Vanadusest ja hooldekodudest

Viimasel ajal on mul tööl tekkinud selline... pelg vanaks saamise ees. Noh, jah, meil üks residendi tütar ütles kord, et hooldekodud on nagu Jumala ooteruumid... Ja kohati on ka. Linnas sees asuv, kinnine maja, dementsed patsiendid (ja dementsuse tunnus on see, et see vaid halveneb, ravi sellele ei ole), mis tähendab, et oma kodudesse need inimesed enam tagasi ei saa. Tähendab, mind isiklikult eriti ei häiri, kui keegi mind küünistab või lööb või niisama sõimab. Minu jaoks on see lihtsalt mingi ebameeldiv paratamatus ning ma ei võta seda isiklikult. Aga mis selle taga on? Eks ikka see, et inimene ei saa endaga enam hakkama ja sellest tulenev frustreeritus. Mina jalutan päeva lõpus koju, aga nemad ei lähe enam kuhugi.

Ennemini ma mõtlesin, et dementsus on neile omamoodi õnnistuseks, et see hooldekodu reaalsus läheb neist kergemini mööda. (Siinkohal tahaks ära mainida, et meil on kena ja uus maja, eks, ja suurem enamus töötajatest naudib oma tööd ning on muidu toredad inimesed. Et ma ei räägi sellest, et inimesed on halvad, vaid hooldekodus olemise faktist). Aga nüüd ma olen hakanud arvama, et ehk see ei olegi nii.

Dementsusel on erinevaid vorme ja üheks tunnuseks on mälu halvenemine. Enamasti läheb lühiajaline mälu kõigepealt - see, mis juhtus paarkümmend aastat tagasi, on justkui mällu oma templi jõudnud vajutada, aga see, mis hommikusöögiks oli, ei ole kellelgi meeles. Meil on erineva mäluga residente. Ühel on minu isikliku arvamuse kohaselt mälu umbes 5 sekundit. Ühel teisel diagnoositud minut-poolteist. Enamasti saab selle järgi aru, kui kaua ta sinuga vestlust arendada suudab. Ja sellega seoses ongi üks suur negatiivsus. Sa võid minutise mäluga residendile 7 korda päevas öelda, et ta ema on surnud ja iga jumala kord on see tema jaoks sama shokeeriv. Seega on tal konstantne pinge - kus ma olen ja miks ma siin olen? Ja see on kindlasti üks põhjustest, miks nad tihti agressiivseks muutuvad.

Ja nagu dementsusest vähe oleks. Lisanduvad ju tavalised kõrge ea terviseprobleemid. Hiljuti oli meil ühel residendil põietühjendamisega probleeme ning talle pandi haiglas kateeter. Vähe sellest, et teda siis keeruline pesta oli, tema enda enesetunne oli kohutav - ta kaebles kogu aeg valudes. Ja siis mõtledki, et milleks seda kõike vaja on?

Üks teine resident on minu sealoldud nelja kuu vältel nii silmatorkavalt mandunud, et õudne hakkab. Kui ma sinna läksin, oli ta võimeline ise sööma, abiga püsti tõusma, suhtlema, jne. Praeguse seisuga ei tee ta enamuse ajast silmi lahti, teda on keeruline sööta, ning ühest kohast teise saab teda liigutada vaid tõstukiga (misse hoist eestikeeles on?). Ta on nagu poolsurnud. Ja see paneb jälle mõtlema, milleks see kõik?

Kas me ikka oleme nii palju paremad oma pika elueaga, kui meie esivanemad? Umbes nagu parem pikk piinlemine kui lühike lustimine. Ma ei tea. Lihtsalt vahetevahel on kahju. Nendel kõikidel on ju oma elud seljataga (sest hooldekodus elades ei ela sa enam ju oma elu, sul on teised reeglid, kellegi teise tehtud toit, tuba võõraste asjadega, jne), aga minu arust peaks igal inimesel olema võimalik kuni viimse hingetõmbeni e  l  a d a. Elada sõna otseses mõttes, mitte vegeteerida, surma oodata. 

Ma arvan, et mingil hetkel meeldiks mulle erasektoris töötada. Erakliendiga tema enda kodus. Siis tunned, et sa abistad teda tema tegevuste juures, lased tal lõpuni olla oma keskkonnas, mitte ei kisu teda turvalisusest välja kellegi teise reeglite järgi elama.

Jah, enamasti on asi muidugi rahas. Erahooldajaid palgata on lihtsalt liiga kallis. Pluss hankida veel kõik seadmed, mida võib vaja minna (tõstuk, spetsiaalne üles-alla liikuva istega vann või lihtsalt ruumikas dushiruum, kõrgete äärtega voodi jms). Arusaadav, miks inimesed hooldekodudes lõpetavad.

Aga on ka neid, kellel ei ole pere või lähisugulasi, kes nende eest otsustaks. Seesama kateetriga resident tahaks üle kõige lihtsalt oma koju saada (iseasi, kas see enam alles on), aga kuna ta on linnavalitsuse eestkoste all, siis maksab nende sõna. Pere tal ei ole ja diagnoositud dementsus ei aita kaasa, eks, linnavalitsuse jaoks on tema arvamus ebaoluline ja liiga kulukas. Sellesama residendi partner, kellega nad tema enda sõnutsi pea pool sajandit koos elasid, on nüüd teises hooldekodus...

Mulle tõesti meeldib mu töö, nii veider, kui see ka ei ole. Lihtsalt vahetevahel on kurb ja kahju.