Olen tagasi Londonis, oma voodis, oma hommikumantlis, pesnud end oma seebiga, ladunud virna oma uusi ja vanu kingi, pakkinud lahti oma reisikohvri ja joonud oma taimeteesid. Pingelangus on. Viimase kahe nädala meeldivad ja ebameeldivad elamused hakkavad maha rahunema ja settima.
Üheks meeldivaks asjaoluks on see, mida ma ikka ja jälle tõden, et oma ema on parim seltskond. :D Et kui kasvad sellest east välja, kus ema sind kasvatama peab ja suhtled taga siis nagu inimlikul tasandil, õpid teda tundma kui inimest, mitte niivõrd ema. Ja me oleme lihtsalt nii ühtemoodi huumorisoonega. Pidevalt hirnume kõhud kõveras. Ja ilgelt äge on, et meil on sama jalanumber, sest me vahetame jalanõusid või enamasti annab tema kingi mulle, sest ta ostab omale igast kraami kokku (me otsustasime, et ta on kingapede) ja pärast ikka ei taha neid kanda ja siis on õnneks ju olemas üks paljajalu olev laps, kellele kõik asjad pähe määrida. :D
Üheks kurvaks elamuseks oli tõdemus, et paljud on nii vanaks jäänud... Et lähedased ja vähem-lähedased inimesed on selle viimase poole aastaga märgatavalt vanemaks ja hallimaks jäänud ja see tekitab minus laushirmu ja kurbust. Elu on lihtsalt nii... Habras või nii.
Meeldiv oli ka see, kogu oma ökomajanduse ja loodussäästliku mõtteviisi juures rõõmustas mind väike valge karvane karumõmmi, kes mulle Londoni lennujaamast teel koju autos pihku pisteti. Ma olen kõigest naine ja ma ei saa midagi parata, et sellised klisheed mu südant soojendavad. :D
Ebameeldivama poole pealt jällegi sain vasta pükse. Emotsionaalses mõttes siis. Ja mitte esimest korda. Aga nüüd on tõesti tunne, et ma ei saa enam kinni hoida, ma p e a n lahti laskma, sest see kinnihoidmine mõjub juba tervisele. Ma pean leidma rahu selles, et asjad ei ole nii, nagu enne ja ilmselt ei saa ka enam kunagi olema. See tekitab juurtetu tunde. Ja ma ei tea, kas ma üldse suudan lahti lasta, aga ma pean püüdma.
Meeldiv oli viimane öö Tallinnas. Kui palju lahkust, soojust, seltskonda, lauamänge (jah, kui ma oleks meessportlane, siis Mohammad Ali ja kui katastroof, siis suur veeuputus piiblist), teed, külmpressitud linaseemneõli, rohevetika pulbrit, müslit jogurtiga, üleüldse süüa ja huvitavaid seriaale telekast.
Meeldiv oli ka tänane hommik, kui Liina lennujaama tuli (truilt, järjekordselt, alati), halvaa kotti pistis ja niisama laterdatud sai. Ja siis kui veel ema helistas ja niisama pläkutas enne lennukisse minemist.
Ebameeldiv oli neli röökivat last lennukis.
Ebameeldiv oli suur prahihunnik köögilaua all ja nagu ma aru saan, siis on ühele hiinlannale mees lapsega külla tulnud ja nad ei ürita just eriti vaikselt olla.
Meeldiv oli meres ja jões ujumas käia, Pärnu jõe peal paadiga sõita, emaga autoga ringi rallida ja pilte teha, õllet juua ja shoppamas käia, kassi nätsutada ja suurtes kogustes suitsu-,prae- ja ahjukala süüa (minu 'kass-õe' Tünnu nännutamine on jõudnud uuele tasandile - süüa anti kristallkausikesest), vanalinnas Meistrite Hoovis kakaod juua ja üleüldse väheste meeldivate inimestega mõnusat aega veeta.
Reisi sõnadeks on 'põhklipäis' - mul on põis pähklisuurune, aga kas mina või Liisu ütles kogemata põhklipäis ja nii see jäi...; ja 'doonits' - Hesburgeri sõõrikud on miskipärast doonitsid...
No igatahes, kuivõrd Jamaika sadas söögiga sisse just praegu, siis on mul midagi paremat katsuda, kui klaviatuurinuppe. :D
Üheks meeldivaks asjaoluks on see, mida ma ikka ja jälle tõden, et oma ema on parim seltskond. :D Et kui kasvad sellest east välja, kus ema sind kasvatama peab ja suhtled taga siis nagu inimlikul tasandil, õpid teda tundma kui inimest, mitte niivõrd ema. Ja me oleme lihtsalt nii ühtemoodi huumorisoonega. Pidevalt hirnume kõhud kõveras. Ja ilgelt äge on, et meil on sama jalanumber, sest me vahetame jalanõusid või enamasti annab tema kingi mulle, sest ta ostab omale igast kraami kokku (me otsustasime, et ta on kingapede) ja pärast ikka ei taha neid kanda ja siis on õnneks ju olemas üks paljajalu olev laps, kellele kõik asjad pähe määrida. :D
Üheks kurvaks elamuseks oli tõdemus, et paljud on nii vanaks jäänud... Et lähedased ja vähem-lähedased inimesed on selle viimase poole aastaga märgatavalt vanemaks ja hallimaks jäänud ja see tekitab minus laushirmu ja kurbust. Elu on lihtsalt nii... Habras või nii.
Meeldiv oli ka see, kogu oma ökomajanduse ja loodussäästliku mõtteviisi juures rõõmustas mind väike valge karvane karumõmmi, kes mulle Londoni lennujaamast teel koju autos pihku pisteti. Ma olen kõigest naine ja ma ei saa midagi parata, et sellised klisheed mu südant soojendavad. :D
Ebameeldivama poole pealt jällegi sain vasta pükse. Emotsionaalses mõttes siis. Ja mitte esimest korda. Aga nüüd on tõesti tunne, et ma ei saa enam kinni hoida, ma p e a n lahti laskma, sest see kinnihoidmine mõjub juba tervisele. Ma pean leidma rahu selles, et asjad ei ole nii, nagu enne ja ilmselt ei saa ka enam kunagi olema. See tekitab juurtetu tunde. Ja ma ei tea, kas ma üldse suudan lahti lasta, aga ma pean püüdma.
Meeldiv oli viimane öö Tallinnas. Kui palju lahkust, soojust, seltskonda, lauamänge (jah, kui ma oleks meessportlane, siis Mohammad Ali ja kui katastroof, siis suur veeuputus piiblist), teed, külmpressitud linaseemneõli, rohevetika pulbrit, müslit jogurtiga, üleüldse süüa ja huvitavaid seriaale telekast.
Meeldiv oli ka tänane hommik, kui Liina lennujaama tuli (truilt, järjekordselt, alati), halvaa kotti pistis ja niisama laterdatud sai. Ja siis kui veel ema helistas ja niisama pläkutas enne lennukisse minemist.
Ebameeldiv oli neli röökivat last lennukis.
Ebameeldiv oli suur prahihunnik köögilaua all ja nagu ma aru saan, siis on ühele hiinlannale mees lapsega külla tulnud ja nad ei ürita just eriti vaikselt olla.
Meeldiv oli meres ja jões ujumas käia, Pärnu jõe peal paadiga sõita, emaga autoga ringi rallida ja pilte teha, õllet juua ja shoppamas käia, kassi nätsutada ja suurtes kogustes suitsu-,prae- ja ahjukala süüa (minu 'kass-õe' Tünnu nännutamine on jõudnud uuele tasandile - süüa anti kristallkausikesest), vanalinnas Meistrite Hoovis kakaod juua ja üleüldse väheste meeldivate inimestega mõnusat aega veeta.
Reisi sõnadeks on 'põhklipäis' - mul on põis pähklisuurune, aga kas mina või Liisu ütles kogemata põhklipäis ja nii see jäi...; ja 'doonits' - Hesburgeri sõõrikud on miskipärast doonitsid...
No igatahes, kuivõrd Jamaika sadas söögiga sisse just praegu, siis on mul midagi paremat katsuda, kui klaviatuurinuppe. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar