Mina istun oma voodis ja maalin.
Ukse taga koridorist kostab vahedega kildude klirinat, oigeid, vandumist ja jubedamat müdinat. Härra Durand (vt üle-eelmist postitust) filmib laest kukkumise stseeni. :D Minu osa selles on mitte ehmatada, kui ta tooli pealt õhku hüpates vastu minu ust juhuslikult maandub või arvata, et ta tegelikult viga saanud on. Ahjaa, minu öökapp-tool on vaese mehe tõukeplatvormiks, sõna otseses mõttes. :P Ning kui Räpakäi koju jõuab, lähevad päris "kaklema".
Jahjaa, niimoodi see elu siin loominguliste inimeste majapidamises edeneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar