neljapäev, 5. veebruar 2009

Õhtuseid mõtteid

Tulen koolist ja nagu viimasel ajal nii mõnelgi teisel õhtul, saabub koju jõudes see kokkuvajumise tunne. Mida teha, kui usud ja ei usu ja tahad uskuda ja ei saa ja... Ei tea, kokkuvõttes ei tea. Et kui tahaks kellegagi rääkida, siis on kiire ja samas ei teagi, kas tahan rääkida... Mul on tunne, et ma olen seesmiselt veidi katki ja ma ei oska seda kuidagi parandada.
Ma ei ole päris aus olnud ja ma ei ole oma tunnetele vastavalt käitunud. Olen palju alla surunud erinevate asjade nimel. Ja nüüd ma ei tea, mida teha, mu tunded on hästi sassis. Sest ma luban oma tunnetel välja tulla siis, kui ma olen üksinda, kodus, omaette. Ja siis ma olen kurb. Ja siis ma panen maski jälle ette. Ja seda on näha, et on mask ja... Millal sai minust see inimene, kes enam ei näita välja seda, mis seespool toimub? Selline võlts ja... Täiskasvanud? Nojah, eks ta ole, kui sul puudub, kellega rääkida, siis mingi hetk hakkadki ju sissepoole elama. Sest vahel ei saa sellega rääkida, kellega muidu alati saab rääkida.
Ma vihkan neid momente, kui ma tunnen, et ma olen iseennast ära kaotanud, sest ma ei tea, kuidas ennast tagasi saada.

Kommentaare ei ole: