Tähendab.
Mul on täitsa p*sk tuju. Ja otsest põhjust nagu ei olegi, vähemalt nii halvaks tujuks küll mitte. Aga näed, on paha ja kõik.
Kõigepealt üks eit töölt üritab kolleege minu vastu ässitada ja ma ei saa aru miks, sest ma ei ole talle mitte midagi teinud. See rikkus eile tööl tuju ära.
Siis ei olnud koju jõudes midagi "head" kapis süüa. Noh, et mismoodi siis ei ole võlukülmkappi, mis ise süüa teeb? Sõin hommikusöögihelbeid, ei olnud rõõmus.
Yuyu kolib minema. Kahe nädala pärast. Ma teadsin tegelt enne juba, et ta sel suvel läheb - üliõpilaste elu, mis parata. Aga ta otsustas enne väljakolimist kuuks ajaks koju Taisse minna. Ma saaan tast ju aru, ta pole kaua kodus käinud ja tal on suur koduigatsus juba kaua olnud. Ja mina olen isekas. Kellega ma siis nüüd õhtuti süüa teen ja hommikul vara köögis kohtun? Kellele ma pooleliolevaid maale näitan ja Räpakäia kirun? Isekas, täiesti. Tegelikult on mul ilgelt hea meel, et ta sügisest saati siin on olnud, meil on hästi vahvaid aegu olnud. Mul on lihtsalt veidi hirm selle ees, mismoodi ma maja puudustega nüüd hakkama saan. Samas, sain enne, ju saan nüüd ka. Aga enne ei olnud Räpakäia...
Ja eelneva lõigu jätkuks kohe panekski, et ma olen VÄSINUD haldajale kurtmast, helistamast ja sõnumineerimast, et see või teine või kolmas asi on katki, et keegi ei korista jne. Köök on praegu selline õudukas, et ühtegi vaba pinda ei ole. See on minu jaoks nii piin, noh. Jälle mõtlen, et võibolla ikka peaks kolima, kuigi siin on aed ja mu taimed ja asjad. Mul on sellest lõputust s"tamajast ja teiste järel koristamisest SIIBER. Mitte, et ma seda viimasel ajal teinud oleks, muig. Sellepärast köök ongi nagu lagamaa.
Dush on katki. Või tähendab, et kinnitusjubin, mis dushiotsikut seina peal hoiab. See, millega saab reguleerida, kui kõrgele sa veejuga tahad. Juba nädal otsa on. Olen kolm korda küsinud, millal haldaja selle ära parandada suvatseb, sest pärast 12 tunnist tööpäeva ma tõesti EI VIITSI dushi all ühe käega seebiga mässata ja teisega dushi suunata, eks. Kogu aeg kuulen vastust, et jajaa, kohevarsti. Noh, olgu. Mõnedel pole üldse dushi, eks, pole vett joomisekski. Aga need, kellel ei ole vett, ei maksa ka nii palju üüri kui mina. Tõenäoliselt ei maksa nad üldse üüri. :D
Sahtlid on sassis. Ja see on ju ainult minu enda süü. Aga nad võiks ju ometigi ise ennast ära koristada ja korras hoida kah.
Tööl on vaja mingi ankeet ära täita ning ma ei viitsi.
Tööl on vaja palgalehega kontorisse minna ja küsida, miks nad mulle riigipüha eest topelt ei maksnud, kuigi teistele maksid. Ja ma ei taha sinna minna, sest sihuke vaidlemine on nõme. Aga loomulikult ma lähen, sest raha on ju vaja.
Ühesõnaga lõputu ving ja hala. Ehkki ma tunnen ennast juba veidikene paremini. :P
Muideks, kassivõtu hooaeg on. Naabrid muudkui hõiguvad kordamööda oma hääldamatute nimedega kasse, naljakas on.
Ja vastasmaja türklastel on doomino hooaeg. See on veel naljakam. Näiteks kui kolm erinevas vanuses täiskasvanud meest istuvad laua taga ja elu eest laovad doominot õhtu otsa. Või kui kohe terve perega mängitakse...
Noh, jah, ma siis nüüd kuulan veel enesehaletsuse mõttes Karima Francis't ja ega siis tuleb hakata sahtleid koristama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar