Igal hommikul hakkab mul akna taga ööbik laulma. Nii 5 ajal ja kui päike tõuseb, paneb oma pillid kotti ja jääb vait. Ja see on lihtsalt jumalik, sest ööbikulaul on midagi fanstastiliselt ilusat.
Jah, siin Londonis, ajab ööbikulaul mind hommikuti üles. Sest ma magan lahtise aknaga. Ja siis ma tean alati, et kell on viie ringis. Ja too ikka hõiskab südamest. :)
Järgmised kaks nädalat on vaheaeg - andsin täna oma jubedad kodutööd ära, vaheajaks otseselt midagi teha ei jäänud, ehkki uued tööd juba paistavad ja üks on juba kättegi antud, aga selle tähtaeg on 28 aprill, nii et esialgu aega on.
Üldises plaanis.... Noh, ma ei ole apsaluutselt mitte midagi sotsiaalset ega selles suhtes märkimisväärset teinud. Töö ja kool ja kodutöölohed on mu aja kõik ära võtnud. See on kusjuures täiesti uskumatu, aga ma ei ole Evelyga vähemalt kuu aega küll kokku saanud, kui mitte kaks. Sest meie graafikud ei klapi üldse. :D Aga järgmisel nädalal on lootust tasa teha.
Tegelikult olen ma elus küll. Ma just lõpetasin oma kodutöö tegemise. Alustasin kella 10 ringis hommikul, lõpetasin kella 10 ringis õhtul. Vahepeal käisin poes, sõin lõunat ja panin pesu õue kuivama. Aga valmis ta sai! Aint leheküljenumbrid on veel vaja peale kleepida kiletaskutele.
Neljapäevaks on veel üks töö teha. Uhh.
Täna nägin ma tüüpi, kelle rastad oli p õ l v i n i. Ausalt, ma ei ole enne nii pikki näinud. Ja siis ma ükspäev istusin metroos sellise punniskõhulise lokkis kaharate juustega papi vastas, kel iga kord haigutades ülemised proteesid alla kukkusid. See oli lihtsalt niiiiiiii naljakas. Ta haigutas päris palju. Vahepeal jäi tukkuma ka.
Kella keeramine ei ole mulle ilmselgelt veel kohale jõudnud, sest kell on 11.30 ja ma ei ole veel magama kobinud... Noh, enivei, hambahari on juba suus. :)
Nagu ei aja marru või, kui juba aasta aega tagasi kolisin Hammersmithist minema, aga oma perearsti siiapoole Londoni otsa ei saa. Ja arsti juurde ka ei saa. Sest mu graafik muutub ju iga nädal ja enamuse nädalapäevi olen ma hommikul tööl ja õhtul koolis/trennis. Ja kui mul juhtub olema esmaspäev vaba, saan ma sellest teada laupäeval, eks, mil kõik kohad on kinni, eks, raisk, eks, ja ma pean juba kolmandat korda oma uue perearsti registreerimisaja ära ütlema, eks. Ja ma ei saa järgmiseks nädalaks regada, sest ma saan graafiku laupäeval. Ja esmaspäeval helistades ei ole neil selleks nädalaks enam midagi. Ja vana perearsti juurde minek võtab 1h 15min ÜKS ots. Pluss ootamine ja tagasisõit. Ja mul on juba kiire selle asjaga, eks.
Tärnid ja rõve sõim, indeed.
Aa, ja siis veel muidugi see, et meil tehakse nii poole kohaga remonti majas, ehk siis värvitakse vannitoalage ja koridori oma kah. Mis tähendab seda, et ehitusmehed jätavad maha ILGE segaduse ja pasakorra, ja mida mitte ükski majaelanik ei puutu sõrmeotsaga kah mitte. A la dushikardinat pole tegelikult ju vajagi, las ta vedeleb seal koridoris põrandal, uputame parem tervet vannituba, las keegi teine koristab. Tolmuimeja on eilsest saati köögistepslis, keegi ei puutu. Julgesin eile Albaania kutile öelda, et võiks enda tagant nõud ära pesta, mille peale ta üsna pahaseks sai ja väitis, et talle meeldib enda järel asju laiali jätta ja millele mina omakorda vastasin, et mulle meeldib puhas köök, ja... Ausõna, ühel päeval tõstan ma kõik need mustad nõud õue ukse taha ja mul on jumalast savi. Ma ei tea, pean koristaja kutsuma või? Kes selle eest maksab...? Aga sihukeses sitamajas küll elada ei taha... Ja teise järelt koristada ka ei taha...
Mis võiks olla veel parem, kui hommikul ärgates tõmmad selga oma punase hommikumantli, kakerdad alla kööki ja avad ukse. Avad ukse aeda, kus on kevadine lõhn ja päiksepaiste ja ühtepidi kammitud rohi. Ja siis istud lävepaku peal nagu kass päikselaigus ja lihtsalt hingad värsekt õhku. Seda õhku, mis tuleb aiast. Ja siis teed veel piparmünditeed ja kuumi juustusaiu ja ikka muudkui istud sääl lävepaku pääl ja sööd ja naudid päikest. Ja pärast tööd õhtul koju jõudes võtad ukse tagant värske piima ja kablutad jällegi kohe tagaaeda ja siis tunned jälle seda l õ h n a. Seda mulla ja lehtede ja rohu lõhna. Ja jood piima ja mõtled, et küll tehakse ikka häid asju siin maailmas. :)
Haa. Täna on apsaluutselt vapustav ilm! Päike sirab, väljas on SOE, õhk on kevadine, juba on igast puud ja põõsad õitsele hakanud (ehkki maisaa nende loogikast aru - lehed peaks ju nagu enne tulema kui õied?) ja peatänaval kakerdasin papukingade, õhukese puuvillase pluusi ja õhukese voodrita suvejakiga ja päikse käes oli palav. Nagu super! Nii kosutav, ausalt.
Hommikul tshillisime niisama Jamaikaga, klatshisime (jepp, sihukesed moorid me olemegi :D), lebotasime voodis päikse käes ja arutasime, mida me teeksime, kui me võidaks lotoga s*tta kanti pappi. Mina ostaks emale punase kahe uksega mersu, irw, sest tsiteerides: mersu on a u t o, kõik teised on m a s i n a d. :D
Igatahes, peale Jamaika lahkumist läksin peatänavale reha otsima. Sest ma juba jupp aega tahan seda aeda siin harida. Mitte kellegi jaoks, vaid lihtsalt, et endal oleks põhjust välja olla ja toimetada, selle asemel, et toas arvutis passida. Pealegi ei teeks sellele aiale väike ilurehatsemine üldse paha. :D Niimoodi ma siis töllasingi, nautisin päiksepaistet ja värviliste ürpidega mosleminaisi (sest mustad ürbid on masendavad ja värvilised ürbid ei tundu mulle üldse ahistamisena) ja ostsin kaubamajast reha ja pisikese labida. Ja panin siis vanad dressipüksid jalga, pluusi selga, kummikud kõige otsa ja suundusin kilekotiposuga aeda. Noh, seda prahti sai ikka kõvasti. :D Palju ilusam on ja tilli külvasin kah ühte aianurka. :)
Selline mõnus puhanud tunne on. Homsest algab jälle kõik muidugi ostast peale, lähen 2h varem tööle, sest nad helistasid töölt, et abi on vaja. Aga et ma saan siis pärast selle aja tagasi.... Normaalne.
Igatahes, mõrtsukaloo juurde siis. Mitmeid kordi olen põrandal istudes mingit ebameeldivat lõhna tundnud, aga kuna ma tavaliselt istun oma prügikasti kõrval, panin ma selle prügi süüks ja vahetasin koti ära ja kuna haisu enam ei tundnud, arvasin, et asi on lahendatud. Täna tuhnisin oma kõige alumises sahtlis tilliseemneid otsides ringi ja tundsin jälle ebameeldivat lõhna. Piisavalt tugevat, et sahtel tühjaks tõsta. Ootasin iga hetk kuskilt asjade vahel mingit hiirelaipa välja kargavat. Sahtel tühi, ikka haiseb. Kui ma siis halba aimates sahtli välimist tagumist seina kiikasin, osutus eelaimdus tõeks. Ma olen lihtsalt ühe vaese hiireniru sahtliga laiaks nigu pannkoogi virutanud. Eriti tore. Õehhh. Üks päev kanavarbad, teine päev laiaks litsutud laibad. Ma koristamisdetailidest ei hakka pikemalt kirjutama. Töö kiire ja korralik.
Aga muidu on äärmiselt mõnus päev olnud. :) Kui nüüd veel õppimistega kah joone peale saaks...
Selline pisikene ainult, ei paneks eriti tähelegi... Nimelt siis. Ärkame hommikul Jamaikaga üles ja enne arvutilaata sõidame tema sõpsi toidukohast läbi ja sööme hommikust. Teadupärast seal putkas otsest hommikusöögi ei serveerita, aga kuna tegelikult oli aeg nagunii lõunane, võtsime siis mina supi ja Jamaika riisi loomalihaga (oxtail - lehmajalg, kui otse patwast tõlkida). Minu supp oli kanasupp, mida ma olen mitmeid kordi söönud. Lükkan mina siis lusika sinna kõrgesse take away topsi (einoh, me istusime laua taga tegelikult, aga kuna me alati võtame kaasa, siis nad panid autmaatselt karpidesse) ja segan põhjas ja võtan siis esimese lusikatäie. See tähendab, et hakkan seda lusikat siis põhjast ülespoole tõstma, kui mulle vaatab vastu kõikide varvastega kanajalg.
Jah, k a n a j a l g.
Ilmselgelt pistsin ma röökima. Mitte küll täiesti kõrist, aga täiesti kuuldavalt. Pärast minutist draamat selle ümber, kui jälk see minu jaoks on ja kuivõrd tavaline see jamaikalaste toidulaual on, sõi Jamaika selle ise ära ja mina võdistasin õlgu ja naersin samal ajal. Sest see on nii sürr, kui sul sellisest oranžikast mitteläbipaistvast supist ilmub varbad ees üks kanajalg. Võehh! :D Ja muidugi oli selle juures veel selline ilge intsident, et kuna Jamaika selle õnnetu kanavarba tulisest supist võttis ja suhu pistis, siis ilmselgelt oli see liiga kuum, et kohe pintslisse pista ja mul õnnestus just sellel hetkel ta poole kiigata, kui ta istus laua taga, suu lahti ja varbad suust väljas. Ökaökaöka. Irw. :D Vähe sellest, et need pagana jamaikalased kalapead söövad... Nojah, roheline vähemalt... Irw.
... kes oma blogiputka selleks korraks jälle kinni pani, sest ega keegi ju nagunii seda ei lugenud ja apsaluutselt kedagi ei huvita enivei, kuidas tal läheb... Ühesõnaga, teda siis tsiteerides: ma olen nii väsinud, et see ei lähe vist kunagi enam üle. Nii et järjekordne sissekanne teemal, et ma olen nii väsinud. Ja kohe lähen tantsutrenni. Tegelikult läheb see väsimus ära küll, umbes teise vaba päeva hommikuks ilmselt. Kui homme just ei selgu, et järgmine kodutöö tuleb neljapäeval esitada. Siis on ikaldus. :D
Uus naabrikutt on mingi Austria musavend, mis muidu on ilgelt äge ja cool, aga mitte siis, kui ta sinu kõrvaltoas elab ja kitarri harjutab või nädalavahetuseti mingi jorsiga tümmi keevitab. Uhh.
Igatahes, RedBull hakkas vist mõjuma. Mul on tunne, et ma ei jäägi enam püstiasendis magama, ajee.
... aga igatahes suur aitäh Sulle, sest see mõjus.
Kodust väljudes ja trenni minema hakates tuli sisse selline energia. Ma ei tea, kustkohast, aga niimoodi seestpoolt tuli. Ja trenni andes ei olnud ka üldse väsinud, selline hea oli olla. Ja ka nüüd, koju jõudes, ei ole veel sada prossa 'kokku vajunud', vaid ikka tiksun veel... Nii et aitäh palve või hea mõtte eest, see aitas. :)
Ma olen nii väsinud, et nutta tahaks. Ja sellele vaatamata tuleb mul kohe praegu tund ette valmistada, sest mul ei ole enne selleks lihtsalt aega olnud, ja siis tunni pärast juba kodust välja astuda.
Esmaspäeval ületasin ennast - tegin süüa, näedsa, lillkapsast keetsin ja teisipäeva võtsin kooli kaasa kah. Aga praegu on mul tund aega ja kõht on tühi. Kapis on pool pikka saia ja värske piim ka tuli, aga ma ei taha seda. Ma tahan sooja midagi. Hiinakat näiteks... Ohk. Nutt ja hala.
Üleüldises plaanis on mul suhtsiiber sellest pidevast näljast. Ei-ei, õnnitlemiseks pole põhjust, tegemist on kõige tavalisema näljaga hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi ajal, pärast pikka tööpäeva ja enne kooli algust, peale kooli lõppu ja enne magamaminemist. Minu rohelisus on täiesti tuulest viidud, sest ma söön pea seitse päeva nädalas take away'sid. Mis muidugi avaldavad vastavat mõju rahakotile, kehakaalule ja prügi hulgale. Ma tean, et on muidugi võimekaid, kes suudavad süüa teha ka siis, kui nad lahkuvad kodust 5.45 hommikul ja jõuavad tagasi 22.00, on vahepeal käinud tööl ja koolis ja misiganes, aga mina paraku nende usinate hulka ei kuulu. Ma olen rampväsinud, mulle piisab täiesti kahest sellisest päevast nädalas, ja paarist hilisest vahetusest tööl (mille puhul ma ärkan mingi 9.30, söön hommikust (kodus, võileiba näiteks, aga võibolla ka eelmise päeva take away ülejääke) ja siis lähen tööle ja jõuan koju jälle ~22.00. Ja kolmapäevane trennipäev, mille puhul jõuan töö ja trenni vahepeal küll kodus käia, aga seegi aeg on ainult asjade võtmiseks ja pisukeseks kosumiseks. Ja kui mul siis lõpuks vaba päev on, tuleb Jamaika külla, kes ei arva midagi mingist imelikust juurviljagemüüsest või eestipärasest kartulist-kastmest ja nii ma siis lebotangi hoopis Jamaikaga voodis (sest ma olen indeed liiga uimane ja väsinud, et midagi asjalikku peale pesupesemise teha) ja tellime pitsat või hiinakat või indiapärast vms, sest mul ei ole kõige vähematki tahtmist seda vähest aega, mil meil aega koos olla on, veeta millegi sellise küpsetamisele, mida tema nagunii ei taha. Ja mina enivei väsinud olen. Ja kuskil vahepeal pean ma veel õppima ka, sest kaks 3 AP-st kodutööd ootavad tegemist ülejärgmiseks nädalaks.
Lisaks kahtlasele toitumisele ja kiirele elurütmile, väsin ma kah jubekergesti viimasel ajal. Kaheksa tunniga ennast öö jooksul igatahes välja ei maga. Isegi vaiksetel päevadel töö juures olen ma väsinud ja kergesti ärrituv ja pidevalt tahaks magada. No nii palju kui võimalust on, ma ju magan ka, eks. Mitte tööl siis, kodus ikka. :P
Ja tööl muidugi paneb juhataja näkku... Nüri järjekindlusega paneb ta mind igal nädalal vähemalt üheks koolipäevaks hilisesse vahetusse ja ta TEAB, et mul on kool, sest me oleme temaga sellest korduvalt vestelnud. Siiani on mul õnnestunud teistega lihtsalt vahetused ära vahetada, aga sel nädalal mitte. Neljapäeval jääb kooli minemata. Jah, selline vaenulik õhkkond juhataja poolt ei tee mu olemist just kergemaks. Aga noh, eks seda oli juba ette arvata nagunii.
Rääkisin msnis just Tikriga ja ilmselt on mul vitamiine vaja. :) Homme pelae tööd siis ehk soetan omale miskit. Ja ma tean, et üldises plaanis läheb see väsimus ja pidev näljatunne millalgi varsti üle.
Nii. Mõtlesin, et teen väikse tutvustuse oma kodus leiduvatest mahetoodetest, et kui keegi kahtleb või ei suuda valikus orienteeruda, et äkki siis minu kommentaarid aitavad. Elades ja ostes oma kaupu küll Londonis, on samas kõikidel firmadel ka välismaale tellimise võimalus. Noh jah, kas see siis enam öko on, on teine asi... Aga idee iseenesest tuli ühelt anonüümselt blogikommenteerijalt, nii et ehk talle siis on ikka meelepärane. :)
Nii-nii. Alustagem sealt, kust ma ise alustasin. Einoh, olgem ausad, kõige alguses ostsin ma Logona shampooni-palsami kuivadele juustele, aga see oli kõige mõttetum rahakulutamine üleüldse... Sõna otseses mõttes viskasin minema, sest nagu paksu tatti määriks pähe ja juuksed ei läinud puhtakski.
Green People 'i Intensive Repair Shampoo. Ehk siis minu esimene öko-toode.
Lõhn - kaheldav, minu jaoks. Selline hapukas tsitruse lõhn, absoluutselt mitte minu maitse. Väidab, et on sertifitseeritud orgaaniline, aga sisaldavaid aineid lugedes ei ole pea pooled orgaaniliselt toodetud. Toime - tugeva keemia vaba, vahutab hästi, kulub imevähe (oktoobris ostetud ja ka veel veebruari alguses on veidi alles - mul on poolpikad õhemapoolsed juuksed ja pesen neid 2-3x nädalas), et hästi kontsentreeritud. Massiline juuste väljalangemine lõppes seda shampooni kasutama hakates. Pakend - väidetavalt ümbertöödeldav. Tootjamaa - ebaselge, pakendil pole kirjas
Ostsin koos palsamiga, mis sai otsa juba poole shampooni pealt. :P
Järgmiseks ostsin Neal's Yard Remedies'i Nurturing Rose Shampookoos sama palsamiga. (No maisaa midagi teha, et see pilt nii väike neil kodulehel on;)) Lõhn - Mahe, magusapoolne, pehme, meenutab tõepoolest roositoodete lõhna. Lõhn kutsub juukseid pesema. :) Selle kaubaketi toodete omapära on, et toodetele on selgelt märgitud, kui mitu protsenti sisaldavatest ainetest orgaanilised on. See shampoon on näiteks 1,8% ainult, samas ikka tugevatest keemiaühenditest vaba. Palsam sama shampooni juurde on 48% näiteks. Mulle meeldib selgus, mitte mingi hägune 'certified organic'. Toime - jätab juuksed pehmeks ja magusalt lõhnama. Pakend - plastikpudel, usutavasti ümbertöödeldav. Tootjamaa - Inglismaa.
Neal's Yard Remedies'i Rosemary and Cedarwood Hair Treatment. Ehk siis maakeeli juukseõli.
Lõhn - mõrkjas puukoore ja õue ja lavendli lõhn. Absoluutselt jumalik. Toime -Määrid juuksed kokku sellega, hoiad vähemalt pool tundi (mina isiklikult määrin tavaliselt õhtul pähe ja magan sellega, sest see ei ole selline rõverasvane, mis padjapüüri ära määriks, ja siis hommikul pesen maha) ja pesed ära. Juuksed on superpehmed ja läikivad. Tsiteerides Murakat, kes selle minu pähemäärimisel ostis: "Mõnusalt sulab kätel ja juuksed on nii pehmed ja siledad :-) " Pakend - klaaspurgike plastkaanega, järelikult ümbertöödeldav. :) Tootjamaa - Inglismaa.
Jätkame sama firma toodetega. :) White Tea Enriching Facial Mask ehk siis puhastav-niisutav näomask tundlikule nahale. 50% orgaaniline. Lõhn - valge tee pole minu maitse isiklikult, aga üldiselt selline magus ja suht okei. Toime - olen ühe korra kasutanud, jättis naha siledaks küll. Pakend - jällegi klaaspurgike, nii et ümbertöödeldav. Tootjamaa - Inglismaa.
Et sarjakaupa on lihtsam asju ära märkida, jätkame samas vaimus. Organic Lip Formula Shea Nut and Rosehip. Ehk siis hügieeniline huulepulk. 99% orgaaniline.
Lõhn - nõrk magusapoolne lõhn, peaaegu olematu. Toime - täitsa okei on, püsib kaua huulte peal, teeb huuled pisut matiks. Tekstuur huultel pole selline libe (nagu näiteks huuleläigetel). Pakend - plastik, nagu nad kõik, pole taga midagi peale äraviskamise teha. Tootjamaa - Inglismaa.
Uhh, ja viimane toode sellelt sarjalt: Frankincense And Mandarin Shower Cream. 80% orgaaniline. Lõhn - jällegi magusapoolne, veidi tsitrust sekka. Toime - naha jätab pehmeks ja nõrgalt magusalt lõhnama. Eriti ei vahuta, kulub palju. Selle eest ei pea ennast pärast kreemitama. :) Pakend - plastikpudel Tootjamaa - Inglismaa
Nagu pildiltki näha, vahetus siis lõpuks ometi see Neal's Yard Santega. :) Tooteks siis 24h näokreem. Väidetavalt kontrollitud naturaalkosmeetika. Toime - kerge kreem, nahka rasvaseks ei jäta. Lõhn - jälle see valge tee, mis mulle ei istu. Selline imelik magusapoolne lõhn. :P Pakend - plastiktuub Tootjamaa - Saksamaa (ostsin selle Pärnust, kusjuures, seal postimaja juures on mingi mahetoodete pood)
Rolldeodorandina funktsioneeriv soolakristall Santelt. Lõhn - lõhnatu põhimõtteliselt, õhkõrn soolalõhn on :D Toime - higistamist ära ei hoia, ja kuna mingi parfüüm ka tekkivaid kehalõhnu ei varja, siis suure sebimise ja raske füüsilise töö korral ei ole tast väga kasu. Igapäevaselt on muidu mõnus, aitab küll. Pealegi seda ei kulu peaaegu üldse! Olen seda kasutanud 4,5 kuud ja veeranditki pole ära kulunud. Pakend - plastik Tootjamaa - Saksamaa
Nii, ja siis on mul veel kaks seepi, millest üks on märapiimast tehtud ja mis lõhnab absoluutselt JUMALIKULT, aga mida ma veel proovinud ei ole. Ja teine, mahe lasteseep, mille ma oleks ostmata jätnud, kui ma oleks pakendi pealt kohe alguses märganud lugeda, et see on Hiinas toodetud.
Ahsoo, ma väga vabandan, tegin praegu Neal's-i poele liiga. Hambapasta ostsin kah sealt ju. :) Et siis - mahehambapasta, Lõhn - veidi soolakas, piparmündine Toime - olen seda paar nädalat kasutanud... Ei vahuta eriti, vaatamata tugevale mündi lõhnale ei ole hambaid pestes mündimaitset ollagi, vaid selline soolakas imelik maitse on. Alguses tundus suisa ebameeldiv, nüüd olen harjunud. Värvus beez, mis kah alguses imelik tundus. Keemiavaba. Pakend - see metalli või pleki või sihukese materjali moodi tuub. Nagu vanasti :P Tootjamaa - Inglismaa.
Nii, ma olen nüüd enamvähem kõik tooted ära katnud. Nõudepesuvahendit ja vetsupuhastusvahendit siia ära tooma ei hakka. :D
... kõiki kalleid inimesi, kes muretsevaid smsse eelmise postituse peale saatma hakkasid. Kriisiolukord on kontrolli all, paanikaks pole põhjust. Tänan tähelepanu eest.
Ma olen nii katki. Nii nii nii katki. Terve mu sisemus on valu täis. Ma ei taha. Palun. Miks? Ei taha ei taha ei taha. Tule mu juurde ja fix everything. Fix fucking everything!!!
Mul on selline kahtlane tunne, et minu l2pakas j2tab siinpoolse maailmaga 6ite varsti hyvasti... K6igepealt kadus meil majas 2ra nett, siis ei saanud enam ipodi arvutiga yhendada ja l6ppeks on igavene ikaldus, et seda yldse sisse lylitada. Ayo, tuleb uus osta...
Aga muidu istun ma kooli raamatukogu arvutis ja teen kodut88d, milleks on mingi v2rdjaliku luuletuse l6pu 2ra arvamine. P2hh. Minu arvates k2ib seal kogu jutt v2ga kaunistatult v2gistamisest. Aga leidsin ka sellise luuletuse, ja vastuse. Kel viitisimist, lugege, kohutavalt hea on, aga pikk ka.
The following poem was among the possessions of an aged lady who died in the geriatric ward of a hospital. There is no information available as to her name, when she died or who she was. It is so appropriate for all nursing personnel, families, volunteers and all who come in contact with the elderly to read. At times we all lose patience with the elderly. This should help us to have more sympathy and understanding of all residents.
"Crabbit Old Woman"
What do you see, what do you see?
What are you thinking, when you look at me?
A crabbit old woman, not very wise,
Uncertain of habit, with far-away eyes,
Who dribbles her food and makes no reply
When you say in a loud voice,
”I do wish you'd try.”
Who seems not to notice the things that you do
And forever is losing a stocking or shoe.
Who, unresisting or not, lets you do as you will;
With bathing and feeding the long day is filled.
Is that what you're thinking,
Is that what you see?
Then open your eyes, nurse,
You're looking at me.
I'll tell who I am as I sit here so still!
As I rise at your bidding, as I eat at your will.
I'm a small child of 10 with a father and mother,
Brothers and sisters, who loved one another.
A young girl of 16 with wings on her feet,
Dreaming that soon a lover she'll meet,
A bride now at 20 - my heart gives a leap,
Remembering the vows that I promised to keep.
At 25 now I have young of my own
Who need me to build a secure happy home;
A woman of 30, my young now grow fast,
Bound to each other with ties that should last;
At 40, my young sons have grown and are gone,
But my man's beside me to see I don't mourn;
At 50 once more babies play round my knee,
Again we know children, my loved one and me.
Dark days are upon me, my husband is dead,
I look at the future, I shudder with dread,
For my young are all rearing young of their own.
And I think of the years and the love that I've known;
I'm an old woman now and nature is cruel.
It’s her jest to make old age look like a fool.
The body is crumbled, grace and vigour depart,
Now there’s a stone where I once had a heart,
But inside this old carcass, a young girl still dwells,
And now and again my battered heart swells,
I remember the joy, I remember the pain,
And I'm loving and living life over again.
I think of the years all too few - gone too fast.
And accept the stark fact that nothing can last.
So open your eyes, nurse, open and see,
Not a crabbit old woman, look closer-
See Me.
By: Phyllis McCormack
A Nurse's reply
"To the 'Crabbit Old Woman"
What do we see, you ask, what do we see?
Yes, we are thinking when looking at thee!
We may seem to be hard when we hurry and fuss,
But there's many of you, and too few of us.
We would like far more time to sit by you and talk,
To bath you and feed you and help you to walk.
To hear of your lives and the things you have done;
Your childhood, your husband, your daughter, your son.
But time is against us, there's too much to do
Patients too many, and nurses too few.
We grieve when we see you so sad and alone,
With nobody near you, no friends of your own.
We feel all your pain, and know of your fear
That nobody cares now your end is so near.
But nurses are people with feelings as well,
And when we're together you'll often hear tell
Of the dearest old Gran in the very end bed,
And the lovely old Dad, and the things that he said,
We speak with compassion and love, and feel sad
When we think of your lives and the joy that you've had.
When the time has arrived for you to depart,
You leave us behind with an ache in our heart.
When you sleep the long sleep, no more worry or care,
... olen ma youtubes Austraalia metsatulekahju videosid vaadanud. Ma hakkasin nutma. Sest isegi minul, teisel kontinendil seda läpakast vaadates, tekib selline jõuetu hirm ja kurbus. Saati siis need inimesed, kes seal kohapeal on. Looduse ees on inimene võimetu. Miks ta siis ässitab neid jõude, millega ta võidelda ei suuda?
Kõige lõpuks vaatasin Zimbabwe kooleraepideemiat kah. Haiglad seisavad tühjana, haiged on mingites suvalistes hüttides ja lihtsalt surevad maha. Haiglapersonal streigib, sest neile ei maksta (üldse, mitte kui üldse) palka. Valitsus Mugabega eesotsas eitab epideemiat, samas salakaameraga filmitud video näitab, kuidas inimesed surevad. Me elame tõepoolest toredas maailmas. Inimene on kõige rohkem kurjust täis kõigist olevustest.
No kurat küll. Ausõna. Pool tundi tagasi, ehk siis mõned minutid peale 10.00 l a u p ä e v a hommikul sain ma järjekordse kõne sellelt inkassofirmalt. Kuna tüüp oli shotlane, ei saanud ma ta aksendist no mitte s*ttagi aru ja panin toru hargile. Seejärel helistasin mingile teisele numbrile tagasi ja käskisin neil p*rse kerida, sest ma juba ütlesin mingile agendile, kes mulle helistas, et ma ei ole selle arve eest vastutav ja et Thames Water on selle asja ära klaarinud ja helistage sinna ja mitte mulle. Urrr! Noh, tegelikkuses ei ole Thames Water midagi veel ära klaarinud ja mind ootab legal action selle arve mittetasumise korral, kui veefirma hästi kähku midagi ära ei korralda, mida ma ei usu... Nii et. Laupäeva hommikul keeratakse tuju kanni. Jah, ma saan aru, et keegi ei sunni mind vihastama ja see on minu valik, eks, aga no kurat küll, see ajab närvi!
Tulen koolist ja nagu viimasel ajal nii mõnelgi teisel õhtul, saabub koju jõudes see kokkuvajumise tunne. Mida teha, kui usud ja ei usu ja tahad uskuda ja ei saa ja... Ei tea, kokkuvõttes ei tea. Et kui tahaks kellegagi rääkida, siis on kiire ja samas ei teagi, kas tahan rääkida... Mul on tunne, et ma olen seesmiselt veidi katki ja ma ei oska seda kuidagi parandada. Ma ei ole päris aus olnud ja ma ei ole oma tunnetele vastavalt käitunud. Olen palju alla surunud erinevate asjade nimel. Ja nüüd ma ei tea, mida teha, mu tunded on hästi sassis. Sest ma luban oma tunnetel välja tulla siis, kui ma olen üksinda, kodus, omaette. Ja siis ma olen kurb. Ja siis ma panen maski jälle ette. Ja seda on näha, et on mask ja... Millal sai minust see inimene, kes enam ei näita välja seda, mis seespool toimub? Selline võlts ja... Täiskasvanud? Nojah, eks ta ole, kui sul puudub, kellega rääkida, siis mingi hetk hakkadki ju sissepoole elama. Sest vahel ei saa sellega rääkida, kellega muidu alati saab rääkida. Ma vihkan neid momente, kui ma tunnen, et ma olen iseennast ära kaotanud, sest ma ei tea, kuidas ennast tagasi saada.
Helistasin just oma linnaosa valitsusse ja tellisin teise taaskasutuskasti. Meile maja peale jääb ühest väheks. :) Kusjuures naljakas on see, et kui mina siia majja kolisin, seisis see kast kogu aeg tühjana ja paar nädalat või isegi rohkem tagasi hakkasin märkama, et kast on täis juba paar päeva peale ära viimist (noh, kes ei tea, siis Londonis korjatakse su taaskasutusse minev nänn ukse tagant ära, viima ei pea kuhugi). Esimese hooga mõtlesin, et kirevase päralt küll, rsk, eks, ja alles siis jõudis mulle kohale, et hei! see tähendab ju seda, et teised inimesed majas on hakanud ka sinna kasti asju panema, mitte ainult mina. Eino tasapisi nad sinna köögis olevasse kasti ikka panid asju, aga niimoodi ei olnud, et nii kui ukse tagant kast ära tühjendati, tõstsime köögis oleva kasti sisu rohelisse kasti, mis sai kohe täis ja jäime jälle tühjendamist ootama. Et... Tore. :) 10 päeva jooksul peaks see uus kast siis kohale jõudma.
Praegu on ka selline pooleldi sunnitud veekokkuhoid. Nimelt on keegi köögi kraani nii hoolega timminud (sest enne ei saanud seda kinni keerata, vesi jäi kogu aeg tilkuma), et nüüd on veesruve nii väike, et gaasiboilerit ei käivita ja nii ei ole meil köögis sooja vett. Saatsin haldajale muidugi sõnumi küll ja ta muidugi lubas ära parandada, aga siiani ei ole midagi toimunud. Ja katsu sa siis külma veega nõusid pesta. :D Uiuiuieitahaüldse. Aga teen hoopis veekeetjaga kuuma vett, kallan mõnda kausikesse, mis pesemist ootab, sama vee ja svammiga pesen kõik muud asjad ära ja hästi-hästi kiiresti loputan kõik asjad jääkülma vee all ära. :) Kaval, onju.
Oma riideid ma üldse enam ära ei viska, kõik lähevad teisele ringile. Londoni mugavuseks on see, et ukse tagant korjatakse kõik ära. Poes asju valides mõjutab minu otsustamist suuresti ka pakend. On nii mõnedki korrad olnud, kus on midagi maistvat ostmata jäänud, sest see plast, mis sa kaasa saad, on niivõrd ebameeldiv. Igatahes. Kilekotte ma ise omale koju ei too ja kui ka tooksin, siis sellisel määral, mis ma ise ära tarbida suudan. Aga praegusel hetkel tulevad kilekotid minu elamisse.... Jamaika kaudu. Sest ta toob mulle take away'sid. Ja paraku on mul selline tunne, et kui ma selle üle talle vinguks, siis tema loogiline samm oleks lihtsalt mulle mitte süüa tuua. Sest see, et mina roheline olen, ei tähenda, et tema samapalju pingutada viitsiks. Jah, nii palju on talle külge jäänud, et kui me pitsat tellime, siis välja minnes paneb ta pitsakarbi taaskasutuskasti. Aga üldises plaanis... Ise olen kodu lähedalt süüa ostes jätnud kilekoti ja plastnõud võtmata. Siis toodan prügiks ainult karbi. Kusjuures kui ma viitsiks mingite oma karpidega mässata, olen ma kindel, et nad paneks asjad mu oma karpi. Noh, võibolla ma jõuan ühel päeval sinnamaale. :) Nii palju take away'sid ma nüüd ka ei osta. Ja minu uus piimasüsteem tähendab ka seda, et klaaspudelid korjatakse ukse tagant ära, nii et jälle plasti vähem. :)
Naturaalse kosmeetika juurde tõi mind aga see meeletu juuste väljalangemine, millest ma mingi aeg tagasi blogis ka hirmsasti halasin. Peale 'pehmemate' shampoonide-palsamite kasutama hakkamist on juuste väljalangemine oluliselt vähenenud. Ahjaa, ja muideks, ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma oma juuksed tumedamaks toonisin ja välja kasvatada tahan. Mul on selle üle jätkuvalt kohutavalt hea meel ja ootan juba pikisilmi, mil päriselt oma juuksed peas on. :) Ja kõigele lisaks ei reosta ma ma loodust juuksevärvidega. :) Kosmeetikast on mul veel looduslik (noh, k u i looduslik ta nüüd on, seda ma ei tea, eks, aga keemiakokteil ka mitte) näokreem, mis iseenesest on päris mõnus, jällegi võttis aega, et lõhnaga harjuda. Sest keemiavabadel toodetel on teistsugune lõhn. Enamikel juhtudel mitte halvem (ehkki on ka neid juhuseid), aga teistsugune kui see, millega sinu haistmismeel harjunud on. On ka roll-deo, soolakristall, mis mulle väga sobib ja hakkasin seda kasutama oktoobri alguses ja siiani pole pooltki ära kulunud (4 kuud siis juba). Dushigeelid ja seebid muidugi. Juukseõli, mida ma absoluutselt jumaldan, 100% orgaaniline seedri- ja lavendliõli baasil Inglismaal valmistatud toode, võite ise arvata, kuidas see lõhnab. Mitte nagu tüüpiline magus juuksemask, mida sa poest ostad, vaid selline p ä r i s lõhn, selline mõrkjas lavendli ja seedripuu ja õue lõhn.
Hetkel plaanin osta loodusliku hambapasta ja vaatan, kuidas see mulle sobib. Tundub, nagu polekski ju tegelikult suurt midagi looduslikku minu riiulil. Aga selle juures on konks. Ma suutsin vastu panna soovile kõik vana minema visata ja lihtsalt kõik uus ja mahe osta, aga mulle endale tundub vale visata minema kõik need tooted, mida ma kokku ostnud olen. Ja nii ma kasutangi neid järjest ära ja aegamööda asendan nad lihtsalt mahedatega. Ehk siis anna aega atra seada. :P
Londonis muidugi jala käia eriti ei saa, sest vahemaad on lubamatult pikad.
Igatahes. Mingit konkreetset moraali minu sissekandel ei ole. Nagu näha, saab inimesi mõjutada ka mitte midagi öeldes (minu majakaaslaste näitel). Mina olen täpselt nii öko, kui minu võimalused ja teadmised seda lubavad. Ja mul on sellest parem tunne. :)
Piia ja Nadja blogist leiab ikka pärle. Üks nendest on see videoklipp, mis tundub kohati apslauutselt õudne ja samas nii naljakas, et olen mitmeid minuteid seda vahtides irvitanud.
