Tänan südamest ja kollektiivi nimel...

... kõiki kalleid inimesi, kes muretsevaid smsse eelmise postituse peale saatma hakkasid. Kriisiolukord on kontrolli all, paanikaks pole põhjust.

Tänan tähelepanu eest.

.

Ma olen nii katki. Nii nii nii katki. Terve mu sisemus on valu täis. Ma ei taha. Palun. Miks? Ei taha ei taha ei taha.
Tule mu juurde ja fix everything. Fix fucking everything!!!

Aga vahel

on minu hommikusöök selline:



Ackee and saltfish with steamed vegetables and two festivals :)

Ikaldus

Mul on selline kahtlane tunne, et minu l2pakas j2tab siinpoolse maailmaga 6ite varsti hyvasti... K6igepealt kadus meil majas 2ra nett, siis ei saanud enam ipodi arvutiga yhendada ja l6ppeks on igavene ikaldus, et seda yldse sisse lylitada. Ayo, tuleb uus osta...

Aga muidu istun ma kooli raamatukogu arvutis ja teen kodut88d, milleks on mingi v2rdjaliku luuletuse l6pu 2ra arvamine. P2hh. Minu arvates k2ib seal kogu jutt v2ga kaunistatult v2gistamisest. Aga leidsin ka sellise luuletuse, ja vastuse. Kel viitisimist, lugege, kohutavalt hea on, aga pikk ka.

The following poem was among the possessions of an aged lady who died in the geriatric ward of a hospital. There is no information available as to her name, when she died or who she was. It is so appropriate for all nursing personnel, families, volunteers and all who come in contact with the elderly to read. At times we all lose patience with the elderly. This should help us to have more sympathy and understanding of all residents.

"Crabbit Old Woman"

What do you see, what do you see?
What are you thinking, when you look at me?
A crabbit old woman, not very wise,
Uncertain of habit, with far-away eyes,
Who dribbles her food and makes no reply
When you say in a loud voice,
”I do wish you'd try.”
Who seems not to notice the things that you do
And forever is losing a stocking or shoe.
Who, unresisting or not, lets you do as you will;
With bathing and feeding the long day is filled.
Is that what you're thinking,
Is that what you see?
Then open your eyes, nurse,

You're looking at me.
I'll tell who I am as I sit here so still!
As I rise at your bidding, as I eat at your will.
I'm a small child of 10 with a father and mother,
Brothers and sisters, who loved one another.
A young girl of 16 with wings on her feet,
Dreaming that soon a lover she'll meet,
A bride now at 20 - my heart gives a leap,
Remembering the vows that I promised to keep.
At 25 now I have young of my own
Who need me to build a secure happy home;
A woman of 30, my young now grow fast,
Bound to each other with ties that should last;
At 40, my young sons have grown and are gone,
But my man's beside me to see I don't mourn;
At 50 once more babies play round my knee,
Again we know children, my loved one and me.
Dark days are upon me, my husband is dead,
I look at the future, I shudder with dread,
For my young are all rearing young of their own.
And I think of the years and the love that I've known;
I'm an old woman now and nature is cruel.
It’s her jest to make old age look like a fool.
The body is crumbled, grace and vigour depart,
Now there’s a stone where I once had a heart,
But inside this old carcass, a young girl still dwells,
And now and again my battered heart swells,
I remember the joy, I remember the pain,
And I'm loving and living life over again.
I think of the years all too few - gone too fast.
And accept the stark fact that nothing can last.
So open your eyes, nurse, open and see,
Not a crabbit old woman, look closer-
See Me.

By: Phyllis McCormack

A Nurse's reply

"To the 'Crabbit Old Woman"

What do we see, you ask, what do we see?

Yes, we are thinking when looking at thee!

We may seem to be hard when we hurry and fuss,

But there's many of you, and too few of us.

We would like far more time to sit by you and talk,

To bath you and feed you and help you to walk.

To hear of your lives and the things you have done;

Your childhood, your husband, your daughter, your son.

But time is against us, there's too much to do

Patients too many, and nurses too few.

We grieve when we see you so sad and alone,

With nobody near you, no friends of your own.

We feel all your pain, and know of your fear

That nobody cares now your end is so near.

But nurses are people with feelings as well,

And when we're together you'll often hear tell

Of the dearest old Gran in the very end bed,

And the lovely old Dad, and the things that he said,

We speak with compassion and love, and feel sad

When we think of your lives and the joy that you've had.

When the time has arrived for you to depart,

You leave us behind with an ache in our heart.

When you sleep the long sleep, no more worry or care,

There are other old people, and we must be there.

So please understand if we hurry and fuss.

There are many of you, and so few of us.

Viimane pooltund....

... olen ma youtubes Austraalia metsatulekahju videosid vaadanud. Ma hakkasin nutma. Sest isegi minul, teisel kontinendil seda läpakast vaadates, tekib selline jõuetu hirm ja kurbus. Saati siis need inimesed, kes seal kohapeal on.
Looduse ees on inimene võimetu. Miks ta siis ässitab neid jõude, millega ta võidelda ei suuda?

Kõige lõpuks vaatasin Zimbabwe kooleraepideemiat kah. Haiglad seisavad tühjana, haiged on mingites suvalistes hüttides ja lihtsalt surevad maha. Haiglapersonal streigib, sest neile ei maksta (üldse, mitte kui üldse) palka. Valitsus Mugabega eesotsas eitab epideemiat, samas salakaameraga filmitud video näitab, kuidas inimesed surevad.
Me elame tõepoolest toredas maailmas. Inimene on kõige rohkem kurjust täis kõigist olevustest.

Urrr

No kurat küll. Ausõna.
Pool tundi tagasi, ehk siis mõned minutid peale 10.00 l a u p ä e v a hommikul sain ma järjekordse kõne sellelt inkassofirmalt. Kuna tüüp oli shotlane, ei saanud ma ta aksendist no mitte s*ttagi aru ja panin toru hargile. Seejärel helistasin mingile teisele numbrile tagasi ja käskisin neil p*rse kerida, sest ma juba ütlesin mingile agendile, kes mulle helistas, et ma ei ole selle arve eest vastutav ja et Thames Water on selle asja ära klaarinud ja helistage sinna ja mitte mulle. Urrr! Noh, tegelikkuses ei ole Thames Water midagi veel ära klaarinud ja mind ootab legal action selle arve mittetasumise korral, kui veefirma hästi kähku midagi ära ei korralda, mida ma ei usu... Nii et. Laupäeva hommikul keeratakse tuju kanni. Jah, ma saan aru, et keegi ei sunni mind vihastama ja see on minu valik, eks, aga no kurat küll, see ajab närvi!

Õhtuseid mõtteid

Tulen koolist ja nagu viimasel ajal nii mõnelgi teisel õhtul, saabub koju jõudes see kokkuvajumise tunne. Mida teha, kui usud ja ei usu ja tahad uskuda ja ei saa ja... Ei tea, kokkuvõttes ei tea. Et kui tahaks kellegagi rääkida, siis on kiire ja samas ei teagi, kas tahan rääkida... Mul on tunne, et ma olen seesmiselt veidi katki ja ma ei oska seda kuidagi parandada.
Ma ei ole päris aus olnud ja ma ei ole oma tunnetele vastavalt käitunud. Olen palju alla surunud erinevate asjade nimel. Ja nüüd ma ei tea, mida teha, mu tunded on hästi sassis. Sest ma luban oma tunnetel välja tulla siis, kui ma olen üksinda, kodus, omaette. Ja siis ma olen kurb. Ja siis ma panen maski jälle ette. Ja seda on näha, et on mask ja... Millal sai minust see inimene, kes enam ei näita välja seda, mis seespool toimub? Selline võlts ja... Täiskasvanud? Nojah, eks ta ole, kui sul puudub, kellega rääkida, siis mingi hetk hakkadki ju sissepoole elama. Sest vahel ei saa sellega rääkida, kellega muidu alati saab rääkida.
Ma vihkan neid momente, kui ma tunnen, et ma olen iseennast ära kaotanud, sest ma ei tea, kuidas ennast tagasi saada.

Ökojuttu

Helistasin just oma linnaosa valitsusse ja tellisin teise taaskasutuskasti. Meile maja peale jääb ühest väheks. :)
Kusjuures naljakas on see, et kui mina siia majja kolisin, seisis see kast kogu aeg tühjana ja paar nädalat või isegi rohkem tagasi hakkasin märkama, et kast on täis juba paar päeva peale ära viimist (noh, kes ei tea, siis Londonis korjatakse su taaskasutusse minev nänn ukse tagant ära, viima ei pea kuhugi). Esimese hooga mõtlesin, et kirevase päralt küll, rsk, eks, ja alles siis jõudis mulle kohale, et hei! see tähendab ju seda, et teised inimesed majas on hakanud ka sinna kasti asju panema, mitte ainult mina. Eino tasapisi nad sinna köögis olevasse kasti ikka panid asju, aga niimoodi ei olnud, et nii kui ukse tagant kast ära tühjendati, tõstsime köögis oleva kasti sisu rohelisse kasti, mis sai kohe täis ja jäime jälle tühjendamist ootama. Et... Tore. :) 10 päeva jooksul peaks see uus kast siis kohale jõudma.

Praegu on ka selline pooleldi sunnitud veekokkuhoid. Nimelt on keegi köögi kraani nii hoolega timminud (sest enne ei saanud seda kinni keerata, vesi jäi kogu aeg tilkuma), et nüüd on veesruve nii väike, et gaasiboilerit ei käivita ja nii ei ole meil köögis sooja vett. Saatsin haldajale muidugi sõnumi küll ja ta muidugi lubas ära parandada, aga siiani ei ole midagi toimunud. Ja katsu sa siis külma veega nõusid pesta. :D Uiuiuieitahaüldse. Aga teen hoopis veekeetjaga kuuma vett, kallan mõnda kausikesse, mis pesemist ootab, sama vee ja svammiga pesen kõik muud asjad ära ja hästi-hästi kiiresti loputan kõik asjad jääkülma vee all ära. :) Kaval, onju.

Oma riideid ma üldse enam ära ei viska, kõik lähevad teisele ringile. Londoni mugavuseks on see, et ukse tagant korjatakse kõik ära.
Poes asju valides mõjutab minu otsustamist suuresti ka pakend. On nii mõnedki korrad olnud, kus on midagi maistvat ostmata jäänud, sest see plast, mis sa kaasa saad, on niivõrd ebameeldiv. Igatahes. Kilekotte ma ise omale koju ei too ja kui ka tooksin, siis sellisel määral, mis ma ise ära tarbida suudan. Aga praegusel hetkel tulevad kilekotid minu elamisse.... Jamaika kaudu. Sest ta toob mulle take away'sid. Ja paraku on mul selline tunne, et kui ma selle üle talle vinguks, siis tema loogiline samm oleks lihtsalt mulle mitte süüa tuua. Sest see, et mina roheline olen, ei tähenda, et tema samapalju pingutada viitsiks. Jah, nii palju on talle külge jäänud, et kui me pitsat tellime, siis välja minnes paneb ta pitsakarbi taaskasutuskasti. Aga üldises plaanis... Ise olen kodu lähedalt süüa ostes jätnud kilekoti ja plastnõud võtmata. Siis toodan prügiks ainult karbi. Kusjuures kui ma viitsiks mingite oma karpidega mässata, olen ma kindel, et nad paneks asjad mu oma karpi. Noh, võibolla ma jõuan ühel päeval sinnamaale. :) Nii palju take away'sid ma nüüd ka ei osta. Ja minu uus piimasüsteem tähendab ka seda, et klaaspudelid korjatakse ukse tagant ära, nii et jälle plasti vähem. :)

Naturaalse kosmeetika juurde tõi mind aga see meeletu juuste väljalangemine, millest ma mingi aeg tagasi blogis ka hirmsasti halasin. Peale 'pehmemate' shampoonide-palsamite kasutama hakkamist on juuste väljalangemine oluliselt vähenenud. Ahjaa, ja muideks, ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma oma juuksed tumedamaks toonisin ja välja kasvatada tahan. Mul on selle üle jätkuvalt kohutavalt hea meel ja ootan juba pikisilmi, mil päriselt oma juuksed peas on. :) Ja kõigele lisaks ei reosta ma ma loodust juuksevärvidega. :)
Kosmeetikast on mul veel looduslik (noh, k u i looduslik ta nüüd on, seda ma ei tea, eks, aga keemiakokteil ka mitte) näokreem, mis iseenesest on päris mõnus, jällegi võttis aega, et lõhnaga harjuda. Sest keemiavabadel toodetel on teistsugune lõhn. Enamikel juhtudel mitte halvem (ehkki on ka neid juhuseid), aga teistsugune kui see, millega sinu haistmismeel harjunud on. On ka roll-deo, soolakristall, mis mulle väga sobib ja hakkasin seda kasutama oktoobri alguses ja siiani pole pooltki ära kulunud (4 kuud siis juba). Dushigeelid ja seebid muidugi. Juukseõli, mida ma absoluutselt jumaldan, 100% orgaaniline seedri- ja lavendliõli baasil Inglismaal valmistatud toode, võite ise arvata, kuidas see lõhnab. Mitte nagu tüüpiline magus juuksemask, mida sa poest ostad, vaid selline p ä r i s lõhn, selline mõrkjas lavendli ja seedripuu ja õue lõhn.

Hetkel plaanin osta loodusliku hambapasta ja vaatan, kuidas see mulle sobib. Tundub, nagu polekski ju tegelikult suurt midagi looduslikku minu riiulil. Aga selle juures on konks. Ma suutsin vastu panna soovile kõik vana minema visata ja lihtsalt kõik uus ja mahe osta, aga mulle endale tundub vale visata minema kõik need tooted, mida ma kokku ostnud olen. Ja nii ma kasutangi neid järjest ära ja aegamööda asendan nad lihtsalt mahedatega. Ehk siis anna aega atra seada. :P

Londonis muidugi jala käia eriti ei saa, sest vahemaad on lubamatult pikad.

Igatahes. Mingit konkreetset moraali minu sissekandel ei ole. Nagu näha, saab inimesi mõjutada ka mitte midagi öeldes (minu majakaaslaste näitel). Mina olen täpselt nii öko, kui minu võimalused ja teadmised seda lubavad. Ja mul on sellest parem tunne. :)

Naeru kah

Piia ja Nadja blogist leiab ikka pärle. Üks nendest on see videoklipp, mis tundub kohati apslauutselt õudne ja samas nii naljakas, et olen mitmeid minuteid seda vahtides irvitanud.

Hohohoo- jajahh

Nii-nii. Üleeilsest tööpäevast siis.:D Hommikul ärgates avanes mulle hoopis selline vaatepilt, mis uureks (ja oi kui meeldivaks) üllatuseks muidugi.








Hehh. See oli minu teekond tööle. Jah, see algas pimedas ja Victoriasse jõudes oli väljas suur valge väljas. Lahkusin kodust tavalisel ajal ja metroosse jõudes ootas mind suurem üllatus, kui ma olin oodanud. :P Meie väike jaam oli umbes, rahvas seisis troppis ja kedagi platvormidele ei lastud. Peale 20 mintsalist ootamist piletiväravate taga tilgutati kogu see summ läbi ühe värava sisse. Ja siis ootasime 20 mintsa järgmist rongi, kuhu me peale ei mahtunud. :D Ma kuulasin mussi ja tuju oli lumest nii hea, et ma üldse ei olnud ärritunud ega midagi. Jõudsin jaama pisut enne veerant kaheksat ja esimene rong, mille peale me mahtusime, tuli kell 8. Victorias väljudes oli muidugi suur valge väljas ja kuigi ma olin päris palju hiljaks jäänud, tegin ma käigu pealt siiski paar pilti, lihtsalt nii ilus oli. Tänavad olid sõidukitest kahtlaselt tühjad. Hotelli jõudes arvasin muidugi, et olen jubedamalt hiljaks jäänud ja ainukene pealekauba. Riietusruumi jõudes oli aga minu suureks üllatuseks seal teisigi meie omasid riideid vahetamas. Naersin täiega ja kui kontorisse läksin, sain aru, et ma olin täitsa esimeste hulgas, kes kohale jõudis. :P
Muidugi suur segadus ja tõsiasi, et meeskond lihtsalt ei saa tööle, tegi meie hommikusele vahetusele kõva peavalu, kui tavaliselt saadame tüdrukud korruste peale kella 8st, siis seekord saatsime neid ükshaaval tilgutades um,bes 10 ringis. :P Noh, vahet eriti pilnud, nagunii pooli polnud kohal.
Kella 11 ajal kuuslin duty manager'i kommentaari, et kõik osakonnad on enamvähem kaetud, kõigis muidugi staffi ilgelt puudu, aga et köök on kõige suuremas plindris ja et kokk, kes ei saanud isegi taksot mitte, hakkas jalgsi tulema. :D No Londoni vahemaid arvestades oli see lumesajus väga vapper ettevõtmine. Oli naljatanud, et kolme tunni pärast jõuab kohale. Mis kell ta tegelikult jõudis, ei tea.
Pärast kuulsin veel poolatarist nõudepesija muljetusi, kuidas tema koos rahvamassidega hommikul ühest suletud metroojaamast teise kõndis, et võttis tund aega ja et oli nagu 'protsessioon' (vihjates minu arvamuse kohaselt poolakate usklike paraadidele).

Igatahes, minul oli elevus suur ja päev ei tundunud mitte raske ega keeruline, vaid mõnus ja väljakutsuv ja erandlik. Olingi päev otsa erandlikult heas tujus oma töökoormuse kohta, kuni juhataja, kes samuti tööle tulla ei saanud, sest rongid ei sõitnud ja ta elab Londonist väljas, kellega telefonis rääkisin, mulle sihukese pirni pani, et mul oli suu kinni ja tuju kukkus kilinal-kolinal umbes kümme pügalat.
Aga igatahes, sellele vaatamata oli lõbus, sest pool meeskonnast jäi ööseks hotelli, adminnid koristasid meeskonnale bronnitud tube, portjeed töötasid baaris jne. Et ikka puudujääke vähendada. :) Minul vedas, mulle tuli Jamaika järele ja kuigi ma kuulsin, et mingid bussid olevat pärastlõunal ikka sõitnud ja et metroogi oli hilinemistega ikkagi sõitmas, oleks see kojusõit minu kaugust töökohast arvestades ilmselt ikka meeletu aja võtnud. Londoni suurim nõrkus on transport. Sest hommikul, kui taksosid inimestele järele saatsime, ei sõitnud isegi taksod Victoriasse, sest nagu hiljem kuulsin, et olid mingid teesulud.
Üldiselt jäi minule see päev väga lahedana meelde. Isegi tööl ei ole ma enne veel nii suurt meeskonnatunnet oma tiimiga tundnud (olgem ausad, ma pole kunagi mitte mingit tiimi tunnet seal täheldanud). Me tõesti töötasime koos, naersime ja andsime oma parima. Ja samas ma näen neid tasuta ajalehtede pealkirju, mis ässitavad tigedad olema. Et transporti polnud ja et valitsus polnud ettevalmistunud. Siin ei ole 20 aastat niisugust lumesadu olnud, kuidas saab valitsus ettevalmistuda? Ilmateateid on kindlasti olnud sadu, mis lubavad räigeid ilmaolusid, aga tegelikult ei ole midagi hullu juhtunud. Minu arvates ei olnud seal midagi hullu ja valitsus tegi, mis suutis, sest ega nemadki seda ju ette ei näinud ja olen täiesti kindel, et kui nad oleks osanud ja saanud seda kuidagi vältida, siis nad oleks seda ka teinud. Ah et bussid ei sõitnud? Suvekummidega kahekordse bussiga manööverdada imetillukestel tänavatel, kus on müstilised kurvid ja sadamiljonti pargitud autot, ja pealekauba mitte mingit lumesõidu kogemust - loomulikult bussid ei sõida. Ja parem ongi, kui ei sõida, sest vastutus inimelude ees on kah oluline.
No vot siis.

Igatahes lähen nüüd peatänavale, sest panka on vaja minna ja midagi oli veel vaja, hmm.... Sinna loodusliku kosmeetika poodi lähen vist homme, tahan nimelt keemiavaba hambapastat. :)
Et siis sayonara suckers ja peatse lobisemiseni. :)

Hõiskava südame ja külmetavate sõrmedega

Jamaika teatas mulle ni tunni eest sellise stoilise rahuga, et kallis, lund sajab. Mille peale mina kõigepealt ukse peale väite tõesust kontrollima lippasin ja seejärel kohvrisse tuhnima suundusin. Sest kui on lumi, peab ju olema ka müts ja kindad! :D Ja koos mütsi ja kinnastega läksin lihtsalt jalutama, et seda õiget külma tunda ja et muudkui üks lumi sadas ja sadas ja nii äge oli. :P Londoni lumi ikkagi ja meel on nii hea ja õnnelik sees.

EDIT: Google'i andmeil on väljas -2 :) Külmavõitu Londoni kohta, juhhei! :D

Hmm

Täna oli jubehuvitav peale kolme vaba päeva tööle minna. Esiteks - esimene telefonikõne, mis ma tegin (hotellis käib kogu suhtlus ju telefonide teel) ja kus ma ühe lihtsa väikse küsimuse küsisin, sai palgaks kaheminutilise hüsteerilise karjumise. Kui ma siis tunnikese hiljem ühele neiule ütlesin, et puuduolevad asjad varsti tuuakse, siis sain ma vastuseks üheminutilise hüsteerilise karjumise. Sel puhul sain kohevarsti vabanduse ka. Veel hiljem tuli välja, et juhataja on mind järgmisel neljapäeval õhtupoole tööle pannud ja teadupärast on mul kool neljapäeviti ju... Kui ma ei oleks kolm päeva juberahulikult närve puhanud, oleks ma ka ilmselt päeva lõpuks hüsteeriliselt karjuma hakanud, muig.

Minu vikerkaar

Your rainbow is strongly shaded green.

What is says about you: You are an intelligent person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. Those around you admire your fresh outlook and vitality.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Bürokraatiaga võideldes...

... olen edasi jõudnud nii palju, et vana omanikuga asju ajades sebis ta mulle maja haldavalt agentuurilt kirja, et ma ei ole seal eriti elanud, pluss et minu arvele on pandud ka kuu aega uute üüriliste veearvet ja et see tuleb maha võtta; et vanad üürnikud elasid seal veel sees ka jms. Ühesõnaga, et seda summat peaks nagu saama tunduvalt vähendada. Nüüd tuleb siis Thames Water'ile selline 'ilus' ja osav kiri kirjutada. Ohk. Milleks mul siis Jamaika on? Muig. Kahepeale saame ehk hakkama.

Üldises plaanis ei ole liiga palju vaba aega hea. Ma olen oma vabad päevad veetnud peamiselt mossitades ja mitte midagi tehes. Võibolla ongi nii hea, aga tööl olles on vähemalt põhjust mossitada. :D
Varsti kooli. :)

Omad vitsad peksavad

Eile hommikul sain kirja inkassofirmalt, mis väitis, et ma võlgnen Thames Water Ltd-le (kohalik veefirma) 107 naela. Neile helistades sain teada, et see on mu vanalt aadressilt ja 2st aprillist kuni 6nda septembrini minu nimel. Kes selle minu nimele pani, pole aimugi, ilmselt üks vanadest majakaaslastest, salaja... Ja nüüd ma siis helistan läbi firmasid ja inimesi, et teada saada, mis värk on. Ära maksma pean ma selle nagunii. Sest muidu läheb minu nimi nö musta nimekirja, kus ma ei saa enam asju järelmaksuga osta jms.
Loo moraal on selles, et ma oleks pidanud veekompaniile kohe helistama, kui ma välja kolisin jne. Tore. Just täpselt sihukesi õppetunde ongi vaja, mis su kontot tühjendavad. Sest ilmselgelt on mul raha ju ülearu.

Imeline Eesti

Pühapäev

Huvitav, mis värk on? Ma olen juba kaks korda küsinud, kuidas Ghana eesti keeles on (ehkki eesti keele iseärasusi arvestades on see kindlasti Gaana, sest täishäälikuid, me eestlased, ju armastame: Italy-Itaalia, Africa-Aafrika, America-Ameerika, Moldova-Moldaavia, Spain-Hispaania, jne jne jne) ja keegi pole mulle öelnud. :P Liina, kas sa oled talveunes või? Muig, just vaatasin järele, on eesti keeles kah ikka Ghana. Huvitav-huvitav, see jäi vist keeleteadlastel kogemata täishäälikustamata.

Igatahes. On õnnis paduvihmane külm pühapäev, linnud laulavad taevast alla kallavale järvele vaatamata, küte on väljas tänu laisale haldajale, minu oma pisike radikas muudkui huugab ja huugab, ikka seda sooja õhku, maalimisasjad vedelevad mööda tuba laiali, aga seda õiget nõksu ei ole täna, minu aedviljadega kummikud teenisid mind truult, kui mööda lompe kolasin pisukese aja eest ning nägu oli naeru täis, kui vihma juustest krae vahele nirises või siis väljasirutatud peopesa peale kõdi tegi. Ühesõnaga, üks pühapäev on täna. Ilma teeb eesti muusika - kuldsed kuuekümnendad Vello Orumetsa, Marju Läniku ja Anne Veskiga ja 2 Quick Start ja niimoodi. Hetkelugu Koit Toome ja Lenna Kuurmaa 'Kallim kullast'




Ahjaa, kamashokolaadi leidsin ka riiuli pealt.

Uued prillid ja kodused ülesanded

Hahaa, on kolmapäeva pärastlõuna, ma olen väljamaganud, linna peal kingi otsimas käinud, kiletaskud ja söögikraami ära ostnud, kohevarsti lähen trenni ja ma olen lõpetanud ära kõik kodutööd, mis eile anti! :D Noh, homme saame muidugi uue laari otsa, aga vahet pole, vähemalt homme päevapoole on vaba, kool algab 6st. :)
Ma pean teile ausalt ära ütlema, et ega ma varsti ei näe isegi enam vaeva sellega, mis sõnade vasted eesti keeles olla võiks. Sest erialased sõnad, uhh, on ikka keerulised. A la cardiovascular on eesti keeles südameveresoonkonna. Nii et milleks?:P

Igatahes, terve nädalavahetuse veetsin muidugi eilseks kodutöid ettevalmistades ja pühapäeva 'htuks oli juhe nii koos, et läksime Rochelle'iga Rumbasse bailama. Ausõna, ma olin ise ka imestunud, et tal tuli. :D Igatahes väga mõnus oli, sai ikka vihutud.
Koolis eile siis sai rohkem inimestega suheldud, mul on tunne, et kõik shokolaadineiud vahivad valge silmaga, muig. Ausalt, eile rääkisime juttu sööklas mõne neiuga pausi ajal (filipiinlanna, ghanalanna(??mähh, kuidas Ghana eestikeeles on?!) ja üks inglise thsikk jamaikalastest vanematega) ja tuli siis jutuks, et mis eriala peale sa ülikoolis minna tahad ja mis tööd üleüldse teha, siis see Ghana neiu Priscilla soovitas mulle terapeuti või taastusravi, sest ma näen sihukene välja, ise samal ajal rääkides, kuidas temal töö juures kõik needsamad mitte kui midagi ei tee. Aint teed joovad liitrite kaupa. Ja siis ütles pisut vaiksema häälega sellele pool-Jamaika tshikile Jemmale, et tead, need valged inimesed on juba kord sellised, nad ei taha midagi sellist teha, kus peab käed külge panema. Ärge saage valesti aru - ta on väga tore tshikk ja meil ei ole seal mingeid pingeid, aga noh, ütleme nii, et see näitab üldist suhtumist, muig.

Ja siis veel muidugi minu uued prillid. Oijah. Jubeilusad on, aga isver kuidas võtab harjumist. Alguses ajasid oksele, pea hakkas nii ringi käima, maailm sõidab kaasa (keerulised klaasid, ei viitsi pikemalt seletada) ja moonutab veits (jah, see peabki nii olema). Täna linna peal kakerdades astusin kaks korda auto ette, sest sang varjab külje pealt vaatevälja ära ja lihtsalt ei näinud. Õnneks sõitsid mõlemad suhtaeglaselt, et midagi ei juhtunud. Peale enda kasvava ebakindluse, muidugi.

Nüüd siis riidesse ja trenni. Mõtlengi, et kas katsetada prillidega trenni andmist või oleks ohutum ikka läätsedega minna...

Ohkides ja puhkides

Neiu sinises on meie tore adminnineiu Lõuna-Aafrikast. Minu maitse järgi üks ilusamatest kleitidest. Muahaha, missest, et see minu matsakaks maakaks teeb. :D

Siin oma tiimi poolatari ja Malaisast pärit bronnijaga.

Ja jällegi minu oma tiim, Ghana-Filipiinid-Ghana. :)

Kokkuvõttes oli nii, et oli minust paremini riietatud naisi ja kehvemini, nii et silma torkasin ma ehk ainult värvi tõttu, mitte lihtsuse. Õhtusöök oli suht nigel, vein seevastu vägagi hõrk, lõputu auhinnajagamine lõppes kell 10, mil me siis oma laudkonnaga varvast lasime, sest kõigil oli ju tööpäev ees ootamas. Erinevalt mõnedest teistest laudkondadest...

Üleeile oli ka esimene koolipäev. :) Peaaegu oleksin hilinenud, aga ikka jõudsin üle noatera. Noh, ütleme nii, et järgmiseks nädalaks anti 7 asja teha. :D Et nüüdsest alates saab ikka kiire olema. Vaba aeg kulub kõik õppimisele.

Olen hetkel kah jubeväsinud, sest neli varast vahetust järjest pluss kool pluss trenn võrdub vähe magamist ja üldse mitte mahalaadimist. Homme hiline vahetus ja nädalavahetus vaba, siis saan järelejäänud kaks kodutööd ära teha.
Aga nüüd me käime Jamaikaga samas koolis ja teisipäeviti lõpetame ühel ajal :P Nii oligi, et minu esimene päev lõppes varem ja ülejäänud aja istusin hoopis Jamaika tunnis. :) Kõige nummim.

Igatahes, varsti pikemalt!

Nutt, hala ja otsustusvõimetus

Ehk miilide kaupa naiselikke hädasid.

Ühesõnaga, me kõik teame tänu minu korduvale mainimisele, et homme on hotelliketi õhtusöök/vastuvõtt/ilusate-kleitide-pidu. Ja mina olen seisus, kus ma ei tea, kas minna või mitte. Ja seda kõige tavalisemal ja frustreerivamal põhjusel - mul ei ole midagi selga panna.
Mul ei ole enam väga kaua seda tunnet olnud, et riideid täis kapist vaatab mulle vastu ikka tühjus. Aga ma lihtsalt ei ole nii peenikestel üritustel käinud, et omale sestsinatseid uhkeid kleidikesi kokku osta. Ja noh, jalanumbriga 41-42 vaevalt sinna kingagi juurde leiaks, kui just väga suurt otsimisretke ette ei võtaks.
Ühesõnaga, veel eile oli mul plaan minna linna peale ja leida omale kreemikasvalge ilus pluus oma maani helelilla läikiva printsesslõikega seeliku peale, sest kreemikasvalged ilusad kingad ootavad ikka oma esimest sisseõnnistamist kohvris ja karbis. Tuligi siis Jamaika mulle seltsiks ja kärutasime metrooga Oxford Streetile. Temal oli päikseprille tarvis ja tuli mulle otsustajaks-valijaks kaasa. Juhtus aga nii, et esimesena läksime sinna prillipoodi. Kust me lahkusime oluliselt vaesemana. Prilliraamid nimelt olid Jamaika kingitus, aga klaasid pidin ise sisse ostma. Aga kui su silmad on nii nässus kui minu omad, siis lähevad klaasid maksma umbes 250 naela... Sinna otsa siis veel raamid ja arstlik kontroll (mis maksid kokku vähem kui klaasid, sest need on eritellimus ja neid Inglismaal ei toodetagi). Ohk. Rahast raske südamega maksin muidugi ära - prille pole mul juba kümme aastat olnud ja nüüdseks olen poolteist aastat kogu aeg läätsedega ringi käinud, et annaks äkki puhkust silmadele, eksole.

Igatahes, poest väljudes ei olnud mul mitte mingisugustki tahtmist veel millegi peale raha kulutada, aga sedasorti pluus, mis sobiks minu kaunitarist seeliku peale, oleks vähemalt 30-40 naelane väljaminek. Nii jäigi ostmata ja eile mõtlesin, et vahet pole, ei lähegi peole.
Täna aga hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks ju päris vahva minna ja hommikupoole läks meel üsna mustaks, et vastavat riietust ei ole. Otsisin siis veel kapis ja mul on üks selline kena tagasihoidlik põlvini, kolmveerandkäistega fuksiaroosa kleit, mille juurde oleks ka kott olemas. Noh, pika tuhnimise peale leidsin üles ka 9nda klassi lõpukingad, mis enamvähem lähevad ka kleidi alla. Kuldsed rihmikud põhimõtteliselt. Läksin siis poodi ja ostsin omale varuks veel ühed sukad ja roosa küünelaki (muuhulgas ostsin ka lambipirne, mopi ja zilette).
Nüüd ma oleks põhimõtteliselt valmis minema, aga ma ei ole kindel. Kas see kleit ei ole liiga tagasihoidlik, tavaline? Sätendavate ehetega saaks muidugi tuunida. Tööl kah kõik vastavad ümber nurga, milline see dress code siis täpselt on. Umbes, et be posh või et only long dresses või lihtsalt raputavad pead jms. Ma ei tea, noh. Umbes nagu kõik ootaks, et ma ilmuks mingi kartulikotiga kohale, et siis irvitada saaks. Õhh!
Ma ei ole paranoiline, ma lihtsalt ei tea, kas see prillide ost ei olnud mitte märk, et oleks targem minemata jätta. Sest asjad ei suju, saate aru. Tore on ennast muidugi üles lüüa ja eriti oma hotelli inimestele näidata, et koleda vormiriietuse taga on tegelikult kena naine. Aga ... Õhh! Õhhh! Õhhhh! Frustratsioon, nutt, hala!

Ja siis ma veel ei tea, mida juustega teha. Sirgendada? Üles panna? Pooled kinni panna? Lokkidele rõhuda?

Eks ma võtan oma riided hotelli kaasa ja lakin täna juba küüned kõik roosaks ja loodan, et homme tekib parem tunne.

Oi mulle ei meeldi, kui mul sihukesed mured on. Mul hakkab kool järgmisest nädalast ja rahast saab defitsiit.
Pealegi on ilm nii külm, et peaksin seal Hiltonis riideid vahetama, sest palja tagumikuga ja ilma kampsunita mina küll ühes hotellist teise liikuda ei kavatse, tehku need inglannad siis mis nad teevad.