Khmm

Just praegu istusin ma lahtise värvituubi otsa, mille tulemusena sain ma kena pleki ahtri ja teki peale, kõhutäie naerda ning mõnusast kogusest (üsna kallist) värvist lahti. :D Võibolla oleks aeg enam mitte voodis padja peal maalida.

Maniakk

Jaa, et ma nüüd täitsa päriselt kirjutasin Juliet Marillierile kolmandat korda. :D Minu meelest on see nii vahva, et selline suure kaliibriga kirjanik leiab aega, et fännidele vastata. Aga eks see ole vist täiskohaga kirjanikuks olemise eelis, et leiab aega igast veidrate asjade jaoks. Või on asi prioriteetides. Igatahes, äge. 

Täna tuleb väike tripp metsa alla. Lähme Evelyga seedri juurde. Nüüd ma ei suuda otsustada, kas panna jalga kummikud või kingad, selga seelik või püksid jne. Oh seda ikaldust. 

Tööl muideks sai eile parajalt nalja, kui see eit, kes mu jalgealust õõnestas, suure draama ja karjumise saatel lihtsalt minema jalutas ja ütles, et tema enam tagasi ei tule ja shallalalaa. Ning muidugi oli tal mulle veel nii mõndagi näkku öelda, niimoodi kõigi residentide ja paari kolleegi ees. Millele mina vastasin vaikusega, kuna selle eelmainitud publikumi ees polnud mul vähimatki tahtmist hakata selles mustas pesus sorima. No vaatame, kui kiiresti ta oma uhkuse alla neelab ja vabandades tööle tagasi roomab. Jah, tore oleks, kui ei roomaks, aga olgem ausad, tööd on ju kõigil vaja ning vihahoos minema jalutamine ei tundu enam eriti hea mõte olevat, kui reaalsus puuga pähe lööb. 

Aga nüüd siis hommikust sööma!

Küsimus lõuendile maalijatele

Tähendab. Kuna ma oma uut maali alustasin lõuendil ning sellega seoses olen kohe portsuga uusi õppinud, olen ka uue küsimuse ees, millele ise kohe vastata ei oska. Minusuguse kogenematu maalija jaoks oli üsna üllatus, et lõuend on ikka täiesti teistsugune kui papp. :D Suured tänud preili Chintis Lundgrenile, kes minu hüsteerilist halamist msnis kuulama on pidanud ning siis nõuga abiks olnud. Lugu selles, et kuigi poelõuend on juba krunditud (mingi möksiga üle tõmmatud, et värvi liiga palju sisse ei imaks. Vähemalt mina sain asjast nii aru), on seda liiga vähe ning tuleks ise kah veel kruntida. Gesso on selle vahva asja nimi, millega seda tehakse. Aga MILLIST gessot osta, selles on küsimus. :P Kas on keegi, kes teab mõnda konkreetset toodet või firmat soovitada?

Igav

Suurem vaikus blogis tähendab alati üht - Suurt Töörügamist. Olin nimelt 4 päeva järjest tööl ning täna nii väsinud, et isegi paar minutit püsti seismist väsitas ära. Nii olengi päev otsa voodis raamatut lugenud (Juliet Marillier'i Cybele's Gift'i). Alguses olin enda peale torssis, et mismoodi ma midagi teha ei jaksa, aga minu taks on tavaliselt 2 päeva, rohkem 12 tunniseid päevi järjest teha ei jaksa... Ning kuna homme jälle tagasi tööle, siis tuleb ju väsinud kehakest veidi poputada. 

Nii ma siis  lugesingi raamatut, nokkisin rohelisi oliive, sõin mee-karamellijäätist, käisin allkorrusel vaatamas, kuidas härra Durande oma uue filmi jaoks lateks-lesbi-piitsutamis-stseeni filmib. Väga vahva oli kusjuures, pärislateks (mitte see läikiv La Senza stiilis lateks) näeb seljas jumala tuus välja! Mingi maani merineitsi kleit oli, seda tuli mingi spreiga läikima hõõruda ja puha. Käia sellega paraku ei saanud, dominatrixit tuli põhimõtteliselt õue suitsetama ja tagasi tuppa talutada. :D Nojah, tegelikult ei saanud ta seda omal jõul selgagi... 

Kõige selle elevuse vahel keetsin veel tatraputru ning kastsin tomateid. Ahjaa, ning hommikusöögiks tegin jälle pannukaid ning arvake ära, mis moosiga ma neid sõin? Oma aiast korjatud peotäiest vaarikatest tegin värske vaarikamoosi. Või Chintise sõnutsi vaarikatambi. :D

Nii et ei midagi erilist... Vaikne argielu.

A kaks minutit jest?

Mhmh? Noh, okei, siis võid mõnuga vaadata härra Durande järgmist 2 minutilist filmikest, mille sünnile on kaasa aidanud kõik meie maja elanikud ja viimaste sõbrad. Mõni katkine varvas ja kõige läbikorrutamisest virtsavett jooksvad kõrvad on end ära tasunud. :)

Üle elasin!

I have lived to tell the tale! 

Ehk siis mingised eriti kenad kõrgemad jõud otsustasid mind eile hoida ja hoopis põetamiskorrusele terveks päevaks saata. :) Ja teadupärast on seal vaikne. Tegemist on küllaga, aga tempo on aeglane ja rahulik... Sellegipoolest sain ma õhtu jooksul 2 korda ninast raskelt veritseda. Koju jõudes oli mul veel migreen ka ja majakaaslased nii nummilt kohe pakkusid teed ja olid mõistvad. Peale peatäit nutmist (sest migreen ajab mind nutma, pluss ilge väsimus ja pidevatest ninaverejooksudest tekkinud pinge vajasid väljaelamist) käisin pesemas ja läksin kah õue istuma oma tassi teega. :) Sõin kaks burksi ning kadusin vaikselt tuppa ära. Ja magamajäämisega polnudki väga muret. Muss ei olnud nii ilgelt vali ja akent kinni hoides oli täitsa magatav. :P Ning täna hommikul õnnestus kohe homme hommikuks perearstile aeg ka saada. Igati postiivne. 

Ning oma sõnu pean ma ka veel sööma. Olles just väitnud, et enne omaette elamist Juliet Marillier'i raamatuid ei osta, tellisin netist Cybele's Secret'i, irw. See on siis jätk Wildwood Dancing'le. Noh, raamatukogus ei ole rohkem tema raamatuid ning ma ju tahtsin lugeda! Pealekauba lubati mulle Wildwood Dancing sünnipäevaks kinkida, et siis ikka kenasti mõlemad osad olemas. :) 

Aga jah, ma siis nüüd hakkan pesumasinasse asju otsima. Hommikul juba küürisin klooriga oranziks tõmbunud dushikardinat (nüüd on valge!)... Ah, domestic bliss...

Väsinud

Olen kolmandat päeva tööl ning mul pole aimugi, kuidas ma järgmised 12 tundi üle elan. Mul on kuumusest pidevalt ninaverejooksud, öösiti kuumuse ja pidutsevate majakaaslaste/türklaste/suvaliste naabrite lärmamise tõttu magada ei saa. Ning täna õhtul teevad majakaaslased jälle grillika. Millal ma puhata saan?

'Ema sündroom'

Olen ennegi täheldanud, et mulle hõõrutakse nina alla seda, et mul lapsi (veel) ei ole. Seda, et kärudega emmed siin Londonis ülbed ja ebameeldivad on, olen ma ka enne maininud. Aga täna tahaks ma ühe asja selgeks teha.

Ma ei ole imbetsill lihtsalt sellepärast, et mul ei ole last!

Täna oli mul juhus istuda samas söögilauas ühe poolatariga, kes kohe pärast minu lastetuks tunnistamist vaatas mulle haletsevalt otsa ja mainis, et you don't understand... 

??

Jaa, muidugi ei mõista ma ematundeid jms, sest ma tõepoolest ei ole (veel) ema, aga siin Londonis on lastetusel nii halb maik juures. Tikker pole mulle näiteks kunagi ülevalt alla vaadanud ainult sellepärast, et tal on põnn ja mul mitte. Umbes, et kui sul lapsi ei ole, siis pead sa tööl tegema kõiki neid vahetusi, mida teised teha ei taha ning kobiseda pole sul õigust, kuna sul ei ole last. Koolis grupitööd tehes pead kõige rohkem tegema, sest sul ei ole last. Juhuslikult kellegagi juttu puhudes kantakse sind kohe maha, sest sa ei oska mähkmetest rääkida.  Umbes, et järelikult ei ole mul absoluutselt mitte midagi muud teha, kui kodus passida ning näppu imeda. Mina kui isiksus ei eksisteeri. Sa kas oled ema või mittekeegi.

Jaa, ma täiesti usun, et lapse kõrvalt on palju raskem igasuguseid asju teha. Ma saan aru, et osasid tundeid ja instinkte saan ma tundma siis, kui endal keegi kõhus kasvab. Aga ma rõhutan, et ma ei ole sellepärast laisk loll imbetsill, et ma veel sealmaal ei ole, ning palun mind mitte niimoodi ka kohelda.

Tänan tähelepanu eest. 

'tia nüüd, kust alustada...

Tähendab, tere siis. Üsna mitu  aega on viimasest postitusest möödas. Vahepeal olen teinud nii mõndagi ja mitte midagi. Või noh, tegelikult ju ei olegi nii kaua möödas, aga kuna ma vahepeal nii hirmsasti blogisin, siis tundub kohe, et terve igavik on möödas. :P

Igatahes. Tööd olen hoolega teinud. Kohe nii hoolega, et selg valutab siiani ehk siis teise vaba päeva keskpaigani. Noh, oma viga, on siis vaja kangelast mängida kogu aeg või? Töö teeb kibedaks veel see, et olen selle jalgealust õõnestava eidega pidanud mitu päeva järjest töötama. Ja ta jätkab samas vaimus... Ja ta ei ole sedasorti inimene, kellega asjad selgeks rääkida annaks. No ma ei tea, mis sellest kõigest saab. Aga nii palju ma tean, et kui tema tööl on, olen ma 2 tundi pärast vahetuse algust väsinud ja kui teistega töötan, on 12 tunnise vahetuse lõpuski nalja nabani. 

Seesama skisopapi, kelle käest ma küsisin, mis elu mõte on, on sellesama küsimuse järjekordsel esitamisel hoopis midagi muud vastanud. 

Vastus 1: Never try to kill yourself!

Vastus 2: Live until you die!

Vastus 3: We all originate from West Africa, we were all apes!

Ja üks vanadaam, kellele sama küsimuse esitasin, vaatas mulle otsa ja küsis is there one? Viimane vastus küll eriti julgustav ei ole. :P Tähendab, ma niisama küsin, eks, mitte, et ma nüüd päriselt elu mõtet hooldekodust otsin... 

Eile käisin hotellis. Oma vanas hotellis... Oli mingeid pabereid sealt vaja. Naljakas oli. Mainiti muidugi, et ma näen jubehea välja ning kaks korda mainiti ära,  et ma olen kaalus juurde võtnud. :D Noh, läheb ju hästi kokku selle imagoga, et nad arvasid, et ma olen kolm kuud Eestis olnud... Igatahes oli mul hea meel, et ma seal enam ei tööta, kuigi vanu kolleege oli vahva näha. 3 aastat on ju ikkagi 3 aastat koostöötamist.

Ning muidu.... Muidu olen niisama olnud. Kodus peamiselt, kui aus olla. Huviga seda triloogia neljandat raamatut lugenud, millega täna hommikul ka ühele poole sain. Kuigi kurvastus on suur, et nii hea raamat läbi sai. Tahaks jätkata piilumist Sevenwaters'i majapidamisse, nende haldjarohkesse metsa, ebatavalistesse abieludesse, maagilistesse suhetesse, rasketesse ja kohati väga tumedatesse seiklustesse, eneseületamistesse, kõikevõitvasse armastusse ja alati, alati taamal terendavasse lootusesse. Kusjuures see raamat lõppes sedamoodi, et justkui oleks kirjanikul juba viies raamat peas valminud... Et oli nagu paar vihjet, mis justkui viitaksid tulevase raamatu võimalikkusele ning lõpp oli ka veidi lahtine võrreldes eelmiste raamatutega... Peaks talle jälle kirjutama ja küsima. :P

Aga ma ütlen teile, Juliet Marillier'i raamatud on minu tulevase kodu raamaturiiulis aukohal. Praegu ma neid veel ei osta, sest kindlasti on veel kolimisi ees ja ei taha oma maist mammonat suuremaks ja raskemaks ajada. Aga kui teil on tahtmine pääseda seikluste ja lootuse maailma ning seda imekauni inglise keele seltsis, siis Sevenwaters'i saaga läheb niimoodi:

1. raamat 'The daughter or the forest'

2. raamat 'The son of the shadows'

3. raamat 'The child of the prophecy'

4. raamat 'Heir to Sevenwaters'

Ja üks täiesti eraldiseisev raamat, kus palju müstikat, haldjaid, tavalisi inimesi, jms on Wildwood Dancing.

Kui keegi peaks kunagi mingil imelikul põhjusel mulle midagi kinkida tahtma, siis ülaltoodud raamatud oleks hea valik. :P 

Majanaabrid on mul... Noh... Ma nüüd ei tea, kas tegu oli lihtsalt ühe nädalavahetusega või hakkabki nii olema, aga põhimõtteliselt siis nii, et muss üürgab ja aias käib trall hommikuni. Paras nendele türklastele, kes muidu oma aias lärmavad, saavad tunda, mida tähendab, kui keegi majadevahelises väikses aias keset ööd röögib ja magada ei lase. Mind on see mõjutanud peamiselt sellega, et ma ei saa lahtise aknaga magada ning sihukese kuumusega, mida päiksepoolne tuba endaga päeva lõpuks kaasa toob, on see ränk karistus. :P Einoh, ma võiks ju ka minna ja ennast silmituks juua ning veepallisõda mängida kell 3 hommikul, aga... Nagu Chintis täna hommikul lakku täis olemist väga nummisti nimetas 'pseudoõnn', siis parem jätan vahele... Ma ei tea, ma olen uutest majakaaslastest mingi 2-3 aastat vanem, aga tunne on sihuke, nagu oleks terve sajand generatsioonivahet. Mitte, et nad halvad inimesed oleks. Oeh. See on see kooselamine. Ühel päeval, ühel heal päeval on mul korras elamine ja kass ja Sevenwaters'i saaga. :D

Ja täna algab ka trenn, mis nüüd vahepeal tühistatud oli. Ainult kuu aega oli vahet, kuid tunne on justkui pool aastat oleks vahepeal möödunud... Aeg on suhteline, ausõna. No vaatab, kuidas seekord läheb. 

Igatahes, ma nüüd lähen kirjutan proua kirjanikule. :P

Mahekasti kommentaariks

Niinii. Mahkekastiga sain siis järgmised asjad:

450g kirsstomateid, 2 suvikõrvitsat (kusjuures tellimisel oli kirjas, et kogus on 1, mitte 2 tükki pakis), 3 kuivatatud küüslauku, kilo porgandit, kilo värsket kartulit ja pakk murulauku. 0,5 kilo sibulat tellisin ka, aga seda neil mingi vea tõttu tookord kasti ei saanud.

Nii. Kuna mulle nende valmiskastide sisu ei meeldinud, siis ülaltoodu on minu enda kokkupandud valik. 

Tomatid - parimad asjad nagu ever. Lihtsalt fantastiliselt maitsvad, magusad, lõhnavad... Need on oma hinda väärt! Majakaaslanegi kiitis.

Kahest suvikõrvitsast tegin ühe ära eile, ehk siis nädal aega hiljem. Jällegi fantasthea. Teine majakaaslane kiitis.

Küüslauk istub kapis edasi.

Porgandist tegin ka siis eile 4 tükki ära. Ei olnud eriti head. Vana hooaja omad, ei olnud sellised värsked ja magusad nagu oleks oodanud. Aga samas, kui nad kuskil hoiukohas kuude kaupa seisnud on, on ju ainult normaalne, et nad ei ole samasugused kui värsked, eks. Samas toidule andis ikkagi hea maitse. 

Värske kartul - nagu päris! Imehead! Majakaaslane kiitis. 

Murulauk - sellest läks veerand pakki kaduma, kuna ma ei jõudnud seda ära süüa. 

Kokkuvõte. Toidu kvaliteet on hea, maitse võrratu. Mina aga iga nädal tellida ei saa. Seda sel lihtsal põhjusel, et esiteks olen ma tihtipeale neljapäeviti hoopistükkis tööl ning teiseks ei jaksa ma isegi nii väikest kasti nädala jooksul ära tarbida. Igatahes, Inglismaa eestlased, Riverford on mahetoidufirma, mida mina isiklikult soovitan. Ma olen kindel, et Tikker kiidab ka. :P

Muidu laupäevane kudumisring oli vahva nagu alati. Ja see uus majanaaber Liz on ilgelt äge tshikk. :P Eile tshillisime aias, mina maalisin, tema päevitas ja nii see rumal jutt alguse sai... Samas see uus noormees, kes on minu arust selline paras Mr Darcy, on kuidagi ebameeldiv. Kuidagi libe sell tundub olevat, liiga sõbralik ning liiga jutukas... Noh, eks me elame-näeme. 

Valmis!

PS. Kuna pilt siin blogis on suhtväike, siis seletuse mõttes hoiab see liblikneiu käes Iphone'i. :P Noh, juhul kui keegi peaks nüüd mõtlema, et mis pagana valged juhtmed tal kõrvas tilbendavad.

Päeva leid

Haa! 

Tähendab, ma olen juba mõnda aega otsinud muusikat, mis oleks sama positiivne kui India Arie, samamoodi korralik bänd taga ja värki. Et mulle need üks-mees-akustilise-kitarriga laulud eriti ei istu. Ja täna leidsin hoopis positiivse muusika raadio! Praegu olen vaid pool tundi kuulanud, aga on tõepoolest selline tujutõstev ja head tunnet tekitav muusika. Missest, et ma sõnu eriti ei kuula. 

Kel huvi, kaege siia: Positive Music Association

Ilm on vahelduseks ilus! :) Ja mul on triloogia neljas (!) raamat käes, juhhei! Jah, neljas, ei ole kirjaviga. :P Seeria nimi on Sevenwaters Trilogy, aga kokku on seal neli raamatut. Ju see viimane oli siis "tööõnnetus", plaanimata, ihiii. Igatahes selline ilus inglise keel, rikas, kujundlik, mõnus, mmm......

Ja läinud ta ongi

Yuyu siis.

Istun köögis ja praen ta viimaseid toidujäätmeid omale õhtusöögiks.

Kahju on.

Niimoodi see uus ühiskond sünnib

On ju täiesti normaalne, et algkooli aias vahetunni ajal mängitakse Rihannat ja Beyoncet jms. Sest sellised laulusõnad nagu Rihanna "Rude Boy" refräänis esinevad on ju lastele igaste sobilikud. Kes juhtumisi ei tea, siis mõned read näiteks:

Come here rude boy can you get it up

Come here rude boy is you big enough

Take it take it baby baby

Take it take it love me love me

Soovi korral võite ülejäänud laulusõnad ise üles otsida, ma nagu rohkem sellist halba karmat oma blogisse ei taha. :P Karmainkasso saab mind kätte...

Jah, et lapsed ikka kohe varasest lapsepõlvest teaks, et ainult riista ja raha peale tuleb mõelda. Sest need on sellised head püsivad väärtused, mis elu vundamendiks hea materjal. 

Aga kohevarsti siis kudumisringi. :)

PS. Tegelikult peaks ma ise siit sissekandest kohe ära nägema, miks kudumine londonlastele nii ülemõistuse sürr tundub. Kus on siis mehed, litsid riided, õlled ja sigaretid?

Kulinaarne äpu ja hooaja avamine

Tähendab, mul oli plaan kirjutada pikk ja lai seletus sellest, kuidas söögitegemine täna täielikult ebaõnnestus. Tegin suisa igast etapist pilti. Ja nüüd tunnen, et ei taha sellele enam mõelda. Sest palju õli läks raisku ja plaanitud oapallide asemel ootab mind pannil hallikaspruun löga, mida siis riisiga süüa saab. Ja hea seegi, et Lembe minu paanilise kurtmise peale selle päästmise plaani välja käis. Ma ei ole eriline retseptijärgija, ma lihtsalt ei oska. See on teine kord, kui ma näpuga retseptist järge ajan ja välja tuleb kolossaalne katastroof. Esimest korda üritasin kooki teha. Rohkem pole ma üldse midagi retsepti järgi teinud. Ses suhtes, et mina tahan, et koostisosad oleks selgelt ära toodud ka seletuses, mitte ainult koguste nimistus. Tahan teada täpselt, kui suured tükid, kui kaua praadida, millisel kuumusel, kui vahtu täpselt, jne jne jne. Mitte nii, et koostisosi on 10, aga seletuses kasutatakse ära ainult 7. Sorry, kui ma ükskord olen seletuse juures, siis ma enam koostisosi ei vaata, eks. Uhh, ma olin tõsiselt pettunud. Noh, see seksikas okselaadne löga maitseb suhtokeilt iseenesest... Aga edaspidi jään oma liistude juurde - teen süüa sisetunde järgi. 

Aga muidu on hooaeg tõepoolest avatud! :)

Istutasin ka oma 20 õnnetut tomatit aeda ära. No enne oli nii külm, et üldse ei kutsunud neid aeda panema. Ja nagunii olid nad sellised kasvuvärdjad... Igatahes, elame-näeme, kas nad aias nüüd kasvavad. Aga kompostihunnikust oli juba reaalset kasu. Nimelt kaevasin sealt altpoolt sellist märga, pisut haisvat musta mulda välja ja segasin selle kenasti tomatipeenrasse. :)

Sibulaga on aga kehvemad lood. Kasvasid teised kenaste ja kõvaste, kuni eile avastasin, et üks on täiesti ära räsitud. Ja mitte naabrite poolt näpatud, vaid nagu ära näritud ja retsitud... Hiljem sain asjale jälile.

Naabrikassid on toredad küll, aga mitte siis, kui nad sinu sibulaga mängivad... Ehkki, kas kassid ei peaks sibulahaisu peale eemale tõmbuma?

Aga nüüd õhtul pidin ju ometi oma toidutegemisoskuse jälle õigele auastmele tagasi upitama. Emps ajas sihukese pannuka isu peale (sest teda ootasid kodus värsked pannukad ja kui A üldse midagi teha oskab, siis on see hea söök. :D), et võtsin jalad selga ning tõin uue rohelise maani seeliku lehvides hindussiputkast 3 pudelit keefiri. Ning pannukatalgud võisid alata! Tulemus oli nii hea, et viskasin oma talunike turult soetatud mahevaarikamoosi nurka ja ajasin pannukaid ülehelikiirusel niisama näost sisse. Moos rikkus maitse ära. :P Väljamaa eestlased, kes te igatsete kodust maitset - keefiriga tehtud pannukad on täiesti päris! 

Vahelduse mõttes maalisin ka veidi aias, kui päike välja tuli ja tulemusena on turi hell. Täna polnud aga eriti kannatust selle jaoks... Ja pintsleid on mul ka ikka veel vaja. Homme on nagunii kesklinna asja, siis käin kunstipoes ka ära. 

Uued majakaaslased on kah olemas... Yuyu asemele kolib mingi arhitektist inglise noormees ja saksa neiu asemele inglise eit, kes näeb välja nagu mingi kalkar. Tüüpiline inglise lesbi. Mitte, et mul midagi lesbide vastu oleks. Aga mul on koledasti riietuvate inimeste vastu üsna mõndagi. :P Jutt tundus samas täitsa norm olevat ja selline ilus inglise keel on tal ka, mitte mingi cockney... Ihiii. 

Ja kõige viimasena soovin ma pikka meelt kõigile kaaskannatajatele, kes peavad võitlema jalgpalli MM-i sündroomiga...

Kunagi on ikka esimene kord

Juhhei! Just praegu tellisin oma esimene mahetoidukasti! :) Rõõm-rõõm-rõõm! Ikka sealtsamast Riverford'ist, kus Tikkergi omal ajal tellis. Neljapäeval on siis kõhutäit oodata. :))))

Ja täna hommikul käisin jalutamas. Kaesin üle 3 parki, millest 2 olid uut ja võõrast ning üks puhta kodupark, kus palju kordi käidud. Jah, liigutamisisu oli peal, noh. Suhtlagedad pargid olid, rõhk oli avaratel rohelistel väljadel, kus siis ilmselt oksendamiseni pallimänge mängida saab. Lossipargis oli paar vana ägedat tamme, aga see oli ka enamvähem kõik. Suuuuuuuuures väljakpargis oli aga suur ala puuderibaga poolitatud ning seal puuderiba sees oli peidus väike tiik! Tiik näljaste lindudega. Hmm. Nägin imepisikesi halle luigepoegi, kes mul järel ujusid. Kõhe hakkas. Ja kui tahtnud, oleks sealsamas ka kohe õndsaks saanud - keeleoskamatu indialasest vanamehenäss nii siiralt uuris, et kas ma ikka äkki olen free ja mitu korda ma seal pargis ikka käinud olen. Pidin kogu oma tahtejõudu kasutama, et sellisele ahvatlevale pakkumisele vastu panna. Ikkagi kuldse raamiga 'politseiprillid' olid ees ja puha.

Ja idaeurooplased rokivad jälle... Mainisin tööl kellelegi (rumalast peast, raisk, millal ma küll õpin oma suud kinni hoidma ja ebamugavaid vestlusi vältima?), et lähen laupäeval kudumisringi. Reaktsioon oli selline: Isssssssand! Missa sinna lähed? Kle, lase oma mehel ennast välja viia või midagi, tee midagi vahvat. Ja veidi hiljem teema juurde naastes, et tead, seal on ju vanainimesed ja puha. Ma siis naersin ja selgitasin, et ma ikka oma sõbrannadega hängin, mitte suvaliste muttidega... Aga lihtsalt, JÄLLE. No krt. Kuidas see kudumine neile nii ÕUDNE tundub?!? Pealekauba, ütlen ausalt, et mulle meeldibki kudumisringi juures see, et Evely kihlatu vanaema tuleb ka. Mis üritustel tänapäeval erinevad generatsioonid suhelda saavad? Ja et vanaemake olevat juba mitmeid kordi küsinud, et millal jälle saab. :) Nii armas mu meelest. Kutsus meid kõiki külla ja puha. Mis selles siis halba on? 

Noh, ilmselt ei olegi. Ma vist pean leppima tõsiasjaga, et eestlased ei ole tänapäeva inglastega nii sarnased kui ma arvasin nad olevat. Ja et selle asja nimi on kultuurierinevus. Või ma lihtsalt olengi selline imelik friik. :D 

Igatahes, Maarja tuleb varsti külla ning mul vaja tatrapuder hakkama panna!

Põetamiskorrus ja sada aastat

Meie hooldekodus on lisaks dementsetele vanuritele ka niiöelda põetamiskorrus, kus on voodihaiged inimesed keeruliste ravimitega. Olen mõned korrad seal töötanud ja üldises plaanis mulle seal väga ei meeldi, kuna mul on kogu aeg tunne, et nad ootavad surma. Ja nad on kõik hästi vaiksed seal ja nii. Muidugi tööd teha on hea rahulik, muig. 

Aga igatahes, kuna põetamiskorrusel dementseid residente ei ole, siis üldises plaanis tunnevad nad sind ära ja sa jääd neile kähku meelde. Nii nad näiteks tunnevad mind ära, kuigi olen seal vaid paar korda töötanud. Ning eile lubasin ühele papile, et lähen talle täna tere ütlema. Läksingi. Ja ausõna, mul läks seal süda katki.

Ta nimelt kurtis, et ei tal ei ole üldse hea olla, aga aru ei saa ka, mis valesti on. Ma siis rääkisin taga rahulikult ja tegin talle pai. Tal on sellised kohevad valged juuksed. Ja see, kuidas ta paile reageeris, tõi mulle peaaegu pisara silma. See oli nii ilmselge, et ta on paist nii kaua puudust tundnud ja et see talle hirmsasti meeldib ja midagi meenutab. Paremaid aegu ehk. Ega mul kahju ei olnud, mitu minutit paitasin. Ning siis ta ütles mitu korda, et "ma ei tea, mis ma teen" ning minu meelest ütles ta ükskord sinna lõppu veel "ema" ka... Ja mul oli lihtsalt nii kahju, et tal ei ole peret, kes teda tihti külastaks ja seda hellust jagaks, millest ta puudust tunneb. Ta mainis ka, et mitte kedagi ei ole enam... Õudne. Terve elu loome peret ja sõprusringkonda ja võtame loomi ja hängime töökaaslastega. Ja kui vähe mõningatel inimestel sellest alles on. Lubasin siis, et lähen teda pühapäeval jälle korraks vaatama. Tal oli selle üle hea meel. Mis ma muud teha sain?

Ma ei tea, miks mul viimasel ajal kõik see kupatus nii hinge poeb. 

Ja täna sain ma esimest korda nelja kuu jooksul suhelda ühe residendiga, kes siiani ei ole ilmutanud mingeid selge vestluse võimalikkuse märke. Mul oli lihtsalt niiiiiiiii hea meel! Käisin ja naeratasin. Ei tea, kust see muutus tuli, aga kohe soe tunne oli. 

Hmm, väheke rõemsama poole pealt nii palju, et elu mõte on meil nüüd selge. :) Küsisin nimelt skisopapilt, et mis on elu mõte? Ta mõtles veidi ja vastas you should never try to kill yourself. Lihtne! Seesama papi vaatas ükskord mulle siiralt otsa ja tegi mulle selgeks, et tema on siin (hooldekodus) juba sada aastat olnud...

Jah, sellepärast mulle dementsetega meeldibki töötada. Nad räägivad vahel lihtsalt nii ajuvaba juttu, et pole aega nende olukorra üle kurvastada. :)

Kuutu öö

Kuutu ehk siis ilma kuuta.

Siin ka küsimus, mis mind veel voodiski telefoniga blogima paneb. Kuidas nimetatakse seda ööd, mil taevas kuud ei ole ja kõik nii kummaliselt tume tundub? Kirjanik Juliet Marilliet ütles selle kohta oma Sevenwaters'i triloogias "dark of the moon", mis kõlab nii romantiliselt :) Aga kuidas see eesti keeles kõlab?

Väike nälg ei tee paha

Eile õhtul otsustasin, et teen täna juurviljapäeva. Proovi mõttes. Päris paastupäeva ma vist ei suudaks, toit on mulle liiga oluline, aga tundsin, et on vaja. Eile õhtul selgus veel aga, et täna õhtul on mul õhtusöök soojas. Mis sobis mulle hästi - esimese korraga ei taha keha päris ära ka ehmatada, eks. 

Kuidas siis läks?

Arvasin, et hommik on kõige raskem. Ei olnud. Hommik oli täitsa okei, jõin meevett (organismi puhastamise eesmärgil), sõin banaani ja oli ok. Siis käisime Maarjaga peatänaval poode kammimas ja veidikene shoppamas (maani roheline suveseelik, järelelohistamise kott ja uus seljakott - kõik suure alahindlusega), siis oli ka tuju hea ja puha. Ma muidu lähen ilgelt torssi, kui kõht tühi on. Aga peale kella 12 hakkas olemine nigelamaks kiskuma. Aint toidumõtted hiilisid pähe. Banaan ja vesi ei aidanud. Koju jõudes sõin siis lehtsalati-kurgi-tomati-sibula salatit Caesari kastmega (jaa, ma tean, et see oli väike pang, aga ma ei suutnud vastu panna. :P Aga ma jätsin ära juustu, saiakuubikud ja tuunikala!). See tegi olemise paremaks. Täitsa hea oli olla - justkui oleks söönud midagi, irw. Seejärel sõin karbi mustikaid, ühe apelsini, ühe greibi ja hiljem veel banaani. Mingi peale viit hakkas kõhul valus. Mitte valutama, aga lihtsalt nagu magu oli valus. Õhtusööki ei paistnud veel, nii et kannatasin edasi. Kuigi ei olnud sellist hirmsat tunnet nagu võiks arvata... 

Aga kui siis õhtusöök lõpuks laua peal oli, siis juudas, mis elamuse sealt sain! Kuigi päev otsa peaaegu et nälginud (minu söömisharjumusi arvestades), ei kiirustanud üldse. Sõin aeglaselt ja toit oli lihtsalt jumalik. Ma olen palju täheldanud, et muidu ei pane nagu eriti tähele, mida sööd. Vahel on hea, vahel maitsetu, aga elamust kui sellist eriti tihti ei saa. Aga tänane oli lihtsalt hõrk. Tühi kõht on tõepoolest parim kokk. 

Muidu soovitan seda teistelegi - lihtsalt nii palju rohkem tunned kõiki maitseid, erinevaid tekstuure, meelitavaid lõhnu. Ja kui oled piisavalt kaua näljane olnud, ei kiirusta söömisega, mis on ju tänapäeva elustiili juures peamine aja kokkuhoidmise koht. :P

Vanadusest ja hooldekodudest

Viimasel ajal on mul tööl tekkinud selline... pelg vanaks saamise ees. Noh, jah, meil üks residendi tütar ütles kord, et hooldekodud on nagu Jumala ooteruumid... Ja kohati on ka. Linnas sees asuv, kinnine maja, dementsed patsiendid (ja dementsuse tunnus on see, et see vaid halveneb, ravi sellele ei ole), mis tähendab, et oma kodudesse need inimesed enam tagasi ei saa. Tähendab, mind isiklikult eriti ei häiri, kui keegi mind küünistab või lööb või niisama sõimab. Minu jaoks on see lihtsalt mingi ebameeldiv paratamatus ning ma ei võta seda isiklikult. Aga mis selle taga on? Eks ikka see, et inimene ei saa endaga enam hakkama ja sellest tulenev frustreeritus. Mina jalutan päeva lõpus koju, aga nemad ei lähe enam kuhugi.

Ennemini ma mõtlesin, et dementsus on neile omamoodi õnnistuseks, et see hooldekodu reaalsus läheb neist kergemini mööda. (Siinkohal tahaks ära mainida, et meil on kena ja uus maja, eks, ja suurem enamus töötajatest naudib oma tööd ning on muidu toredad inimesed. Et ma ei räägi sellest, et inimesed on halvad, vaid hooldekodus olemise faktist). Aga nüüd ma olen hakanud arvama, et ehk see ei olegi nii.

Dementsusel on erinevaid vorme ja üheks tunnuseks on mälu halvenemine. Enamasti läheb lühiajaline mälu kõigepealt - see, mis juhtus paarkümmend aastat tagasi, on justkui mällu oma templi jõudnud vajutada, aga see, mis hommikusöögiks oli, ei ole kellelgi meeles. Meil on erineva mäluga residente. Ühel on minu isikliku arvamuse kohaselt mälu umbes 5 sekundit. Ühel teisel diagnoositud minut-poolteist. Enamasti saab selle järgi aru, kui kaua ta sinuga vestlust arendada suudab. Ja sellega seoses ongi üks suur negatiivsus. Sa võid minutise mäluga residendile 7 korda päevas öelda, et ta ema on surnud ja iga jumala kord on see tema jaoks sama shokeeriv. Seega on tal konstantne pinge - kus ma olen ja miks ma siin olen? Ja see on kindlasti üks põhjustest, miks nad tihti agressiivseks muutuvad.

Ja nagu dementsusest vähe oleks. Lisanduvad ju tavalised kõrge ea terviseprobleemid. Hiljuti oli meil ühel residendil põietühjendamisega probleeme ning talle pandi haiglas kateeter. Vähe sellest, et teda siis keeruline pesta oli, tema enda enesetunne oli kohutav - ta kaebles kogu aeg valudes. Ja siis mõtledki, et milleks seda kõike vaja on?

Üks teine resident on minu sealoldud nelja kuu vältel nii silmatorkavalt mandunud, et õudne hakkab. Kui ma sinna läksin, oli ta võimeline ise sööma, abiga püsti tõusma, suhtlema, jne. Praeguse seisuga ei tee ta enamuse ajast silmi lahti, teda on keeruline sööta, ning ühest kohast teise saab teda liigutada vaid tõstukiga (misse hoist eestikeeles on?). Ta on nagu poolsurnud. Ja see paneb jälle mõtlema, milleks see kõik?

Kas me ikka oleme nii palju paremad oma pika elueaga, kui meie esivanemad? Umbes nagu parem pikk piinlemine kui lühike lustimine. Ma ei tea. Lihtsalt vahetevahel on kahju. Nendel kõikidel on ju oma elud seljataga (sest hooldekodus elades ei ela sa enam ju oma elu, sul on teised reeglid, kellegi teise tehtud toit, tuba võõraste asjadega, jne), aga minu arust peaks igal inimesel olema võimalik kuni viimse hingetõmbeni e  l  a d a. Elada sõna otseses mõttes, mitte vegeteerida, surma oodata. 

Ma arvan, et mingil hetkel meeldiks mulle erasektoris töötada. Erakliendiga tema enda kodus. Siis tunned, et sa abistad teda tema tegevuste juures, lased tal lõpuni olla oma keskkonnas, mitte ei kisu teda turvalisusest välja kellegi teise reeglite järgi elama.

Jah, enamasti on asi muidugi rahas. Erahooldajaid palgata on lihtsalt liiga kallis. Pluss hankida veel kõik seadmed, mida võib vaja minna (tõstuk, spetsiaalne üles-alla liikuva istega vann või lihtsalt ruumikas dushiruum, kõrgete äärtega voodi jms). Arusaadav, miks inimesed hooldekodudes lõpetavad.

Aga on ka neid, kellel ei ole pere või lähisugulasi, kes nende eest otsustaks. Seesama kateetriga resident tahaks üle kõige lihtsalt oma koju saada (iseasi, kas see enam alles on), aga kuna ta on linnavalitsuse eestkoste all, siis maksab nende sõna. Pere tal ei ole ja diagnoositud dementsus ei aita kaasa, eks, linnavalitsuse jaoks on tema arvamus ebaoluline ja liiga kulukas. Sellesama residendi partner, kellega nad tema enda sõnutsi pea pool sajandit koos elasid, on nüüd teises hooldekodus...

Mulle tõesti meeldib mu töö, nii veider, kui see ka ei ole. Lihtsalt vahetevahel on kurb ja kahju.