Hahaa, on kolmapäeva pärastlõuna, ma olen väljamaganud, linna peal kingi otsimas käinud, kiletaskud ja söögikraami ära ostnud, kohevarsti lähen trenni ja ma olen lõpetanud ära kõik kodutööd, mis eile anti! :D Noh, homme saame muidugi uue laari otsa, aga vahet pole, vähemalt homme päevapoole on vaba, kool algab 6st. :)
Ma pean teile ausalt ära ütlema, et ega ma varsti ei näe isegi enam vaeva sellega, mis sõnade vasted eesti keeles olla võiks. Sest erialased sõnad, uhh, on ikka keerulised. A la cardiovascular on eesti keeles südameveresoonkonna. Nii et milleks?:P
Igatahes, terve nädalavahetuse veetsin muidugi eilseks kodutöid ettevalmistades ja pühapäeva 'htuks oli juhe nii koos, et läksime Rochelle'iga Rumbasse bailama. Ausõna, ma olin ise ka imestunud, et tal tuli. :D Igatahes väga mõnus oli, sai ikka vihutud.
Koolis eile siis sai rohkem inimestega suheldud, mul on tunne, et kõik shokolaadineiud vahivad valge silmaga, muig. Ausalt, eile rääkisime juttu sööklas mõne neiuga pausi ajal (filipiinlanna, ghanalanna(??mähh, kuidas Ghana eestikeeles on?!) ja üks inglise thsikk jamaikalastest vanematega) ja tuli siis jutuks, et mis eriala peale sa ülikoolis minna tahad ja mis tööd üleüldse teha, siis see Ghana neiu Priscilla soovitas mulle terapeuti või taastusravi, sest ma näen sihukene välja, ise samal ajal rääkides, kuidas temal töö juures kõik needsamad mitte kui midagi ei tee. Aint teed joovad liitrite kaupa. Ja siis ütles pisut vaiksema häälega sellele pool-Jamaika tshikile Jemmale, et tead, need valged inimesed on juba kord sellised, nad ei taha midagi sellist teha, kus peab käed külge panema. Ärge saage valesti aru - ta on väga tore tshikk ja meil ei ole seal mingeid pingeid, aga noh, ütleme nii, et see näitab üldist suhtumist, muig.
Ja siis veel muidugi minu uued prillid. Oijah. Jubeilusad on, aga isver kuidas võtab harjumist. Alguses ajasid oksele, pea hakkas nii ringi käima, maailm sõidab kaasa (keerulised klaasid, ei viitsi pikemalt seletada) ja moonutab veits (jah, see peabki nii olema). Täna linna peal kakerdades astusin kaks korda auto ette, sest sang varjab külje pealt vaatevälja ära ja lihtsalt ei näinud. Õnneks sõitsid mõlemad suhtaeglaselt, et midagi ei juhtunud. Peale enda kasvava ebakindluse, muidugi.
Nüüd siis riidesse ja trenni. Mõtlengi, et kas katsetada prillidega trenni andmist või oleks ohutum ikka läätsedega minna...
Ma pean teile ausalt ära ütlema, et ega ma varsti ei näe isegi enam vaeva sellega, mis sõnade vasted eesti keeles olla võiks. Sest erialased sõnad, uhh, on ikka keerulised. A la cardiovascular on eesti keeles südameveresoonkonna. Nii et milleks?:P
Igatahes, terve nädalavahetuse veetsin muidugi eilseks kodutöid ettevalmistades ja pühapäeva 'htuks oli juhe nii koos, et läksime Rochelle'iga Rumbasse bailama. Ausõna, ma olin ise ka imestunud, et tal tuli. :D Igatahes väga mõnus oli, sai ikka vihutud.
Koolis eile siis sai rohkem inimestega suheldud, mul on tunne, et kõik shokolaadineiud vahivad valge silmaga, muig. Ausalt, eile rääkisime juttu sööklas mõne neiuga pausi ajal (filipiinlanna, ghanalanna(??mähh, kuidas Ghana eestikeeles on?!) ja üks inglise thsikk jamaikalastest vanematega) ja tuli siis jutuks, et mis eriala peale sa ülikoolis minna tahad ja mis tööd üleüldse teha, siis see Ghana neiu Priscilla soovitas mulle terapeuti või taastusravi, sest ma näen sihukene välja, ise samal ajal rääkides, kuidas temal töö juures kõik needsamad mitte kui midagi ei tee. Aint teed joovad liitrite kaupa. Ja siis ütles pisut vaiksema häälega sellele pool-Jamaika tshikile Jemmale, et tead, need valged inimesed on juba kord sellised, nad ei taha midagi sellist teha, kus peab käed külge panema. Ärge saage valesti aru - ta on väga tore tshikk ja meil ei ole seal mingeid pingeid, aga noh, ütleme nii, et see näitab üldist suhtumist, muig.
Ja siis veel muidugi minu uued prillid. Oijah. Jubeilusad on, aga isver kuidas võtab harjumist. Alguses ajasid oksele, pea hakkas nii ringi käima, maailm sõidab kaasa (keerulised klaasid, ei viitsi pikemalt seletada) ja moonutab veits (jah, see peabki nii olema). Täna linna peal kakerdades astusin kaks korda auto ette, sest sang varjab külje pealt vaatevälja ära ja lihtsalt ei näinud. Õnneks sõitsid mõlemad suhtaeglaselt, et midagi ei juhtunud. Peale enda kasvava ebakindluse, muidugi.
Nüüd siis riidesse ja trenni. Mõtlengi, et kas katsetada prillidega trenni andmist või oleks ohutum ikka läätsedega minna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar