Olen viimasel ajal hoolega "Ameerikat avastanud".
Näiteks vaevusin ma lõpuks ometi klaviatuurile eestikeelse variandi seadistama (eh, ei kõla eriti kena eesti keelena, aga noh...).
Siis ma sain puhtjuhuslikult vastuse mind ammu vaevanud küsimusele. Loen nimelt Kätlin Hommik-Mrabte "Minu Marokot" ning ta räägib seal, kuidas Marokos talvisel ajal ka lund sajab. Täitsa lõpp, ma ütlen. Külm ju! Olen selle koha pealt täiesti keskmine eurooplane ning usun, et Maroko ja Egiptus jms riigid on igavese päikese ning sooja maad... Aga võta näpust. Ja muidugi, kuskilt ajusoppide hallidest hämarustest justkui nagu meenuks, et olen ennegi kuulnud, et kõrbetes ja muidu palavates kohtades langeb öösiti temperatuur nulli või isegi miinusesse. Ilmselt ei ole see minu teadlikku teadvusesse jäädvustunud just selle tõttu, et see mulle "pähe ei mahu" - kuidas saab temperatuur 24 h jooksul ~40 kraadi kõikuda? Igatahes, see seletab, miks paljud mustanahalised (eeldatavasti siis aafriklased) külmal ajal varbavaheplätude ja õhukeste traditsiooniliste kleitidega siin Londonis ringi lehvivad - nad on külmaga harjunud. :) Samas kui meie, põhjamaalased, kütame maja külmal ajal soojaks ning topime end riidesse kui kubujussid, et aga külm ei oleks. Ja lõpptulemusena kardame külma rohkem, kui mõned aafriklased. Naljakas mu meelest.
Siis olen enda jaoks avastanud tatrapudru. Seesama tervise tagasitoomise raamat, millest veidi aega tagasi kirjutasin, räägib tatrast kui mingist imetoidust. Aga mulle meenuvad lasteaed ja koolisöökla ning tatar kurgust alla ei lähe. Tänu töökohavahetusele pean aga veidi rohkem vaatama, kui palju ma söögi peale kulutan, siis teen aegajalt ikka kapivarudest süüa. Nii jõudsingi tiiruga tatrapakini välja. Esimene kord mõned kuud tagasi jättis sama mulje, mis koolisöökla. Nüüd eelmisel nädalal guugeldasin veidi, lugesin retsepte ning proovisin uuesti. Tegin tomati-hapukooresalatit ning praeviinereid kõrvale. Noh, täitsa tavalise pudru või, sibula ja soolaga tegin, veidi panin röstitud seesami õli sisse. Aga kokkuvõttes sai hea! Järgmine päev tegin jälle. Jälle oli hea. :P Ning ka täna sai tehtud. Ses suhtes, et mulle meeldib, kui tatar mõnusalt hapukooremögina sisse kadunud on, eks, aga vahet pole. Olen ka minu lõpuks ometi tatraga sina peale saanud.
Muudest uudistest nii palju, et kolmapäeval unustasin täiesti süüdimatult ära perearsti aja ning töö-koosoleku. :D Lihtsalt maalisin terve päeva. Einoh, tore oli, ehkki pärast olid veits süümekad küll.
Ning täna käisin omale uut pintslit otsimas, sest viimase maaliga sai mu lemmikpintsel omadega õhtale. Õiget pintslit seal kunstipoes ei olnud, küll aga ostsin 3 uut tuubi akrüülvärvi (sinise, punase ja musta) ning ideede ammutamiseks krabasin leti pealt kaasa igast lendlehti. Üks kunstnike töid näitav raamatuke on tõeliselt hea!:)
Aga Tikrile siis head kojukolimist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar