Misasja?

Ma ostsin omale need Muhu mustriga kollased rahvustennised Maarjamaalt, eks, ja praegu ajas Jamaika need omale varba otsa (või õigemini pigistas varbad poolkronksu number väiksemas jalanõus) ja läks onu sünnipäevale.
Et nagu... misasja? :P

Tagasi

Olen tagasi Londonis, oma voodis, oma hommikumantlis, pesnud end oma seebiga, ladunud virna oma uusi ja vanu kingi, pakkinud lahti oma reisikohvri ja joonud oma taimeteesid. Pingelangus on. Viimase kahe nädala meeldivad ja ebameeldivad elamused hakkavad maha rahunema ja settima.

Üheks meeldivaks asjaoluks on see, mida ma ikka ja jälle tõden, et oma ema on parim seltskond. :D Et kui kasvad sellest east välja, kus ema sind kasvatama peab ja suhtled taga siis nagu inimlikul tasandil, õpid teda tundma kui inimest, mitte niivõrd ema. Ja me oleme lihtsalt nii ühtemoodi huumorisoonega. Pidevalt hirnume kõhud kõveras. Ja ilgelt äge on, et meil on sama jalanumber, sest me vahetame jalanõusid või enamasti annab tema kingi mulle, sest ta ostab omale igast kraami kokku (me otsustasime, et ta on kingapede) ja pärast ikka ei taha neid kanda ja siis on õnneks ju olemas üks paljajalu olev laps, kellele kõik asjad pähe määrida. :D

Üheks kurvaks elamuseks oli tõdemus, et paljud on nii vanaks jäänud... Et lähedased ja vähem-lähedased inimesed on selle viimase poole aastaga märgatavalt vanemaks ja hallimaks jäänud ja see tekitab minus laushirmu ja kurbust. Elu on lihtsalt nii... Habras või nii.

Meeldiv oli ka see, kogu oma ökomajanduse ja loodussäästliku mõtteviisi juures rõõmustas mind väike valge karvane karumõmmi, kes mulle Londoni lennujaamast teel koju autos pihku pisteti. Ma olen kõigest naine ja ma ei saa midagi parata, et sellised klisheed mu südant soojendavad. :D

Ebameeldivama poole pealt jällegi sain vasta pükse. Emotsionaalses mõttes siis. Ja mitte esimest korda. Aga nüüd on tõesti tunne, et ma ei saa enam kinni hoida, ma p e a n lahti laskma, sest see kinnihoidmine mõjub juba tervisele. Ma pean leidma rahu selles, et asjad ei ole nii, nagu enne ja ilmselt ei saa ka enam kunagi olema. See tekitab juurtetu tunde. Ja ma ei tea, kas ma üldse suudan lahti lasta, aga ma pean püüdma.

Meeldiv oli viimane öö Tallinnas. Kui palju lahkust, soojust, seltskonda, lauamänge (jah, kui ma oleks meessportlane, siis Mohammad Ali ja kui katastroof, siis suur veeuputus piiblist), teed, külmpressitud linaseemneõli, rohevetika pulbrit, müslit jogurtiga, üleüldse süüa ja huvitavaid seriaale telekast.

Meeldiv oli ka tänane hommik, kui Liina lennujaama tuli (truilt, järjekordselt, alati), halvaa kotti pistis ja niisama laterdatud sai. Ja siis kui veel ema helistas ja niisama pläkutas enne lennukisse minemist.

Ebameeldiv oli neli röökivat last lennukis.

Ebameeldiv oli suur prahihunnik köögilaua all ja nagu ma aru saan, siis on ühele hiinlannale mees lapsega külla tulnud ja nad ei ürita just eriti vaikselt olla.

Meeldiv oli meres ja jões ujumas käia, Pärnu jõe peal paadiga sõita, emaga autoga ringi rallida ja pilte teha, õllet juua ja shoppamas käia, kassi nätsutada ja suurtes kogustes suitsu-,prae- ja ahjukala süüa (minu 'kass-õe' Tünnu nännutamine on jõudnud uuele tasandile - süüa anti kristallkausikesest), vanalinnas Meistrite Hoovis kakaod juua ja üleüldse väheste meeldivate inimestega mõnusat aega veeta.

Reisi sõnadeks on 'põhklipäis' - mul on põis pähklisuurune, aga kas mina või Liisu ütles kogemata põhklipäis ja nii see jäi...; ja 'doonits' - Hesburgeri sõõrikud on miskipärast doonitsid...


No igatahes, kuivõrd Jamaika sadas söögiga sisse just praegu, siis on mul midagi paremat katsuda, kui klaviatuurinuppe. :D

Hei-hei, Maarjamaa!

Üldises plaanis

Üldises plaanis on elu hetkel vaikne. Noh, kas just vaikne, aga öelgem siis põnevate sündmuste vaba. Olen ametlikult teist päeva puhkusel, olen terve hommikupooliku raamatuga aias teki peal lesinud, süüa teinud ja nüüd nillin niisama netis ja teen aega parajaks.
Hommikusöögiks oli täna taldrikutäis tükeldatud maasikaid, vaarikaid ja banaane pluss tops kodujuustu. :D Lõunaks valmistasin omaenda usinate sõrmedega imemaitsvad täidetud paprikad... Kaks suurt oranži paprikat, täidiseks praetud kartulikuubikud, herned ja sibul, maitseaineks rohkelt garam masala'd. No jubenämmi, mul on vahel ikka inspiratsioonihood. :D
Olen pesnud ära kõik võimalikud riided, mis pesemist vajasid, et homme, kui pakkima hakkan, enam mingit mässamist ei oleks.

Natukene põnev on. Noh, reisiärevus või nii. Ehkki mul on kahtlused ja kartused, et kõik ei lähe päris nii, nagu mulle meeldiks. Kõigest pikemalt aga siis, kui asjad tõesti peaksid nihu minema.
Mis ma siis seekord teha tahan? Tavaliselt on mul pikad nimekirjad, mida Eestis teha tahan... Seekord... Noh, ujuda tahan. Võimalikult palju. Rannas tšillida, grillida, peenravahel herneid süüa ja hommikul öösärgiväel paljajalu kastemärja rohu sees sõstraid põõsast süüa. Tahan näha nii mõndagi inimest, ehkki viimasel ajal on mul tekkinud mõte, et milleks...? Nagunii olen ma ju 'maha kantud'... Ma elan ju välismaal, milleks minuga arvestada? Ja milleks ongi mul endal vaja südant kriipida kohtumistega, mis mind kättesaamatut veel rohkem igatsema paneb?
Noh, eks me näeme. Ma maandun reede õhtul, ja laulupeole lähen kindlasti - mu emagi laulab ju sääl, kus ma siis minemata saan jätta :P), ülejäänud plaanid on lahtised ja kahtlased. Jaa, Tikker ja Ellen, mu laps, on ka tegelikult programmis sees. :P Ehkki ma veel ei tea, mis linnas me trehvame, loodetavasti ikke Pärnus. :)
Jah, aga üldises plaanis tahaks veel Tallinna vanalinnas jalutada ja vaateplatvormil piknikku pidada ja selle jaoks eelnevalt vanalinna Rimist nänni osta. Ja kuskil vanalinnapuhvetis süüa peenikest lõunat ja nautida klaasikest mingisugust jooki. Margariitat näiteks, mida Vassilissa mulle kunagi tutvustas. :) Ja ega muud suurt ei olegi.
Ma pean oma Eesti sim-kaardi üles otsima, siis on mul mõni telefoninumber ka olemas...

Ahsoo, jah, kui me nüüd üldises plaanis jätkame, siis minu aed ja ümbritsevad aiad on ikka üks Issanda loomaaed küll. Minu aed sisaldas täna näiteks tumekollast liblikat, üle varvaste jalutavat mesilast (no too ilmselgelt pidas ennast miskiks põrnikaks, sest lennata ta igatahes ei suvatsenud), mingeid kärtsmürtsrohelisi putukaid, kes minu valge kintsu peal ronimist oma harrastuseks pidasid ja vaarikaid (!). Nimelt kõhuli teki peal olles märkasin, et kirsipuu kännu ümber on maas vaarikataimed ja punased marjad küljes! No kas võib suuremat rõemu olla? Ja vaatsin, et rohkelt õisi ja marju on veel tulemas. Ma loodan siiralt, et keegi teine neid sama väärtuslikuks ei pea kui mina ja jätab need rahus sinna, kus nad on... Ahjaa, aed sisaldas täna ka märkimisväärselt päikesepaistet ja taevas sisaldas märkimisväärselt pääsukesi. Naabriaed sisaldab jätkuvalt õue kolinud türklasi, kes seal nüüd elavad ja kokkavad ja söövad ja lärmavad 11ni õhtul. Veel tuvastamata aed sisaldab päris tihti hoovis laulvat meest. Hääle järgi tundub üle keskea olevat, ja suurima tõenäosusega kuuled sa teda aias kaunikesti jorisevat siis, kui sa uniselt hommikul silmi avad. Ei, ega ta ei röögi ega midagi, ta lihtsalt laulab, noh, aias. Oma tuba, oma luba, nagu öeldakse...

Kuivõrd mu järjekordne ajasturomaan sai läbi, on aeg sammud raamatukokku seada - lennukis on ju midagi lugeda vaja, ma lähen lolliks muidu.

Ja see on siis see, milleta me elada ei saa?!?

Ehk siis vaatasin sellisele lehele nagu SEE. Vaadake teie ka. Seal paremal pool ääres on video, ärge pange poole pealt kinni, vaadake kohe lõpuni. Ja siis tulge öelge mulle silma sisse, et nii on õige ja jah, me ei saa muudmoodi.

Erialast nalja vol. 2

Netiavarustest võib Google'i abiga igast tähelepanu kõrvale juhtivaid asju leida, kui tegelikult päris-ajupiirkondi ja nende funktsioone otsima pead...

Hiinlasega kõrvuti süüa tehes...

...on paratamatu see, et minu pannil särisevad külmutatud aedviljad ja hiinlase hiigelsuurel vokkpannil kordamööda kanavarbad ja seasõrad. Noh, see selleks, kanavarbad on juba vana nali.

Neljapäevane esitlus läks... Noh... Halvemini, kui alguses arvasime ja paremini, kui lõpus arvasime. Ses suhtes, et alguses arvasime me kõik, et meil on parim grupp, kuni me lõpuks kõik juukseid katkusime ja leidsime, et ei ole nii ühti. Keegi ei rääkinud kellegagi, kõikide arvates tegid teised temast vähem tööd ja kui siis lõppeks üks pipi omavoliliselt asjad ära tegi, siis öeldi mulle näkku ka, et tema arvates pole mina sellesse ülesandesse piisavalt panustanud. Ma ei viitsi seda siin pikemalt lahata, aga kindlasti tegin ma teistega samaväärse töö kui mitte rohkem. Ma tänan universumit, et ta saadab mu teele olusid, kus ma saan pikka meelt ja minna laskmist harjutada.
Oeh, esitlus läks päris okeilt, kordagi läbi ei harjutanud, täpipealt läks ajakavasse (40 mintsa pidi olema ja oligi :P) ja pärast oli meil kõigil kuidagi selline tobe olla, et nii palju pinget oli ja nii.... Aga ma vihkan viimase-minuti inimestega töötamist. Nagu kell viis hakkas tund peale ja kell 4.57 istusime raamatukogus ja printisime materjale välja. Ma kahtlustan, et sellepärast jäigi mulje, nagu ma ei oleks miskit teinud - ma lihtsalt tegin kõik asjad kohe ära ja lõpus, kui teised rabelema hakkasid, ei olnud minul enam midagi teha.
Oh well, never mind...

Kuidas teil Eestimaal Bruno vaimustus edeneb? Noh, ikka selle Bruno, kes Borati ja Ali G vaimuhiilguse esile tõi... Jamaika on igatahes eriti äksi täis, vahib juutuubist igast lõike, itsitab pidevalt ja on üleüldse jubeelevil... *Pööritab silmi*

Nonii, minu õhtust puuduvad veel dušš, maasikad ja närvisüsteemi kodutöö...

Aga järgmisel reedel olen ma juba Eestis! :D

Suure Ööbiku Naasmine

Juhhei! Mu ööbik on naasnud! Kirsipuu kadudes kadus ka ööbik, aga täna hommikul kuulsin jälle akna taga ta imeilusat laulu! Oi kui hea meel mul on. :)

Õhtu

Terve tänase pärastlõuna ja õhtu olen ma veetnud lugedes. Ja täiesti tavalist meelelahutuslikku raamatut nimega 'The Second Mrs Darcy', mis annab raamatu sisule kenakese vihje. Kõigepealt rullisin aias ennast teki peal ühte ja teistpidi, siis jooksis rott üle raamatu (hästi tore rott oli, enne seda tiirutas õues tükk aega ringi, ronis kännu otsa ja aia alla ja üritas plangu peale saada ja noh, olgem ausad, tegelikult ta jalutas sellise kiirema kõnnakuga üle mu raamatu, mitte ei jooksnud. Mu arvates oli teda jubevahva vaadata, sest too oli ikka igate õige rentslirott - pruun pulstunud karv ja puha, ehkki ma vaikselt palvetasin, et kui ta mulle hambad käsivarde lööb, et tal vähemalt marutõbe vms küljes ei oleks), siis kolisin tuppa voodisse lugema. Hiljem hakkas vihma sadama. Ja lugeda raamatut vihmasabina saatel... Jaa, see on see õndsus, millest ma suht võõrandunud olen, olude sunnil muidugi. :P

Häbiväärne

Hmm. Ma kerisin veidi oma blogilehte allapoole ja nägin, et ma olen siimasel ajal ainult vingunud. Otsatult ja lõpmatult vingunud. Tegelikult ei ole maailm üldse ju nii must, aga nagu Tikker alati ütleb - blogis on hea ennast välja elada ja paha tuju korral on hea blogis näägutada, samas kui hea tuju korral lihtsalt tshillid kuskil ja noh, naudid head tuju.
Streik on selleks korraks möödas ja elu läheb edasi. Mul on kaks vaba päeva olnud (noh, täna on teine) ja ilmad on suhtokeid olnud, eile lõpetasin oma osa grupitööst ära ja saatsin edasi kellelegi, kes need jupid kokku paneb. Ja kuigi üks neiu grupist minu kannatuse tõsiselt proovile paneb ja ma pean tõsiselt alla suruma soovi talle pasunasse anda (sest ta on lihtsalt ülemõistuse ebaviisakas ja bitchy), on edasine grupitöö saatus hetkel teistes kätes. Nii et mina ei pea taga rohkem rääkima.

Ja see eksam, milleks ma õppisin nii hoolega - pingutus oli vaeva väärt. Õppejõud ütles tööd tagasi andes 'Marvellous work' ja esilehele oli kirjutatud 'Fantastic answers'. Noh, kas saab olla paremat preemiat? Rind kohe paisus uhkusest, kui üks läbi kukkus, paar tükki ei ilmunud eksamile ja mõnede tulemus oli nii kehva, et peavad eksami uuesti tegema... Et näed, mina nägin vaeva ja sain oma tulemuse. Tee tööd, siis tuleb ka armastus :D

Üleüldse olen ma viimasel ajal ses suhtes ennast täis, irw. Mul on uhke tunne, et ma olen pool aastat saanud hakkama täiskohaga töö, trenniandmisega, poole kohaga koolis käimise ja maksimum tulemustega tööde tegemisega, autokooli esialgu teooria õppimisega ja nüüd sõidutundidega. Inimvõimetel ei ole piire. :D Ehkki enamuse ajast on mul küll tunne olnud, et ma olen need piirid mitmekordselt ületanud... See on raske aeg olnud, väga raske. Selle kõige juures on mul veel ju suhe ka, mis on tegelikult enamuse ajast suureks toeks ja rõõmuallikaks olnud.
Sellist kokkuvõtlikku juttu teen sellepärast, et kahe nädala pärast lähme suvevaheajale... Ma ei suuda seda uskuda, ausõna.

Kui ma jaksaks...

... siis ma räägiks teile, mida tähendab suurlinna metroostreik. Räägiks, kuidas ma eile ärkasin 5.15, lahkusin kodust 5.50 ja jõudsin koju 21.45. Kuidas ma olen nii väsinud, et ma enam väsimust ei tunne ja magama ei jää. Kuidas ma neljatunnise unega 4.40 tõusin, 4.55 kodust lahkusin ja ööbussidega rändama hakkasin, sest metroo ju ometigi streigib. Ja kuidas ma jõuan koju 20.45, peale tööd, trenni ja ilget matkamist pealinna segases ülerahvastatud transpordis.
Ma ei tunnegi väsimust, lihtsalt nutta tahaks.
Ja homme nad ka streigivad.

Viimne tunnike

Täna hommikul arvasin mina kõige täiega, et nüüd paneme pillid kokku ja paneme ajama. Nimelt tabas mind täna, tavalise tööpäeva hommikul, 10 minutit enne uksest välja astumist selline kõhuvaluhoog, et ma ei suutnud ennast liigutada. Mul oli tunne, nagu oleks mu alakõht krampides. Lebasin kägaras voodis, pisarad muudkui padjapüüri nirisemas ja lõpp silme ees. Tööle jõudsin 45 minutit hiljem, valuvaigisteid täis ja liimist lahti. Käia ei saanud, kõhtu katsudes oli valus, kükitada oli valus, olla oli valus, üleüldse oli s*tt. :P Nüüdseks õhkõrnalt veel tuikab, aga tundub, et draama on selleks korraks läbi. Ja asja ebatavalisus on see, et ei olnud tegemist päevadevalu või toidumürgitusega - kumbagi ei ole.
Nagu ilgelt imelik.

Peale tööd läksime Kasiaga (poolatarist uus supervisor, rääkisin ju küll...?) Victoria stationisse poodidesse jalutama (aeglaselt, egas ma kiiresti ju käia ei saanud) ja prantsuse kohvikusse nimega Cafe Rouge. Ja OIRAISK, kui HEA Caesari salat ja magustoit seal olid! Teenindus oli ka super, muudkui Bon Appetit ja Would you like some black/white pepper? -jutt. Lihtsalt täielik hellitamine pärast nigelast enesetundest tingitud koormavat tööpäeva.

Riidepoodide uue hooaja appdeit on selline, et võrratud lillemustrilised kangad ja õudkolejubedad lõiked kõikidel toppidel ja kleitidel.

Kolmapäevaseid uitmõtteid

Hmm. Teretulemast juunisse. Kui me eile olime siin Londonis palavusse sulamas, siis täna tuleb jakid jälle välja otsida. Aga see ongi hea, saab veidi hinge tõmmata enne, kui suvi täie hooga peale hakkab.

Külvasin just lillepotti murulauku. Õues lusikaga mulda kaevates ja kõhtu korisedes mõtlesin, et ma igatsen hirmsasti seda, et keegi mulle süüa teeb. Ja et keegi hindab ja tahab, et mina süüa teeks. Ses suhtes, et mulle väga meeldib teistele süüa teha, Tikker ja Liblikas ja Liina on parimad näited tänulikkuse ja hindamise osas. Aga vahetevahel tahaks, et oleks nii, et toimetad omi asju (näiteks kaevad mulda õues lusikaga) ja sa tunned söögilõhna ning keegi kutsub sind sööma.

Ma ennist olin kindel, et Rochelle teeb mu tantsutunnid mu eest ära, kui ma Eestis olen, aga tuli välja, et tema lihtsalt keeldub tunde andmast. Nagu niisama. Nii ma siis otsisingi netist mingeid pipisid, kes natuke naba keerutaks juuli algul... Täna tuleb üks neidis tundi vaatama. Uh, internet on kahtlane, aga mis ma teha saan? Eks ma üritan tast paar liigutust välja pigistada (noh, juhataja ei luba ju kedagi tasuta tundi), et näha, kas ta tegelikult ka midagi teha oskab.

Tuju on hetkel... Näljane. :P Poest on vaja pakkepaela kardina ülespanemiseks ja superliimi puust ehtekarbi kaunistusriba tagasi liimimiseks.

Sõidutund läks hommikul väsitavalt, ilgem rallimine oli.
Eksam oli eile... Noh, pea sama, mis proovieksam. :P Käsi oli kirjutamisest vässu. :)

Jamaika oli külas ja üle pika aja valmistasin talle hommikusööki.

Mõte ei jookse üldse.

Ahjaa, vaatasin Benjamin Buttoni filmi ka ja minu arvates on see õnnetu ja kurb film. Et huvitav süzee jääb nagu selle ahistava tunde varju. Noh, mis seal ikka.

Ma panen parem pillid kotti, sest blogipidamine ei ole täna minu ala.

Appdeit (surnu)aiast

Nii-nii, ilmakesed on meil vahepeal supersoojad ja võrratult päikselised olnud.
Jah, ma peaksingi olema tegelikult hirmus rõemus, et kõikide puude ja põõsaste kadudes on aed päikest täis. Õnnetud kännud meenutavad mulle paraku surnuaeda ja paari päevaga on rohi kollaseks tõmmanud... Ma ei julge viimaseid saagimisest saati aias vedelevaid lehti ära riisuda - siis kuivab rohi sootuks ära. Kastekannu mul ei ole, aga võibolla peaks soetama. Hmm. Ahjaa, ma ju muidu mainisin, lisaks puudele lõigati maha ka roosid?

Ei-ei, ma ei ole sellest üle saanud. Ma olen seal aias tshillinud aasta otsa kui peaaegu omas. Tilli külvanud ja rooside pealt täisid nokkinud, kirsse maitsnud ja hekikääridega muru püganud. Ja mul on paratamatult tunne, nagu oleks keegi mu kallal vägivalda tarvitanud.

Muidu on kõik okei. Teisipäeval on eksam, milleks ma eriti veel õppinud ei ole... Oeh.

Saaga jätk

Eelmises postituses kirjeldatud 'meeldiva' ärkamise peale pakkisin oma koti ja tõmbasin jeehat. Lidusin plätude välkudes kõigepealt toidupoodi, siis pagariärisse, siis kaubamajja kempsu ja siis kodu lähedal asuvasse parki. Rullisin pleedi laiali ja hakkasin oma smoothie'd ja pesto-kana võileiba haukama ning vaikselt jälle Petrone roheraamatutu lugema. Mul on ju vaja viissada sõna oma seminaritöösse kirjutada ja kuna see on nii lõpmatult väike number, kui infot on nii palju (toidus leiduvad kemikaalid ja nende põhjustatud haigused), siis lugesin Epu toiduridu ja kirjutasin mingi ümmarguse mulli kokku. Tuju oli tühjapoolne. Paha oli selle kirsipuu pääle mõelda.

Siis läksin aga koju, et enne sõidutundi jällegi kemmergus käia ja jalanõud vahetada, kui aknast välja kiigates selgus, et mitte ainult kirsipuu ei olnud tänane ohver. Terve aed on lagedaks tehtud. K õ i k puud võeti maha. Ka väiksed ja teises aia servas olevad, mis ilmselgelt majale mingit ohtu ei valmistanud. Jälle pisarad. Krdi jonnipunn, ma ütlen. Tahtejõuga surusin hambad risti ja läksin oma naljaka sõiduõpetajaga ringi rallima.
Nüüd on tuju veidi parem. Aeda vaadata ei taha. Käisin brigadir-omanikule närvidele oma küsimustega, aga mul oli pohhui. Pidi täna ju valmis saama, aga ikka ei ole akende ümber valge? Mis tähendab ju seda, et kardinaid ikka ei ole ja no sorrivaan, ma ei ole seda tüüpi naisterahvas, kes aknast välja liputada tahab. Et ta tuleb mingi järgmine nädal värvima. Pohhui, löön naelad seina ja tõmban mingi oma kardina akna ette, minu poolest võib ta sinna kobida, kus päike ei paista, eks. Sa ei saa eeldada, et inimesed elavad ilma kardinateta mingi nädal otsa. Siis nõudsin,e t ta pesunööri tagasi oma kohale paneks, millele ta hakkas heitunult vastu seletama, et miks ma seda siis ei öelnud, kui 'professionaalid' siin olid. Nagu DOOOHHH, mimd polnud terve hommik koduski!! Ohissandmaivõi. Ma ei ole rõõmus. Igatahes pesunöör sai uuesti üles pandud ja ma panin kähku ühe masinatäie hakkama kah.

Kell 5 on mul silmaarst, nii et peab varsti Oxford Streetile kobima.

Aa, ja see natuke aega pargis ja siis autos paistis kah paremale käele päike peale - ja parem õlg on täiesti punane. Oh mind hellakest küll.

Oh õudu, OH ÕUDU!

Ma teen silmad lahti hommikul selle pagana murimurimurimuri ja uste paugutamise peale ja järgmise asjana aknast välja vaadates näen - hinduss seisab saega kirsipuu otsas ja saeb oksi maha. Tõttasin kiirel sammul brigadiri manu ja nõudsin, et mis toimub ja tema väitis, et puu on liiga suureks kasvanud, et juured hakkavad tema valdust kahjustama. Ja enam ei olegi midagi alles. Tühjus ja otsevaade naabriakendesse.

Ei mingeid linnukesi enam okste peal hüppamas ja lehti ning marju nokkimas. Ei mingit vihmakrabinat lehtedel. Miks see mind hommikul vara nutma ajab? See pole minu aedki ju.

Nii see elu käib

See on see maal, mis nii kaua aega võttis. Pisikese Elleni katsikukink.
Majauudistest nii palju, et hiinlased on kaks ööd kodust ära olnud, albaanlane kolis välja ja selle asemel on maja täis hindusse, teetegemist, tolmu, prahti ja akende vahetamist. Jah, elus esimest korda näen ma indialastest ehitajaid/remondimehi. Ei tundu üldse loogiline. Igatahes, esimesel päeval panid akna ette, teisel päeval ehk siis täna pahteldasis akna ümbert ära ja homme värvivad pahtli valgeks. Kas nagu tegelt ka võtab akende vahetamine 3 päeva aega või? Ma saan aru jah, et pahtel kuivab ilmselt mingi aja ja makrofleks ka, aga egas ometigi asi selles ei ole, et nad kella 9 asemel 9.20 ilmuvad ja siis 10.15 saadetakse üks juba teed keetma...?

Teetegemiseõpetus on muideks järgmine (ma silmanurgast jälgisin). Kõigepealt tuhni kappides ja otsi omale pott. Loputa pott, sest päritolu on tundmatu. Kõnni nõutult köögis edasi-tagasi, kuniks mõni majaelanik sind juhendab ja näitab, et pliit hakkab tööle siis, kui sa selle stepslisse pistad. Seejärel kühvelda potti suuremas koguses valget pulbrit purgist, mille sa oma kotipõhjast leiad. Viska sealtsamast kotist leitud üsna mitu teepakki valge pulbri otsa. Lase vesi peale. Karju 'murimurimurimuri' üle maja ning ava seejärel külmik, et sealt piim välja võtta. Otseloomulikult lisa piim potti. Seisa süngelt pliidi ees ja hakka gaasileegiga mängima nii, et keebkeebKEEB ja siis jälle vaikselt mullmullmull. Tee niimoodi palju kordi, lase natuke üle kah keeda, värskelt pestud pliidi peale. Valmis!

Kui mul siis nendest jorssidest siiber sai, jalutasin kaubamajja, ostsin emmele noodivõtmetega kõrvarõngad, sõitsin kesklinna ja sain kokku Kasiaga - meie uus supervisorineiu. Oh üllatust, keegi minuvanune, poolatar, siiamaani tundub okei. Ma lihtsalt ei suutnud kodus enam olla, eks. Istusime printsess Diana pargis, sõime jäätist ja rääkisime mitu tundi juttu. Peamiselt lugusid Londonisse kolimise algusaegadest. Naljakas oli.

Aga kui kõik see jama möödas on, on meil vinged aknad ja veel vingem välisuks. :)

EDIT: SIIT saab lugeda Tikri arvamust ja näha pilti suuremalt

Egas meil siin siis mingid ahnepäitsid ei ole

Sain Tikri lahke loaga kah omale kõige nunnuma lapse. :P



Igate äge jõmm on, üldse ei ole enam tunnet, et 'katki läheb'. :P Jah, ja niimoodi tulidki siis Tikker ja Erkin oma eriti viksi kätetööga ja keerasid mind padu-titeusku. :D Mitte, et mul kunagi oleks midagi laste v a s t u olnud, oh ei, ma ei ole neist kunagi lihtsalt mitte midagi arvanud. Mul on olnud võrdlemisi savi, kas kuskil hängivad mingid tited või mitte. Aga nüüd oli nii kahju, kui Tikker käru tagasi oma kätte võttis ja pisikese nunnu titukesega Northern Line'i peale läks ja igavesti mu silmist kadus. Või siis vähemasti kuuks ajaks. Näed - kuus tundi ja juba hakkas kahju. :D

Igatahes, jah, pühapäeval oli nagu fantastilm, päike siras, soe, noh, rahvast oli veidi palju, aga me olime kekslinnas, nii et võisime vaid iseendid süüdistada. :P Pidasime kuskil Embankment'i lähistel piknikku pikkade saiade, maasikate, viinamarjade, apelsinimahla, mittesöödava hallitusjuustu ja täiesti söödava näksijuustuga, ja muidugi teki peal roomava tituga, kes rõemsalt käest kätte käis, sest ega noh, mitte kellelegi ei meeldi ju lapsed. :D
Mingi hetk jätsime pargi selja taha ja läksime üle jalakäijate silla, kuulasime hullunud trummimängijaid, kaesime, kuis mingi pipi asfaldile (?) vanaaegses stiilis pilte maalis, viskasime pilgu peale absoluutselt vaimustavale välinäitusele 'Wild Poland', kiskusime end suure tahtejõuga raamatulaadast mööda ning siis jätsime Elleni kolme mehe seltsi magama ja ise Tikriga läksime mööda jõekallast edasi ning lõpetasime kuskil kiviäärel istudes ja liiga magusat jäätist süües. Jah, ja kui kolm meest ei suutnud enam ühte pisikest ilmakodanikku vaigistada, lendasime meie tisside vehkides tagasi (noheaküll, Tikker lendas tisside vehkides, mina olin moraalne tugi :P) ja apsaluutselt oli maailm pärast lustakam paik. Nii me siis võtsimegi lustaka Elleni ja käru ja metroo ja kihutasime hoopis Angelisse, jättes mehed omapead tshillima. Sõime hiinakat ja tegime raamatupoele tiiru pääle. Ja siis see reetur Tikker läkski tituga ära, nuuks. Aga kuu aja pärast juba näeme, hehee. Ja kohutavalt mõnus päev oli, mul oli koju jõudes turi punane, hmm.

Aa, ja muideks, jubenaljakas, kui vähe on inspiratsiooniks vaja. Maal, mille tegemine on mul hirmus kaua aega võtnud (noh, kavandi tegin eelmisel suvel ja iga natukese aja tagant olen paar tundi maalinud) ja mis mul eilse hommikuse seisuga oli poole peal, sai eile õhtul valmis. :)

Kuskilt ajaloohämarustest paistab ka see pühapäev, mil ma Evelyl külas käisin. Jooh, see oli ka tore pühapäev. Tal oli nimelt ka kaks teist sõbratari külas ja üks neist on nii tegija tshikk küll, et oskab ise päris leiba küpsetada! Ja nii ta siis oligi külakostiks küpsetanud leiba sihvkade ja maapähklitega ning teise laari datlidega. Issandmaivõi, see datlileib oli lihtsalt niiiiiiii hea! Ja sedamoodi tuligi minu selle aasta esimene grill. Meeletud hunnikud sealihašaslõkki jätsin ma vahele ja sõin hoopis 'võsa' (niimoodi kutsub Jamaika kõike värsket, mida ma söön - bushes :P), ja õues oli veidi kargevõitu küll, aga meie tublid põhjamaalased ei lasknud väikesel külmal ometigi ligi hiilida ja peletasime jahedust Bailey'se ja veiniga. :)

Ja eile avastasin ma, et see puu aias, mis on selline jässaka tüvega kahekorruselise maja kõrgune jurakas - on kirsipuu! Minu akna taga on kirsipuu! Vaatsin eile, et mis pagana punased junnid selle puu külge hakkavad tekkima ja nii kirsside moodi oli, et riskisin oma eluga, irw, ja proovisin üht. Kirss mis kirss! Ega ta täis ei ole marju, aga eelmisel aastal ei olnud seal üldse mitte midagi. Mul saab ju kuu aja pärast aasta siin majas elatud. Mkmm, ise ka ei usu. Aga et jah, et need kaunid roosakad õied olid siis asja eest, mitte niisama kaunistuseks... Nagu supersuhkrune.

Hiinlased on jätkuvalt lollid. Eile öösel kell 12 käisin ma ütlemas, et daamid, kell on 12 ja panin sõrme suu peale. No kuulge, keset koridori südaööl ei karjuta telefoni, eks. Mõikas küll. Ja mul on ausõna küsimus, kui sul on pere, mees ja laps - kuidas sa saad olla nii otsatult räpane?!? Et pead piknikku ja jätad salvkad aeda vedelema? Sa ju käid ise ka seal aias! Et kasutad vannitoa prügikasti 'naiselike produktide' jaoks ja kui prügikast täis saab, siis jätad need 'produktid' kaane vahelt piiluma. No jumal, jumal ma ei saa aru mõningatest inimestest. Meie ainuke mees majas kolib kah minema - võileivavaras albaanlane võtab oma seitse asja ja kolib mingi sõpsi juurde. Arusaadav. Ma koliks kah, kui võimalus oleks. Ärge saage valesti aru, üldises plaanis on siin majas elada täiesti okei, lihtsalt vahetevahel ajab närvi, kui ülejäänud neli üürilist ei ela oma elu nii, nagu mina tahan. :D

Haldaja smsi kohaselt peaks meil täna tuldama aknaid vahetama. Väga inglaslik suhtumine muidugi - kell on 11.15am ja mitte kellesti pole kippu ega kõppu. Nojah, hommikune tea break, ma kujutan ette.
Ja nii ma siis lähengi tööle. Kuu aja pärast on lend koju! :)

Igav elu

Nonäedsa. Teen siin praegu aega parajaks, kuna sõiduõpetaja jääb hiljaks pool tundi.
Hmm. Ega mul tegelikult ei ole eriti millestki blogida, ses suhtes, et peale töö ja kooli ei ole ma mitte midagi teinud. Nagu ausalt, mitte midagi. Täna õhtul lähen ilmselt Evely juurde, tahtsin juba varem minna, aga kuna sõidutund pidi olema 1-3 ja nüüd siis venib 1.30-3.30, siis sinna jõuan ma ilmselt alles 5-6 ringis. Noh, vahet ei ole, paar tunnikest juttu ajada ja teed juua võib olla vägagi värskendav, kui kaks nädalat ei ole mingit muud marsruuti olnud kui töö-kodu-kool. :D

Teisipäeval on koolis proovieksam, siis on nädal aega vaheaega ja pärast seda päriseksam. Ja lõpuks ometi on mul võimalus korraga rohkem kui ühele inimesele orgaanilist toitu pähe määrida. :D Meie seminaritöö-esitluse teemaks on 'Chemicals in processed foods', neljakesi teeme, minu osaks on kemikaalide nimetused ja nende poolt põhjustatavad haigused välja otsida, teised vaatavad orgaanilise toidu tagamaid ja nõudeid, ning miks üldse kemikaale toidus kasutatakse. Igate tore ju, irw. Mina olen grupis ainuke, kellel antud teema vastu kirg on. :P

Nojah, igatahes, lähen kaen siis vetsuaknast, egas mu järgmise kahe tunni meelelahutaja veel maja ette veerenud pole...

Vestlus meeskonnasööklas

Ameeriklannast tellimuskeskuseneiu räägib ettekandjast indialannaga ameeriklanna lahkumispeo orgunnimisest.

I: So what time should we meet up?
A: I finish at 4, but whatever.
I: So where do you you want to go?
A: Oh I don't know, it doesn't matter
I: And what do you want to do?
A: Whatever...