teisipäev, 25. märts 2008

Poolel teel sadulasse

Tegin avastuse, et kolm päeva jutti ei haigutanud ma mitte kordagi. Ega aevastanud. Ma oleks ilmselt muidu valu kätte ära koolend, nii et Haigutus ja Aevastus puhtalt oma üldise eluea pikenduseks kadusid ära kolmeks päevaks.
Aga jah, paistetus aga alaneb ja alaneb ja lõualuu seest hakkab ka vaikselt valu vähenema ja valuvaigistid mõjuvad ja süüa saan juba tavalise inimese kiirusel, ehkki lõuad kuigi palju lahti ei käi (noh, õhemat võileiba saan peaaegu et hammustada).

Eile oli mul meie head housekeeperiga sedasorti vestlus, mille teeb läbi iga töötaja siis, kui tal järjekordne aasta selles firmas täis saab. Minul sai 23 märts esimene aasta selles hotellis. Tuleb siis igatepidi analüüsida oma käitumist ja huvitava märkusena tuli mulle, et 'I'm too bubbly and enthusiastic', mis ei ole iseenesest üleüldse halb, et selline on mu iseloom, aga puhtas naiskollektiivis nagumeil on, et võibolla nad on kadedad vms. Omg. Et pean siis nagu iga teinegi kivistis hapu näoga ringi kulgema? Miks ei tohi inimeses poole grammi jagugi mingit särtsu olla?

Igatahes tööle nüüd. Katsume siis mitte kellelegi naeratada või jumala eest nalja visata.

Kommentaare ei ole: