Lootus alati jääb

Arstilkäigust siis. Peale tunniajast mööda kliinikut ringi kablutamist (õnneks oli too üsna tilluke) sain ma uusi pabereid, perearsti, täpsuspissimist harjutada, kui mulle uriiniproovipurk näppu pisteti ja paluti wc-sse minna, ja lubaduse, et National Health Service kontakteerub minuga kolme nädala jooksul ja ütleb, kuhu ja millal ma arsti juurde saan. Nagu selle arsti juurde, kes mu puusaga midagi teha oskab. Perearsti nimi on Tobin ja tema küsis samu küsimusi, mida Health Care System Assistant ja medõde - kolmandal korral ei pidanud enam mõtlemagi, mida öelda. Põhimõtteliselt ei teinud mitte ükski neist mitte midagi. Nii et ma siis nüüd LOODAN, et see süsteem tõepoolest funktsioneerib ja et mind ei unustata kuskile ära ja keegi kontakteerub minuga kolme nädala jooksul (mis raudselt tähendab seda, et kindlasti mitte enne kahte ja poolt nädalat). Urr.

Mul on halb tuju. Lihtsalt on ja kõik. Enne oli ilgelt hea. Tulin arsti juurest ja vajusin jälle voodisse magama. Võibolla mulle ei istu see hirmus varajane ärkamine, kuigi ma pigem olen hommikuinimene kui ööloom.

Igatahes. Tänane öö oli viimane öö koos kassiga. Magas nagu tihti minu voodis. Mul oli kurblik. Hommikul tõsteti puur ukse taha (ta viiakse ära kasside hotelli, kuna pere ise sõidas suusatama reedel) ja mina tõstsin ta siis hopsti puuri. Puur oli liiga väike, ta ei mahtunud püstigi tõusma. Nii kui sealt üks kurblik mäu tuli, mul hakkasid pisarad jooksma. Sest vastik oli teda selles pisikeses puuris vaadata, ta oli öö otsa toas olnud, mis tähendas, et ta tahtis ka süüa-juua ja õue hädale. Niuks niuks. Eks ma siis vahelduva eduga kella 9ni käisin teda puurivarbade vahelt paitamas ja lusikaga juua ja peoga krõbinaid andmas. Kass pisteti puuri kl 7 hommikul. Ja pereema läks taga minema 9.30. Loomasõbralik, eksole? Sest see oli pereisa tahtmine ja sellele siin majas vastu ei vaielda. Mitte, et ta tahaks loomi piinata, seda kindlasti mitte (mulle meeldiks niimoodi vähemalt mõelda), aga tema nägemuse järgi tuli see teha kohe kui ta ärkab, sest muidu ei saa teda enam puuri. Oleks võinud teda ka lihtsalt minu toas minekuni hoida... Mida iganes. Nüüd on ta läinud ja tõenäoliselt ei näe ma teda niipea/kunagi.

Pereema pakkus mulle küüti. Nad sõidavad reedel ära ja tahavad, et mina ka siis reedel sääred teeks. Küüti pakkus neljapäevaks. Vastu võtta või mitte? Noh, tegelikult ehk ei olegi asi vastuvõtmises, vaid et k u h u ma siis lasen ennast viia sellega? Uue perega leppisime kokku laupäeva lõunaks.Ja kui ma neljapäeval asjad juba sinna viin, oleks ju viisakas reede õhtul juba sinna minna. Aga ma tahaks veel Murakaga jämmida vabalt ja siis laubal minna. Eks ma vist pean siis ikka Kay juurde selle kõigepealt tassima ja sealt edasi pere juurde.

Eile õhtul tundsin jälle, et ükskõik mis, aga koju ma õhtul ei jää. Tahtsin minna salsat katsetama, aga mingi vägi sundis mind enne stuudiosse helistama ja juhataja teatas mulle, et seda teisipäevast tundi ei ole sel veerandil (miks see siis kodulehel on?). Egas ma siis pereemale ei öelnud, et tantsutundi pole ja läksin minema. Sõitsin hoopis Oxford Streetile. Jalutasin sealt Centre Pointi suunas ja juhuuu! leidsin ka Candy ilma otsimata üles. Nüüd juba tean, mis poed ja baarid seal ümber ka on. Ilgelt äge. =) Sisse ei läinud, aga ülesleidmise tunne oli hea. Läksin hoopis mingisse hiinakasse nimega 'Bujutsu'. No kesse paneb oma söökla nimeks bujuutsu? Ei olnud midagi erilist maitse poolest, aga karp oli suuuur ja toitu oli paaalju. =) Ja siis jalutasin tagasi bussikasse ja sõitsin koju. Kõik. =P

Salsatund on täna 7.30, aga sinna ma ilmselt ei jõua. Kahjuks. Koristaja tuleb küll täna tegelikult, nii et... Aga suusareisi asju tuleb pakkima hakata ja nagu ma aru sain, siis tuleb neid millegipärast m i n u l pakkima hakata.


Oma asju peaks ka nagu pakkima hakkama.

Salat

Pereema astus 11.55 uksest sisse (kuna ma istun oma läpiga koridoris wifi halva levi tõttu), nähes mind põrandal kägaras kükitamas, palus 'nii kenaste ja lahkesti' mul kella üheks teha värske salat kahele inimesele. Et vorstikesed võib ta ise uunis soojaks teha. Lihsalt jätkuva meeldetuletamise mõttes, et päevasel ajal on mul vaba aeg.

Eile küsib pereema mul 10.55, et kas mul on kellaajaline kokkusaamine (ma tegin meiki ja olin väljaminemise riietes). Ma vastasin, et jah. Ta vastu, et mis kell ja kus. Ma vastu, et 12 ja Finsbury's. Ta siis leidis, et see ei ole kaugel ja et kas ma oleksin nii kena ja teeksin ühe supi enne, kui ma uksest välja astun. Et see võtab 5 minutit. Mul oli 5 minutit uksest välja astumiseni aega, et õigeks ajaks kohale jõuda! Ja andis siis mulle terve kotitäie asju tükeldada supi jaoks (petersell, sibulad, koriander, porgandid, ingver, mingid aedviljad, mille nimetust ma eestikeeles ei tea ja ingliskeelset ei mäleta). Supp võttis aega 25 minutit - ainuüksi tükeldamine, sest see oli SUUR pott.

Arghh! Ma lähen siit minema, ma lähen siit minema, ma lähen siit minema ja üleüldse olen ma marurahulik.

'Kas sa võiksid palun nii kena ja ingel olla, et sa läheksid perse ja paneksid seal ennast koos oma ülejäänud jobudega põlema?'


*Tige. Ja läheb salatit tegema*

Time table

Muideks. Mul on hea meel, et arst juba homme on, sest täna öösel ei saanud ma väga kaua und, sest puusavalu tõttu ei saanud ma kummagi külje peal olla, kõhuli olemise peale ma ei tulnud ja selili ma magada ei saa. Ja raisk, kui nad mulle abi ei anna!

Igatahes. Minu ideaalne ajagraafik kõikide soovitud tundidega näeks välja nii:

Esmaspäev
6.30 Hip Hop Combo Course
7.30 Belly Dance =)

Teisipäev
7.30 Urban Dance Zone for Beginners (mis iganes see urban dance ka ei oleks, proovida võiks)
8.30 Cuban Salsa Rueda Beginners

Kolmapäev
7.30 Cuban Salsa beginners

Laupäev
14.00 Hip hop beginners
15.00 Jamaican Dance Hall General (kõlab põnevalt)


Noh, ma arvasin, et see graafik tuleb tihedam. Ei tulnudki. Reaalselt jõuan ma ilmselt siiski ainult ehk mõnda tundi. Täna võiks ju pool üheksa salsat katsetada. Huvitav, mis neil seal seljas-jalas on?

EDIT: Ja vaevalt, et Kay roppu moodi õnnelik oleks, kui ma kõik vabad hetked tantsustuudios veedaks. =) Ja üleüldse võiks ta sealt soojalt maalt juba tagasi tulla.

Hommikust

Mitte, et ma ei oleks kl 6.45 juba ärganud nagu igal hommikul.

Hetkel tegelen energia enda sisse suunamisega. Te kõik teate, et ma olen see ülearuse energiaga inimene, kes tunneb pidevalt mingit vajadust kuskil midagi organiseerida, oma närve rikkuda ja oma aega kõikvõimaliku aktivismiga sisutada. Noh. Nüüd ma siis mõtlesin (kuna siin ei saanud kohe käsi millelegi külge lüüa, kui näpud sügelema hakkasid), et äkki oleks aeg hakata seda energiat oma elu jaoks rakendama. Ma mõtlesin, et kui ma oskaks ja suudaks seda enda jaoks kasutada, võiks ma päris hästi elama hakata. =D Noh, ma ei mõtle raha hetkel, vaid nagu seda vaimset rahulolu jne. Ehkki ega see rahagi paha teeks. Aga eks see näha ole, mis saama hakkab. Ma igatahes üritan! =P

Nädalavahetus ja eilne päev möödusid süümekatega. Ma kulutan raha. Oma Eesti arve pealt. Sest siiamaani ei ole see palk küll piisav olnud. Reedel eksole sai joodud baaris päris normaalselt. 3x3.20 + 1 + 6.6o = (kõrgem matemaatika) no ütleme mingi 17 naela. Laupäev istusin ÕNNEKS kodus. Pühapäeval - kaks pluusi: üks emale, üks mulle - 15 naela. Pluss take away 5,5, vesi 0.50, õhtusöök muffinite näol ka mingi summa. Ega ma ei mäleta kõiki neid asju, mida ma ostan, suuremaid ehk jah, ja Murakaga me maksime kogu aeg nii, et kord tema minu eest ja kord mina tema eest, sest mul ei olnud sularaha. Nii et väike segadus on.
Eile saime Evelyga Finsburys kokku ja läksime ka Peacocks'i poodi, kust ma ostsin 23 naela eest asju (tegelikult kolm asja - pidzaama ja kampsuni).
Ma ei saa U-Netist kontojääki kontrollida, sest mu paroolid ei tööta ja rahaautomaadid siin maal kontojääki ei näita. Nii et. Mul on süümekad, et ma kulutan seda raha, mille ma tahtsin suviseks reisimiseks jätta. Ma saan aru, et jah, mul ON vaja riideid ja värki, aga IKKAGI.
No vahet ei ole. Läheb üle.

Eilne trenn oli ka jumalast äge. Ja mis kõige ägedam, icc, kui me kahe 'õpilasega' uksest välja läskime ja stuudiojuhtaja meile aidaiga ütles, siis üks neiu ütles:"She's scary, isn't she?" ja minul kohe tuju hää - ma arvasin,et asi on m i n u s, eksole =D Aga ta tundub teistele ka karm ja hirmuäratav. Jeee! =D Irw. Järgmine nädal on viimane nädal siis. Siis saavad kõik combo-course'd läbi. Huvitav, kas kõik combo course'd on uute õpetajatega või? Sest kuuenädalane katseaeg on tunniplaanis kirjas kui combo course. Aga küsisin eile juhatajalt siis ka, et kas ma võin mingisse tundi minna ja ta vastas lahkelt, et võin küll. Äge. Hakkan siis tunniplaani uurima.

Girls night out!

Iiiihihihihihihihiii. =)
Alustagem sellest, et eilne õhtu ei hakanud päris nii peale, nagu oleks pidanud hakkama. =) Esiteks eksole olin ma pooleldi haige, aga tunne, et ma p e a n siit majast välja saama vahepeal, osutus tugevamaks. Ja pealegi polnud ma juba tükk-tükk aega väljas käinud, viimati enne aastavahetust.

Kokkusaamine kl 20.30 Tottenahm Court Roadi metroopeatuses. Plaanijärgselt pidime enne 21-te Candysse jõudma, et tasuta sisse saada. Mis aga juhtus, oli see, et Candysse jõudsime me 22.30. Ja seda üldse mitte sellepärast, et me oleks kuskil hirmus toredasti aega veetnud. Iiris, vana tuulepea, ei suutnud omal jõul Candyt üles leida. Jah, ma mäletasin küll, et näed siin oleme kokku saanud ja Candysse läinud ja siin ja siin ka. Aga k u s see baar reaalselt asub jäi müsteeriumiks hetkeni, mil väsinud jalad ja vaikselt tigedaks kiskuv tuju sundisid teed küsima. Kuna mina olin juba mitu korda teed küsinud sinna ja tänna, siis seekord oli Muraka kord ja mingid suvalised turvamehed suvalise baari ees said meile öelda, et 'otse edasi ja neljas vasakule'. =) Äge!
Es ole hullu. Maksime oma õnnetud 5 naela sissepääsuks ära (muideks meil oli alguses plaan umbes 23 ringis koju minna, sest ma ikkagi tõbine ja nii), lasime turvanaisel kotte kontrollida (Muraka kott oli kahe päeva jaoks vajalikke vidinaid täis, mida too turva ka kommenteeris lausega, et 'Sul on siin paar puhtaid sokke!'=P) ja marssisime sisse. Hämmastavalt vähe rahvast oli. Mitte, et seal oleks iseenesest hõre rahvastatus olnud, aga Candy ja reedeõhtu kohta oli algus kuidagi lage. Viskasime asjad garderoobi ja kobisime alla tantsupõrandale.
Soojenduseks ring tekiilat. Hakkas soojem ja ägedam. Hammas läks verele.
Teine ring - tekiila. Jube lahja teine raisk, raudselt lahjendavad veega.
Kolmas-neljas-viies ring - siider mustsõstrasiirupiga.

Vastavalt joobeastmele hakkas tekkima ümberringi huvitavaid inimeste kirjeldusi. A la 'Kõhutüdruk' (mingi plika nabapluusiga, kellel oli hästi armas kõht. Tegelikult ei olnud armas kõht - tegelikult oli kena vaadata tagantpoolt, aga 'Kena alaseljatüdruk' kõlaks natukese kahtlaselt =P) ja 'Kõrrenaine' (mingi väga kole hispaanlanna, kellega Murakas maid jagas kõrte ulatamise teemadel). Krt, miskid olid veel, aga ei tule meelde enam...

Igatahes, Murakas saab kaks plusspunkti - alles õhtu lõpus sain aru, et me oleme terve õhtu tantsinud ja Murakas pole kordagi vingunud, et ta ei jaksa/viitsi/taha tantsida. Vott see on klass, kui keegi jaksab minuga võidu tantsida. =D
Oi, kuidas see mind nüüd piinab, et mul ei tule meelde. AAAAA! Meelde tuli! =D 'Metroonaine' . =D Nägin metroos mingit tshikki - terve tee istusime vastakuti. Piltilus naine, tõesti, sihuke tõmmu ja hirvesilmadega ja nii. Ja kõht ütles üsna pea, et seda tshikki ma täna näen. Candys või kus iganes me lõpetame. Ja mul oli niiiiiii õigus! Ta oligi pärast Candys, hehehee =D

Aga MC-ga saime ka tuttavaks. Või noh, tegelikult rohkem tuttavaks sai taga Murakas (sest MC Brandyl hakkas meist kahju, et me vaeseked pidime oma armsaid kotikesi valvama leti ääre all ja tõstis need omale pulti. Info mõttes, et kes veel ei tea, siis DJ on see, kes mussi laseb ja MC on see, kes mikrisse musaga kaasa räägib), kui ta kotist suitsu tahtis ja seda siis sinna leti taha otsima läks. =) Mina ja MC tutvusime ainult nimeliselt. =)Aga tore oli, MC Brandy andis meile miskid flaierid kuskile üritusele 14ndal veenruaril. Nii et me mõtleme, et võiks ehk täitsa minna. =) Sest me mõlemad ju poissmehed (kes 16ndani, kes kauem) ja Sõbrapäeva muidu veits niru veeta. =)

Koju Kay jurde saime kenaste, Murakas sõi bussis burgerit ja mina lugesin tasuta ajakirja. Voodis ei saanud kuidagi vait jääda, muudkui tegime õhtu kokkuvõtet ja arutasime, et vaatamata pikale jalutuskäigule oli ilgelt äge Candys ja et millised inimesed meile meelde jäid jne. =) Hommikul 7st panin mina ajama - Murakas ei liigutanud oimugi selle peale, kui ma laelambi põlema panin, Vaevalt, et ta mu äratuskellagi kuulis. =D Nüüd ta igatahes kondab kuskil linna peal ringi ja kuna mul ei ole krediiti, et helistada ja küsida, mida ja kus ta teeb, siis jääb üle vaid loota, et ta ühes tükis on ja oma vaba aega naudib. =)

Vott siis. =) Aga tundub, et haigusele see lahja tekiila ja rohke siider ikkagi mõikasid, sest vaatamata kolmele tunnile unele ei tunne ma ennast üldse halvasti. Ses mõttes, et palavikutunnet ei ole ja Kay juurest üles leitud eestimaine nohurohi taruvaiguga mõjus paremini kui ükskõik mis träni pereema medkapist. Nii et helge tulevik on käeulatuses. Oska vaid haarata. =)

Lõksus

EDIT: Selline jutt sai siis eile õhtul kirjutatud...


Ma istun oma toas ja tunnen, et olen lõksus. Lihtsalt. Kui ma välja läheks, koristaks automaatselt köögi ära. Või noh, peaks koristama. Välja ei taha-jaksa minna, sest olek tõbine ja puusale ka parem kui eriti ringi ei sebi. Olen nüüd peale seda sörki vähem liikunud ja täiesti hämmastav tunne on ilma valudeta kõndida. Noh, mitte päris ilma, aga oluliselt vähem on valus. Igatahes. Ma tahan siit ära. Ma tean, et järgmisel nädalavahetusel ongi minek, aga tunne ei ole üldse selline. Tunne on selline, nagu ma oleks siin igavesti lõksus. Ah ma ei tea.
Ave oli oma perele nagu liige ja Murakas räägib ka ainult head. Liinal olid perega head suhted. Kohalik Liina muidugist pani jooksu, irw, ja Kaidi pere polnud ka just taevalik... Nii et võibolla ei olegi mu olukord kõige hullem. Aga kas üheski peres on selgeks tehtud, et õhtusöök on pere oma aeg? Mis tähendab seda, et sina koos nendega ei söö. Missest, et sina selle söögi valmis vaaritanud oled ning lauagi katnud ja nad istuvad juba lauda, kui sina siis oma söögiga üles tuppa jooksed. Nõme nõme nõme tunne. Et nagu täiesti teisejärguline. Söögi tegemiseks kõlban, aga minuga ühe laua taga süüa ei sobi. Oh jah. Ma lähen siit järgmisel nädalavahetusel minema. Lähen, lähen, lähen...

Täna olid õhtusöögiks kartulid. Tegelikult oli õhtusöögiks mõeldud hapukapsas ja viinerid, aga ma tegin kartulit sellepärast, et endal oli isu. Ja noh, olgem ausad, ega nende hapukapsas mulle ei maitsenud ja viie inimese peale oleks üks purk nagunii liiga vähe olnud. Ja siis ma maiustasin. Kartuliga. Keedukartuliga. Milline õnnistus. Küll ikka, kurat küll, tehakse häid asju siin maailmas. Niimoodi viimase piirini enne pudisema hakkamist keedetud, parajalt soolased. Võtad kahvli, surud selle õrnalt kartulist läbi ja tõstad omale tüki suhu. Ja siis see sulab suus. Mmmmm. =) Ma ei oleks kunagi uskunud, et keedukartul võib selliseid mõnuaistinguid tekitada. =D Uskumatu. Igatahes niiiii hea oli. Oligi parem üksinda seda oma toas nautida, kui all koos nendega süüa. Mulle ei meeldi nendega koos süüa. Esiteks ilmselt sellepärast, et on tunda, et nemad mind sinna eriti ei taha ja teiseks kipuvad nad riidlema laua taga ja kolmandaks ei suhtle me omavahel üldse. Nii et. Tegelikult oli päris hea oma toas süüa. =)

Tõbi on mul siis nüüd kallal. Ma ei tea, kas palavikku on või mitte, sest kraadiklaasi mina medkapist leida ei suuda (see on riiulist riiulini karpe-purke-torusid täis topitud). Aga nohu on ja veidi sitt on olla. Ja ma olen täiesti kindel, et haigeks jäin ma ainult sellepärast, et ma viimane nädal aega imestasin kogu aeg, et ma kogu selle pingega ei ole haigeks veel jäänud...
Arsti juurde regamine läks üle ootuste libedalt. Maja üles otsimisega sai küll veidi vatti näha, seda panin esimese hooga ikka väga kaugele, aga tegin esmaabikõne pereemale ja siis ta aitas mind hädast välja. Teed juhatades. =) Igatahes. See kliinik ei kuulunud NHSi alla (National Health Service), ja neil ei olnud mingeid sadu tõendeid vaja, et ma kuskil elan. Pereema kirja küll, aga mitte tema passi ja värke. Õde teeb mulle läbivaatuse järgmisel kolmapäeval kl 11.40 ja arsti juurde on aeg 11.20. =) Tore! On lootust abi saada.
Irw. Naljakaid leide ühest arstiste jaoks täitmist vajavast dokumendist:
Et nagu pereliikmete haiguste kohta küsimused, tee linnuke:
Vähk
Nahagahaigus
Neerupuudulikkus
Kaksikud
Mõni muu haigus

Irw.

Minu etniline pärinevus:
Valge britt
Valge iirlane
Mõni muu valge tagataust

Irw. Irw. Irw.

Kuulge, mu tuju lähebki juba paremaks. =) Vaatan aga inglise seebikat ja kriban ja luristan nina ja kohendan oma põrandal istumisest kangeks jäävat tagumikku. Täitsa äge.

Veel tantsimisest rääkides (vaatasin telekast saadet ‚10 years younger’, ehk siis sama, mis ‚Totaalne muutumine’ ja selle lõpulooks oli mingi lugu, mis mus mõtteid äratas) – ma olen mitu nädalat mõelnud selle peale, millist muusikat oma trennis kasutada. Et kui ma nagu Egiptuse stiili tõdesid jagan, et peaks siis ju muusikagi Egiptuse oma olema? Noh, ma usun,et lihtsalt araabia ja selgelt äratuntav kõhutantsumuusika sobib ka. =P Sügisel Zahra kursusel olles kasutas Zahra mingit väga lampi muusikat – a la mingit instrumentaalhiphopi laadset asja harjutamiseks ja pärast tema cd-d kuulates leidsin sealt pealt veel salsat ja Nightwish’i. Et siis. Mingi edasijõudnute eri?=P
Nagu ma aru saan, siis pead lihtsalt ise muusika saatel ennast hästi ja enesekindlalt tundma. Et muusika peab olema selline, mis sus endas inspiratsiooni tekitab. Katsetasin esmaspäeval ühte Bollywoodi filmi soundtrackilt pärit lugu soojenduseks ja hea oli. Tõesti oli hea. Et julgust siis katsetamisel!

Teate, ma pean järgmisel nädalal kolima hakkama. Vaatasin oma leopardimustrilist kotti mõtliku pilguga ja arendasin mõtet, kuidas kurat ma nende asjadega siit minema saan. Vaevalt, et nad mulle küüti pakuvad. Ja kui pakuvad, ei tea, kas tahan vastu võtta. Peaks äkki osa asju enne Kay juurde tassima? Siia kolisin ühe pooltühja kohvriga, aga seegi osutuks nii raskeks, et pereema korjas mind kuskilt peatusest üles. Nüüd on mul kaks kotti (noh, tegelikult mahuvad mu asjad kohvrisse ära küll, aga kesse siis seda enam liigutada jaksab?) – ja ei mingit abi. Ma arendan mõtet vinguval moel. Tegelikult ma ei vingu, ma tean, et ma saan hakkama. Lihtsalt. See mõte. See pakkimise mõte. Tegelikult pakkimise mõte on päris mõnus =D Tahaks juba peale hakata. Mismoodi ma siit ära lähen? Mismoodi see viimane päev välja näeb? Mis sõnad viimasteks saavad? Kindlasti midagi inglaslikult viisakat, a la ‚Take care!’ jne.

Ja muideks! Londonis on roosa kimusiin!!! =D Ma olen ALATI tahtnud roosa limusiiniga sõita, siin on vähemasti see võimalus olemas. Juhuu! See on niiiiii nunnu!

On absoluutselt kurjast arvutit lahti hoida blogi pärast. Iga paari mintui tagant turgatab midagi pähe, mille siis kohe nobedad näpud ära toksivad. =P

Ma olen maniakaalne vol 2

Ja siin on Zahra koos Khaled Mahmoudi ja kellegi tundmatu neiuga (kelle ees ma vabandan, kui selle pildi avaldamine võõras blogis tundmatu pliksi poolt talle ebamugavust peaks valmistama). Khaled on teine minu iidol. Lihtsalt hämmastav, kui hästi võib üks meesterahvas tantsida - milline esinejalikkus ja kui hea tehnika! Ja kaunid koreod... Mul on hea meel, et ma olen saanud nende tundides käia ja nende koos piltigi teha. =P

Muideks, Khaled elab ju Inglismaal. Ma isegi leidsin miskise workshopi ükskord, mida ta Londonis läbi viis, aga siis ei olnud mul selleks raha. Täna leidsin netist, helistasin ja rääkisin ühe uue õpetajaga, kelle workshopile ma võibolla veebruaris lähen. =)

Oh jah. See on see, kui inimesel millegi vastu kirg on. Siis peavad tema sõbrad selle alla kannatama. =)

Ma olen maniakaalne

Just praegu otsisin kokku ja salvestasin oma arvutisse kõik Zahra Mujuneni pildid, mis ma vähegi suutsin leida. Neid oli üsna mitu. Meenutuseks siis, et Zahra on minu lemmiklemmik tantsuõpetaja ja tantsija, Marokost pärit naine, kes on viimased 15 aastat Soomes elanud. Tal on seal oma stuudio ja ühena vähestest õpetab Marokostiilis tantsu.

Lugesin enne Kristi blogi algust ja ta seal ühes kohas ütleb, et enam poppi ja jazzi ei laula, et ta on nüüd oma tee valinud (klassikalise laulu siis). Ma siis mõtlesin, et kas kõhutants ongi see minu tee või saab minu teeks midagi muud? Jah, tean-tean, et elu ette ei näe jne, aga vahel võib ju oma hallollust ka sellisel teemal vaevata.

Londoniskäigu pildid asuvad...

... Muraka blogis. Linkida ei oska. Tikrit ka pole, kes aitaks.

EDIT: Tikker tuli ja aitas. =D Siit saab pilte =)

Arstil käimine lõppes sellega, et pean end registreerima, milleks on vaja
a) tõendit selle kohta, et ma kuskil elan. Näiteks kiri mu perelt, milles nad kinnitavad, et ma elan seal.
b) pere gaasiarve vms dokument, mis näitaks, et nad ise tõesti elavad seal.
c) oma passi koopiat
b) tõendava kirja kirjutanud pereliikme passikoopiat.

Pidulikult pereemale asjade nimekirja loetledes, vaatas mind oma heebreakeeleõpiku kohalt üle prilliklaaside suurte silmadega ja väitis, et mitte kunagi pole ükski kliinik tema passi küsinud. Palju õnne. Kirja kirjutas valmis küll. Gaasiarvet ei andnud. =D Ütles, et kui siiasamma Finchleysse lähed, et siis peaks kõik korras olema, sest nad teavad seda peret. Ma käisin ju Stoke Newingtonis, sest seal ma tean, kus see kliinik on. Tegelikult ei saaks öelda, et ma abi ei saanud, sest neil siin Londonis on sellised Walk In Centerid, kuhu astud sisse ja elava järjekorra alusel saad miskit abi. Et abi annavad õed ja mitte arstid. See võibolla seletab, miks mu varba all pesitsevale imelikule paksule nahale tupekreem määrati... (Noh, kui ma juba seal olin, eks ma siis halasin kohe mitme asja eest, mitte ainult oma puusamurega =D)

Pereema ruttas mingi tund aega tagasi välja ja oli imestusest ümber kukkumas, et ma JÄLLE õhtul kodus olen. Et ta hakkab lausa muretsema niimoodi. Ajasin oma valutava puusa kaela. Aga eks sellel kodus istumisel on see suur miinus, et automaatselt pean mina põnni magama panema. Mis sest, et vanem poiss kodus on. Kaalusin tõsiselt võimalust välja jalutama minna kaheks tunniks. Võibolla pooleteiseks. Aga ei jaksa ja ohtlik ka niisama pimedas konnata.
Põnn muideks ükspäev teatas, et mul on vana ja raske läpakas. Pangu ennast põlema. Ja eile teatas vanem poiss, et 'Sooooo, ur leaving us in few weeks?'. Ei teand nagu kohe, mida vastata. ütlesin siis vaikselt ja raskelt, et nojah. Ta ütles, et 'I'm gonna miss our little jokes', ma vastasin 'Yeah, me too', mõttes aga karjusin ja kisasin 'Yessss, ma saan tõesti siit kahe nädala pärast minema! Juhuuuu! =D Ma tõesti loodan, et see uus pere ei ole vihma käest räästa alla sattumine.

Kummaliselt palju aega on nüüd, kui Kayd ei ole. Ma kohe tunnengi, et mul on aega. Mitte, et ma kurdaks tema olemasolu üle või nii. Ma lihtsalt nendin, et mul on praegu aega. Aega ennast väsinuna tunda näiteks. Ma olen vist kergelt hüpohondriline. Ma kohe mõtlen, et mul peab ju midagi viga olema, kui peale korralikku magamist ikka järgmisel varaõhtul väsinud olen. =D Mul on kindlasti rauapuudus, nagu Siilike ütleks. Aga Siilike, ma ei mäleta, mida sel puhul sööma pidi... Aitad?

Londonis käib praegu suur temaatika mingi moslemiteema ümber. Et noored on oluliselt radikaalsemate vaadetega, kui vanem generatsioon. Et nt musta ürbi kandmise kohta näitab statistika, et vanema generatsiooni hulgas ei arva peaaegu keegi, et naine peaks seda kanda ja 16-24 aastatse hulgas on mingi 74 protsenti. Võibolla on see seotud sellega, et nad identifitseerivad ennast sellega võõras ühiskonnas. Et see annab community tunde või nii. Et neil on usk ja traditsioonid, millest kinni pidada. Samas kui keskmine mitteusklik inimene on siin modernistlikus maailmas eksole lauseksinud ja ei tea, kes ta on, miks ta on ja kust ja tuleb ja kuhu läheb. Iseasi, kui PÄRIS see usk neil noortel radikaalidel on, aga uppuja haarab ka õlekõrrest...
Tänases The Times'is oli artikkel naisest nimega Ayaan Hirsi Ali. Moslemina Aafrikas üles kasvanud (Somaalias vist sündis ja kaks korda kolisid ja lõpetasid Keenias perega) naine, kes jooksis kodust ära, kui isa teda mehele panema hakata tahtis. Jooksis ära Hollandisse. Kuhu jäi pikaks ajaks. Temast sai mingi valitsuse tegelane, kes võitles islami radikalismi vastu. Et inimesed ei teeks valesid asju usu nimel. On kirjutanud raamatuid ja kirjutas filmi, mille kaasautor/lavastaja islami radikaalide poolt pärast maha lasti ja kelle rinnale siis kraabiti, et Ayaan on järgmine. Kuna Hollandi valitsus leidis siis, et ta tekitab liiga palju probleeme, võeti ta kodakondsus ära ja nüüd elab ta USAs. Ta oma isa ütles tast lahti, kui tuli välja, et ta islamit kritiseerib. Kusjuures ta ei taha islami hävingut, vaid lihtsalt mõninagid asju leevendada. Uuendada. Artiklis tõi ta välja põrgu kontseptsiooni. Et kuidas neile koolilastele omal ajal üksikasjalikult räägiti, mis sinuga seal põrgus juhtub, kui sa pattu teed. Mm. Selles osas ta isegi kaitses ismaliradikaale, et nad ei julge bin Ladenile vastu hakata seepärast, et too on prohvet. Ja prohvetile vastu hakata oleks sama, mis Jumalale vastu hakata.

Et. Minu loo point. See lugu tekitas minus tugeva emotsiooni. Mõne inimese saatus lihtsalt ON selline. Võidelda ja teha ja anda maailmale juurde. Kuidas mõni inimene lihtsalt leiab endas selle julguse, et vaatamata sõna otseses mõttes surmaohule ta lihtsalt t e e b neid asju. Kuidas tal on missioonitunne ja kuidas ta ei lase sel kaduda. Ma ei oska sõnadega kirjeldada, mis tunnet see minus tekitab. Kui ma hetkel veel aktivismiga tegeleks, annaks see mulle palju inspiratsiooni ja motivatsiooni. Tahet. Sest see naine on juba väga palju aastaid elanud ihukaistjatega ja ta IKKAGI otsib võimalusi edasi tegutseda.
Võimas.

Ma lõikan selle artikli välja ja hoian alles. Tahaks seda kunagi Lisettele lugeda anda...

Hommikune ajaleht

Olen hakanud hommikusöögi kõrvale ajalehte lugema. The Times'i. Alguses ei suutnud ma kuidagi leppida ingliskeelse tekstiga ja lükkasin süüdimatu näoga ajalehe lihtsalt teise lauanurka. Nüüd on kohe eriliselt mõnus hommikuti ajalehte sirvida. Mul muideks ei ole seda kommet olnud, et ajaleht ja hommikukohvi - seoses sellega, et Tallinnas elades mul ei käinud ajalehte ja Pärnu-aegadel olin ma veel liiga noor, et sellisest asjast lugu pidada ja mõnu tunda.
Nüüd on siis hea.

Ai ai

Ei jõudnudki arsti juurde. Juba peaaegu oleks jõudnud, aga otsustasin selle asemel kleite proovida. =D
Läksin eksole ksotüümi tagasi viima ja küsisin siis Racheli käest ka, et kuidas ma arsti juurde saan. Ta siis võttis mul enamvähem käest kinni ja taris kolm maja edasi kliiniku ukse ette. Mis otse loomulikult oli 13.00-14.00 suletud (kell oli 13.30). Otsustasime siis poes niikaua kohvi juua. Noh, selguse mõttes seal kostüümipoes, kus ta töötab. Jõime-sõime ja siis hakkasime riideid proovima, kuna pood pannakse varsti kinni ja nad müüvad kogu kraami maha - et äkki saaks miskit odavat. Sai igast asju proovitud. Aga minu rahakoti õnneks ainult proovimisega asi ka piirdus. Ja kuna mul oli vaja ju sadat erinevat kleiti selga toppida, ei olnud mul enam aega, et arsti juurde minna. Katsun siis homme hoopis Kay lähistel Stoke Newingtonis ära käia. Hoidkem mulle pöialt!

Arstid

Ma pean-pean-pean minema arsti juurde. Mu puusavalu tapab mind ära... =( Aga ma ei oska minna, ma ei tea kuidas ja nii... Ja sellepärast ka ei julge, et äkki nad ütlevad, et miski eriti räme haigus on või nii ja siis nad ütlevad, et ma ei saa enam tantsida. =( Eks meil igaühel ole oma hirmud eksole...
Tantsimisega seoses, et stuudiojuhataja ütles mulle eile kenal ja sõbralikul moel, et ma võiks tunnis rohkem edasijõudnuid arvestada ja koreot teha, sest õpilaste arv tunnis on langenud sellepärast, et tempo on liiga aeglane. Eile siis uhasime mõnuga. =) Peale nelja tundi on juba näha, kellest asja saab ja kellel on juba algusest peale oma stiil. Nii tore. =) Kohe selline äge tunne on. =D

Igatahes, TÄNA viin siis kostüümi tagasi, irw. Sellesama sinise kleidi, millega me paar nädalat tagasi öösel Govent gardenis ilma tegime.

Ja tossud õnnistasin juba eile sisse - uhasin trenažööriga üleval korrusel 20 mintsa, ni et higi voolas. =D Ja täna käisin jooksmas - 10 mintsa ja SURNUD. Ma alustasin vist liiga kiiresti, arvetsades, et ma ei ole seda lõbu peale keskkooli kordagi harrastanud... 30-40 mintsa peale koju jõudmist oli ikka palav ja ma täiesti nõretasin higist, koos peetpunase näoga of koors. =D

Linnaskäik ja pelmeenikook

Jihaaa! Eile oli äge. Nagu ma arvasin. Ei, tegelikult oli veel ägedam, sest lisaks ägedale Murakale avastasin, et London on veel palju-palju ägedam, kui ma arvasin ja siiamaani näinud olin. =)

Hommik algas Eustonis kell 10. Saime kokku, astusime karskesse Londoni pühapäevahommikusse. Esimese asjana krabasin mina muidugi kartulivahvlid Muraka käest ära (aitähh, Tikker, kenade pühenduste eest pakil!) ja teise asjana silkas Murakas tulistavalu Starbucksi väliputka poole. Vaniljelatte näpus (või siis kokku miksitud Tikri-Eri-Kartulivahvlid), lonkisime bussi peale. Esimene peatus oleks pidanud olema Trafalgar Square. Tulime kuskil silla peal maha. Et siis sai ka Thames'i kohal käidud ja kaugusest Big Beni poole kiigatud. Murakal oli ekstaas ja Big Benist on vist nüüd küll absoluutselt igas asendis pildid olemas. =D
Iiris ei osanud enam edasi minna. =D Jah, me käisime küll Trafalgaril aastavahetusel, aga kui keegi teine teed teab, siis mina sellele tähelepanu ei pööra. Käisime närviliselt edasi-tagasi, itsitasime ja üritasime kaarti lugeda. Ei õnnestunud. Küsisin siis mingilt tshikilt teed. Näitas, et jalutage aga otse edasi. Jalutasimegi. =D Trafalgar on selline väljakuke, kus on paar purskkaevu ja suured musta värvi lõvid. Ühe köndistatud jalgade ja ilma käteta naise skulptuur oli ka. Meile ei meeldnud. =D Üldiselt jäi mulle mõistetamatuks, miks see väljak nii kuulus on - absoluutselt mitte midagi erilist. Mõtte liikus muidugi meie Vabaduse väljakule ja veidikese nukrusega hinges tõdesin, et meil on ainult nimi ja parkimisplats, väljakut iseenesest ei ole kuskil.

Kuna Big Ben säras suurelt ja kuldselt majadevahelisel teel, otsustasime järgmisena sinna minna. Teel kohtasime valvehobuseid või asju. Et mingid jorsid uhkete riietega istuvad ilusate musta värvi hobuste seljas mingis väravaorvas ja hoiavad mõõka õlal ja on lihtsalt kenad. Tegime pilti ka. =D Pildid saab siis, kui Murakas filmi ilmutab ja cd peale laseb panna. Küsige temalt, millal saab. =D

Big Ben, Houses or Parliament ja Westminster Abbey on võrratult ilusad. Parlamendihoonete aias istusime pingile Thames'i kaldal ja tegime pikniku juustukoogi (meie mõistes siis kohupiimakoogi) ja viineritega.

Järgmine peatus - Buckingham Palace. Emmm. Tükk aega käisime ringi ja uudistasime rahvamassi ja üritasime seda paleed üles leida. Selles mõttes, et see hall karp siin ju ei saa ometi palee olla? Vaatasime kaarti, otsisime minu Londoni raamatust palee pildi välja ja ausalt öeldes jäi karp ammuli. Kuulus ja paljuräägitud Buckingham Palace on kõige mõttetuma välimusega palee paleede ehitamise ajaloos. See on üks hall karp, mille ees on uhked kuldsete nikerdustega väravad. KÕIK. Mitte midagi, mis viitaks kuninglikkusele. Täielik tüng! Pettunult jalutasime siis parki, tegime veel pilte ja võtsime kursi Hyde Park'ile. Hyde Park seevastu on äge! Nii-nii-nii äge. Me kohe otsustasime, et me hakkame suvel seal hängima. Esiteks on see nii suur, et me loobusime selle läbi jalutamisest poole peal, teiseks on seal väike armas tehisjärv mustade partide ja klaasseintega kohvikuga ja kolmandaks hästi palju kujundatud istumisnurgakesi, kus rohelisel ajal on raudselt meeletult ilus. Oravaid oli ka. =)

Kuna kell oli juba kahe ringis, otsustasime Wood Green'is ja Camden Town'is ära käia ja siis Tower Bridge ja Govent Gardenit vaatama minna. Wood Green oli kavas kui shopingu piirkond. Nii see ka läks - Murakas ostis päris mitmeid asju ja lõpuks ostsin mina oma (järjekordselt) viimaste sentaavode eest musta lühikese seksika kleidikese. =) Äge. Murakas soovitas, irw. =D

Nälg hakkas näpistama ja Camden Town'i turg oma hõrgutavate söögilettidega tundus kui imedemaa. Kablutasime tühjast kõhust aetuna kohe keset turgu hiinaka ette ja toidukarbid käes suundusime jõe äärde. Jõe ääres oli mõnus, söök oli hea, meie taga oli miski uus välilettidega turg juurde tekkinud, ilm läks vahepeal täitsa pimedaks. Kõht täis, meel hea, kaks eestimaist neidu ründasid siis Camdeni siseturgu. Retk lõppes kurja plaaniga Tikri sünnipäevaks ja uute puupärlitega meie mõlema kaelas. Ja oh üllatust - seekord ostis roosad pärlid keegi teine peale minu ja mina ise otsustasin tumelillade kasuks. =P
Teel metroojaama poole tegime Tikri jaoks pilte ka.

Sõitsime London Bridge'i, jalutasime Tower Bridge'ni ja jalutasime üle selle. Uhke tunne oli. =D Pärast silda tunnistas Iiris puhtsüdamlikult, et nüüd ei ole temal enam õrna aimugi, kus nad on, sest ta pole kunagi siin käinud. Juhuslikult kimas meist mööda buss sildiga Govent Garden ja sai selle peale ka hüpatud, sest just sinna oligi meil vaja.
Töllasime ringi, vaatasime flamenkotantsijaist neiusid, suletud poode ja leidsime Leicester Square'ilt hästi odava suveniiripoe, jee! Murakas tahtis hirmsasti suitsu. Ostsime suitsu. Kuuldes, palju see maksis (5,80 naela pakk marpsi) tahtsin mina ka kohe hirmsasti suitsu teha. Tegime. Ei olnud parem kui odavam suits.
Kuna kell oli juba 9 tuuri, sõitsime Victoriasse, et Murakas rongi peale panna. Istusime sealgi veel tunnikese, sest ma ootasin pelmeenidega neiu smsi, et millal siis kokku saada. Murakas rongi peal, leidsin läbi häda ja viletsuse üksinda ja pimedas ka selle Trafalgari väljaku uuesti üles. Ei ole tore seal üksinda ja pimedas olla. Mingi jorss nillis tükk aega mu kannul, kuniks ma ta lõpuks kurjalt ära ajasin. Sain siis üle tunni aja lubatust hiljem oma paki kätte. Koju!

Täna proovisin seda pelmeenilöga praadida. Nägi üks suur kook välja ja sööma hakates selgus, et liha oli hapu. Mida muidugi oligi oodata, kui keegi seda vahepeal ei suvatse külmkappi panna eksole, ga lootus oli ju... Näksisin veidi tainast ja tahtsin veel rohkem pelmeene süüa kui enne. =D Aga aitähh, Liina, kartulivahvlid ja Mõnus Maius ei ole hapud. =D

Nüüd siis suundun alla kööki õhtusöögiks ettevalmistusi tegema ja seejärel stuudiosse tantsima. Muraka blogist võite ka kindlasti meie eilse päeva kohta lugeda. Igatahes, kui mul õnnestub järgmise laupäeva õhtu vabaks saada, teeme kräu! =D

Keedukartulid ja jahukaste

Helistasin Liinale. Poolteist tundi ja kergem hakkas. Läksin alla kööki ja tegin omale keedukartuleid jahukastme ja viineritega. Niiiiii kõige heam oli. Tuju oli kohe hea. Ümisesin kastet segades ...jaanipäeval kõrgeks kasvand rohi... Siis panime Murakaga homset päevaplaani kokku - ehk siis tema ütles, kuhu võiks minna ja mina panin nad siis järjekorda. Kokku saame Eustonis, lähme Trafalgar Square'ile, Buckingham Palace'it vaatama, Big Beni kaema, Tower Bridge kiikama ja Wood Greeni shoppama. =)
Tõotab tulla tore päev.

Igatsus

Ma ei ole midagi kirjutanud, sest midagi märkimisväärset ei ole sündinud. Elan seda elu, mis on tavaline ja erakordne sama ajal. Ärge saage valesti aru, eks, mulle tõesti-tõesti sitaks meeldib siin ja ma ei vahetaks Londonit mitte mingi hinna eest Tallinna vastu tagasi, aga vahepeal on lihtsalt raske. Raske kõigest eemal olla, raske mitte kellegagi rääkida, sest mitte keegi ei ole telefoni läheduses, raske nende vahemaadega leppida.

Ma veetsin üleeile 5,5 tundi ühistranspordis. Nentida, et ma olin tige, oleks ilmselgelt olukorra alahindamine. See ei ole see, et sa istud kaheks tunniks bussi, magad, jood Fantat, loed Just!i, vaatad aknast välja ja kõik. Kõige nutusem oli asja juures see, et armas-kallis-Liina saatis mulle ühe oma sõbrannaga pelmeene, ja mul lihtsalt ei ole aega neile järele minna. Ja tütarlaps pesitseb kuskil Hammersmithis, mis mult jälle vähemalt 1,5-2 tundi aega võtaks. Ma kaifin seda linna täiega ja ma tõesti-tõesti ei vahetaks seda millegi vastu, aga aeg on see, millega ma oma lõbu eest maksan ja vahetevahel ajab see ahastusse.

Eile sõitis siis Kay ära koju kolmeks nädalaks, nii et poissmees nüüd siis. Murakas, järgmine nädal tuled laupäeval ja siis teeks küll pidu! =P Öömaja on sul ka olemas, kui sa soostud minuga ühes (laias) voodis magama. =D

Ahjaaa, üks suurem sündmus oli küll vahepeal. Ma jõudsin kolmapäeva õhtul siis trenni. Sinna Govent Garden'i Pineapple Studio'sse. Emmm. Jahh. Tädi iseenesest on ikka paras karakter. Kellaajast eriti lugu ei pea (algajate trenn lõppes 15 mintsa hiljem), jooksis poolalasti ringi (ühest nurgast põlvini, teisest pisut pikem võrkpuusarätik narmastega ja puusavöö seal peal. Nii et põhimõtteliselt ühekordne pitskardin ümber ahtri; ja ülevalpool pisike leopardimustriline top), pikk must pats ja SUUR SUU. Tunni alguses küsis mu käest üleoleva häälega: 'So u concider urself as an advanced dancer?', mille peale mina vastasin: 'Well, we'll see.'. Ma ju läksin kõige edasijõudnumasse tundi. Tunni ja 20 minuti jooksul tantsisime neli lugu (paariminutist, mitte paariteistminutist) ja see nägi välja nii, et ta pani loo peale, improviseeris iga kord erinevalt ja siis me pidime enamvähem järgi tegema. No kuidas sa teed järele kedagi, kes improviseerib? Ja ülejäänud aja ta lihtsalt RÄÄKIS. Igasugustest asjadest. Enamuse ajast oli mul igav, kui aus olla. Või on asi lihtsalt uues õpetajas. Mulle need uued õpetajad tulevad alati kuidagi valulikult. Sest mina olen harjunud sellega, et 60 minutit sa TANTSID, teed tehnikat ja koreot - soojendus-trenn-venitus. Ainuke asi, mis ma sellest trennist õppisin, oli see, et ajakiri 'Habibi' ilmub jälle, ja et baladi on selline tantsustiil, kus sa tantsid endale, mitte publikule. Trenni lõpus ütles mulle ja ühele teisele neiule, kes oli ka esimest korda seal (ma enne trenni algust rääkisin taga, Ameerikast (nagu õpetajagi) ja tantsinud 5-6 aastat), et 'Ur both very good dancers' ja mulle veel, et ma astun liiga pikki samme ja et mu jalad tantsivad rohkem kui puusad. Mida ma juba teadsin. Samuti pani mind hämmastama see, et sa oled nii palju aastaid tantsinud, aga ikkagi oled kange ja värki... Võibolla on tehniliselt imehead eestlased mind ära hellitanud ja ma peaks siin lihtsalt karakterit õppima. Ma ei tea. Maarika ütles, et kui sa trennist midagi uut/kasulikku õppisid, siis järelikult oli tast kasu. Noh, t e o r e e t i l i s e l t seal ju midagi oli, aga 7 naela eest tahaks nagu asjalikumat.
Vott.

Täna on väsimus kuidagi. Eile olid jälle külalised, kokku 17 inimest. Kokk-kondiiter-koristaja on kõige asjakohasem nimetus mulle üldse ja edaspidi võite mind Mariaks kutsuda. Lihtsalt Mariaks (dramaatiline ohe).

Ähh, kuidas ma siis väidan, et miskit pole toimunud. Tossud ostsin omale - helelilla ja valgega. Et jooksma või jõusaali minna Kayga. Äge. 7 paari sokke ja kõrvarõngad ja Boots'ist ihutarbeid ka. =) Raha on nüüd otsas JÄLLE (maisaaarukuhuseekaobnoh), nii et homme Murakaga ehk hoopis Buckingham Palace't vaatama vms vähe rahanõudvat. =D

Võibolla siiski

Vanem poiss tunneb ennast veidi halvasti ja ei lähegi klubiturneele ja siis saan mina juba täna õhtul Kay juurde minna. =) See on eriti tore. Muidu läheks homme hommikul. Aga temaga koos ärgata on tore. Ja siis ta teeb alati hästi hea hommikusöögi ka. =) Jeii!

Sain täna väikse vihje, et mu blogi lugedes tekib tunne, et mu elu on õudusunenägu. Irw. Ma olen täiega rahul. Mulle meeldib siin sajaga. Mulle meeldib peaaegu kõik. Isegi siis, kui metroo tekitab klaustrofoobiat, meeldib mulle, et see olemas on ja et ma saan seda vajadusel kasutada. Ja poole ajast meeldib mulle mu pere ka - nad ei ole iseenesest halvad inimesed, nad lihtsalt on elanud terve elu nii, et ei ole pidanud lillegi liigutama. Kui ma parasjagu nende järelt koristama ei pea, on nad täitsa lahedad.
Vanema pojaga räägime pidevalt nii lolli juttu, et mina naeru lõkerdades põlvi nõtkutan.
Ja pisem poiss tuli eile koju (kui ma köögis kahte ahjuplaaditäit kanakoibi maitseainesegus ringi keerasin) ja pani käed minu ümber ja ütles, et ta tunneb hea söögi lõhna. =)
Pereemaga arutame igasugu suhete asju.
Pereisaga me õnneks ei suhtlegi eriti. Ja kui suhtleme, siis ta on hästi viisakas.
Ja kuigi mulle ei meeldi seda maja koristada, on see maja kogu aeg täiesti soe. Ma olen lühikeste käistega. =)
Kuigi meil ei ole lund ega külmakraade, on meil piisavalt soe, et mitte külmetada ja õhukeselt riides käia.
Kuigi bussidega liiklemine võtab kauem aega, on see odavam ja aknast on, mida vaadata.
Londoni suurus on tema pluss ja miinus korraga.
Kuigi mõned hindudest poepidajad ajavad vahel närvi oma idiootse jutuga (Can I have ur mobile number now?) , on siin nii palju armsaid erinevaid poode ja nii palju erinevaid inimesi.
Ja Camdeni linnaosa on lihtsalt nii head tunnet tekitav.
Kuigi mu oma sõbrad ei ole siin, on hea teada, et nad on kuskil ikkagi olemas ja plaanivad vähemasti külla tulla.
Ja siin on nii värviline.
Kuigi on raske - otsi tööd ja vaata, kuidas oma vajalikud asjad ostetud saad. hakkad palju rohkem hindama oma asju. Ja tore on asju osta ja käia poes ja valida.
Ja tegelikult saab metroos mantli seljast ära ka võtta, hehee.
Ja kass Shooter on nii armas. Ma teen talle kogu aeg musu lagipähe.
Ja kõige ägedam on Kayga kuskil kondamas käia. Ehkki ta on kannatamatu vahel ja ei viitsi oodata, kui mina kreemipurkide silte tahan läbi lugeda.
Ja mustanahalistele mõeldud poed on lihtsalt lahedad. Sellise erilise hõnguga.
Tore on Inglismaal elavate eestlastega helistada ja juttu ajada.
Tore on väljas käia - ka kohalikes pubides käib elu.
Kuigi perega sai peaaegu et raksu mindud sellepärast, on ikkagi mõnus trenni anda. =)
Ja kuigi minu majast metroopeatuseni on 15 mintsa jalutamist ( sest buss 102 käib nii harva, et seda ei ole mõtet lihtsalt oodata), ja see vahel ära tüütab, on see siiski peaaegu, et ainuke füüsiline tegevus päeva jooksul. Nii et hea on end veidikenegi liigutada.
Ja bussid on armsad ja punased ja kahekordsed ja neil on need stopnupud, mida nagu reaalselt kasutatakse ka. '
Ja bussijuhid on sõbralikud reeglina.
Ja igast banaane saab osta Seven Sisters'i tänavapoodidest. Kõike sadat sorti.
Ja ühe naela poodides on naljakat kola. A la kinkekotid kirjaga 'Best Dad' jne.
Ja ma olin täna sunnitud Skype'i alla laadima, nii et lõpuks on see ka siis tehtud. =) Tänud, Anja. =)
Ja mul on uus kott ja uued dressipüksid ja armsad topid. =)
Ja nii mugav on vähimagi vajaduse korral üles minna ja kõik oma pesu pesumasinasse toppida. Ärgem unustagem, et mõni meist elas kolm aastat ilma pesumasinata.
Ja kuigi mulle käib vahel närvidele noile näljastele süüa teha, annab see mulle endale ka palju juurde. Nt oskan teha pannkooke ilma grammigi jahu maha ajamata ja koogitegemise oskused on ka veidi paranenud. =D Ja minu kanakoivad on nii head, et kohe tervele portsjonile külalistele kõlbab serveerida. =)
Ja üleüldse on mul parem ülevaade asjadest, mida peab tegema, et maja korras seisaks.
Ja mulle jääb igavesti meelele mõlkuma hoiatus, et ära hellita oma last ära, sest muidu nad on nagu need kaks poissi siin.
Kuigi on raske olla eemal kõigest tuttavast ja harjumuspärasest ja turvalisest, on siin olemine tõsiselt mõnus. Arendav. Silmaringi laiendav.
Ja Ugandapärast toitu on ka väga mõnus süüa.
Ja kõik need sajad pubid ja kebabikohad... Need on võrratud! Lähed sisse ja sulle öeldakse armsalt tere ja antakse võibolla veidi lahja kakao vms, aga õhkkond on ikkagi supermõnus.
Ja kuigi mulle need mündid rahana käisid hullult pinda alguses, siis nüüd on paberraha minu meelest ebamugav ja ebapraktiline. Müntide jaoks on mul nii armas kuldne kotike. =) Ja münte on peopesas nunnu veeretada. =)



Et ühesõnaga. Siin on tuhandeid pisiasju, mis mulle ilgelt meeldivad, aga mulle lihtsalt meeldib viriseda. =)

Ikkagi inimene

Täna tunnen ma ennast jälle inimesena. =) Tõusin üles ja tundsin, et ei vajagi peale tunniajast ärkvelolekut uuesti linade vahele pugemist ja unele suikumist (mis viimastel päevadel minu päevakava osa oli, võimaluse korral ka pärastlõunane uinak). Mul hakkas eile suisa mure tekkima oma tervise pärast – ei ole ju normaalne, et sa magad öösel, tõused üles, oled poolteist tundi ärkvel, uuesti magad tunnikese, ärkad ja teed midagi, pärastlõunal magad uuesti poolteist tundi (ja kusjuures üles tõusmine on absoluutselt võõõõimatu ja mingigi kriitikat kannatava enestunde saab suure tassi kohvi abil) ja õhtul oled täiega väsinud, kui magama lähed. Et nagu. Ma saan aru, et kui oleks oht, et ma sedapsi olen vms (Kay võimekuse üle kurta ei saa, aga teatud maal on isegi temal piirid=D). Aga täna hommikul oli täiesti normaalne tunne.

Enesetundest veel nii palju, et päeval hakkas pea valutama (käisime Kayga JÄLLE Camdenis kondamas =P), koju jõudes võtsin tabletti, ei aidanud. Üldine peavalu koondus täiesti meeletuks silmadevaluks, võtsin järgmise tableti. Mingi aja pärast hakkasid and mõjuma. Nõrk peavalu jäi siiski, võtsin veel kolmandagi. Sest eile oli väikese dinnerparty mõõtu üritus – juudi püha õhtusöömaaeg vms – 8 külalist + 5 kodust inimest ja mina valmistasin kõik toidu, va ühe, mille pereema aitas teha. Ma olen enda üle nii uhke. =D Nende õhtusöögid on ju ikka kolmekäigulised. Aga ei midagi erilist toidu poolest, keskmine dinner party on oluliselt keerulisem. Igatahes. Köögis olles olin nagu mulli sees – ma olin valuvaigisteid nii täis, et ma olin vist kergelt pilves. =P Saage aru, ma ei ole vist elus mitte kunagi mitte kordagi kolm valuvaigistit peaaegu korraga võtnud. Ja fenomenaalne on see, et selline õrn tuikamine jäi ikkagi alles. Üritasin oma organismi tervenemisele kaasa aidata suurtes kogustes vee tarbimisega. Mulle ei meeldi vett juua. Minu loogika on see, et kui su organism vajab vett, siis sul tekib janu. Mitte sa ei joo nii igaks kümneks juhuks mitu liitrit vett päevas ära. Aga eile ma siis Kay heatahtlike soovituste kohaselt larpisin püüdlikult vett. Ehk see oligi siis see, mis hea enesetunde tagasitulekule kaasa aitas.

Täiesti ettekavatsematult lõppes Camdeni käik sellega, et ma ostsin lõpuks omale koti. =) 15 naela, jehuu! Võrdluse mõttes, et suuremad normaalsed kotid on ikkagi vähemalt 29 - 40 naela. Selle tulemusena on mul nüüd 1.95 järgmise teisipäevani, hehee. Aga kott on lahe – nahast, tumepunane (sama värvi, mis mu pisike punane nahast kott=D), sihuke täiskasvanulik ja stiilne, aga samas veidi vallatu. Järjekordselt tsiteerides Tikrit, katsudes seekord täpsem olla: *Rahulolu*. =)
See viib mind nüüd selleni, et one down, two more to go. Kott on olemas, suurematest asjadest on veel vaja jakki ja papusid. Eile nägin Camdenis maailma kõige nunnumaid kotiga sama värvi punased kingi, aga mis on kitsas, see on kitsas ja ei ole midagi teha. Niu. Aga noh, raha nagunii ei olnud, irw. Üldises plaanis võib nüüd hakata tegema nimekirja väiksematest asjadest, mida vaja on. Asjad, mille peale ma enne ei mõelnud, sest suuremas asjad olid rohkem vajalikud.
Vaja oleks nt sokke, pesu, dušigeeli, uusi tantsususse, mingeid juuksevidinaid (minu varud koosnevad juba pikemat aega peavõrust, pärlitega patsikast ja tavaliselt patsikummist), ja... eeee... noh kaugemale ei taha vaatama hakata. Tantsutundide eest peaks veebruaris päris mõnusa summa saama, kui kõik ikka hästi läheb, ja selle summaga katsuks ennast siis joone peale saada.

Ahhaa, õige õige. Uudisest siis veel nii palju, et see Camdenis elav pere helistas mulle eile uuesti. Seesama pere, kes mulle enne ära ütles, kuna ma ei saa kohe sisse kolida. Et nad nüüd ikka tahavad mind, sest see neiu, kes pidi neil kohe sisse kolima, ei saa ikkagi tulla ja nii. Ma siis mõtlesin pikalt-laialt ja saatsin smsi, et kui nad mind 10 veebruarini ära ootavad, siis olen rõõmuga tulija. Vastanud nad praeguseks ei ole.

Teate, mulle alguses tundus nagu kena žestina see, et pereema mulle ka poest šokolaadi tõi. Nüüd ma tunnen, et see on nagu needus mu sahtlis. Ma lihtsalt ei saa enne, kui see söödud on. Ja ma ei taha seda süüa nii palju, sest see tekitab mu näonahale ja kehakaalule probleeme =P Pereema raudselt tahab, et ma paksuks läheks! =P

Vott. Murakas on nüüd siin. =) Või noh, vähemalt Inglismaal. Veel üks Eesti hing, kellele meeleheites helistada saab, hihii (A). =)

Ilm on meil täna ilus olnud – päike ja puha.

=)

Kiire

Hakkasin hetkel tööotsimisega tegelema. Kirjutan pikemalt siis, kui enam nii surmlaipväsinud ei ole.
Täiesti jabur, et Londoni vahemaad nüüd nö välja löövad. Ma lihtsalt ei suuda enam taluda 2,5 tundi rändamist iga päev Kay juurde ja tagasi. Ma olen täiesti surnud, metroo tekitab õudust ja klaustrofoobiat. Miks? Sest 45 minutit vahid musta loksuvat venivat pimedust akna taga. Hingad ärahingatud, läppunud ja sumbunud õhku. Palav on. Siis lähed välja ja loksud bussiga edasi. Bussi vastu ei ole hetkel midagi. Aga metroo hakkas üleeile õhtul sellised õudusjutte mu peas kokku keerutama (stiilis, mis siis, kui see kohvitops seal on pomm ja see lendab õhku ja sa oled siin umbses maaaluses käigus ülimas pimedus oiete, nutu ja halaga, valude, paanika ja ilma abita. Mis siis, kui sa mingil põhjusel sinna käiku satud ja rong sõidab suure kiirusega sus uunas? Kas sa mahud seina ja rongi vahele? Ja mis tunne on lauspimeduses koperdada rööbastel ja siis tajuda enda poole ruttavat rongi, mille takistamiseks sa midagi teha ei saa, sest rööpad ei ole sirged, vaid kaarjad ja rongijuht ei näe sind kuigi pika maa peale. Ja siis sa näed seda valgust ...), et ma lihtsalt koju jõudes kirjutasin arvutisse pika sissekande teemal 'Elu ja tema õudused' ja alles siis sain magama jääda. Et siis väsimus ja metroo üledoos.

Eile võtsin siis ette matka Govent Gardenisse (Liina, see on tõesti ilus), et trenni minna. Ja saate aru, mul ei õnnestunud seda kohta 15 mintsaga üles leida. Noh, trenni on mõtet hiljaks jääda alla 15 minuti. Ja siis ma seal kondasin ja ei leidnud ja klimp oli kurgus ja pisarad silmas ja enesetunne oli ütlemata sitt. See väike shopingturnee päevi tagasi lõi mu olematusse eelarvesse siiski augu, mida täheldasin siis, kui oli vaja otsustada, kas osta 27,40 maksev metrookaart või nädalane bussipilet 15 naela eest. Ja kuna esmaspäeviti on mul vaja metrood, ja Govent Gardeni jaoks ka, siis ostsin selle. Muidu oleks saanud bussipiletiga ka hakkama. =S

Läpaka aku on tühi. Ja kirjutasin nagunii pikemalt kui alguses kavatsesin.

Head und!

Kostüüm

Ja ilm on sitt ja ma ei vii kostüümi ka täna tagasi, nagu näha...
Ikaldus.

Järgmine kord enam ilmselt laenutada ei lubata. =P

Unine teisipäev

Ah et või siis selline see teie ilm sääl kaugel kodumaal kogu aeg ongi? Vihm ja rõve ja sopp ja hall ja märg... Iuki. Meil on ka täna selline ilm. Ja kohe tahaks pugeda teki all ja tududa paar tundi ja siis silmanurgast telkut piiluda ja niisama sooja teki all uneleda ja pikutada.

Eilsest trennist nii palju, et täitsa tore oli. =) Trenn ei olnud suures saalis, kus eelmine kord. Suur saal on läbikäidav - ja sealt ka käiakse kogu aeg läbi, sest välisuks tuleb otse suurde saali (no mitte päris õueuks, sest see on korrus kõrgemal, aga nagu trepikoja uks või nii) ja kogu rahvas töllab sealt läbi. Õpilasi oli paar tükki vähem, 8, saal oli väiksem ja eraldatud. Ainuke halb asi oli ilgelt külm põrand. Suures saalis on parkettpõrand ja seal on soe. Igatahes ise ei olnud niimoodi närvis trenni ajal ja loobusin kõigist teada-tuntud nippidest ja teiste õpetajate õpetamise meetoditest ja tegin asja enda moodi. Ja palju paremini tuli välja ja parem tunne oli kah. =) Aga eks see ole siis näha, mida õpilased must nelja nädala pärast arvavad.
Uuest kohast ei ole cv-le ikka vastust.


Täna hommikul oli huvitav moment. Keeran mina ennast oma voodi peale kägarasse, sest ei viitsinud koristamist lõpetada ja toa uks oli pärani lahti. Läheb siis pereema vanem poja tuppa ja ütleb, et ta läheb välja ja tuleb viie-kuue paiku. Ja vot kus siis läks alles kisa lahti. A hakkas karjuma, et tal on ema vaja ja 'sa ei lähe mitte kuskile!!!' ja röökis täiesti kõrist ema kuulamata. Ja trampis jalgu ja lõi ukse pauguga kinni. 18 aastane poiss t r a m b i b jalgu. Nad karjusid mõlemad nii kõvasti just seal minu ukse taga, et ma nii soovisin, et mu uks oleks vähenalt koomal... Ema läks ikkagi välja, aga täiesti vabandavalt ja tuli varsti tagasi ja ütles, et kui sa ei tah ja kui sul mind vaja on, siis ma ei lähe kuskile... No mis ma oskan öelda. A vastas, et hea küll,e t kui sa viie-kuue paiku tuled, et siis on okei. Jumal küll - ema ütles ju kohe alguses, et ta tuleb viie-kuue paiku. Nii et pererahu selles majas säilib ainult tänu ema järeleandmistele? Muig. Ja laupäeval, kui dinner party oli, käis isa mingi tunnikese või nii ära, koos põnniga kingi ostmas. Tuli tagasi ja ema küsis, et 'Kallis, kas sa aitaksid mul need neli tooli elutuppa viia?' ja isa vastas 'Ei. Ma olen shoppamisest liiga väsinud'.

NELI KURADIMA TOOLI ! ! !

Mis mees sa selline oled?!? Ma ei kujutaks eladeski ette, et ma ütleks kodus või mõnele oma eesti sõbrale, et aita mul neli tooli teise tuppa viia ja ta ütleks,resoluutselt 'Ei. Ma olen SHOPPAMISEST väsinud'. Meheaust ja teiste austamisest ja õrnemast soost ja muust säärasest kraamist olete midagi kuulnud? Nähtavasti mitte. Pereema ei tundunud see häirivat, aga mina tundsin ennast alandatuna. Sest selline suhtumine siin majas ongi. Ja see kuradima naine laseb ennast niimoodi kohelda! Argghhh!

Pereema tuli praegu koju oma pojakese juurde, sest too ju nii kisas ja nüüd nad kisavad jälle, et miks ta ikka nii vara koju tuli jne. Holy shit. Pange ennast põlema.

Täna tegin väikse edusammu jälle. A tuli mu käest lõunasööki küsima ja ma küsisin vastu, et
'Miks sa seda ise ei tee'?
'Ma õpin!'
'Ma ei pea sulle praegu lõunat tegema.'
'Miks?'
'Nähtavasti ei ole sulle kunagi öeldud, et au pairidel on päevasel ajal vaba aeg.'
'Ei ole jah. Kas sa teeksid mulle nüüd minu lõuna? Noh, kui sa koheüldseväga ei t a h a teha, ...'
'Vahet pole, makarone on lihtne teha.'

(Nad muideks ikka karjuvad ja vaidlevad teemal, mis kellast ema tal eksamiküsimusteks õppida aitab)

Ühesõnaga. (Ma ei suuda kirjutada, sest nad röögivad üle maja). Vastu tuult ei ole mõtet joosta - ma lähen nagunii kohevarsti minema ja kui poisile, kellel on terve elu au pairid olnud, ei ole kordagi öeldud, et nad ei ole suvaliselt kamandatavad, siis miks nad peaksidki mind kuulama... Ei ole mõtet. Kannata ära paar nädalat ja lase rahus varvast.

(Ema andis alla ja jäi koju esialgu)


Ja muidugi tuletati mulle kenasti meelde, et teki alla pugemise plaanid võin ma ära unustada, sest pean põnnile kooli järgi minema... Väki... Ja seda juba üsna varsti, unustasin täitsa ära... Pagan.


Ei. Tegelikult on mul täiesti normaalne tuju ja täiesti normaalne olla. =) Nagu Tikker tavatseb öelda, hehee.