Ma tean, et nii see l2heb ja ikkagi ei suuda ma vahel end tagasi hoida. Alati on nii, et kui ma bloggerisse sisse logides enne teisi postitusi loen, siis ma enam oma juttu kirjutada ei viitsi. Seega ma enamuse ajast, kui midagi 8elda on, login sisse ja kirjutan oma jutu kohe 2ra. Ning alles siis hakkan vaatama, mida teised muljetanud-teinud on. Nii ka t2na. Tulin, t2is otsustavust, bloggerisse ja lahkun, mitte midagi tegemata. Ikaldus, noh. :P
Tegelikult on mul kyssa, et kas keegi on loomade varjupaigast omale m6ne looma v6tnud? Ma tean oma tutvusringkonnas kahte juhtumit. Yks siis Vassilissa, kes v6ttis vanemat sorti suure musta koera, kellega muidu on igati vahva, ainult et ravimite peale kulub jubepalju raha; ning teine Liisu perekond maal peaaegu-metsa-sees, kes v6ttis yhe tillukese koeraniru. Ning aus6na, sellest koerast r6emsamat ning oma pere rohkem armastavamat lojust pole enne olnud. :P
Mitte, et mul oleks reaalset v6imalust omale mingi loom v6tta, eks, aga unistada ju v6ib. Ja kui v6tta, siis v6iks ikka varjupaigast v6tta. Mitu k2rbest yhe hoobiga. Mul hea meel, loomal hea meel, varjupaiga t88tajatel hea meel ja yhiskonnale kasulik kah veel. Varjupaiga lehtedel on muidugi igast toredaid jutte, aga tahaks ikka isiklikumat sorti kommentaari. :P Eks yhel p2eval avaneb ju mulgi selleks v6imalus.
6 kommentaari:
Korra võtsin, oma kadunud Musi- koera sarnase vene hagija moodi koonukandja. Sai olla paar päeva, siis ilmus igatsusest murtud omanikupere meie õuele. Jõudsime just ise ka kusagilt kolamast koju. Selgus, et kutsu oli läinud pulma ja sealt sattunud varjupaika jne meile. Nutsin hea peatäie (Musi enda pärast olin ka mõned korrad varem juba vesistanud) ja lasime ta minna. Vast aasta- paar hiljem sattus meile rotikas, kes oleks kah muidu varjupaika kärutatud. Sellest koerast lahedamat ma ei tea, edaspidi tunnistasin vaid rottweileri tõugu. Praegugi silkab õuel noor rotu, sest Rommi aastad said eelmisel sügisel lihtsalt otsa.
Hmm nagu ikka on mingi kala, mis ei taha lasta mul kommenteerida:P Tädi mul võttis koera põhimõtteliselt varjupaigast, looma oli enne juba väga palju solgutatud siia-sinna, niiet looma närvid olid täitsa läbi ning alguses oli temaga olnud ikka tükk tegemist.
Meie kiisu on ka varjupaigast. Ma olen sellest oma blogis kunagi pikalt-laialt muljetanud, aga lühidalt oli lugu selline, et vastsündinud Sasu oli jäetud koos ema ja õekesega lihtsalt kasti sees kuskile tänava äärde, kust kogu perekond siis leidjate poolt Kassiabisse toimetati. Õeke sai endale kiirelt uue elukoha, teisena viisime meie ära paarikuise Sasu, ema võttis kuulu järgi üks vabatahtlik endale. Paraku olime vaevu koju jõudnud, kui Sasu hakkas hirmsasti oksendama, oli öö otsa haige ja vaakus lõpuks päris hinge. Järgmine päev oli nädalavahetus, nii et enamus loomakliinikuid ei töötanud ka. Helistasime uuesti Kassiabi töötajale, kellelt olime Sasu saanud, ta tuli ise kohale ja viis kiisu kiirelt tuttava loomaarsti juurde. Seal selgus, et on kassikatk. Tuli välja, et Kassiabi asukad kipuvad seda põdema, kuigi neid kohapeal kontrollitakse ja vaktsineeritakse. Kassipoegade puhul on kassikatku üleelamise võimalus ainult mingi 20% kandis. Õnneks oli meie kiisu selle 20% sees, ehkki ta veetis 2 nädalat (Kassiabi kulu ja kirjadega) loomakliinikus tilgutite all... Praeguseks on ta 2-aastane ja meie täielik pereliige - imearmas kass. Oma otsust ta enda juurde võtta ei ole me kunagi kahetsenud, isegi peale seda jubedat ööd, mil me hinge vaakuva kassipoja juures valvasime, ja sellele järgnenud närvilisi päevi, kuni oli selge, et ta terveks saab...
Minu ämm ja äi võtsid ka hiljuti varjupaigast uue asuka oma kirjusse loomaperre. Mina olen teda seni ainult fotodelt näinud - imearmas koerake nimega Foks. Ta oli auto alla jäänud ja jõudis varjupaika, üks jalgadest vaevu küljes lipendamas. Talle tehti operatsioon, aga kodu talle ei leitud - ilmselt ei tahtnud keegi kolmel jalal limpavat koera... Lõpuks oli päevakorras tema magamapanek. Minu meheemal, kes aeg-ajalt ikka varjupaika külastab ja sinna head-paremat viib, hakkas temast hirmus kahju ja nii sündiski otsus ta endale võtta. Nagu ma aru saan, ei ole keegi perest seda kahetsenud. Foks on ülirõõmus ja tänulik, just nagu mõistaks, millisest saatusest ta päästeti. Veel imelisem on see, et tema jalg on hakanud paranema, nii et ta juba toetub sellele ja tormab ringi ja mängib nagu kutsikas... :)
Ka meie peres on koer, kes muidu oleks ilmselt kas varjupaika satunud või kuskil lihtsalt otsa saanud. ilmus teine lihtsalt mmetsast tutaavate õuele. Algul kartis pikka aega kui kellegi midagi käes oli, olgu siis tegu puuhaluga või luuavarrega. Kui kogu perega autosse istusime, siis sattus paanikasse. Hiljem sai aru, et ega temaga enam midagi halba ei juhtu. Parima iseloomuga koer, kes meil kunagi olnud on. Lubab isegi väikestel lastel enda peal magada. kui majas on väikesi loomi, siis hakkab ise nendele hoidjaks, Kõndis kanapoegada järel ja kasis väikesi põrsaid. Nüüd on ta juba väga vana ja mineku äärel, kuid ikka sada protsenti pere liige.
Hmm. Tundub, et mingit musta stsenaariumi ei olegi. Ses suhtes, et tundub, et loomad saavadki aru, millest nad p22senud on. V6ibolla on minu ema mulle maalinud kassidest sellise pildi, et neil jumalast savi, kes neile syya annab, et kass hoiab kodu, mitte peremeest... Koerad, jah, usun, et kohanevad kergemini. V2ga hea on kinnitust saada, et ikka l2hebki h2sti.
Postita kommentaar