See saladuslik päev

Ja see päev, millest ma tagantjärele rääkida lubasin, oli möödunud neljapäev. Päev, mil mu pisikesed jalakesed esimest korda Brightoni tänavaid mööda paterdasid. Ja vot see on alles linnake! Ausõna, kohe võtaks oma seitse kodinat õlale ning paneks Brightoni poole ajama. Linn on mõnus ja hubane ja armas. Rannajoon on fantast. Ilmaga meil 'vedas'. Ilm oli temperamentne nagu purjus venelanna. Iga viie minuti tagant muutus. Vihma sadas, päike paistis, pilved kihutasid, tuul oli meeletu. Milline elamus! :) 

Kuninglik Paviljon oli kui pesuehtne idamaine tempel...

Ma enne minemist ikka unistasin varba vette kastmisest kah, aga kohale jõudes nii väga nagu enam ei tahtnudki...

See kummitusteloss on vana mahapõlenud kai. Väga meeleolukas, ma pean tunnistama.

Ja siis me muudkui jalutasime. Rühkisime oleks vist õigem öelda, kiviklibus ei ole kerge kõndida ning lisaks sellele oli meeeeeeletu tuul ja tujukad vihmahood.

Brightoni kriidikaljud... Nonde pärast ma sinna läksingi. Mitukümmend meetrit kõrged ja täitsa kriidist! Katsusin, käsi oli valge! Joonistasin kriidikaljutükiga asfaldile ka.

Ning pärast miilidepikkust rändamist ronisime kaljude peale. Ja ausõna, päike paistis, vihma sadas ning vaatepilt oli täiesti lummav - justkui udu oleks mere peal. Mida, muideks, viis minutit tagasi muidugi ei olnud.

Ja siin veepeal elavad igast rikkurid. Me sõime kah kirvehinna eest taevalikku juustukooki...

Meri oli kui elav maal, mis iga veidikese aja tagant värve ja kuju muutis.

Iga kell läheks tagasi. :) 

PS. Prantslase asemel kolis üks Itaalia neiu sisse. Pärast viieminutist jutuajamist on minu hinnang - TEMPERAMENTNE! Hästi nunnu iseenesest, aga ma olen ikkagi eestlane, khmm. Liigsed emotsioonid tekitavad minus hämmingut ja ebamugavust. :D

Haiglahõngu

Alustuseks patsutan iseendale õlale, et hommikul 22 minutit ravivõimlemist tegin. Juhhei! Kummardada sellegipoolest eriti ei saa (noh, näiteks kükitada), sihuke tunne on, et alaselg läheb krampi. Aga kõndides on ok. :)

Siis aga võtsin täna ette matka sinna haiglasse, kus ma jaanuaris-veebruaris praktikal olin. Seda nimelt sellepärast, et järgmine prakikakoht on samas haiglas. Teine osakond muidugi. Eesti keeles pole aimugi, mis selle osakonna nimi võiks olla - otsetõlkes oleks meditsiiniline osakond. :D Igatahes jah, rääkisin seal osakonnajuhatajaga juttu ja samal ajal vaatasin, kuidas üks patsient sõi lõunat. Ühes käes oli hapnikumask, teises kahvel. :) Oh, jah, kaks nädalat veel, siis on jälle süstid ja maskid ja siibrid ja vererõhumõõtmine. No igatahes täiega ootan!

Mokad maha

Aitab sellest lobisemisest küll, vaatame nüüd natuke pilte ka. 

See on naabrimehe antud kapsataim.

Minu teine kartulisaak

Rukkililled ja saialilled. :)

Esimene laar kummeliõisi kuivatamiseks

Üle kahe aasta tegin kooki. Pehmet õunakooki, mille retsepti saab siit. Välja tuli väga hea, ainult et liiiiiiga magus, kuigi panin vähem suhkrut. 

Ja kõige lõpuks - Clarks'is on allahindlus... :)

Ainult veidike veel...

Tundub, et tunneli lõpus kumab valgus. Nimelt tundub (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla ja kuna ma ikkagi Inglise pinnal viibin, siis knock the wood), et emotsionaalse stressi põhjus on hakanud vähenema. Korras ei ole, kaugel sellest, aga kriitiline hetk tundub ületatud olevat. Ptüi-ptüi-ptüi.

Ning täna ei ole terve päev selg valutanud! Oi, kui tore. Juba öösel oli parem. See väljendus selles, et ma ei ärganud külge keerates üles. :) Kablutasin hommikul päris usinalt peatänavat mööda ringi ja jalga alt ära ei tõmmanud ja kahtlaseks kah ei läinud. Kodus liikudes on siin-seal tunda andnud, aga asendi muutudes ka kohe kadunud. Ma tean seda juba ise ammusest ajast ning üks blogilugeja on seda mulle siin meelde tuletanud, et peaks ravivõimlemist tegema, et selg tugevam oleks. No ma juutuubist leidsin paar asjakohast videot, aga kust ma tean, et neid tehes uuesti valus ei hakka? Või peabki just valus hakkama? Millal on õige aeg tegema hakata? Siis kui selg haige on või siis kui täitsa tervena tunned? Või on isjas sihuke loom, et enne harjutuste tegemist üldse ära ei kao? Oeh, palju küsimusi, vähe vastuseid. 

Jah, viimaste päevade meeleolus jätkates viriseks veel veidi. Oluliselt maisemal teemal. Mul on sel nädalal üks hea plaan (millest räägin tagantjärele), aga sellega kaasneb ilmateate kohaselt vihmasadu. Ja siis et mina vihmasajus. Nii võtsin ma selle ürituse uuesti ette, et ostaks omale vihmamantli. Sihukese viisaka, mitte sellist säästuka kilekotti vms. Ma mäletan küll, miks ma selle teema eelmine kord pooleli jätsin. Sest see tundub täiesti võimatu olevat! Kõigi vähegi viisakamate mantlinäoga asjade hinnaklass algab umbes sajast naelast. £200 eest saaks täitsa kobeda.  Noh, ma oleks nagu mingi 30-40 naelaga hakkama saada. Hommikul käisin kohalikus matkapoes ja sealt oleks päris viisaka pooliku jaki ka £10 eest saanud, aga poolikust pole mingit tolku ju - kintsud saavad ikka märjaks. Oeh. Igavene ikaldus, noh.

Marise abiga sain Picasas oma albumid ära uuendatud ja siinkohal siis ka väike fotosüüdistus Hanbury Manor Spa'st. Tähendab, see on selline hotell tervisekeskusega. Võimatult ilus maakoht.

Mõttetu hala

Olukord läänerindel on muutusteta. Närvipingest tingituna on mul suht valulikud päevad (peale esimest päeva ei valuta mul muidu kunagi), nii et keha valutab eest ja tagant. Selg on siis suht okei, kui vähe liigun. Ehk siis päev otsa muudkui tegevused, mida saab istudes teha. Käed on kah suhtmetsas, jällegi võin selle närvipinge arvele panna. Et siis palju karedaid laike sõrmedel, mis sugugi ära ei parane ja liigsel veega või millega iganes kokkupuutumisel veritsema võivad hakata. Öelge veel, et emotsioonid ja vaimne pinge keha ei mõjuta!

Kudumise progressile mõjub see kõik muidugi hästi. Kuna mul on peenike lõng, on minu tempo umbes 5cm tunnis. Mis on ikka jubevähe, eriti valge kampsuniga võrreldes. Valget kudusin ma vist number 4 varrastega (kes ei tea, siis suht jämedad, umbes pool pastakat), sinist teen number 3 varrastega (umbes pastaka tina paksune). Asjatundmatutele nii palju, et 3 ja 4 vahel on veel kolm suurust (mida minu ema andmetel Eestis näiteks ei ole, on vaid täisnumbrid), 3/15, 3/30 ja 3/45. Et üsna peenike töö, mis aeglaselt edasi läheb. Aga noh, eks ta vaikselt edeneb, kus ta pääseb. 

Üle hulga aja vitsutasin jäätist kah. Ja shokolaadi. Vaimne magusavajadus oli. After all, I am just a woman. :P

Ega ta kergemaks ei lähe

Mida tund edasi, sest raskem on kõrvalseisja rollis olla. Tahaks kuidagigi aidata, midagigi teha. Süda on nii raske ja muret täis. Vaatamata tungivale püüdmisele olla tugev ja rahulik, võtta asja mõistusega, olla teisele kindel kalju - löövad hirm ja mure iga natukese aja tagant pisarapaisu lahti. Mis aitab sellise olukorra vastu kõige paremini? Kudumine ja Futurama uus hooaeg. Eile lõpetasin seljatüki ära, nüüd varsti alustan esitükiga. Viib mõtted mujale. 

Selg on ikka pe*ses. Täna hommikuks oli juba parem ja ma idioot kablutasin siis kohe ju aiamaale. Ma vihkan mõttetult kodus istumist. Ei plaaninud miskit suurt teha ja ei teinudki, aga kõige lõpus, siis kui tünnis käsi pesin, käis jõnks läbi ja jälle 'korras'. Hea, et jalgsi koju sain. Olen ohmoon, raisk, ma tean, aga ma lihtsalt ei suuda niimoodi kodus tegevusetult passida. Sest peale kudumise, lugemise ja netis passimise ei saa suurt midagi teha ju. Nojah, eks ma ise maksan oma vigade eest. Käisin eile muide perearsti juures sama murega. Too saadab mind mind millalgi MRI skänni tegema ning peale seda füsioteraapiasse, et seljalihaseid tugevdada. Mingi mõttetu geeli kirjutas ka välja. Olen seda usinasti peale määrinud, aga Vietnami salv kärab mu meelest paremini.

Aiamaal on aga imeline võime sellist suurt rahu sisendada. Seal olles olin palju rahulikum kui kodus. Rukkililled ja saialilled ja kummel ja mesilased ja lillelõhnad ja tomatitaimedest erituv lõhn ning uued redised ja üksik maasikas ja nälkjad kompostitünnis ja teine kartulisaak ning tärkavad porgandid jne. Kohe kogu olemine läheb teise rütmi, positiivsus justkui voolab jalataldade, silmade, kõrvade, käte ja nina kaudu sisse.

Oh jah, otsin omale ühe Ibumaxi ja siis võib kudumine alata...

Vahetevahel...

Vahetevahel on kahju, kui kellelgi miskit juhtub. Või on halb, sest kellelgi kallil on halb. Kõige nutusem on asja juures fakt, et mõnikord ei saa aidata. Aga niimoodi abituna on ju eriti näkane olla. Nii üritadki lihtsalt võimalikult vähe jalus olla ning aegajalt sooja sisuga sõnumeid saata. Missest, et teha tahaks nii palju rohkem. 

Ja siis need vahepealsed juhtumised panevad oma elu üle mõtlema. Mis siis, kui juhtub mulle veel lähedasematega... Mis siis, kui mind ei ole seal, kus mind vajatakse...

Hambad ristis

Einoh, nüüd on tõesõna vanadus platsis. Esimest korda elus on mul isjas, nagu mu ema sümptomite kirjeldamise peale lahkelt diagnoosis. No olgu või isjas, aga ei ole tore olla juba teisipäeva pärastlõunast. Valuvaigistid igatahes siiani aidanud ei ole, massaash, Vietnami salv, puhkamine versus liigutamine ka mitte. Arghh, mul on laupäeval ja pühapäeval vaja tööl olla! Aga sihukese valuga ei lähe ma paraku küll kuskile. Üritan siin perearsti valveõde pingsalt kätte saada - praeguse seisuga olen 53 korda helistanud, ikka annab kinnist.... 

Eestlaste värk

Paar kuud hiljem tõestus minu usinast näputööst:

Näitaks muidu paar pilti aiamaast ja spa-päevast, aga Picasa millegipärast ei uuenda albumeid ning ringi tuhnimisele vaatamata ei leidnud ka kohta, kus seda manuaalselt teha saab. Järelikult jääb järgmiseks korraks. 

Aaa, muidu, täna sain ma esimese kartulisaagi. :) Oma põlla pealt. Ja Talunike Turult sain päris täiesti töötlemata lehmapiima! Teate, ausõna, mul tulid seal leti ääres maitstes pisarad silma - lapsepõlv, noh! Hind on muidugi kirves - 2 pinti £3...

Brasiilia neiu luges My Estonia läbi ja on nüüd igati äksi täis, et Maarjamaad ihusilmaga kaema minna. Talle mõningaid asju seletades (miks on 'thanks - aitäh', aga many thanks hoopis midagi muud?) tuli välja, et eestlaste põhiolemuseks ei ole mitte tuimus ja põikpäisus ja misiganes. Selleks on hoopis hapukoor. Vähe sellest, et hapukoort süüakse kõikvõimalikes ja -võimatutes soolastes toitudes, käib see ka magustoitudesse ning vajaduselt kõlbab ka ravivahendina peale määrida (päikesepõletuse korral näiteks) ja koerad-kassid ära toita. Eestlased - hapukoorerahvas. :) 

Tea nüüd, peaks uuesti magamist üritama või...? Homme, see tähendab täna, ikkagi koolipäev...

Nagu seeni pärast vihma ehk nagu türklasi pärast sooja päikest

Suvi on. Väljas on suvi. Toas on suvi. Palav suvi. Lõpuks ometi on saabunud palavusest unetud öö(d), mil pärani lahti aken ei paku mitte mingit leevendust. Mil raudkindlad hommiku- ning päevainimesed pärast asjatut vähkremist hoopis väärtuslikku uneaega blogimisele kulutavad. Lootkem, et neid öid veel jagub ning et esimene ei jääks viimaseks, nagu viimasel ajal päikseliste ilmadega just juhtunud on. Justkui talongiga käib see soe ilm. 1 talong, pool tundi päiksepaistet päevas. Kui sel ajal juhtud tööl olema, noh, kelle süü see siis veel on?

Sel aastal olen ma täheldanud erilist türklaste ülestõusu. Mässavad teised vast kiire elutempo vastu. Mitte ühelgi varasemal siinoldud aastal ei ole ma näinud nii palju Türgi vanamehi pingsalt lauamänge mängimas. Inglise eesaiad on umbes paar ruutmeetrit, kuhu on pigistatud suur prügikast ning taaskasutuskastid, ning mis on piiratud madala kivimüürikesega. Ikka ja jälle näeb sinna kastide vahele pigistatud õllekõhuga hilises keskeas ja varases vanaduses Türgi papisid seal ääre peal istumas. Või on nad sinna suutnud kaks tooli ja väikse laua mahutada. Või istuvad nad bussipeatuses. Või oma aias kell 1 hommikul. Või kahtlase väärtusega kohvikutes juba hommikul kella seitsmest saati. Või hoopis pargis mahakukkunud puu tüve peal. Kõht on ikka punnis, nägu päikese poole. Kui käsil ei ole pingeline doomino või mõni tundmatu lauamäng, vahitakse täiesti häbematult möödakäivaid naisterahvaid või arutatakse kesteabmida, võimalikult kõvasti ning võimalikult korraga.  

Londonis on igasuguseid piirkondi, a la Väike India ja Väike Jamaika ning muud head paremat. Ma kahtlustan, et minu piirkonda hakatakse varsti ametlikult Väikseks Türgiks kutsuma. 

Läbi (nagu Läti raha)

Läbi! 

Praktika on läbi! Juhhei!

Kuigi mul on hea meel, et läbi sai, on kahju ka... Sest patsiendid olid toredad. Oeh. Aga eks see nii olegi, eks. Muudmoodi ma ju oma õppeprogrammi läbi ei tee... Kui transpordijamad välja arvata, oli väga mõnus. Kui see haigla mulle lähemal oleks, küsiksin omale seal tööd. 

Väsimuse aste on muidugi utoopiline. Täna hommikul näiteks serveerisin hooldekodus südamerahuga teed soolaga... 

Eksiarvamus

Et teil kellegi ei tekiks arvamust, et ma justkui miskis kenas mullis elaks. Praeguseks olen ma juba maha rahunenud, aga nii pool tunnikest tagasi ma lausa nutsin vihast, häbist ja abitusest ning olin valmis maja laiali lammutama. Mida ma muidugi ei teinud. Ja et ma muidu olen igati ja täiesti väsinud, 50 töötunnine nädal umbes 15 tunnise transpordikuluga ajab juhtme lihtsalt täiesti täiesti kokku.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Ehk kui sul midagi tarka öelda pole, siis hoia suu kinni. Mul ei ole midagi tarka öelda. :D Elu tiksub praegu sellises rütmis, et ma loen päevi, mil mu praktika läbi saab. Mitte, et praktika nii jube oleks, täitsa vahva on 'kuningate' ja 'multimiljonäridega' juttu rääkida. Aga mis asja nii väljakannatamatuks teeb, on aeg, mis transpordi peale kulub. See ajab mind lihtsalt halliks. Ausõna. Ükskõik, mis vahetuses ma olen, üks ots läheb kiiremini ja teine on liiklusummikud. Kui on hommikune vahetus, siis lahkun kodust 5.30 ja jõuan sinna 6.50, nii et bussis mingi 45 minutit. Kuulan mussi, joon termosest kakaod ja on täitsa tshill. Samast vahetusest tagasi tulles kulub aeg hoopis teisiti - lõpetan 2.30 ning koju jõuan umbes 5.00. Ehk siis umbes 1.30 bussis. Ma ei räägi mingist mõnusast mugavast kaugliinibussist, kus lased aga silma looja ning tee muudkui kulgeb. Ma räägin bussist, mis keerab, pöörab ja väänleb iga paarikümne meetri tagant, peatub igal tänavanurgal, on rahvast täis ja liiklusummikus. Istmed on väikeste vahedega ja ebamugavad, eriti minusugusel kolgel, eks. Kui lähen õhtusesse vahetusse, siis on pikem ots minnes ning lühem ots tulles. 

Ning seetõttu ongi, et kui ma ükskord koju jõuan, ei taha ma peale dushi ja voodi mitte midagi näha ega kuulda. No nii tubli ma olen, et aiamaal ikka kastmas käin. :) Ja Kaidi oli kolm ööpäeva külas, et temaga sai ka vesteldud ja kükke tehtud ja poes käidud. :)

Ja nii ongi - vaikne elu. 

PS. Olen natuke oma erialaseid oskusi ka täiendanud - nimelt kellelegi teisele silmatilku pannud (endale tuhandeid kordi, teistele paraku mitte kordagi), neid astma  abiks sissehingatavaid asju andnud ning kohe päris ise igasuguseid ravumeid (ikka kraadiga järelvaataja valvsa pilgu all) patsientidele laiali jaganud. No teate küll, sellest suurest ravimikärust. :D Ma ei kujuta üldse ette, mis selle asja nimi eesti keeles võiks olla. Ning igasugustest vaimsetest häiretest on mul ka palju parem ülevaade. Ning seadusandlusest, mis vaimuhaigustega kaasas käib. :)

Laiskusest ja uuest hullumajast

Heh, olen ikka lohe küll. Olen täitsa blogimata jätnud, et olen oma esimesed saagid aiamaalt kätte saanud. :) Nimelt mitu head peotäit rediseid nahka pistnud, õhtusöögijagu salatilehti pintslisse pannud, kaks maasikat maiustanud ja natukene tilli nokkinud. :) Jajaa, pühapäeval rohisin kuskil 3 tundi, ülejäänud aeg kulus kurkide istutamisele ning kastmisele. Oma aiast söön iga päev väikse peotäie vaarikaid. Jube mõnus!

Aga uus hullumaja on minu uus praktikakoht. Sõna otseses mõttes. Täna oli esimene päev. Noh, raske on kirjeldada, mis seal toimus, aga igatahes ei olnud see üldse nii õudne kui ma ennist arvasin.... Asja SUUUUR miinus on see, et sinna minekuks kulus 1.45h ja tagasi tulles 2h... Sest see on nii kaugel... Vuih. Ja mul läks mõlemal korral süda nii pahaks, et läksin pärast tööd otsemat teed apteeki ja ostsin mingeid 'pahasüdame' vastaseid tablette.

Alumise korruse inglise kutid kolisid välja, ehk siis Räpakäpp ja tema sõber, kes enne jõule tuli ja pidi üheks kuuks jääma... Mingi Leedu piff kolib asemele. 

Igatahes, allesjäänud poolteist tundi tuleks võimalikult mõnusalt ära kasutada... Sest homsest teen varaseid vahetusi, mis algavad kell 7 hommikul. Ning mis tähendab, et ma pean mingi 5.15 kodust lahkuma...

Päev kirjas

Istutasin täna 57 tomatit, 4 kimpu basiilikut ning 13 salatitaime. Päev kirjas või mis? Peale selle polegi nagu jõudnud miskit asjalikku teha.

Nädalast

Johhaidii, täna sain oma selle aasta esimese päikesepõletuse. No ei ole tore, valus on. Ah, et kust ma sain? Sain aiamaalt, suure rohimise, kaevamise, mulla kobestamise ning kastmise käigus. Turi täitsa kibe, Piff andis mulle mingit päevitamisjärgset kreemi, mis sisaldab ka pantenooli, nii et ehk annab varsti järele. 

Aga muidu käis ju emps külas. :) Käisime paadiga Thames'i peale sõitmas ning Camdenis kolamas ning muidu shoppamas ning Hyde pargis ning Alexandra palee juures ning Mehhiko restoranis ja niisama kolamas-jalutamas. Ema andis edasi ka pakikese Liinalt, tänu kellele saan ma kohe My Estonia 2 lugema hakata. :) Mulle ingliskeelne meeldib rohkem, sest siis ma saan seda siin teistele ette lugeda või laenata - praegu näiteks andsin esimese osa brasiilia neiule lugeda. :) Ning siis tekib see tunne rohkem, et kuidagi võõra pilgu läbi vaatad oma. Ning Signe Seepide roosa savi seebiga olen ma nüüd kenasti varustatud, sest nii ema kui Liina tõid mulle ühe, hehee. Ja muidugi süüa on saanud mehiselt. Olen viie päeva jooksul kolm pätsi leiba küpsetanud! Noh, viimane läks koju külakostiks kaasa... Aga brasiilia neiu Kate proovis kah eestipärast praeliha, kodutehtud kalakotlette, musta rukkileiba ning põdra täissuitsuvorsti. Ja kusjuures talle kõik jumalast maitses! Ning minu suurima üllatuseks sai Jamaika jerk chicken festival'idega (noh, nende pirukatega), mida ma arvasin ema jaoks kaugeltki liiga vürtsikad olevat, aga tuli välja hoopis nii, et ema vitsutas rohkem kui mina! :D

Kooliasjadega pole ma eriti kuskile jõudnud, aga täiesti hämmastavalt kombel helistati mulle töölt IGA päev, mil ema siin oli, küsimusega, kas ma saaksin tööle minna. Kokku sain VIIS kõnet. Kus nad siis on, kui mul päriselt aega on?:P Aiamaal on veel hunnikuga teha... Lõpmatult rohida, tomatid tahavad maha istutamist, tugikeppe on vaja osta, kartulivaod kõrgemaks rehitseda, lilledele pühendatud peenar ära kobestada, nälkjagraanulid maha panna, koduaiast kolm maasikataime aiamaale ära viia, samuti koduaia kompostihunnikust mädanevat löga aiamaa omasse viia, kurgid järgmisel nädalal õue istutada ning osad peenrad, kus nälkjad ja lehetäid puhta töö teinud on, tühjaks teha ning teisele ringile salatilistega minna. Nii üldisemas plaanis oleks vaja maalappide vahele pandud vaibaribad üles võtta ning puutükikesed (wood chips?) asemele panna, selleks on vaja mõnele itaallasele keelt kõrva ajama minna, et käru laenata saaks... Nii et jah, mul vist ei olegi aega kahe nädala pärast uuele praktikakohale minna. :P 

Aga nüüd võiks hakata zumba jaoks riidesse panema, onju, kell juba sealmaal...

PS. See on Google'ist leitud jerk chicken ja festival'i pilt, juhuks kui kellelgi huvi pakub. Äärmiselt maitsev on. 

Aitüma!

Aitüma taevale selle eest, et kui ma täna tujutult aiamaale läksin eesmärgiga kasta ning koju tagasi komberdada, kohtasin ma seal oma naabrinnat, keda ma vist siis ennegi maininud olen. Noh, sõna otseses mõttes naabrinnat, meie maalapid on kõrvuti. Sihuke Vietnami taustaga piff. Igatahes, lobisesime sääl temaga ning kurtsin talle oma tujutust aiamaaga seoses, et seemned ei idane ning kõik kohad on umbrohtu täis jne. Ja kuigi ta mingit võlunõuandeid ei jaganud, sain ma temaga suheldes sihukese motivatsioonilaksu, et rohisin jummala suure ala ära, ise temaga samal ajal juttu puhudes. Põhiline oli aga see, et ära lase pead norgu, limuskid ja teod ja kõrvuni umbrohi käib asjaga kaasas. Nüüd on jälle zen olla. :) 

Lapsukestest ja pesunaistest

Lapsukesed on minu tomatid, kurgid ja salat, mis kenasti plastmassalusel kasvavad. Minu tomatilapsukesed jäid eile esimest korda ööseks õue. Jube naljakas, õhtul magamaminnes oli kohe mure, et äkki on ikka veel liiga külm ja nii. Hommikul kell pool seitse tõttasin õue kaema, ega külm neid ära võtnud pole. Rõõmsad nigu ennemuiste :D Ma ikka vaatasin ilmateadet ja nii ka, eks, ega ma päris huupi, aga i k k a g i. Jube kahju, kui kõik minu 60 lapsukest ühe ööga otsa oleks saanud. 

Õue jäid nad aga sellepärast, et üks teine itaallane aiamaalt andis mulle poti mingit salatit, et istuta alusele ümber, lase neil veidi kosuda ning siis pista peenrasse. Kuna need tema salatikesed olid sihukesed ärahellitatud kasvuhoonejõnglased, egas ma siis ometi neid saanud ööseks õue jätta, ikka enda omad, kes niigi iga päevad koidust ehani õues on olnud. 

Sellest ma vist kunagi juba rääkisin, et haiglas üks patsient imestas, et kuidas ma vormikleit ikka niiiii valge on ning kuidas majakaaslane oli siiras hämmelduses, kuidas mu värviline pesu kõik nii kärts on. Noh, eile tabas mind hull plekieemaldaja vaimustus. :D Eelmisel suvel õnnestus mul oma lemmikud hallid linased püksid kiirnuudlite rasvaga ära mäkerdada. See rasv, mis pükste peale tilkus, oli sihuke kaval vennike, et iga pesuga läks t u m e d a m a k s. Proovisin igasugu värke, tavaliselt õnnestub mul igast plekkidest lahti saada. Aga vot sellest ei saanud. Aasta aega hiljem mõtlesin, et proovin uuesti. Ostsin mingi pisikese plekieemaldi ning kuskil 90% on plekkidest lännu! :) Jube tore, saab sel suvel ka neid pükse ikka kanda. 

Esseekirjutamisega on lood.... Noh.... Ei olegi lugusid, kui aus olla. Viimase ja suurima jaoks olen vaid kavandi valmis teinud. Ning siis seda keskmist parandasin õppejõu soovituste kohaselt täna hommikul. Nii et keskmisega on nüüd kindlasti ühel pool. Ja siis neljapäeval tuleb emme! :) Millal küll emmest ema saab? Siis kui ise emaks saan? Siis oleks küll naljakas, kui kõik käivad ringi ja kutsuvad üksteist emmedeks. :D Einoh, aususe huvides ütlen ma enamasti küll emps, aga no ikkagi. ;) 

Ilusat kevadpüha kõigile!

Elust

Vahepeal on mul õnnestunud:

...palju magada. Jaa, mõnus, mul pole aastaid nii palju vaba aega olnud, sest alati on ju olnud töö ja kool ja trenn ja misiganes, nüüd on vaja aint esseesid vihtuda. Kaks on muide põhimõtteliselt valmis, kõige suurem ja koledam ootab veel tegemist. 

...hambapastat silma pritsida. No selleks peab ikka eriliselt andekas olema ja noh, ilmselgelt seda ma olengi. Jube valus oli, muideks, ärge kodus proovige. 

...lapsepõlve meenutada. Sest see juhtus mingi vähemalt 20 aastat tagasi, kui ma viimati mesilase käest nõelata sain. Stiil oli sama - varbasse, erinevalt aga kaugest lapsepõlvest läks jalake ikka paiste ka ning sügeles 2 ööpäeva nii, et ma pidin mööda seinu üles ronima. Nüüd on lihtsalt jalalaba sinine, justkui oleks mingi trauma olnud. Aa, muideks, ei saanud seda nõelamist sugugi mitte kuskil kaunil aasal kepseldes. Evely juures köögimati peal sain õndsaks. 

...isetehtud kampsuniga ringi käia. Jaa, kampsun sain valmis juba nädalapäevi tagasi, laiskus on aga maad võtnud ning pole pilti teinud. Igatahes olen seda juba päris mõnusalt järel lohistanud. 

...rohida. Võehh. Ma arvasin, et kui aiamaal seemned maha saab, siis on nagu vaiksem aeg, et saab ühte nurka kuhjatud sodihunnikut lõpuks korda tegema hakata. Lootus on lollide lohutus. Kuna see maalapp oli enne juba päris hooletusse jäetud, siis kaevamine ja väetamine vist ainult võimendasid umbrohu kasvu. Masendav. 

...kuumalainet nautida. Inglismaad ründas üks supermõnus kuumalaine, mil me kõik aias istusime ja suvekleitidega ringi kondasime. No kinniste jalanõudega oli liiga palav. Isegi õlapaeltega pluusiga higistasin nagu mingi põrsas. Aga ärge muretsege/kadetsege, kuum läks mööda ning nüüd on jälle külm.  

...kodust juuksemaski proovida. Kes otsib, see leiab. Mina otsisin netist kodustehtavaid juuksemaske ning leidsin ka. Proovisin sellist maski, kus segad 3 lusikatäit oliiviõli ja 2 lusikatäit mett. Mõtlesin küll, et mis pagana moodi ma selle möksi juustesse saan ja milliste taevaste abidega mul see välja pesta õnnestub, aga kõik läks sujuvalt. Välja arvatud möksi pähesaamine, see oli üsna ebameeldiv ja valus. Tulemus - juuksed on siidpehmed ning libedad, kuigi ma olen vahepeal juba tavaliselt ilma möksimiseta ka juukseid pesnud. 

...trenni teha. Olen kolm teisipäeva järjest käinud kodulähedal zumbas. Oh, kui vahva! Ja oh, kui raske, irw. Ning siis käisin isegi jooksmas üks hommik... No ma ei tea, vaat, kui tööd ei tee ja kodus istud, siis kohe on tunne, et tahaks end liigutada. :) 

....brasiilia tüdrukuga tshillida. Sõitis mulle oma kaugest külakesest külla ning läksime kaubamajja laiama. Aga kuna tal olid autoga mingid jamad, pidi varsti varvast laskma, muig. A tore oli sellegipoolest.

Selleks korraks siis kõik. :P

Umphhhh

Nii palju siis kollasest kastekannust. Sain täna hommikul paki kätte ning seal sees oli täiesti tavaline roheline kastekann. Meili peale oli kah just eile õhtul kiri tulnud, et oi, poisid panid sulle rohelise kastekannu teele. No mille pagana pärast ma siis neile kaks meili kollase-kinnituseks saatsin ning kodukal tellides kollase värvi valisin? Tellimuse tegin pühapäeval, posti pandi teisipäeval. Mis need aianduskeskuse vennad magasid terve esmaspäeva või? Raisk, üldse ei ole zen olla. :D Jah, võiks tagasi saata küll ning lasta ümber vahetada, aga mul on kastekannu juba pikemat aega hädasti vaja ning meie postimajas käimine võtab pool päeva aega, nii et ma tõesti ei taha ega viitsi. Jah, tuleb vist olla õnnelik, et üldse midagi sain. 

Kurgid, muide, tärkavad täiesti silmnähtava kiirusega - paari tunniga on roheline nups väljas, eile hommikust saati on üks 2cm kasvanud... :)