Kuutu öö

Kuutu ehk siis ilma kuuta.

Siin ka küsimus, mis mind veel voodiski telefoniga blogima paneb. Kuidas nimetatakse seda ööd, mil taevas kuud ei ole ja kõik nii kummaliselt tume tundub? Kirjanik Juliet Marilliet ütles selle kohta oma Sevenwaters'i triloogias "dark of the moon", mis kõlab nii romantiliselt :) Aga kuidas see eesti keeles kõlab?

Väike nälg ei tee paha

Eile õhtul otsustasin, et teen täna juurviljapäeva. Proovi mõttes. Päris paastupäeva ma vist ei suudaks, toit on mulle liiga oluline, aga tundsin, et on vaja. Eile õhtul selgus veel aga, et täna õhtul on mul õhtusöök soojas. Mis sobis mulle hästi - esimese korraga ei taha keha päris ära ka ehmatada, eks. 

Kuidas siis läks?

Arvasin, et hommik on kõige raskem. Ei olnud. Hommik oli täitsa okei, jõin meevett (organismi puhastamise eesmärgil), sõin banaani ja oli ok. Siis käisime Maarjaga peatänaval poode kammimas ja veidikene shoppamas (maani roheline suveseelik, järelelohistamise kott ja uus seljakott - kõik suure alahindlusega), siis oli ka tuju hea ja puha. Ma muidu lähen ilgelt torssi, kui kõht tühi on. Aga peale kella 12 hakkas olemine nigelamaks kiskuma. Aint toidumõtted hiilisid pähe. Banaan ja vesi ei aidanud. Koju jõudes sõin siis lehtsalati-kurgi-tomati-sibula salatit Caesari kastmega (jaa, ma tean, et see oli väike pang, aga ma ei suutnud vastu panna. :P Aga ma jätsin ära juustu, saiakuubikud ja tuunikala!). See tegi olemise paremaks. Täitsa hea oli olla - justkui oleks söönud midagi, irw. Seejärel sõin karbi mustikaid, ühe apelsini, ühe greibi ja hiljem veel banaani. Mingi peale viit hakkas kõhul valus. Mitte valutama, aga lihtsalt nagu magu oli valus. Õhtusööki ei paistnud veel, nii et kannatasin edasi. Kuigi ei olnud sellist hirmsat tunnet nagu võiks arvata... 

Aga kui siis õhtusöök lõpuks laua peal oli, siis juudas, mis elamuse sealt sain! Kuigi päev otsa peaaegu et nälginud (minu söömisharjumusi arvestades), ei kiirustanud üldse. Sõin aeglaselt ja toit oli lihtsalt jumalik. Ma olen palju täheldanud, et muidu ei pane nagu eriti tähele, mida sööd. Vahel on hea, vahel maitsetu, aga elamust kui sellist eriti tihti ei saa. Aga tänane oli lihtsalt hõrk. Tühi kõht on tõepoolest parim kokk. 

Muidu soovitan seda teistelegi - lihtsalt nii palju rohkem tunned kõiki maitseid, erinevaid tekstuure, meelitavaid lõhnu. Ja kui oled piisavalt kaua näljane olnud, ei kiirusta söömisega, mis on ju tänapäeva elustiili juures peamine aja kokkuhoidmise koht. :P

Vanadusest ja hooldekodudest

Viimasel ajal on mul tööl tekkinud selline... pelg vanaks saamise ees. Noh, jah, meil üks residendi tütar ütles kord, et hooldekodud on nagu Jumala ooteruumid... Ja kohati on ka. Linnas sees asuv, kinnine maja, dementsed patsiendid (ja dementsuse tunnus on see, et see vaid halveneb, ravi sellele ei ole), mis tähendab, et oma kodudesse need inimesed enam tagasi ei saa. Tähendab, mind isiklikult eriti ei häiri, kui keegi mind küünistab või lööb või niisama sõimab. Minu jaoks on see lihtsalt mingi ebameeldiv paratamatus ning ma ei võta seda isiklikult. Aga mis selle taga on? Eks ikka see, et inimene ei saa endaga enam hakkama ja sellest tulenev frustreeritus. Mina jalutan päeva lõpus koju, aga nemad ei lähe enam kuhugi.

Ennemini ma mõtlesin, et dementsus on neile omamoodi õnnistuseks, et see hooldekodu reaalsus läheb neist kergemini mööda. (Siinkohal tahaks ära mainida, et meil on kena ja uus maja, eks, ja suurem enamus töötajatest naudib oma tööd ning on muidu toredad inimesed. Et ma ei räägi sellest, et inimesed on halvad, vaid hooldekodus olemise faktist). Aga nüüd ma olen hakanud arvama, et ehk see ei olegi nii.

Dementsusel on erinevaid vorme ja üheks tunnuseks on mälu halvenemine. Enamasti läheb lühiajaline mälu kõigepealt - see, mis juhtus paarkümmend aastat tagasi, on justkui mällu oma templi jõudnud vajutada, aga see, mis hommikusöögiks oli, ei ole kellelgi meeles. Meil on erineva mäluga residente. Ühel on minu isikliku arvamuse kohaselt mälu umbes 5 sekundit. Ühel teisel diagnoositud minut-poolteist. Enamasti saab selle järgi aru, kui kaua ta sinuga vestlust arendada suudab. Ja sellega seoses ongi üks suur negatiivsus. Sa võid minutise mäluga residendile 7 korda päevas öelda, et ta ema on surnud ja iga jumala kord on see tema jaoks sama shokeeriv. Seega on tal konstantne pinge - kus ma olen ja miks ma siin olen? Ja see on kindlasti üks põhjustest, miks nad tihti agressiivseks muutuvad.

Ja nagu dementsusest vähe oleks. Lisanduvad ju tavalised kõrge ea terviseprobleemid. Hiljuti oli meil ühel residendil põietühjendamisega probleeme ning talle pandi haiglas kateeter. Vähe sellest, et teda siis keeruline pesta oli, tema enda enesetunne oli kohutav - ta kaebles kogu aeg valudes. Ja siis mõtledki, et milleks seda kõike vaja on?

Üks teine resident on minu sealoldud nelja kuu vältel nii silmatorkavalt mandunud, et õudne hakkab. Kui ma sinna läksin, oli ta võimeline ise sööma, abiga püsti tõusma, suhtlema, jne. Praeguse seisuga ei tee ta enamuse ajast silmi lahti, teda on keeruline sööta, ning ühest kohast teise saab teda liigutada vaid tõstukiga (misse hoist eestikeeles on?). Ta on nagu poolsurnud. Ja see paneb jälle mõtlema, milleks see kõik?

Kas me ikka oleme nii palju paremad oma pika elueaga, kui meie esivanemad? Umbes nagu parem pikk piinlemine kui lühike lustimine. Ma ei tea. Lihtsalt vahetevahel on kahju. Nendel kõikidel on ju oma elud seljataga (sest hooldekodus elades ei ela sa enam ju oma elu, sul on teised reeglid, kellegi teise tehtud toit, tuba võõraste asjadega, jne), aga minu arust peaks igal inimesel olema võimalik kuni viimse hingetõmbeni e  l  a d a. Elada sõna otseses mõttes, mitte vegeteerida, surma oodata. 

Ma arvan, et mingil hetkel meeldiks mulle erasektoris töötada. Erakliendiga tema enda kodus. Siis tunned, et sa abistad teda tema tegevuste juures, lased tal lõpuni olla oma keskkonnas, mitte ei kisu teda turvalisusest välja kellegi teise reeglite järgi elama.

Jah, enamasti on asi muidugi rahas. Erahooldajaid palgata on lihtsalt liiga kallis. Pluss hankida veel kõik seadmed, mida võib vaja minna (tõstuk, spetsiaalne üles-alla liikuva istega vann või lihtsalt ruumikas dushiruum, kõrgete äärtega voodi jms). Arusaadav, miks inimesed hooldekodudes lõpetavad.

Aga on ka neid, kellel ei ole pere või lähisugulasi, kes nende eest otsustaks. Seesama kateetriga resident tahaks üle kõige lihtsalt oma koju saada (iseasi, kas see enam alles on), aga kuna ta on linnavalitsuse eestkoste all, siis maksab nende sõna. Pere tal ei ole ja diagnoositud dementsus ei aita kaasa, eks, linnavalitsuse jaoks on tema arvamus ebaoluline ja liiga kulukas. Sellesama residendi partner, kellega nad tema enda sõnutsi pea pool sajandit koos elasid, on nüüd teises hooldekodus...

Mulle tõesti meeldib mu töö, nii veider, kui see ka ei ole. Lihtsalt vahetevahel on kurb ja kahju.

Kunstide maja ehk it's raining men

Mina istun oma voodis ja maalin. 

Ukse taga koridorist kostab vahedega kildude klirinat, oigeid, vandumist ja jubedamat müdinat. Härra Durand (vt üle-eelmist postitust) filmib laest kukkumise stseeni.  :D Minu osa selles on mitte ehmatada, kui ta tooli pealt õhku hüpates vastu minu ust juhuslikult maandub või arvata, et ta tegelikult viga saanud on. Ahjaa, minu öökapp-tool on vaese mehe tõukeplatvormiks, sõna otseses mõttes. :P Ning kui Räpakäi koju jõuab, lähevad päris "kaklema".

Jahjaa, niimoodi see elu siin loominguliste inimeste majapidamises edeneb...

Ving. Ving. Ving.

Tähendab. 

Mul on täitsa p*sk tuju. Ja otsest põhjust nagu ei olegi, vähemalt nii halvaks tujuks küll mitte. Aga näed, on paha ja kõik. 

Kõigepealt üks eit töölt üritab kolleege minu vastu ässitada ja ma ei saa aru miks, sest ma ei ole talle mitte midagi teinud. See rikkus eile tööl tuju ära.

Siis ei olnud koju jõudes midagi "head" kapis süüa. Noh, et mismoodi siis ei ole võlukülmkappi, mis ise süüa teeb? Sõin hommikusöögihelbeid, ei olnud rõõmus.

Yuyu kolib minema. Kahe nädala pärast. Ma teadsin tegelt enne juba, et ta sel suvel läheb - üliõpilaste elu, mis parata. Aga ta otsustas enne väljakolimist kuuks ajaks koju Taisse minna. Ma saaan tast ju aru, ta pole kaua kodus käinud ja tal on suur koduigatsus juba kaua olnud. Ja mina olen isekas. Kellega ma siis nüüd õhtuti süüa teen ja hommikul vara köögis kohtun? Kellele ma pooleliolevaid maale näitan ja Räpakäia kirun? Isekas, täiesti. Tegelikult on mul ilgelt hea meel, et ta sügisest saati siin on olnud, meil on hästi vahvaid aegu olnud. Mul on lihtsalt veidi hirm selle ees, mismoodi ma maja puudustega nüüd hakkama saan. Samas, sain enne, ju saan nüüd ka. Aga enne ei olnud Räpakäia... 

Ja eelneva lõigu jätkuks kohe panekski, et ma olen VÄSINUD haldajale kurtmast, helistamast ja sõnumineerimast, et see või teine või kolmas asi on katki, et keegi ei korista jne. Köök on praegu selline õudukas, et ühtegi vaba pinda ei ole. See on minu jaoks nii piin, noh. Jälle mõtlen, et võibolla ikka peaks kolima, kuigi siin on aed ja mu taimed ja asjad. Mul on sellest lõputust s"tamajast ja teiste järel koristamisest SIIBER. Mitte, et ma seda viimasel ajal teinud oleks, muig. Sellepärast köök ongi nagu lagamaa. 

Dush on katki. Või tähendab, et kinnitusjubin, mis dushiotsikut seina peal hoiab. See, millega saab reguleerida, kui kõrgele sa veejuga tahad. Juba nädal otsa on. Olen kolm korda küsinud, millal haldaja selle ära parandada suvatseb, sest pärast 12 tunnist tööpäeva ma tõesti EI VIITSI dushi all ühe käega seebiga mässata ja teisega dushi suunata, eks. Kogu aeg kuulen vastust, et jajaa, kohevarsti. Noh, olgu. Mõnedel pole üldse dushi, eks, pole vett joomisekski. Aga need, kellel ei ole vett, ei maksa ka nii palju üüri kui mina. Tõenäoliselt ei maksa nad üldse üüri. :D 

Sahtlid on sassis. Ja see on ju ainult minu enda süü. Aga nad võiks ju ometigi ise ennast ära koristada ja korras hoida kah. 

Tööl on vaja mingi ankeet ära täita ning ma ei viitsi. 

Tööl on vaja palgalehega kontorisse minna ja küsida, miks nad mulle riigipüha eest topelt ei maksnud, kuigi teistele maksid. Ja ma ei taha sinna minna, sest sihuke vaidlemine on nõme. Aga loomulikult ma lähen, sest raha on ju vaja.

Ühesõnaga lõputu ving ja hala. Ehkki ma tunnen ennast juba veidikene paremini. :P 

Muideks, kassivõtu hooaeg on. Naabrid muudkui hõiguvad kordamööda oma hääldamatute nimedega kasse, naljakas on. 

Ja vastasmaja türklastel on doomino hooaeg. See on veel naljakam. Näiteks kui kolm erinevas vanuses täiskasvanud meest istuvad laua taga ja elu eest laovad doominot õhtu otsa. Või kui kohe terve perega mängitakse...

Noh, jah, ma siis nüüd kuulan veel enesehaletsuse mõttes Karima Francis't ja ega siis tuleb hakata sahtleid koristama.

Päeva kunstielamus - 2 head alternatiivfilmi

Tähendab, ma pean 15 minuti pärast bussi peale silkama, et eeskujuliku "poolaka" kombel õigeks ajaks tööle jõuda. Noh, "neeger" pole enam kellegi sõimusõna, kohalikud "orjad" on ikka poolakad.

Igatahes, enne seda igapäevast spordisööstu bussi suunas panen teile siia 2 hästi huvitavat alternatiivfilmi prantsuse rezishöörilt (vaevalt, et z'd ja s'd õigesti said), kes on täiesti juhtumisi ka minu majakaaslane. :D Ma olen kogu aeg teadnud, et ta filme teeb ja nii, aga alles hiljuti jõudsin äravaatamiseni. Ja on, mida vaadata, ausõna. Need on lühifilmid, prantsuskeelsed ingliskeelsete subtiitritega. Igatahes päeva kunstielamus!

Justin Justin (30 minutit)

Stir Crazy (10 minutit)

Enjoy!

Käe update

Vasak käsivars on suhtokei. Parem on paistes, kergelt sinine ja tulikuum. Valutab ja kätt liigutada on ka valus. Äge, onju. Ja et ma lähen nüüd tööle paari tunni pärast. Kindlasti on seal keegi, kes mulle kogemata seal virutab... 

Eile õhtul tegid majakaaslased aias grilli. Kuna saksa neiu kolib välja, siis oli see nagu lahkumispidu vms. Ma eriti ei viitsinud nendega hängida, seega olin seal pool tunnikest ja kobisin ära magama. Hommikul korjasin karpe, purke ja pudeleid kokku... Sest ega keset ööd keegi ometigi koristama hakanud...

Tänase päeva heategu

Täna oli siis see päev, kui Evelyga jalad selga võtsime ja käisime ära Celia Hammond'i kassivarjupaigas. Viisime sinna kaks suurt kotitäit nende enda poolt kodulehel küsitud nänni. Käterätte, saunalinu, väikseid tekke ja Evely pistis voodilinu kah sisse, mille üle nad ka rõõmustasid. Hea on anda, kuigi oleks oodanud veidi soojemat vastuvõttu... Telefonis olid küll väga meeldivad, kohale jõudes aga veidi sellised külmad. Aga kas ütles, et samariitlase elu kerge on, irw... 

Muidu tshillisime niisama Camdenis ringi ja sõime maroko ja hiina kiirtoitu. Ja terve hommiku jälle maalisin aias. Homsest algab aga tööike, siis on lull läbi ja maalimiseks vähe aega. :)

Miks ma eile õhtul magama ei jäänud

Tähendab, vaktsineerimised igasuguste asjade vastu on teoreetiliselt head, eks. Ja minu töökohta arvestades vägagi vajalikud. Aga see ei ole üldse äge, kui sa saad kummalegi käevarrele ühe süsti. Miks? Sest neid süste saades on mu käed poolenisti liikumisvõimetud. Valust. Nagu väga räige lihasvalu. Ja kuigi eile päeval oli täiesti normaalne võrreldes eelmiste kordadega, siis õhtul magama minnes oli kööga. Kummagi külje peale ennast keerata ei saanud, liiga valus oli. Nii ma siis vähkresin ja üritasin mingit normaalset asendit leida. Ja täna hommikul käed lihtsalt valutavad. Tõsta on valus, kui lihtsalt süles on või noh, arvuti taga toksides ei ole eriti valus. Miks see nii on? Kas asi on vaktsiinis või medõe oskamatuses?

Küsija suu pihta ei lööda

Ehhei! 

Eile oli üks väga mõnus päev. Ah et miks? Noh, esiteks ei pidanud tööl olema. :P Teiseks ja kolmandaks sai eile mõnusaid asju tehtud. Näiteks kohtusime eile hommikul Maarjaga kell 10.30, kummikud jalas, vihmakeebid kotis, laussajule vaatamata rõõmus ootusärevus silmis, astusime bussi ning sõitsime parki. Jaa, eile sadas terve päeva vahetpidamata korralikku vihma ja meie paterdasime mitu tundi mööda hämaraid ja märgi pargiradasid. Lihtsalt nii hea ja rahulik oli. Ning kui kõht tühjaks läks, lahkusime pargist, käisime türklaste poest läbi, ostsime veidi nänni ning läksime minu juurde süüa tegema. Menüüs oli suvikõrvitsa-porgandi-kartulipüree kodujuustu ja tomati-hapukooresalatiga. Ning siis õhtupoole rääkisin emaga poolteist tundi. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, viimaseid päevavalgustunde ära kasutades visandasin uue maali ning jõudsin veidi isegi värvidega alustada.

Noh, kas polnud tore päev? :)

Siinkohal tahaks teha avaliku tänamise Sinitihase õele, kes oligi nii kena ja nummi, et saatis minu emale postiga paberkoopiad kahe vinge salli kudumismustritest. Mitte, et meie pered omavahel tunneksid. :P Lihtsalt nii nummikas. :P Aitäh! Ja see teadaanne läks ka muidugi eilsesse päeva. 

Eile sadas minu postkasti ka küsimus, kuidas minu maasikataimed elavad. :P Küsija suu pihta ei lööda. Tegin pilti ja näitan ära. 

Kahest hädisest lehekesest on saanud lühikese ajaga korralik marju kandev taim. 

Kui ma emale seda rõõmusõnumit kuulutasin, vastas tema peaaegu et põlastava tooniga, et ähh, maasikas on ju umbrohi... Irw, mulle selline umbrohi meeldib!

Yuyu lehtsalat

Eelmise aasta sünnipäevaks saadud lavendel, lõhnab nagu metsaline.

Tähendab, ma nüüd ei mäleta, kas siia said saialilled või rukkililled... Elame-näeme, I suppose...

Kompostihunnik on mõõtmetelt suurenenud. Jätan muru lõigates (jah, lõigates, mitte niites) taimed sinna ümber vohama, siis ei paista jäätmehunnik välja. :P Aga sinna on läinud meeletud kogused toidujäätmeid ja rohtu ja lehti jms ning see vajub lihtsalt kõik kokku. Yuyu kaevab seda aegajalt, et näha, mis protsessid toimuvad, muig, ja allpool on selline must-must möks. Sügise poole saab nalja, kui me seda mulda kaevame hakkame.

No vot, selline aia apdeit siis. 

Täna paistab päike, aga tänu eilsele pikale sajule on kõik nii märg, et esialgu veel õue ei kipu. Õue maalima siis. Niisama poodi lähen küll varsti. Ostan niisama süüa ja siis kohalikku Tai poodi, kust saab häid kiirnuudleid ja tamarinde tšilli-suhkru segus.

Pühapäev

Ja Tikker ongi läinud. Loodetavasti läks neil lennujaamas kõik ikka hästi. Ma muidugi unustasin täna hommikul ära, et nad ära lendavad ja nii jäi ka viimane kokkusaamine korraldamata. Tõusin üles, sõin kiirelt ja tõmbasin dressid selga, seljakoti selga ning matk talunike turule võis alata. Lihtsalt tuli sihuke isu. Sinna on pikk maa jalgsi minna (Londoni mõistes), aga liigutada oli vaja, mõningaid asju turult kah. No ma ei või. See park, kus turgu peetakse, on üks müstiline koht. Seal on kohati tunne, nagu jalutaks kuskil Eesti metsa jalutusrajal. Kõik need lõhnad ja varjulised teerajad puude all. Õhk! Seal on õhku hingata! Ja inimesed, kes seal pargis liiguvad, on kummikutega koeraomanikud, lastekärudega emmed või tervisesportlased. Mõnus seltskond, ühesõnaga. Tekitas suure tahtmise mõnda väiksemasse linna kolida, kus rohelus rohkem käe ulatuses oleks. Noh, ühel heal päeval kindlasti. :)

... ja valgus sai...

Olen viimasel ajal hoolega "Ameerikat avastanud". 

Näiteks vaevusin ma lõpuks ometi klaviatuurile eestikeelse variandi seadistama (eh, ei kõla eriti kena eesti keelena, aga noh...).

Siis ma sain puhtjuhuslikult vastuse mind ammu vaevanud küsimusele. Loen nimelt Kätlin Hommik-Mrabte "Minu Marokot" ning ta räägib seal, kuidas Marokos talvisel ajal ka lund sajab. Täitsa lõpp, ma ütlen. Külm ju! Olen selle koha pealt täiesti keskmine eurooplane ning usun, et Maroko ja Egiptus jms riigid on igavese päikese ning sooja maad... Aga võta näpust. Ja muidugi, kuskilt ajusoppide hallidest hämarustest justkui nagu meenuks, et olen ennegi kuulnud, et kõrbetes ja muidu palavates kohtades langeb öösiti temperatuur nulli või isegi miinusesse. Ilmselt ei ole see minu teadlikku teadvusesse jäädvustunud just selle tõttu, et see mulle "pähe ei mahu" - kuidas saab temperatuur 24 h jooksul ~40 kraadi kõikuda? Igatahes, see seletab, miks paljud mustanahalised (eeldatavasti siis aafriklased) külmal ajal varbavaheplätude ja õhukeste traditsiooniliste kleitidega siin Londonis ringi lehvivad - nad on külmaga harjunud. :) Samas kui meie, põhjamaalased, kütame maja külmal ajal soojaks ning topime end riidesse kui kubujussid, et aga külm ei oleks. Ja lõpptulemusena kardame külma rohkem, kui mõned aafriklased. Naljakas mu meelest.

Siis olen enda jaoks avastanud tatrapudru. Seesama tervise tagasitoomise raamat, millest veidi aega tagasi kirjutasin, räägib tatrast kui mingist imetoidust. Aga mulle meenuvad lasteaed ja koolisöökla ning tatar kurgust alla ei lähe. Tänu töökohavahetusele pean aga veidi rohkem vaatama, kui palju ma söögi peale kulutan, siis teen aegajalt ikka kapivarudest süüa. Nii jõudsingi tiiruga tatrapakini välja. Esimene kord mõned kuud tagasi jättis sama mulje, mis koolisöökla. Nüüd eelmisel nädalal guugeldasin veidi, lugesin retsepte ning proovisin uuesti. Tegin tomati-hapukooresalatit ning praeviinereid kõrvale. Noh, täitsa tavalise pudru või, sibula ja soolaga tegin, veidi panin röstitud seesami õli sisse. Aga kokkuvõttes sai hea! Järgmine päev tegin jälle. Jälle oli hea. :P Ning ka täna sai tehtud. Ses suhtes, et mulle meeldib, kui tatar mõnusalt hapukooremögina sisse kadunud on, eks, aga vahet pole. Olen ka minu lõpuks ometi tatraga sina peale saanud.

Muudest uudistest nii palju, et kolmapäeval unustasin täiesti süüdimatult ära perearsti aja ning töö-koosoleku. :D Lihtsalt maalisin terve päeva. Einoh, tore oli, ehkki pärast olid veits süümekad küll. 

Ning täna käisin omale uut pintslit otsimas, sest viimase maaliga sai mu lemmikpintsel omadega õhtale. Õiget pintslit seal kunstipoes ei olnud, küll aga ostsin 3 uut tuubi akrüülvärvi (sinise, punase ja musta) ning ideede ammutamiseks krabasin leti pealt kaasa igast lendlehti. Üks kunstnike töid näitav raamatuke on tõeliselt hea!:)

Aga Tikrile siis head kojukolimist! 

Tegelikult...

...on mul juba uneaeg, aga no olgu. 

T2na k2isin pargis sulgpalli m2ngimas. :D Pidin m2ngima Yuyuga, aga tema suutis ilgelt k2hku endale mingid pargis m2ngivad lapsed asenduseks sebida ning nii ma siis m2ngisingi hoopis noormees Senegali ja veidi vanema noormees Inglismaaga. P2rast olin l2bi nagu L2ti raha, ma ytlen... K2si v2rises ja muskel juba praegu valutab. Homme olen ilmselt vasakuk2eline. :D 

Ja siis ma maalisin. Insipiratsiooniks j2lle Eesti folk. Rahvariideid guugeldades ei tule just v2ga palju ilusaid suuri pilte, seega ongi minu enda tehtud pildid laulupeo ringk2igust minu suurimaks infoallikaks. Naljakas. Mitte, et ma suudaks pintsliga neid mustreid j2rele maalida, eks, aga nii tegumoe ja inspiratsiooni m6ttes. 

Oh, jah, pikk n2dalavahetus t88tegemist on ees. Aga oma meeleheaks ostsin ma omale Primarkist 5 uut r2tikut. :P Kaks saunalina ja 3 k2ter2tikut. Noh, vanad hakkavad l2bi minema v6i ei ole enam eriti esinduslikud. Muideks, n2iteks Marks and Spencer'i kodukal on nende r2tikud kohutavalt halva reitinguga - et ajavad karva(?) ja annavad v2rvi ning mida iganes. Aga hinnaklass on umbes 2-3 korda kallim kui Primarkis... No v6ta n2pust, eks. Ning siis olen ma hoolega koristanud. Sorteerisin, kuulasin l2bi igavese hunnikuid vanu CD-sid, t6mbasin neid iTunes'i, viskasin k6lbmatuid minema. Ilge aja v6ttis. Aga nyyd on hea ja korras ning selge ylevaade, mida vaja on.

Ja viimane kysimus on k2rudega emmedele. Mille kuradi p2rast te nii torssis olete, kui k2ruga ringi k2ite? Aus6na, see ei ole minu syy, et vankriga ebamugav liigelda on. Aus6na, mina ei ole teid palunud minna m88da peat2navat kolistama. Aus6na, ma saan aru, et on ebamugav, aga aus6na, ma EI saa aru, miks on vaja n2gusid teha, otsa s6ita, toriseda, mingi hullu attitude'ga olla ning eeldada, et rahvas vajub kahte lehte nagu meri Moosese ees, kui sina tuled. Ja aus6na, EI ole viisakas mulle otsa s6ita, hispaania keeles litsiks s6imata ja siis n2rviliselt mossitades edasi kihutada. Mina ei ole palunud sul seda ebamugavat last endale teha. Eeldate, et k6ik peaks teiega arvestama? 6ige, muidugi peame. Aga teie peate teistega ka.

Kuidas Inglismaal poest elektrit osta saab

T2hendab, kuna ma olen Inglismaal juba nii kaua elanud, siis ma arvan iseenesestm6istetavalt, et ka k6ik teised teavad siinsetest systeemidest sama palju kui mina. :D

Sinitihane, eelk6ige siis sinule. :)

Nii. Inglismaal saab elektrit kahel moel tarbida. Yks neist on tavaline moodus, samamoodi nagu Eestis, et iga teatud aja tagant tuleb sulle arve, palju sa tarbinud oled ning siis sa lihtsalt l2hed maksad selle 2ra. See on kahest moodusest odavam.

Teine moodus on m6eldud peamiselt r2ndavatele immigrantidele ning muidu mittestabiilsetele inimestele. :P Yhes6naga on v6imalik lasta igale soovijale paigaldada siis laadimissysteemiga elektrilugeja. V6i kuidas iganes seda eestikeeles nimetama peaks. See t88tab samal p6him6ttel nagu telefoni k6nekaart. Seal aparaadi sees on plastikust pulk (umbes nagu m2lupulk) ning aparaadi ekraanilt saad kogu aeg n2ha, palju sul raha veel alles on. Kui raha peaks juhtumisi otsa saama, siis pulga v2lja v6ttes ning uuesti sisse tagasi pannes tuleb arvele 5 naela (gaasi puhul 6 naela nt) - emergency, et sa saaksid oma asjatoimetusi lambivalgel j2tkata ning minna arvele raha panema siis, kui mahti on. Samas ei pea see pulk seal lugejas sees olema, et majas elektrit oleks. Seda on vaja selleks, et raha juurde panna. Igatahes. Saab elekter otsa, paned selle emergency peale (ehk siis laenatud viie naela peale), ning l2hed m6nda hindussiputkasse. Sest just hindussiputkad teevad igasuguseid laadimisi. Annad neile pulga, nemad pistavad selle kah kuhugi sisse ning siis v6id rahus koju tagasi tulla, uus laks elektrit pulga peal kotis. :P Noh, mitte nyyd s6na otses m6ttes, aga saate aru kyll. Koju minnes tuleb pulk sisse lykata ning siis l2heb see emergency'st kulutatud summa maha. 

See moodus on hea ja lollikindel, et igast petised ja muidur88vlid ei saa majaomanikele yyratuid arveid j2tta ja ise teadmata kadunuks j22da... 

Mai tea, kas ma seletasin piisavalt selgesti?:P  V6i on kellelgi parandusi teha?

Kes on majas peremees?

Ehk siis kuidas mina tulen t88lt koju ja k6ik majakaaslased tulevad mulle kurtma, et meil ei ole elektrit. Kui ma siis ykshaaval kysin, mida ta olukorra muutmiseks teinud olete, siis k6ige asjalikum vastus oli see, et yks neist saatis haldajale smsi. Kes talle muidugi ei vastanud. Einoh, mis seals ikka. Saatsin R2pak2pa poodi elektrit top up'ima, teistele seletasin pikalt laialt, et ei tasu nii idioot olla, et haldajale ei ytle, kui elektri emergency peale paned (yhele majakaaslasele oli yldse yllatuseks, et Inglismaal saab elektrit nagu telefoni k6neaega laadida ning et on olemas veel see nii8elda varu 5 naela n2ol, et supikeetmine p2ris pooleli ei j22ks, kui kohe pole aega poodi joosta, kui raha kaardi peal otsa l6ppeb). Noh, eks me n2eme, kas see, kes selle eelmine kord ilma kellelegi ytlemata emergency peale pani, nyyd 6ppust v6ttis.

Muidu on vahva. Ma ei m2leta, kas ma kirjutasin, aga et mul siin l2hedal elab yks eesti neiu. :P Nagu mingi 15 mintsa jalutada. Vapsjee. Kusjuures t2itsa minu kodulinnast pealekauba. Nii me siis k2isimegi n2iteks laup2eva 6htul eestlaste kombel j a l u t a m a s. V6tsime Bacardi Breezeri n2pu otsa, noh, nii vanade aegade m2lestuseks, aga hiljem t6desime, et see j2i vist kyll viimaseks korraks. Tundub, et rohi oli omal ajal ikka rohelisem ja Bacardi Breezer maitses m2lestustes kah oluliselt paremini. Ning siis sai kohalikus hiinakas veel keha kinnitatud. Nagu t2itsa vahva, onju. :P Ja t2na 6htul l2hen kah neiuga samasse hiinakasse s88ma. :)

Maitse yle ei vaielda

T2hendab, ma olen nyyd rokkiv vanaema. :P Kuulan Linkin Park'i Hybrid Theory't ja koon. :D Einoh, ennemini vaatasin ma Futuramat, Simpsoneid v6i kuulasin erinevaid audioraamatuid. :P 

Aga Linkin Park meenutab mulle kuskil Vigalas mingil kylapeol Evelylt laenatud pluusiga ringi hyppamist... Saal on poolpime, mingi suvaline kutt puldi taga paneb hetkel poppe rokklugusid, mina istun osa ajast seina 22res maas, sest suure juusteloopimisega t6mbasin selja 2ra... P2rast kargan ikkagi edasi ja selg l2heb kah paika. :D See oli see aeg, kus mulle sedasorti muusika v2ga hingel2hedane oli. Sai parke ja randu m88da siidrit joodud, klassivennalt saadud jublakatega teksasid needitud, ema k2sit88oskusi pidevalt oma eriliste n6udmistega proovile pandud, m2rkmikusse b2ndide nimesid joonistatud... Tahaks tagasi seda tunnet, et peod on tagam6tteta ja vinged. 

Tahaks seista sellel t2navanurgal ja Aleksiga kallistada. V2ljas on juba kylm 6htu, seisame laternas66ris, Aleksi kalli on soe...

V6i siis 6htul rannas luidete vahel istuda, s6brannaga juttu r22kida v6i siis hoopis kiikuda. Naljakas, siis tundus igap2evane rannask2ik, liiv jalge all, p2ikset6us ja -loojang nii loomulik, igap2eva osa... V6i siis imelikel kellaaegadel ujumas k2imine... N2iteks yhel jaanip2eval k2isin riietega ujumas (ja noh, tol ajal k2isin ma maani musta seelikuga kogu aeg :D) , nii et vaene A andis mulle p2rast oma jaki, et ma koju minnes 2ra ei kylmuks, bless her soul... Ja kuidas aaalati sai koju jalgsi kakerdatud, yksk6ik, kas siis pilt oli ees v6i mitte. Ja kuidas kesklinnas olid sellised v2ljakujunenud kangialused, kus siis koduteel p6it tyhjendamas sai k2idud... V6i siis yhel teisel varahommikul peale v2likontserti mingi suvalise seltskonnaga hoopis alasti ujuma mindud... 

Lihtsalt... See oli nagu aeg, kus sai ennast s6pradega koos otsitud. T2iskasvanuna oled rohkem omapead. Noh, v2ikestes kogukondades ehk suhtes pysivad... Igatsen seda tunnet, et s6branna juurde mineku eel oli v2ike ootus2revus, et millest me siis t2na r22gime... V6i see teadmine, et k6ik su mured 2ra kuulatakse ja kindlasti n6u antakse... Selline turvatunne... Kuidas viiruk p6les ja vastavalt toale siis h2mar punane v6i roheline valgus... Nyyd v6ib ju ka rohelise lambipirni osta ning viirukit k2rsatada, aga see ei ole ju seesama... Nyyd on konnasilmad ja tulumaks... 

Hmm, vaata aga vaata, mida k6ike paar lugu Linkin Park'i esile kutsub...

Elav matemaatika

Ehk siis kuidas 1+1+1+1 = 1. 

T2nu kolmele vanale kyynelakile sai vana kole klaas uue kuue ja uue t88 minu kirjapulgatopsina.

Ning minu 6mblustarvete karp sai uue elaniku - nimelt p2rlitega n6elapadja. :) P2rlid olid ammusest ajast olemas, paelajupi ostsin poest ja t2idiseks sai kasutusk6lbmatu padja vatiin.

Ja k6ige l6puks siis p88rdumine tagasi oma juurte juurde. :P Akryyl paksemat sorti paberil. Eestlased inspireerisid. :) T2hendab, yldiselt ma oma maalimisi siia ei riputa, aga see sihuke eestip2rane, et vead antasse ehk andeks.

Ega ikka ei saa rahus olla, muig...

Niisama, asjadest

Vaatasin just Tihase blogist tema kudumisteemalisi sissekandeid. Teie v6ite ka vaadata: SIIT. Ja sealt on kohe n2ha, et k2sit88huvilisi teisigi. :P Mul kohe oli piinlik oma labaseid tekke ja salle siia avalikkusele vaatamiseks riputada. :D Aga kyll ma ka yhel heal p2eval 6pin ja arenen. :)

Muidu on nii, et msni j2tkuvalt ei saa. L2bi ussim*nni 6nnestus see l6ppeks uuesti installida, aga nyyd annab kogu aeg sama veateadet, mille lahendamise seletus google'is minusugusele itipuupeale yle m6istuse k2ib. Nii ma siis olen ilma msnita. Eriti ei tunne puudust, kusjuures.

T88l lahkus siit ilmast yks minu lemmik resident. Ma ei ole otseselt kurb, ma lihtsalt tunnen, et see oli tema jaoks kergendus. Ta kartis surma, ta r22kis mulle mitu korda, et ta ei taha surra. Kui ma kysisin, et mis p6hjustel ta surma nii kardab, vastas ta, et ta tahab oma perega aega veeta, et ta ei ole saanud piisavalt aega oma perega veeta. Ta oli 88, nelja lapse ema, kes teda kordam88da hooldekodus ka vaatamas k2isid. Kummaline. Paljud vanurid tahavad surra ja r22givad seda meile pidevalt, temal oli just vastupidi. Aga ta j2i v2ga v2etiks v2ga lyhikese aja jooksul, vajas j2rjest enam ja enam abi, ei suutnud korralikult ise liikuda ja nii. See oleks talle palju raskem olnud, kui ta oleks voodihaigeks j22nud. Olgugi, et ta kartis minna, see minek oli tegelikult kergem variant. 

Igap2evasemate uudiste juurde naastes l6ikasin ma juuksed 2ra. Kuni 6lgadeni (no mingi 10-15cm maha, minu silmam66du j2rgi). Nyyd enam v2rvitud osa ei ole, ongi ainult oma loomulikud juuksed. :) K6ik kusjuures kiidavad uut l6ikust, et ma pidin nii nunnu v2lja n2gema, hehee. Noh, loomulikult, enne ma kandsin neid ju kogu aeg kinni, sest mulle ei meeldinud see, et nad kahev2rvilised olid. Aga nii siis ongi, et umbes poolteist aastat v6ttis see v2ljakasvatamine aega. Mu juuksed kasvavad suht aeglaselt, vaat. Aga endale meeldib. :) 

Ja siis k2isin vahepeal Marisega teatris "Nunnad hoos" vaatamas. Teater oli sihuke 6udukas, et vaene Maris pidi mul enamv2hem k2tt hoidma, sest esimest korda elus tekkis mul klaustrofoobia ja k6rgusekartus korraga. Mitte IIAL enam ei istu ma mitte yheski teatris teisel r6dul, ka siis, kui need piletid tasuta saadud on. Tykk oli aga super. Nagu nii super, et ma unustasin 2ra, et mul on 22rmiselt halb olla. Ja kokkuv6ttes l2ks halbolemine kah yle.  Sest tykk oli nii vahva. :) 

T2na hommikul sain ma hea k6ne. Telefon heliseb, mina vastan:

Halloo!

Vaikus.

Halloo?

Mis sa teed nalja v6i?!?

Mhh?

Aa no okei, ma helistan sulle siis hiljem tagasi.

Eee, okei...

:D Hiljem tuli muidugi v2lja, et valele numbrile helistas. :P

Aia apdeidist nii palju, et maasikad vohavad, till on yles tulnud, nurmenukk 6itseb veel, lehtsalat kasvab. Ma ei m2leta, kas ma kylvasin saialilli v6i rukkililli teise satsi ajal ( sest esimene sai ikka liiga vara mulda, sealt ei tulnud midagi yles), aga igatahes mingid rohelised taimekesed kasvavad hoolega kyll. :) Kysimus on aga selles, millal tomatid 6ue istutada? Nad tegelikult ei ole veel piisavalt suured (noh, minu ema ytles, et taimed peaks ikke kuskil 20cm kandis olema), aga no kuulge, mai keskpaik juba ju... Aga samas on v2ljas nii kylm, et ma k2in talvejakiga ja nutan kindaid taga... 

Noh, igatahes, ma siis teen neljast vanast asjast kokku yhte uut. Kui valmis saab, panen pildi yles. :)

Mhh

Ma tean, et nii see l2heb ja ikkagi ei suuda ma vahel end tagasi hoida. Alati on nii, et kui ma bloggerisse sisse logides enne teisi postitusi loen, siis ma enam oma juttu kirjutada ei viitsi. Seega ma enamuse ajast, kui midagi 8elda on, login sisse ja kirjutan oma jutu kohe 2ra. Ning alles siis hakkan vaatama, mida teised muljetanud-teinud on. Nii ka t2na. Tulin, t2is otsustavust, bloggerisse ja lahkun, mitte midagi tegemata. Ikaldus, noh. :P

Tegelikult on mul kyssa, et kas keegi on loomade varjupaigast omale m6ne looma v6tnud? Ma tean oma tutvusringkonnas kahte juhtumit. Yks siis Vassilissa, kes v6ttis vanemat sorti suure musta koera, kellega muidu on igati vahva, ainult et ravimite peale kulub jubepalju raha; ning teine Liisu perekond maal peaaegu-metsa-sees, kes v6ttis yhe tillukese koeraniru. Ning aus6na, sellest koerast r6emsamat ning oma pere rohkem armastavamat lojust pole enne olnud. :P

Mitte, et mul oleks reaalset v6imalust omale mingi loom v6tta, eks, aga unistada ju v6ib. Ja kui v6tta, siis v6iks ikka varjupaigast v6tta. Mitu k2rbest yhe hoobiga. Mul hea meel, loomal hea meel, varjupaiga t88tajatel hea meel ja yhiskonnale kasulik kah veel. Varjupaiga lehtedel on muidugi igast toredaid jutte, aga tahaks ikka isiklikumat sorti kommentaari. :P Eks yhel p2eval avaneb ju mulgi selleks v6imalus. 

Viirustest ja tervisest

Eelmise pyhap2eva hommikul 6nnestus mul mingil imemoel omale Trooja hobuse laadne viirus hankida. Nimi ei tule enam meelde, kusjuures, aga v2ga kole oli. Yhtegi programmi avada ei saanud ja mingid veateated ainult vilkusid ekraanil kogu aeg. Siinkohal suur t2nu Erkinile, kes minu muret tykk aega kuulas ja nagu alati, n6u ja j6uga abiks oli: ning Intsule, kelle eriti kannatliku meelega me sellest kuidagi ka jagu saime. Tundub, et k6ik on korras, v2lja arvatud messenger. Ja see ajab mind halliks. :D Nii ma siis installin ja uninstallin seda, aga k6ige pullim on see, et isegi installi l6ppedes ei suuda messengeri kuskilt arvutist yles leida. Erkini abiga ka ei suutnud. Ja installifaili uuesti k2ivitades ytleb, et mul on need proged juba olemas... Oh jah, restart ka ei aidanud. Raske on ikka blond olla. :D Mis seal ikka, proovime siis veel...

T2nase p2eva raamatusoovituseks on Virgo ja Ljudmilla Mihkelsoo "Toome oma tervise tagasi - praktiline teejuht (ise)tervendajale". See raamat on nagu yberhea. Igast ained ja haigused ja keemiavabad raviv6tted. Yhe aine kohta on kirjutatud terve l6ik, kui palju seda mingi asja raviks vaja oleks, mis oleks tavakogusena hea, mis juhtub, kui liiga palju tarbida. K6iksugu haiguste kohta (noh, v2hist juuste v2lja langemiseni) on t2pselt kirjas, mis ained soodustavad paranemist, mis ainete defitsiit kehas v6ib olla... See raamat on imehea ka siis, kui sul ei ole yldse mingeid terviseprobleeme. Seal on lihtsalt nii palju n6u ja praktilisi n2iteid. :) Superhea raamat, soovitan k6igile. Mina sain selle eelmisel suvel Apollost, praegu on hind 202.- tavakliendile ja Apollokundele 189.-. L2hemalt saab uurida siit. See t6esti tasub 2ra. :)