pilgu all sellesse autosse minna. Ja mööda Londonise kesklinna lahtise sportauto ja väljanägemiselt mingi räpistaariga ringi uhada oli ka super. Edevus, edevus... =D
• Tänu Anastasiale olen rohkem mõelnud igast asjadele ja tänu sellele olen hakanud hotellis rohkem ringi vaatama just lost property osas. Ja loosungi all 'Andkem asjale uus elu', olen ma ära hiivanud juba kuus raamatut Tikrile (ausalt hiivanud, mitte varastanud, muig - lost property aegub mingi hetk ja siis jagatakse see laiali) ja kotitäie kassiliiva lohistasin ka koju. Selle viin Evelyle. Tundub ehk jabur, aga milleks kõik ära visata? Ja teate, kohe heam tunne on.
• Avastasin ka meie maja ees lõpuks recycling kastikese, kuhu ma koju jõudes tõstsin köögi prügikastist kellegi õllepurgi ja piimakanistri.
  
• Nelly käis eile mul külas ja tegime hommikusööki. Aususele rõhudes mina kokkasin ja tema sõi. Aga nii mulle meeldibki. Meenusid ajad Liisu köögis spagettide ja hakklihaga... Ja paraku ka ümber ajatud teetassiga...
  
• Tänu nõelravile olen hakanud ennast palju paremini tundma. Väsimust ei ole enam. Täiest hämmastav.
• Jubenunnu on, et Mirella (üks supervisor tööl) ja Tikker rasedad on. Ma musitan Mirella kõhtu kogu aeg tööl.
  
• Tikker andis mulle eile suitsuvorstivõileiba, kohukest ja präänikuid. Ning Epp Petrone 'Roheliseks kasvamise' raamatu. Olen kilekotitasandil, irw. Tore teada, et on veel mitmeid inimesi, kes selliste asjade pärast muretsevad.
  
• Ja viimasena mainiks (sest msnis ema ja Jamaika hõivavad mu tähelepanu juba pikemat aega) selle, et ma lähen täna Seedri juurde. =) Jalutan mööda lammastest ja puudest ja millest iganes. =)
  

Musidkallid!