Bakterite levik versus öko - tervishoiutöötajad aidake!

Nüüd, kui ma aktiivselt viis päeva nädalas haiglas olen ning ühe päeva hooldekodus, tekib mul paratamatult küsimus, mis minu jaoks suhteliselt oluline on. 

Mul on kolm vormikitlit (hooldekodus on tuunika), mida tuleb ideaalis pesta peale igat kandmist. Reaalsuses tuleb mul aga kanda sama kitlit 2 päeva järjest, kuna see ei kuiva ühe ööga ära ning lisaks tuleb neid veel triikida ka. Vormiriideid tuleks pesta muust pesust eraldi, aga 3 kitlit ei täida masinat ning minu masinal ei ole mingit lühendatud programmi. Viimane kord proovisin eco-programmi poolele masinatäiele ning see võttis 2,5h. Tavapesu võtab umbes tunni. Mida kõrgem temperatuur, seda kauem pesu aega võtab. Ideaalis tahaks kitleid pesta 60 kraadiga, aga praktiliselt tühja masinat 60 kraadise pesuga 2 tundi jooksutada on minu meelest lubamatu vee- ning elektrikulu. Ons kellelgi mingeid häid mõtteid?

PS. Minu Esimeste Kroonika on sassis, ei jõua järge pidada enam :P

PPS. Tegin hommikul seemnesegu-datli-rukkileiba - niiiiiiiii hea. :) 

Aga nüüd haiglasse.

Esimeste Kroonika jätkub

Jaa, eile tegin patsiendile süsti. :) Paanikat ei olnudki kusjuures, aint käed läksid higiseks. :P 

Muidu jõudsin juba vahepeal arvama hakata, et köha hakkab taanduma, aga ei, eile öösel ei saanud jälle magada, täna hommikul on juhe koos ja pea valutab. Aga õhtuks on mul perearsti aeg, vaatame, kas sealt peale paratsetamooli või antibiootikumide veel midagi tuleb...

Kuigi üks maal on pooleli, sügelevad näpud hoopis kudumise järele. Veebruaris oleks kudumine hea meelelahutus - nagunii liiga väsinud, et kuskile minna, samas produktiivne ja rahustav. Üks mõte juba mõlgub peas, tunni aja pärast peangi emaga telefonikonverentsi, et kuidas ideed teostada. Tundub, et nii nagu söögitegemisega, on sama lugu kudumisega - ei saa mina retseptide ja mustrite järgimisega hakkama. Mitte, et see mind midagi tegemast takistaks. :D

Julge hundi rind on rasvane ehk sinepiplaastrid kõrges eas

Istun jalgupidi roosas plastmasskausis, kus varvastele seltsiks kuum vesi ja kaks sinepiplaastrit. Kolmas sinepiplaaster ilutseb rinna peal (või siis pigem kahe vahel, khmm). Siiamaani ei ole väga kibe hakanud. Mul on nimelt üks äärmiselt andekas ja tahtejõuline köha. Oskab end ilmutada kõige ebasobivamatel hetkedel (näiteks siis, kui ma magada üritan või mõne patsiendiga tegelen) ning vaatamata gripirohule ja köhasiirupile ei taha üldse alla anda. Klass omaette! Isegi mu nohu on juba enamvähem käega löönud, aga preili Köhal on veel asjaajamisi... 

Muidu on mu veebruar täpselt nii kaootiline nagu ma arvasin. Tegelikult on kaootiline vale sõna, tegelikult oleks üliplaneeritud palju täpsem. Terve veebruari peale on mul 4 vaba päeva. Nendest 20 päeva veedan haiglas, 4 hooldekodus ja 4 ilmselt hambad laiali norsates. Jaa, mul on preili Köhalt vastupidavuse suhtes nii mõndagi õppida.

Muidu käisin täna MRI skänni vaatamas. Põnev oli. Suisa fenomenaalne, kui täpselt on võimalik inimese SISSE näha... Pärast rääkisin patsiendiga, et oi, näed, ma nägin su neere ja pankreast ja muud sodi. 3D ja puha. :D

Pilt siit

Plaaster on vägagi kibedaks hetkel muutunud. Ai. 

Oskustepagasisse on lisandunud veresuhkrumõõtmine ning pissiproovi tegemine nii kateetrist kui kätteulatatud moel. :) Ahjaa, oma esimese veritseva haava nägin ka ära. Kellelgi oli puusaoperatsioon tehtud, nii et terve külg oli sinine, haav justkui kirjaklambritega kokku tõmmatud ning kõige vahelt immitses veel verd. Äge. :D Umbes midagi sellist, kui mõnele hullule peaks huvi pakkuma. ;)  Tähendab, Tikker tegelikult manitses siin mind, et ma ei peaks kõike seda siia kirjutama, et kindlasti on mõni nõrganärviline, aga armsad minestajad, ärge kartke, varsti ma nagunii enam sellest ei kirjuta. ;) Varsti on veritsevad haavad igapäevane nähtus ning vaevalt, et ma seda siia iga päev kirjutada viitsin. Aga noh, kuna mul on ju praegu Esimeste Periood, siis nagu selle puhul. Palun väga vabandust. :)

Aga kuna meil preili Köhaga pikk öö ees ootab, siis hakkan vaikselt homseid asju kokku pakkima. 

Haiglakroonika ehk siit ta tuleb

Nonii, see lugu on nüüd lahti läinud. Kõik need paljud esimesed korrad, mida meile sisseastumisel lubati, on nüüd alanud. Esimene vahetus haiglas, esimest korda valge kitliga ringi käimine, esimene patsiendiga tegelemine, esimene juhendaja, esimene praktika... 

Sel nädalal tegin 3 x 13,5h vahetust. Tagajärg - tõbine. Nüüd homsest algaval nädalal teen poolikuid päevi, 'ainult' 8h vahetusi... Aga esimese päeva lõpus koju jõudes ei olnud mul netti ja kirjutasin tekstidokumenti sellise jutu valmis: 

Esimene päev pärishaiglas pärispatsientidega on selja taga. Ma olen ropult väsinud, mul on peavalu ja kõik kohad on pinges. Suures osas mölutasime niisama, vahtisime pealt ja otsisime tegevust. Meid oli ju suisa neli... Homme aga olen õpilastest üksinda.

Tegin täna peaaegu-lõpetanud viimase aasta  med-tudengi valvsa pilgu all oma elu esimesed mõõtmised – vererõhk, hingamissagedus, pulss ja temperatuur. Pärispatsient oli ja puha. Põhimõtteliselt vedas, et käed ei värisenud, aga kõrvad läksid küll punaseks. :D Esimeseks patsiendiks oli mul endine medõde, kes muidu iga asja peale hädaldas, aga kui ma talle ennast murust madalamaks tegin ja ütlesin, et ta on mu päris esimene patsient, siis ta lahkelt lubas endaga eksperimenteerida ja seletas agaralt juurde ka. 

Kuivõrd ma olen kirurgiaosakonnas, siis homme saan ma neid mõõtmisi ilmselt juba rohkem harjutada. Seal on muide kolm ruumitäit meditsiinilisi vahendeid – kanüülidest siibrini, pappkaussidest metallraamideni, morfiinist plaastriteni. Äge on. 

Teise ja kolmanda päeva muljeteks kirjutaks vist seda, et paanilist hirmu patsientide ees enam ei olnud. Vaata, sellega hooldekodus nii ära harjunud, et samad näod kogu aeg on ning enamus ikka vaimsete probleemidega ka ja nüüd korraga võõrad joped ning täie mõistuse juures! Pealekauba ei tea ma asjast ju mitte muhvigi. Nüüd ma ütlen iga asja peale - ma olen õpilane, ma ei tea, aga ma uurin järele. :D 

Kokkuvõttes on lahe, ehkki mul on rollidilemma - enam ei ole ju lihtsalt hooldaja, vastutused on teistsugused, pean neid meeles pidama. 

Veebruaris pean aga viiepäevasesse praktikagraafikusse (täistöötunnid) veel hooldekodus kah paar vahetust mahutama, muidu ei mässi rahaliselt välja. Aga millal ja kuidas ma jaksan? Oeh, hirm on selle veebruari ees. Õnneks on ainult üks veebruar aastas. :D ;) 

Täna sai üle pika aja talunike turul ka käidud. Külm oli, aga nänni sai mehiselt, äärmiselt tore. :)

Valmis!

Hullud tööl ja hullud kodus

Vähe sellest, et ma tööl tegelen inimestega, kel on igasugu vaimseid muresid, nüüd on see teeema koju kah veel kolinud. Okei, kõrvaltoa 'noormehega' ei ole me enam sellest teatud intsidendist alates rääkinud ning seda minu algatusel, ma lihtsalt ei vasta talle (mis ei takista teda üritamast). Minu jaoks on tal mingi vaimne probleem ja kodus tahan ma normaalsete inimestega suhelda. 

Täna tundub aga meie armas prantsuse noormees eriti pöördes olevat. Kunstiinimeste värk, ma ütlen. Lammutab hetkel kööki laiali. Teisisõnu laamendab. Kõla järgi tundub nagu paugutaks ahjuuksega, köögiuksega, peksaks rätiku või matiga vastu maad (?) ning ülejäänud helid on arusaamatud (praegu paugutas oma toa ust, vannitoa ust ning on kuulda vihast prantsuskeelset kõnet), tõenöoliselt loobib midagi kuskile. Söögitegemise ajal suhtlesin taga ning tal on maailmavalu - kõik on mõttetu, kõik on paha, kõik on *"@%/E*. Kuigi tal on ka enne neid perioode olnud, kus 'kõik on ...', siis laamendamas ei ole ma teda enne näinud ega kuulnud. Ei, ma ei karda, et ta mulle kallale tuleb, aga ebameeldiv on sellegipoolest - maja negatiivset energiat täis.

EDIT: Käisin kahjusid hindamas. Vannituba oli normis, köögis on kraanikausialuse kapi raskelt käidav uks koos hingedega eest ära tõmmatud ning lamab nüüd teine näoli keset põrandat. Isegi link oli jõuliselt eemaldatud ning vedeleb teises kööginurgas. Huvitav, mismoodi ta selle supi nüüd ära helbib - meie haldaja ei oska naelagi seina lüüa...  

EDIT 2: Inglise piffi koju jõudes oli veel väike apdeit (no prantslane ja piff on mingid suured sõpsid). Need köögist kostunud tuvastamatud helid olid hoopis rusikad. Rusikatega peksmine siis tähendab. Et olla teised puhta katki ja paistes olnud. Khmm. Kusjuures tegelikult on mul kuidagi halb tunne seda juttu siia kirjutada, justkui reedaks kellegi saladust... :(  

Seikadest

Ma olen enne maininud, et meil on kursusel paar moslemineiut-naist. Nendest kõige vanem, viie lapse ema, rääkis meile lõunalauas oma abiellumise loo. 

Esimest korda kohtus ta oma abikaasaga kuu aega pärast laulatust. Jajah, p ä r a s t. :) Ühesõnaga, pere teatas õhel päeval neiule, et nad valisid talle mehe välja. Kuigi ta ütles, et ta võis ka 'ei' öelda, et perekond ei oleks teda sundinud, tunnistas ta naerusuil, et selline paras surve on ikkagi olemas - ei taha ju oma perekonnale pettumust valmistada. Nii ta siis ütles 'jah'. Eks nad siis telefonitsi suhtlesid ning laulatus toimus nii, et neiu ise oli Somaalias, mees oli Hollandis, laulatus toimus Saudiaraabias. Meest esindas tema vend, naist esindas keegi tema sugulastest. :D Kohtusid alles siis, kui mees Saudisse sõitis, et naine üle kaeda - tea, kas ikka kõlbab väljamaale viia. ;) Selle kõige juures ei ole ta üldse kibestunud, vähemalt välja küll ei paista, vaid hoopis rahulik ja rõõmsameelne. Ning müts maha, et meiesugustele ärahellitatud jõnglastele seda üldse rääkida julges. :P Ärahellitatud siis selles mõttes, et saame ise oma valikuid teha... 

Unustasin seda veel kirjutada, et mingi päev haiglas loengus olles nägin jälle noid kahte hiinlast oma veretilgutitega õues suitsetamas, kellest ma mingi aeg tagasi kirjutasin. Jube pull, nad vist käivad seal pidevalt.  :D

Ning vaatasin täna ära 1964-nda aasta Mary Poppins'i. Ah, milline film! Vat seal näed tõelist näitlejameisterlikkust... Vahva lugu, hea teostus, õpetlik pealekauba, sihuke feel-good film. :)

Läheks teeks veel tassi glögi... Sihuke voodisvedelemise päev on ju.... :)

Käidud

Kodumaa väisamine seekord siis jälle selja taga. Oli tore, oli lumine, oli külm. Peamiselt külm. Õues siis, toas kamina ees oli vägagi soe. Turistitunne oli ka - nõnnapalju lund tundus kohe ebaloomulik, olgugi, et ilus. :) 

Lund igatahes jagus. Sain kah rookida, kuigi paari tunni pärast sellest enam jälgegi polnud. 

Aga muidu nägi Pärnu kesklinn välja kui muinasjutumaa :)

Läbi lume sahiseva sumpasin Tikrile külla, toimetasin ökosaadetise kohale ning kaesin pisikest Karli.

Siinkohal ei saa kiitlemata jätta: minu idee, ema teostus. Värvid on muidu hästi erksad, lambivalguses jäid sihukesed tuhmid. 

Ning viimased pildid pühendusega Sinitihasele, kelle kaudu tema õde minu emale sallimustri saatis, mille peale ema kohe 3 salli kudus. :) Telefoniga jäi pilt udune...

Kõik sama mustriga, ihhihiii... Igatahes aitäh!

Aga nüüdseks juba 2 päeva töölgi käidud, täna hingetõmbepaus, siis veel 2 päeva tööl, siis 2 vaba ning siis läheb kool lahti. Varsti on kohe üks koolitöö vaja esitada ning selle tegemine alles ootab... Ning vähem kui kolme nädala pärast lähen haiglasse praktikale. Oi-oi, nii põnev. :)

Jõulud versus pööripäev

Leidsin ühe kohutavalt hea blogisissekande, mis tegelikult kirjandusliku taseme poolest oleks justkui mingist asjalikust kirjandusväljaandest pärit (no ma ei ole enam Eesti ajakirjade/lehtedega kursis, eks). Tahtsin selle siia kopeerida, et kõik lugeda saaksid, aga kuna peale mõningast ringituhlamist mitte mingit kontakteerumisvõimalust ei leidnud (isegi kommentaare ei saanud jätta), et luba küsida, panen siia lihtsalt lingi. Jõuludest traditsionalisti pilgu läbi. Räägib seal talvisest pööripäevast, maailmarahvastest ning jõulude jaburusest. On näha, et inimene on tõepoolest teinud taustauuringut, mitte ei lahmi niisama. Ehk siis tõsiselt hea lugemine, soovitan. 

PS. Hetkel on ilm sajuvaba, pöidlad pihku, et see nii ka jääks.

Kaos

Ehk siis let it snow, let it snow, let it snow... Viimased 4 tundi matkasin vahelduva eduga õues ringi. Käisin ära töö juures ja sain Evelyga kokku. Lund muudkui sadas ja sadas ja sadas. Majade ees kalpsasid poolpaljad elanikud (igas suuruses) õnnelikult ringi ja ehitasid lumememmesid. Tähendab, mida teavad nemad lumememmede ehitamisest? Pigem oli tegu lumeküngaste/käkkide/kuhjadega. Ühel kolmnurksel memmel oli isegi tagurpidi plekk-kauss peas. :) 

Ja türklaste kebabiputka ees raputas õbluke türgi noormees pisikesest soolatopsist soola poe ukse ette. :) 

Autodest ei maksa eriti rääkidagi. Liiklus toimus teosammul. Mina ei tea füüsikast midagi, aga silma järgi vaadates olid kõige suuremas hädas esisilla veoga autod. Need ei läinud ü l d s e edasi. Isegi mitte juhul, kui 3 ülikonnas tüüpi autot lükata üritasid. 

Ma tahaks siinkohal ära märkida, et ma ei mõista inimesi üldse hukka. Jah, meie Eestis oleme suurema lumega harjunud ning ei minesta karjakaupa ära, aga siin on lood ju teisiti. Valitsuse tasandil on jah veider, et midagi ette ei võeta, aga lihtinimesed ei saa sinna suurt parata. Teedel polnud ei liiva, soola ega peenkruusa. Autodel ei ole talvekumme. Teed on kitsad, sõitjad kogenematud. Mina, eestlane, ei oskaks ka sellistes oludes sõita. Me ei sünni jäärajasõiduoskustega. :D

Samuti ei saa viriseda, et lennujaamad kinni on. Tähendab, saab, eks, aga kas sa pigem ootad paar päeva või oled parema meelega lennuõnnetuses? Minu enda kojulend homme pärastlõunal on suure küsimärgi all,  sest praegu on nii mõnigi lennujaam suletud.

Aga aknast välja vaadata on ilus. Kindaid, mütsi, mantlit ja saapaid kuivama pannes tekkis korralik kodutunne, muig.

Paari sõnaga

Enne, kui uuesti hullumajaks lahti läheb, räägiks paari sõnaga möödunud nädalast ka. 

Ühesõnaga, suure kooliskäimise ja rohke töörügamise vahepeale tuli Liisu külla. :) Paraku pidi ta enamuse ajast ennast ise lõbustama, sest minul oli pidevalt vaja kuskil mujal olla. Õnneks ta eriti ei pahandanud. :P Nädalavahetuse aga vahetasin omal vabaks ning see kulus puhta peolkäimise peale ära. Pralle oli päris vahva, kahes klubis käisime (sest üks pandi kell 3 kinni ja ega meie seltskonnal polnud tahtmist nii vara veel koju minna) ja magama läksime hommikul 6.30. Kinos käisime ka kaks korda, soovitan soojalt filmi nimega "Miral", midagi PÖFFilaadset ma pakuks, kuigi siin oli tavakinos. Treiler siin: 

Shopata sai ka muidu. Ja naeruhüsteeriasse sattudes majakaaslased ära ehmatada. Kohe nii ära ehmatada, et üritati vägisi tuppa trügida ning stripp-pokkerit mängima hakata. Mille peale meil muidugi veel naljakam oli....

Aga jah, kirjutamise isu ei ole ikka veel tagasi. Nädalavahetuse olen tööl, järgmine nädal 3 koolipäeva, siis Kaidi külla ning siis nädalaks Eestisse. :) Verivorsti sööma muidugi. 

Naljakas on muideks see, et pool mu kohvrit on teiste inimeste nänni täis. Ma ei tea, kuhu ma oma asjad panen. Tegin eile proovipakkimist ja oma asjad ei mahtunud kuskile ära. Või tuleb siis teiste asjad maha jätta. :P 

Igatahes, magama sättima.

Naljakas

Viimasel ajal on juhe nii koos olnud, et üldse ei taha kirjutada. Tegelikult ei tahaks üldse midagi teha, peale teki all lesimise ja lakkevahtimise, aga jah... Enne jõule seda luksust ei ole. 

Igatahes, täna tööl olles jäime lõunapausi ajal indialasest töökaaslasega juttu puhuma. Toiduteemadel. Kui ta meil paar kuud tagasi alustas, ei tellinud ta kunagi köögist lõunat, kuigi meil saab £1 eest süüa seda, mida tahad. Ma mõtlesin tol ajal, et ta vaeseke on nii puruvaene, et ei jaksa süüa osta. Täna  tuli siis välja, et asi on selles, et ta siiani ei orienteeru Euroopa toitudes! Nii naljakas mu meelest. Ühesõnaga, ta ei julgenud midagi tellida, sest ta ei teadnud, mis need nimed menüüs tähendavad. Asjad, mis meile tunduvad nii iseenesestmõistetavad, olid tema japks täielik müstika. Tunnistas teine veel üles, et päris mitmel korral oli pärast lõunat tal kiiremas korras vetsu asja. ;) Noh, eks ta siis nendest marmiidil olevadest ülejääkidest siis ikka proovis. 

Täna ütles mulle 94 aastane vanadaam niimoodi: kui ma vanemaks saan, siis ma lähen hobusega ratsutama!

Mitte millestki

Kuivõrd ma vahepeal mitte millegi erilisega tegelenud ei ole, pole olnud põhjust ka blogi kirjutada. Suur kooliskäimine ja natuke vähem-suur töötegemine käib, vahepealsete õppmispausidega. Ahjaa, teisipäeva õhtul tuli Yuyu külla ja siis me tegime süüa. See on minu viimase aja suurim sotsiaalne sündmus. :D Tore oli iseenesest. :) Ja nagu mu ema alati ütleb - söömine on ainuke tegevus, mis toidab. :D Nii et asja ette. 

Kõrvaltoa tüdruk noormees on madalat profiili hoidnud ja minu meelest nüüd oma paarinädalasele puhkusele läinud. Kui veel kodus oli, siis hoidis oma toa ust kinni, ei tulnud mulle ukse peale koputama, et juttu ajada, ei üritanud köögis naha vahele pugeda ega jutukest veeretada. Kaks korda teretasime ja kõik. Meeldiv, pean nentima. 

Neljapäeval käisin seedri juures. Kuna juhe on kogu sellest sebimisest koos, siis läksin esimese nullkraadise ilmaga üksinda metsavahele. :D Aga ma olin kenaste ettevalmistunud ja külm mul ei hakanud. Ja mõnus oli omaette ringi tatsata. 

Üleüldse on omaette mõnus olla. Ma eelistan oma seltskonda tuttavate-sõprade seltskonnale. Maailm on hukas, eh. :P

Eile olin muideks korralik Eesti Naine. Tegin nimelt keedukartulit-porgandit, magushaput kapsast (minu esimene kord), vorstikastet ja puhast rukkileiba. :D Täielik tegija, muig. 

Noh, ja nüüd lähengi oma ülejääke sisse vohmima. :)

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea

Reede õhtu. Istun voodis ja olen viimased 2,5h õppinud. Täna oli muidu koolipäev ka. Ja tunne on küll selline, et mida rohkem ma õpin, seda vähem ma tean. Selleks, et ühest lausest korralikult aru saada, läheb meeletu aeg, et kõikide sõnade korralikest tähendustest aru saada. No näiteks selleks, et mõista, mismoodi vereringe töötab, pead teadma terve ka südame anatoomiat, kõikide lihaskihtide ja kodade ja klappide kaupa, pluss kuidas kopsud töötavad detailideni välja, ja muidugi veresoonte ehitus jms. 

Mulle hirmsasti meeldib, ehkki juhe on koos. Töötan terve nädalavahetuse, järgmine nädal on hullumaja. 2,5 koolitööd vaja ära teha, koolis ja tööl käia, grupiga kokku saada ja arsti juurde minna ja muid asju ka veel.

Üritan vastu pidada.

Prints valgel hobusel ja korrusetäis draamat

Ehk siis nagu kõigejubeägedam, et on olemas inimesi, kes sinu kaotatud märkmiku nimel läbi jalkafännidest kubiseva Londoni kooli raamatukokku kihutavad, turvadega peale sulgemist sisselaskmist kauplevad ja siis täiesti kangelaslikult su märkmiku kuskilt arvuti kõrvalt leiavad ning selle sulle keset ööd koju kätte toimetavad.  :) Taevas olgu tänatud!

Draama osas aga niipalju, et kuna mul on juba pikemat aega vaat sellesama libeselliga igasuguseid ebamugavaid juhtumeid olnud ning lõpuks tekkis mul lihtsalt tunne, et ta noribki meelega mu kallal, siis seesama märkmikupäästja tuli ja koputas naabripoisi uksele. Naabripoisist sai naabritüdruk mõnest Hollywoodi filmist... Hakkas teine rahuliku jutu peale sihukest draamat tegema, hüüdma lauseid nagu 'miks sa mulle niimoodi teed?!' ja 'kas sa tuled mind röövima?!' ning üldises plaanis käituma nagu väga viril neiu. Teate, mina ei ole oma elus sihukest argpüksist meesterahvast veel kohanud. Oleks, et siis mingi hullem sõimlemine ja ähvardamine.... Rahulik konkreetne jutt, et norimise ära lõpetaks. Mul muidugi käed värisesid pärast, kuigi ma midagi peale kuulamise ei teinud. 

Fakt on nüüd muidugi see, et majas on mingi aeg kindlasti pinged, sest ma kuulsin läbi seina, mismoodi ta sedasama lugu läbi skaibi oma teisele poolele edasi andis... Jutu sisuks oli see, et teda ähvardati nüüd koduukse taga oodata jms... Mis tähendab seda, et ta läheb seda kõikidele majakaaslastele rääkima ning tema versioon sellest on ju selline, et võimas Koljat seisis kuulipildujaga ukse taga... Nojah, minu puutumatus on nüüd ilmselt pikemaks ajaks tagatud. Oh jeerum, jagatud elamispinnal igav ei hakka!

Peata kana

Kaotasin oma märkmiku ära.

Õudus.

Kõik, kes on oma märkmikust sõltuvuses, teavad, kui JUBE see tunne on. Ahastamapanev. Maailmalõpp. Nutt ja hala. Kaos. 

Ma ei tea, mida teha. On õrn lootus, et see jäi kooli raamatukokku, aga enne homset keskpäeva ei saa ma sinna helistada ka mitte.... :( 

Masendav

Kell on 15.00. Ma tõmbasin kardinad ette ja panin tuled põlema. 

Sel aastal mõjub see pimedus mulle kuidagi eriti intensiivselt, tavaliselt on mul suhteliselt ükskõik...

Google - piits või präänik?

Eile õhtul oli meil majakaaslastega arutlus teemal, mis maale mingid veebilehed kuuluvad. Noh, et Youtube on Ameerika oma jne. Meie prantsuse filmimees teadis öelda, et Google on maailma külastatavaim, suurim ja kasutatavaim veebileht. Ja see kuulub Ameerikale. Mõelda vaid, kui palju võimu on Ameerikal terve maailmarahva üle... Arendasime teemat, et kuidas Google võib võimu kuritarvitada ning kui lihtne on igasugust ajupesu teha.

Naljakas küll, ma täheldasin seda juba enne, aga ei osanud sellele mingit tähendust anda. Kui guugeldada midagigi islami või moslemitega seoses, tuleb välja peamiselt negatiivne. Pildiotsing on veel õudsam. Toksisin sisse happy muslim ja ikkagi lõpetasin kuskilt islamivastastel lehekülgedel või vahtisin maharaiutud päid... Täiesti masendav.

See viib mind ringiga tagasi mõtteni, et Ameerika on Google'i boss ja Ameerikale ei meeldi moslemid... Google'it on ka rassismis süüdistatud, nii et.... Pead ma anda ei saa, aga selline mõte hiilis tahestahtmata pähe...

Mahekaupmehest

Tellisin omale järjekordse mahekasti. Eelmine kord olime kahekesi kodus (mina ja alt-neiu), kuid kumbki koputamist ei kuulnud ja sain paki hiljem ukse tagant kätte. Täna olin aga spetsiaalselt allkorrusel köögis, küpsetasin leiba ja lõpetasin eelmise kasti viimast varu - pudelkõrvitsat. Ja mis ma kuulen? Postkasti topitakse lendleheke ning läbi klaasiosa näen kedagi rohelises jopes minema tõttavat. Ruttasin käbe välisukse juurde, vaatasin, et Riverfordi arve ja tegin ukse lahti. Mees, kes oli juba mitu head sammu jõudnud eemale astuda, tuli siis tagasi ja väitis, et ta on siia ennegi toonud ja mitte kunagi ei ole kedagi kodus. 

Mitte kunagi? Pidagem silmas, et ma olen enne tänast kasti veel 2 kasti tellinud. Üks neist oli juunikuus ja siis ma olin küll kodus. Ning teine siis paar nädalat tagasi ja ma ei tea, miks meist kumbki tookord koputust ei kuulnud. Aga imelik ikka küll - ma saan aru, et kiire on, aga kui sa isegi ei koputa, kuidas sa siis tead, et mitte kedagi kodus ei ole?!

Sisu oli aga mõnus... Mahedad kaerahelbed, õunad, või, piim, munad, tomatid ja porgandid. Piim, muideks, on homogeniseerimata ja maitseb väga hea! Ehkki semi-skimmed asemel võtan ma järgmine kord whole'i. Igatahes on parema maitsega kui mahe poepiim.

Raskest nädalavahetusest

Kindlasti mõni nüüd mõtles, et siinkohal tuleb juttu suuremat sorti pralletamisest ja peenikesest pidupidamisest. No vot ei tule. Hoopis suur töötegemine käis. Ja kooliskäimine. Asja tegi raskeks aga minu tööga paratamatult kaasaskäiv nähtus - surm. 

Ühesõnaga, hiljuti suri meil üks vanadaam, kes oli juba mõnda aega elulõpuhoolduses (tähendab, arstide poolt kindlaks tehtud, et enam ei anna midagi teha ja pole mõtet torkida-surkida ja nii siis jääb inimene enamasti voodiravile, kus teda keeratakse ja pööratakse ja toidetakse jne, sest enamasti selles ametlikus surma ootamise faasis ei olda enam võimeline ise midagi tegema). Ning ma pean tunnistama, et ma ei tundnud pea mitte kui midagi. Kui üldse, siis kergendust, sest ta oli juba väga inetus faasis... Selles suhtes siis kergendust, et talle endale oli parem edasi liikuda. See nädalavahetus sain aga sõita sireenidega kiirabiautos (muideks, autos sees istudes ei kostu sireen üldse valjusti), kui üht meie kõige tervemat residenti haiglasse eskortisin. Ning juhtus nii, et haiglas olles reageeris ta mingile ravimile halvasti ja suri. Ning see surm tekitas minus hoopis teistsuguseid tundeid. Ma olin kurb ja häiritud ning nutsin kohe hoolega. Ja mis vahe oli siis sellel surmal tolle eelmise surmaga? Sest viimasel juhul ootas resident kojuminemist. Ta oli üks neist vähestest juhtumitest, kus seisund paranes hooldekodusse tulemisega ning ta pidi kuu-kahe pärast meie juurest lahkuma ja omaette elama minema. Tema puhul oli väga raske aru saada, et ta dementne oli, ehkki kohe, kui me selle ära unustasime, keeras ta meile paraja käki... 

Ühesõnaga, palju raskem on taluda surma siis, kui inimene on enamvähem terve, tal on omad lootused-ootused ning tuleviku suhtes plaanid. Haiglas olles ütles ta midagi väga ebatavalist. Ta oli väga nõudlik inimene ja häid sõnu tal eriti teiste jaoks ei jagunud (ta ei sõimanud kedagi ega polnud ka mingi eriline torssis tüüp, lihtsalt üheksa sealtöötatud kuu jooksul ei kuulnud mina kordagi ta suust midagi tunnustavat) ning kui ta seal erakorralise meditsiini osakonnas voodis lebas, sada inimest ümber, hakkas kohalik medõde minuga juttu rääkima ning küsis, et kas ma olen tema isiklik hooldaja või kas ma töötan seal hooldekodus. Ma siis vastasin, et ma töötan selles hooldekodus ja siis see resident näitas näpuga minu peale ja ütles "She is very good". Ma pean mainime seda, et tema olukord oli selline, kus ta ei suutnud absoluutselt mitte mingeid sõnu moodustada ning siis korraga selged sõnad...

Haiglast tagasi tulles läksin tema tuppa ja tegin voodi ära. Naljakas, surm on nii ootamatu. Kõik asjad, mis ta toas olid, viitasid justkui elu jätkumisele. Töötav külmik, poolik mahlaklaas, raamatud ümber voodi laiali, ülestegemata voodi. Ma veel mõtlesin, et ta koju jõudes kindlasti kommenteerib, et ma ei ole ta voodit korralikult üles teinud.  Ühesõnaga...

Armas oli muidugi see, et teised hooldajad olid hästi toeks, kallistasid ja rääkisid oma kogemustest.

Sellise tõsise sissejuhatuse peale tundub suisa imelik midagi muud kirjutada. Kokkuvõtvalt olen ma viiest järjestikusest päevast meeletult väsinud. Üleväsimus on selline, et mul läks eile õhtul 2 tundi aega, enne kui magama jäin. 

Täna paistab aga päike. Üks asi, mida ma inglise kliima juures armastan on see, et ma lähen 10nda novembri hommikul aeda ja söön ära suure kamalutäie värskeid vaarikaid. Fenomenaalne.

PS. Kohtusin ühe teise osakonna uue juhatajaga ning kuna ma pool päeva ka tema juures töötasin, ütles ta, et ma olen tema arvates hästi hea hooldaja. Mitte, et ma ennast siin häbitult kiita ja reklaamida plaaniks, aga point oli selles, et ta ütles, et ta on ennegi eestlastega töötanud ning et tal on eestlastest hooldajatega väga head kogemused! Nii et aitäh kõigile hooldajatele, kes meie riigi lippu kõrgel hoiavad! :)