Hohohoo- jajahh

Nii-nii. Üleeilsest tööpäevast siis.:D Hommikul ärgates avanes mulle hoopis selline vaatepilt, mis uureks (ja oi kui meeldivaks) üllatuseks muidugi.








Hehh. See oli minu teekond tööle. Jah, see algas pimedas ja Victoriasse jõudes oli väljas suur valge väljas. Lahkusin kodust tavalisel ajal ja metroosse jõudes ootas mind suurem üllatus, kui ma olin oodanud. :P Meie väike jaam oli umbes, rahvas seisis troppis ja kedagi platvormidele ei lastud. Peale 20 mintsalist ootamist piletiväravate taga tilgutati kogu see summ läbi ühe värava sisse. Ja siis ootasime 20 mintsa järgmist rongi, kuhu me peale ei mahtunud. :D Ma kuulasin mussi ja tuju oli lumest nii hea, et ma üldse ei olnud ärritunud ega midagi. Jõudsin jaama pisut enne veerant kaheksat ja esimene rong, mille peale me mahtusime, tuli kell 8. Victorias väljudes oli muidugi suur valge väljas ja kuigi ma olin päris palju hiljaks jäänud, tegin ma käigu pealt siiski paar pilti, lihtsalt nii ilus oli. Tänavad olid sõidukitest kahtlaselt tühjad. Hotelli jõudes arvasin muidugi, et olen jubedamalt hiljaks jäänud ja ainukene pealekauba. Riietusruumi jõudes oli aga minu suureks üllatuseks seal teisigi meie omasid riideid vahetamas. Naersin täiega ja kui kontorisse läksin, sain aru, et ma olin täitsa esimeste hulgas, kes kohale jõudis. :P
Muidugi suur segadus ja tõsiasi, et meeskond lihtsalt ei saa tööle, tegi meie hommikusele vahetusele kõva peavalu, kui tavaliselt saadame tüdrukud korruste peale kella 8st, siis seekord saatsime neid ükshaaval tilgutades um,bes 10 ringis. :P Noh, vahet eriti pilnud, nagunii pooli polnud kohal.
Kella 11 ajal kuuslin duty manager'i kommentaari, et kõik osakonnad on enamvähem kaetud, kõigis muidugi staffi ilgelt puudu, aga et köök on kõige suuremas plindris ja et kokk, kes ei saanud isegi taksot mitte, hakkas jalgsi tulema. :D No Londoni vahemaid arvestades oli see lumesajus väga vapper ettevõtmine. Oli naljatanud, et kolme tunni pärast jõuab kohale. Mis kell ta tegelikult jõudis, ei tea.
Pärast kuulsin veel poolatarist nõudepesija muljetusi, kuidas tema koos rahvamassidega hommikul ühest suletud metroojaamast teise kõndis, et võttis tund aega ja et oli nagu 'protsessioon' (vihjates minu arvamuse kohaselt poolakate usklike paraadidele).

Igatahes, minul oli elevus suur ja päev ei tundunud mitte raske ega keeruline, vaid mõnus ja väljakutsuv ja erandlik. Olingi päev otsa erandlikult heas tujus oma töökoormuse kohta, kuni juhataja, kes samuti tööle tulla ei saanud, sest rongid ei sõitnud ja ta elab Londonist väljas, kellega telefonis rääkisin, mulle sihukese pirni pani, et mul oli suu kinni ja tuju kukkus kilinal-kolinal umbes kümme pügalat.
Aga igatahes, sellele vaatamata oli lõbus, sest pool meeskonnast jäi ööseks hotelli, adminnid koristasid meeskonnale bronnitud tube, portjeed töötasid baaris jne. Et ikka puudujääke vähendada. :) Minul vedas, mulle tuli Jamaika järele ja kuigi ma kuulsin, et mingid bussid olevat pärastlõunal ikka sõitnud ja et metroogi oli hilinemistega ikkagi sõitmas, oleks see kojusõit minu kaugust töökohast arvestades ilmselt ikka meeletu aja võtnud. Londoni suurim nõrkus on transport. Sest hommikul, kui taksosid inimestele järele saatsime, ei sõitnud isegi taksod Victoriasse, sest nagu hiljem kuulsin, et olid mingid teesulud.
Üldiselt jäi minule see päev väga lahedana meelde. Isegi tööl ei ole ma enne veel nii suurt meeskonnatunnet oma tiimiga tundnud (olgem ausad, ma pole kunagi mitte mingit tiimi tunnet seal täheldanud). Me tõesti töötasime koos, naersime ja andsime oma parima. Ja samas ma näen neid tasuta ajalehtede pealkirju, mis ässitavad tigedad olema. Et transporti polnud ja et valitsus polnud ettevalmistunud. Siin ei ole 20 aastat niisugust lumesadu olnud, kuidas saab valitsus ettevalmistuda? Ilmateateid on kindlasti olnud sadu, mis lubavad räigeid ilmaolusid, aga tegelikult ei ole midagi hullu juhtunud. Minu arvates ei olnud seal midagi hullu ja valitsus tegi, mis suutis, sest ega nemadki seda ju ette ei näinud ja olen täiesti kindel, et kui nad oleks osanud ja saanud seda kuidagi vältida, siis nad oleks seda ka teinud. Ah et bussid ei sõitnud? Suvekummidega kahekordse bussiga manööverdada imetillukestel tänavatel, kus on müstilised kurvid ja sadamiljonti pargitud autot, ja pealekauba mitte mingit lumesõidu kogemust - loomulikult bussid ei sõida. Ja parem ongi, kui ei sõida, sest vastutus inimelude ees on kah oluline.
No vot siis.

Igatahes lähen nüüd peatänavale, sest panka on vaja minna ja midagi oli veel vaja, hmm.... Sinna loodusliku kosmeetika poodi lähen vist homme, tahan nimelt keemiavaba hambapastat. :)
Et siis sayonara suckers ja peatse lobisemiseni. :)

Hõiskava südame ja külmetavate sõrmedega

Jamaika teatas mulle ni tunni eest sellise stoilise rahuga, et kallis, lund sajab. Mille peale mina kõigepealt ukse peale väite tõesust kontrollima lippasin ja seejärel kohvrisse tuhnima suundusin. Sest kui on lumi, peab ju olema ka müts ja kindad! :D Ja koos mütsi ja kinnastega läksin lihtsalt jalutama, et seda õiget külma tunda ja et muudkui üks lumi sadas ja sadas ja nii äge oli. :P Londoni lumi ikkagi ja meel on nii hea ja õnnelik sees.

EDIT: Google'i andmeil on väljas -2 :) Külmavõitu Londoni kohta, juhhei! :D

Hmm

Täna oli jubehuvitav peale kolme vaba päeva tööle minna. Esiteks - esimene telefonikõne, mis ma tegin (hotellis käib kogu suhtlus ju telefonide teel) ja kus ma ühe lihtsa väikse küsimuse küsisin, sai palgaks kaheminutilise hüsteerilise karjumise. Kui ma siis tunnikese hiljem ühele neiule ütlesin, et puuduolevad asjad varsti tuuakse, siis sain ma vastuseks üheminutilise hüsteerilise karjumise. Sel puhul sain kohevarsti vabanduse ka. Veel hiljem tuli välja, et juhataja on mind järgmisel neljapäeval õhtupoole tööle pannud ja teadupärast on mul kool neljapäeviti ju... Kui ma ei oleks kolm päeva juberahulikult närve puhanud, oleks ma ka ilmselt päeva lõpuks hüsteeriliselt karjuma hakanud, muig.

Minu vikerkaar

Your rainbow is strongly shaded green.

What is says about you: You are an intelligent person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. Those around you admire your fresh outlook and vitality.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Bürokraatiaga võideldes...

... olen edasi jõudnud nii palju, et vana omanikuga asju ajades sebis ta mulle maja haldavalt agentuurilt kirja, et ma ei ole seal eriti elanud, pluss et minu arvele on pandud ka kuu aega uute üüriliste veearvet ja et see tuleb maha võtta; et vanad üürnikud elasid seal veel sees ka jms. Ühesõnaga, et seda summat peaks nagu saama tunduvalt vähendada. Nüüd tuleb siis Thames Water'ile selline 'ilus' ja osav kiri kirjutada. Ohk. Milleks mul siis Jamaika on? Muig. Kahepeale saame ehk hakkama.

Üldises plaanis ei ole liiga palju vaba aega hea. Ma olen oma vabad päevad veetnud peamiselt mossitades ja mitte midagi tehes. Võibolla ongi nii hea, aga tööl olles on vähemalt põhjust mossitada. :D
Varsti kooli. :)

Omad vitsad peksavad

Eile hommikul sain kirja inkassofirmalt, mis väitis, et ma võlgnen Thames Water Ltd-le (kohalik veefirma) 107 naela. Neile helistades sain teada, et see on mu vanalt aadressilt ja 2st aprillist kuni 6nda septembrini minu nimel. Kes selle minu nimele pani, pole aimugi, ilmselt üks vanadest majakaaslastest, salaja... Ja nüüd ma siis helistan läbi firmasid ja inimesi, et teada saada, mis värk on. Ära maksma pean ma selle nagunii. Sest muidu läheb minu nimi nö musta nimekirja, kus ma ei saa enam asju järelmaksuga osta jms.
Loo moraal on selles, et ma oleks pidanud veekompaniile kohe helistama, kui ma välja kolisin jne. Tore. Just täpselt sihukesi õppetunde ongi vaja, mis su kontot tühjendavad. Sest ilmselgelt on mul raha ju ülearu.

Imeline Eesti

Pühapäev

Huvitav, mis värk on? Ma olen juba kaks korda küsinud, kuidas Ghana eesti keeles on (ehkki eesti keele iseärasusi arvestades on see kindlasti Gaana, sest täishäälikuid, me eestlased, ju armastame: Italy-Itaalia, Africa-Aafrika, America-Ameerika, Moldova-Moldaavia, Spain-Hispaania, jne jne jne) ja keegi pole mulle öelnud. :P Liina, kas sa oled talveunes või? Muig, just vaatasin järele, on eesti keeles kah ikka Ghana. Huvitav-huvitav, see jäi vist keeleteadlastel kogemata täishäälikustamata.

Igatahes. On õnnis paduvihmane külm pühapäev, linnud laulavad taevast alla kallavale järvele vaatamata, küte on väljas tänu laisale haldajale, minu oma pisike radikas muudkui huugab ja huugab, ikka seda sooja õhku, maalimisasjad vedelevad mööda tuba laiali, aga seda õiget nõksu ei ole täna, minu aedviljadega kummikud teenisid mind truult, kui mööda lompe kolasin pisukese aja eest ning nägu oli naeru täis, kui vihma juustest krae vahele nirises või siis väljasirutatud peopesa peale kõdi tegi. Ühesõnaga, üks pühapäev on täna. Ilma teeb eesti muusika - kuldsed kuuekümnendad Vello Orumetsa, Marju Läniku ja Anne Veskiga ja 2 Quick Start ja niimoodi. Hetkelugu Koit Toome ja Lenna Kuurmaa 'Kallim kullast'




Ahjaa, kamashokolaadi leidsin ka riiuli pealt.

Uued prillid ja kodused ülesanded

Hahaa, on kolmapäeva pärastlõuna, ma olen väljamaganud, linna peal kingi otsimas käinud, kiletaskud ja söögikraami ära ostnud, kohevarsti lähen trenni ja ma olen lõpetanud ära kõik kodutööd, mis eile anti! :D Noh, homme saame muidugi uue laari otsa, aga vahet pole, vähemalt homme päevapoole on vaba, kool algab 6st. :)
Ma pean teile ausalt ära ütlema, et ega ma varsti ei näe isegi enam vaeva sellega, mis sõnade vasted eesti keeles olla võiks. Sest erialased sõnad, uhh, on ikka keerulised. A la cardiovascular on eesti keeles südameveresoonkonna. Nii et milleks?:P

Igatahes, terve nädalavahetuse veetsin muidugi eilseks kodutöid ettevalmistades ja pühapäeva 'htuks oli juhe nii koos, et läksime Rochelle'iga Rumbasse bailama. Ausõna, ma olin ise ka imestunud, et tal tuli. :D Igatahes väga mõnus oli, sai ikka vihutud.
Koolis eile siis sai rohkem inimestega suheldud, mul on tunne, et kõik shokolaadineiud vahivad valge silmaga, muig. Ausalt, eile rääkisime juttu sööklas mõne neiuga pausi ajal (filipiinlanna, ghanalanna(??mähh, kuidas Ghana eestikeeles on?!) ja üks inglise thsikk jamaikalastest vanematega) ja tuli siis jutuks, et mis eriala peale sa ülikoolis minna tahad ja mis tööd üleüldse teha, siis see Ghana neiu Priscilla soovitas mulle terapeuti või taastusravi, sest ma näen sihukene välja, ise samal ajal rääkides, kuidas temal töö juures kõik needsamad mitte kui midagi ei tee. Aint teed joovad liitrite kaupa. Ja siis ütles pisut vaiksema häälega sellele pool-Jamaika tshikile Jemmale, et tead, need valged inimesed on juba kord sellised, nad ei taha midagi sellist teha, kus peab käed külge panema. Ärge saage valesti aru - ta on väga tore tshikk ja meil ei ole seal mingeid pingeid, aga noh, ütleme nii, et see näitab üldist suhtumist, muig.

Ja siis veel muidugi minu uued prillid. Oijah. Jubeilusad on, aga isver kuidas võtab harjumist. Alguses ajasid oksele, pea hakkas nii ringi käima, maailm sõidab kaasa (keerulised klaasid, ei viitsi pikemalt seletada) ja moonutab veits (jah, see peabki nii olema). Täna linna peal kakerdades astusin kaks korda auto ette, sest sang varjab külje pealt vaatevälja ära ja lihtsalt ei näinud. Õnneks sõitsid mõlemad suhtaeglaselt, et midagi ei juhtunud. Peale enda kasvava ebakindluse, muidugi.

Nüüd siis riidesse ja trenni. Mõtlengi, et kas katsetada prillidega trenni andmist või oleks ohutum ikka läätsedega minna...

Ohkides ja puhkides

Neiu sinises on meie tore adminnineiu Lõuna-Aafrikast. Minu maitse järgi üks ilusamatest kleitidest. Muahaha, missest, et see minu matsakaks maakaks teeb. :D

Siin oma tiimi poolatari ja Malaisast pärit bronnijaga.

Ja jällegi minu oma tiim, Ghana-Filipiinid-Ghana. :)

Kokkuvõttes oli nii, et oli minust paremini riietatud naisi ja kehvemini, nii et silma torkasin ma ehk ainult värvi tõttu, mitte lihtsuse. Õhtusöök oli suht nigel, vein seevastu vägagi hõrk, lõputu auhinnajagamine lõppes kell 10, mil me siis oma laudkonnaga varvast lasime, sest kõigil oli ju tööpäev ees ootamas. Erinevalt mõnedest teistest laudkondadest...

Üleeile oli ka esimene koolipäev. :) Peaaegu oleksin hilinenud, aga ikka jõudsin üle noatera. Noh, ütleme nii, et järgmiseks nädalaks anti 7 asja teha. :D Et nüüdsest alates saab ikka kiire olema. Vaba aeg kulub kõik õppimisele.

Olen hetkel kah jubeväsinud, sest neli varast vahetust järjest pluss kool pluss trenn võrdub vähe magamist ja üldse mitte mahalaadimist. Homme hiline vahetus ja nädalavahetus vaba, siis saan järelejäänud kaks kodutööd ära teha.
Aga nüüd me käime Jamaikaga samas koolis ja teisipäeviti lõpetame ühel ajal :P Nii oligi, et minu esimene päev lõppes varem ja ülejäänud aja istusin hoopis Jamaika tunnis. :) Kõige nummim.

Igatahes, varsti pikemalt!

Nutt, hala ja otsustusvõimetus

Ehk miilide kaupa naiselikke hädasid.

Ühesõnaga, me kõik teame tänu minu korduvale mainimisele, et homme on hotelliketi õhtusöök/vastuvõtt/ilusate-kleitide-pidu. Ja mina olen seisus, kus ma ei tea, kas minna või mitte. Ja seda kõige tavalisemal ja frustreerivamal põhjusel - mul ei ole midagi selga panna.
Mul ei ole enam väga kaua seda tunnet olnud, et riideid täis kapist vaatab mulle vastu ikka tühjus. Aga ma lihtsalt ei ole nii peenikestel üritustel käinud, et omale sestsinatseid uhkeid kleidikesi kokku osta. Ja noh, jalanumbriga 41-42 vaevalt sinna kingagi juurde leiaks, kui just väga suurt otsimisretke ette ei võtaks.
Ühesõnaga, veel eile oli mul plaan minna linna peale ja leida omale kreemikasvalge ilus pluus oma maani helelilla läikiva printsesslõikega seeliku peale, sest kreemikasvalged ilusad kingad ootavad ikka oma esimest sisseõnnistamist kohvris ja karbis. Tuligi siis Jamaika mulle seltsiks ja kärutasime metrooga Oxford Streetile. Temal oli päikseprille tarvis ja tuli mulle otsustajaks-valijaks kaasa. Juhtus aga nii, et esimesena läksime sinna prillipoodi. Kust me lahkusime oluliselt vaesemana. Prilliraamid nimelt olid Jamaika kingitus, aga klaasid pidin ise sisse ostma. Aga kui su silmad on nii nässus kui minu omad, siis lähevad klaasid maksma umbes 250 naela... Sinna otsa siis veel raamid ja arstlik kontroll (mis maksid kokku vähem kui klaasid, sest need on eritellimus ja neid Inglismaal ei toodetagi). Ohk. Rahast raske südamega maksin muidugi ära - prille pole mul juba kümme aastat olnud ja nüüdseks olen poolteist aastat kogu aeg läätsedega ringi käinud, et annaks äkki puhkust silmadele, eksole.

Igatahes, poest väljudes ei olnud mul mitte mingisugustki tahtmist veel millegi peale raha kulutada, aga sedasorti pluus, mis sobiks minu kaunitarist seeliku peale, oleks vähemalt 30-40 naelane väljaminek. Nii jäigi ostmata ja eile mõtlesin, et vahet pole, ei lähegi peole.
Täna aga hakkasin mõtlema, et tegelikult oleks ju päris vahva minna ja hommikupoole läks meel üsna mustaks, et vastavat riietust ei ole. Otsisin siis veel kapis ja mul on üks selline kena tagasihoidlik põlvini, kolmveerandkäistega fuksiaroosa kleit, mille juurde oleks ka kott olemas. Noh, pika tuhnimise peale leidsin üles ka 9nda klassi lõpukingad, mis enamvähem lähevad ka kleidi alla. Kuldsed rihmikud põhimõtteliselt. Läksin siis poodi ja ostsin omale varuks veel ühed sukad ja roosa küünelaki (muuhulgas ostsin ka lambipirne, mopi ja zilette).
Nüüd ma oleks põhimõtteliselt valmis minema, aga ma ei ole kindel. Kas see kleit ei ole liiga tagasihoidlik, tavaline? Sätendavate ehetega saaks muidugi tuunida. Tööl kah kõik vastavad ümber nurga, milline see dress code siis täpselt on. Umbes, et be posh või et only long dresses või lihtsalt raputavad pead jms. Ma ei tea, noh. Umbes nagu kõik ootaks, et ma ilmuks mingi kartulikotiga kohale, et siis irvitada saaks. Õhh!
Ma ei ole paranoiline, ma lihtsalt ei tea, kas see prillide ost ei olnud mitte märk, et oleks targem minemata jätta. Sest asjad ei suju, saate aru. Tore on ennast muidugi üles lüüa ja eriti oma hotelli inimestele näidata, et koleda vormiriietuse taga on tegelikult kena naine. Aga ... Õhh! Õhhh! Õhhhh! Frustratsioon, nutt, hala!

Ja siis ma veel ei tea, mida juustega teha. Sirgendada? Üles panna? Pooled kinni panna? Lokkidele rõhuda?

Eks ma võtan oma riided hotelli kaasa ja lakin täna juba küüned kõik roosaks ja loodan, et homme tekib parem tunne.

Oi mulle ei meeldi, kui mul sihukesed mured on. Mul hakkab kool järgmisest nädalast ja rahast saab defitsiit.
Pealegi on ilm nii külm, et peaksin seal Hiltonis riideid vahetama, sest palja tagumikuga ja ilma kampsunita mina küll ühes hotellist teise liikuda ei kavatse, tehku need inglannad siis mis nad teevad.

Piimamees!

Ühesõnaga, nagu näete ka postituste sagedusest, olen ma tööl tagasi, täie rauaga. Et polegi nagu enam midagi kirjutada, muig. Üks juhtum oli tegelikult, kus ma meie uuele juhataja asetäitjale natuke draamat tegin. Et ütlesin talle, et ta ei kohtleks mind nagu s*tta ja edasine vestlus, kus tema püüdis asja selgitada ja siluda, jõudis veel selleni, kus ma talle ütlesin, et ise ta ei tea, kuidas pooli asju teha ja et kogu aeg nõuab, et asju tehtaks teistmoodi ja aint nõuab ja nõuab ja kellelegi mingit muud võimalust ei jäta jms. Noh, ühesõnaga selline tüüp on, kes kohutavalt kamandab ja üle piiri läheb, näiteks haaras ta mul käsivarrest ja tõmbas jõuga üle poole kontori, et näidata, kus ma koosoleku ajal seisma pean. Nii et ma ei tunne mingeid süümekaid draama tegemise pärast. :)

Aga eile juhtus hoopis selline lugu. Sissejuhatuseks nii palju, et siin Londonis, kui sa tahad korralikku orgaanilist piima, klaaspudelis jne, siis sõidab sul mingi võrgust kastiga kaubik ringi ja poetab aga pudeleid ukse taha. Mulle on mulje jäänud, nagu oleks see piim see kõikse parem ja nii ma üritasingi mingi vahe hullult selle piimamehe numbrit saada, et omale kah koju tellida. Aga number oli jubekallis ja nii see helistamine muudkui aga venis. No vot. Aga lähen mina eile kodust välja, et trenni minema hakata, olen jõudnud jst esimese tänavanurgani, kui pimedusest lähenevad hirmsa kiirusega heledad autotuled suunaga minu peale. Ma olin kõnnitee peal, eks, aga ta sõitis täpselt minu suunas. Kuniks viimasel hetkel tõmbas minu ette tee äärde seisma. Auto oli vaevalt peatunud, kui uksest kargas välja selline krapsakas noormees, kes tegi nalja minu ehmunud näo üle ja väitis, et ega ta mind ju ometigi alla ajanud ei oleks. Nii me siis paar sõna vestlesime minu ehmatamisest ja siis haarasin mina härjal sarvist ning tõmbasin tüübi küsimustega letti. Kus, kuidas, millal, mis kell, kui palju? Ostsin kohe proovimiseks pudeli piima ja kui meeldib, panen laupäeva ukse taha sellesama pudelikesega kirja, et kui mitu korda nädalas ja kui palju tahan. Siinkohal ka küsimus tõlkijatele jällegi - whole milk eesti keeles? Täispiim, irw? Eestis on tegelikult vist hoopis protsentidega ju... Ühesõnaga, ostsin selle koorimata ja töötlemata lehmanisast pärit piima. :D Vaatame, kuidas too maitseb. Aga minu meelest on see lihtsalt fantastiline, mul oli tuju nii hea! :)

Nüüd olen kolm päeva vaba ja pühapäeval pärast tööd (jah, pärast tööd, sest keegi muutis graafikut ja pani mind ikkagi selleks päevaks tööle) lähen sellele hotelliketi pidulikule õhtusöögile.
Tahaks üles otsida ka Angelis ühe poe nimega Neal's Yard Remedies, mis tegeleb looduslike ja orgaaniliste kehahooldustoodetega, Inglismaal toodetud pealekauba. :) No vaatab, kas ma sinnamaale ka jõuan. Hetkel on küll peavalu ja kurk valus ja üleüldse uimane, ei tea, kust see nüüd korraga tuli. Tööl on vaikne olnud, et pingest ei tohiks olla.

Ja viimaseks siis selline ülekutse. Ma alguses mõtlesin, et ei kirjuta sellest blogis, aga noh, naisterahva asi, muutsin meelt. Ühesõnaga. Teeme jaanuarikuus lihavaba nädala. Vaatame, kas elu taimetoitlasena on võimalik. :)
Mulle endale on see taimetoitluse idee, eksole, ammu juba huvi pakkunud ja nüüd siis mõtlesingi, et prooviks nädalakese, vaataks, mis tunne on. Ekstreemsustesse ei läheks - piima võib juua ja muna praadida kah, aga kõik otsesed lihatooted - punane ja hele liha, kala (nuuks!), kotletid, singid, pasteedid, nädalaks ajaks silma alt ära. Mul on olemas 2 proovikivikaaslast, kui keegi soovib ühineda, jäta siia sabasse kommentaar (noh, seltsis ikka segasem ju) või jutusta msnis. Võime taimetoiduretsepte vahetada - ma sain ju jõuluks kokaraamatu. :D
Üleskutsel mingit revolutsioonilist või protestimaigulist plagu ei ole. Enda jaoks, sisemine puhastumine ja ehk maailmapildi avardamine, antud raamidest välja astumine. :)

Vannitoas Ameerikat avastamas

Heh, avastasin täna oma vannitoas tõepoolest Ameerikat. Nimelt tuli mulle üllatusena see, et tavaline shampoon on kõige parem puhastusvahend. Proovides vanni puhastada igast kemikaalidega ja see jätkuvalt sama rokane välja nägi, otsustasin shampooni proovida (sest üks pipi tööl rääkis, et pidavad hia olema) ja täiesti uskumatu! Pesin terve vannitoa tavalise shampooniga puhtaks, kõik p*sk tuli imekergesti maha ja kõik läigib nigu suur prillikivi, ausõna. :)

Ja et siis mulle meeldib Beyonce, jätkuvalt. :D

Lahke naabrinna

Ehk siis istun praegu arvuti taga ja mugin kahe suu poolega hiinapäraseid pannkooke. Sest kui ma läksin allakorrusele kööki pesu masinasse toppima, siis minu hiinlannast naabrinna küpsetas parasjagu ja surus mulle kaks täidisega pannkooki pihku. :) Päris nämmid on, kui aus olla, umbes nagu pelmeeni maitsega, aga lisaks lihale on igast maltsa veel sisse uhatud ja tainas ümberringi on õhem. :) Või siis tsebureki moodi, aga sibulat ei ole ja liha on mahedam. Hästi rasvased on, aga maitseb väga hästi.

Hommiku otsa olen Proua Safikuga mööda peatänavat ringi jalutanud ja mööda poode käinud ja kokkuvõttes ainult ühe kõhutantsumuusika plaadi ostnud.

Kuna ma olen pikkade postituste kirjutamises suhteliselt kehv ja minu selektiivne mälu asub rõemsasti tööle ja pooli asju nagunii enam kirjutada ei viitsi, siis teeksin siinkohal eilse sissekande paranduse ja täienduse.

Eestis olles käisin ka Tikri titte kaemas, kes oli igati nummi, ja Tikri emaga autoga sõitmas. :) Ja et siis Aleksi haua peal käisin jõululaupäeval. See nii nummi ei olnud, üsna kole oli. Sihuke tunne oli, nagu oleks Evely esimest korda helistanud ja öelnud. Käed värisesid mis kole ja pisarauputus tekkis kah iseenesest. Aga väga ilus koht on, vaikne ja kahe elupuu all.

Siis väärib kindlasti mainimist tõsiasi, et ma ei saanud ühtegi mõttetut kinki, vaid aint asju, mida ma hirmsasti ihaldanud olin. Näiteks hunnikuga maateesid Liinalt (sealhulgas leesikateed, finally!), taimetoitude kokaraamatu Liisult, ja rahvariidemustriga tassi emalt (noh, emalt sain tegelikult veel igast nänni), kaks purki moosi ja kotitäie sibulaid Liisu emalt jms väärtuslikku kraami. Igate tore. Et just niimoodi mulle meeldibki.

Nüüd aga peaks vannitoa ära koristama, sest see on ülemõistuse s*tane ja siis sildi seina peale kleepima, et inimesed enda järelt ära koristaks, kui nad vannituba kasutavad. Ohk. Teretulemast koju indeed, irw.

Peale jõule ja Eestiskäiku

Olen nüüd kodus tagasi. Jah, selle korra suurim üllatus või muudatus oli see, et ma tundsin, et Eestiskäik oli reis, mitte koduskäik. Oma tuba ei tundunud oma toana, oma voodi ei tundunud oma voodina, hambahari oli vale jne. Muig. Eks ta ole natuke kurblik muidugi, aga parata pole sinna midagi. Et siis selles suhtes jah, olen nüüd kodus tagasi.

Kui alustada algusest, siis viimane sissekanne oli sellest, kuidas ma väsinuna mingile getopeole hakkan minema. Mindud sai igatahes, ehkki see oli maailmatu igav pidu. Kõige igavam pidu, kus ma üleüldse Londonis käinud olen. Kui minu ettekujutus jamaikalaste getopeost hõlmab meeletut tantsuvihtumist, head mussi, palju rahvast ja lõbusat meeleolu, siis reaalsuses nägi see pidu välja veidi teistsugune. Tagantjärele pidin Jamaika sõnu uskuma hakkama.
Jamaika ütles, et enne kella 3 hommikul ei hakka ükski hing getopeole ronima. Tal oli õigus, kell 2 peole jõudes oli seinaääri mööda mingi viiekümne tüübi ringis nillimas. Kell 4 lahkudes oli saal prinke pepusid täis.
Jamaika ütles, et seda tüüpi pidudel ei tantsita, vaid seistakse nurgas ja nähtakse coolid välja. Oh, millise kibedusega pidin nentima, et tal oli õigus. Seisime terve õhtu, või siis need kaks hommikupoolset tundi, alguses keskemal, pärast päris seina ääres. Mul oli isegi mantel seljas terve aja. Ja seinaääres seismisest poole aja istusin mingi lauanurga peal ja üritasin mitte eriti õnnetu välja näha.
Jamaika ütles, et getopidudel suitsetatakse kanepit. Suure üllatuse ja uskmatusega tõdesin jällegi ta sõnade õigsust. Saal oli kanepivinest hall, millele peagi hakkas lisanduma tavalise sigareti toss. Ei, see ei olnud kellegi korteriläbu, see oli suur teatrisaal üüritud, nii et suitsetamine oli siiski ebaseaduslik...
Ilgelt naljakas oli kusjuures see, et Jamaika ise tuunis end hoolega ära peo jaoks (enne klubisse jõudmist tõmbas auto tee äärde ja pani selga valge triiksärgi, mis triigituna tagaistme peatoe küljes rippus, sest muidu oleks see peole jõudmise ajaks kortsu läinud). Ta muide esindas küll Eestit, mitte Jamaikat - valge särk, must jakk ja rukkilillesinine sall. :) Mina ise olin oma lennuvormis. Kõik naised peol olid tikkmõrvkontsadega, üliliibuvates ülilühikestes üliklubikleidikestes, mingi paar tükki oli teksadega. Ja üks tshikk oli madalate jalanõudega ka, ta oli umbes vähemalt kaheksandat kuud rase, jalutas ringi ja limpsis Lucozade'i (energiajook sportlastele või nii), seljas üliliibuv valge kleidike. Tegelikult oli see meie food shop'i müüjanna, kes dekreeti läks ja keda me kutsume Tissideks, sest teda on lahkelt õnnistatud.
No vot siis, pidu oli selline.

Lend oli igav ja enamuse ajast tukkusin, õnneks oli Evely seltsiks. Eestisse jõudes ootas mind Liisu, kes oli juba ettenägelikult soetanud hunniku pelmeene, hapukoort ja petti. :)
Hiljem läksin Liinaga vanalinna peale tiirutama ja Linnahalli katusele kõndima.
Järgmisel päeval viskasin läpaka parandusse (Liina abiga), külastasin Liisuga tema õde, kes pakkus suhtjubeda välimusega, aga see-eest vägagi maitsvaid isetehtud juustuküpsiseid. :P Ja Pärnusse ma ära läksingi. Pärnus oodati juba bussijaamas, käigu pealt haarasin sealt mahe-naturaalse kosmeetika poest omale kaks keemiavaba seepi (ja seekord kusjuures läks õnneks ja nad lõhnavad jumala suurepäraselt) ja näokreemi, mis tundub ka päris hea olevat. :)
Otseloomulikult järgnes sellele tervitussöömaaeg, ajeee. Emme tehtud kotletid on ikke need kõikse paremad. :)

Hmm, teisipäeval sai siis linna peal töllerdatud, Montonis hoolega rahakotti kergendatud ja otseloomulikult söödud-söödud-söödud. Verivorsti ja muud peenikest kraami.
Jõul oli kah söögirohke. Kusjuures sain kuuse! Mitte kingituseks, aga tuppapanemiseks ja ehtimiseks siis. Minu heameelt varjutas natuke minu rohelisem pool, mis mõtles pahatihti sellele, et milleks on vaja laipa tuppa tassida ja mingit nänni talle külge riputada. Jah, justnimelt laipa, sest mis muu see jalapealt mahasaetud kuusk on? Et kuidagi tobe tundus... Aga samas oli lapselikult hea meel ka, ikkagi jõulukuusk. Ja noh, vähemalt nii palju, et meil kodus põletatakse see vähemalt pärast ära, mitte ei jäeta kuskile suurte prügikastide juurde kurvalt vedelema.

Neljapäeval käisin teatud protseduuridel, mille tulemusena mul sinikas selja peale tekkis, aga üldises plaanis enesetunne vägagi paranes. :P

Ja reedel siis kihutasin toriseva bussijuhiga Tallinnasse. Tallinnas ootas mind Liisu ja Savoy ja lumi ja külm ja vanalinn ja palju-palju venelasi, irw, ja seejärel Kaidi veel umbes 7 inimesega omal pool. Seal omal pool oli väga vahva, Eesti kartulikrõpsud on jubenämmid ja Eesti dipikastmed viivad keele alla! Usinaid krevetipuhastajaid tuleb siinkohal tervitada ning samuti mõningaid võssakasvanud tütarlapsi. :P Kes muideks nii hirmsasti hinge võtsid, et ma pikaks kasvanud juuste kohta võsa ütlesin. Ja siis need 8 hinge vedasid mind teatud puhvetisse, kus oli igasugu hulk inimesi, kellest mõned päris head välja nägid. Ja minu ettevalmistused külmaks korteriläbuks said seal kohal mütsu. Kui nimelt Kaidi juures oli vägagi mõnus istuda maani villase seeliku, paksu dzempri ja pika lambavillase kampsuniga, siis teatud puhvetis oli see liiast mis liiast. Kamandasin linna peal litutava Liisu puhvetisse ja tirisin tal kleidi alt maikalõikega pluusi ära. :D Milleks sõbrad siis on?:P Vihtusime veel natuke tantsida ja nelja ringis saime magama.

Laupäeva hommiku saabudes kohtasin lennujaamas Liinat, kes mu läpaka mulle tagastas (siinkohal suured tänud veelkord, ja et töötab väga hästi, venti peaaegu ei kuulegi ja isegi süles hoides ei lähe eriti kuumaks) ja Evelyt, kellega ma koos tagasi lendasin. Liisu oli ka muidugi seal ja talle jätsin ma oma koheva rohelise salli, mida ma nii kaua kudusin. :P Milleks sõbrad siis on? Irw.
Igatahes, lend hilines tund aega ja sõit venis nagu kaamlitatt, aga me Evelyga veetsime rohke punase veini seltsis vägagi mõnusasti aega. :P
Jah, ja siis kohalejõudmisest alates enamvähem veetsime Jamaikaga toredasti aega kuni selle hetkeni, kui ma täna blogi kirjutama hakkasin ja ta otsustas lõppeks koju minna.

Tänase päeva pettumus oli muideks see, et kui ma jätsin Jamaika voodisse nii armsasti ja soojasti magama ja ise lippasin Farmers Marketile, sest netis oli kirjas, et see täna ikkagi toimub ja peale 35 minutit rühkimist kohale jõudes polnud ühtegi putkat, siis ma olin täitsa kurb. Tulin koju ja kirjutasin korraldajale kaebuse, et miks netis on inf, et toimub ja kohaleminnes ei toimu midagi.

Ja nüüd ma olengi lebotanud ja hakkan kohevarsti verivorsti praadima, sest kohver oli siiatulles ainult söögikraami täis, ja mõnulen, sest hea tunne on olla kodus. Olgugi üürikas kuskil suurlinnas, minu jaoks on see kuidagi koduks saanud.

Hmm

Ma nüüd päriselt ei plaaninud seda, et kui ma end voodisse teki alla mõnusasti kerra kerin, et siis helistab Jamaika ja kutsub kinno. No muidugi oli vaja ju minna - Yes Man on päris vahva film, väga kerge, samas filosoofiline. :) I
gatahes, eks, peab Jamaikal üks sõps Stratfordis kuskil mingit rämedalt suurt raadios reklaamitud (sünnipäeva-)pidu ja millegipärast tekkis meil plaan sinna minna. Eks sai seda mõtet ennegi veeretatud, aga kaalukauss oli kogu aeg pigem mitteminemise poolel, aga mul on tunne, et see film mõjutas otsustamist... Oeh. Nüüd ma siis olen siin, pestud-kustud-kammitud, silmad sama väsinud kui enne, Jamaika mind poole tunni pärast peale korjamas (ehk siis 1.00) ja mingile suurele ülikallile (20 naela pilet, saate aru, vapsjee, noh, õnneks on meil tasuta) getopeole minemas...
Einoh, mitte et ma kurdaks, ma lihtsalt kukun ilmselt homme õhtul jalapealt ära. Sellega seoses meenub mulle, et mul on kuskil kaelapadi, mille võiks üles otsida...

Kui lendamisest saab 'rutiin', siis see on oma võlu täielikult kaotanud ja selline väga raske tunne on. See on ju lihtsalt mingi elutu rauakolakas, mis väga kergesti ei allu kontrollile, eks... Et millegipärast on sihuke hirm veidi, raske tunne. Oh well, uni on...

Sõidueelne

Vässu on. Jubevässu on. Öösel tuleb rändama hakata, ehkki mul on tegelikult väga vedanud ja Mister Jamaika toimetab mind lennujaama.
Riided, mida ma varsti pen hakkama selga toppima, on alles märjad. Topin neid siin järgemööda radika peale. Küll kuivavad ära, lihc ei viitsi...
Silmad vajuvad kinni, ehkki kell on 7.30 ja öösel sai magatud kõvasti. Dushi all on ka vaja ära käia.

Rahvaste paablist, paar sõnaga

Ma olen tegelikult juba ammu tahtnud ära mainida selle veidi naljaka olukorra tööl, millega ma olen nüüdseks täiesti kohanenud, aga usutavasti ka teistel meie regiooni esindajatel tundus see alguses veidi imelik. :D
Nimelt see komme, et kallistamise asemel musitatakse. Eestis kaks naist ikka naljalt ju tere-headaega ei musita (noh, venelannad ehk küll, aga ma ikka räägin nendest 'kuumadest' eestlastest). Aga nii ongi, et tere-hommikust-musi kahele põsele ja aitäh-musi jne. Loomulikult peab sul selleks inimesega veidi parem suhe olema, mingeid päris suvalisi vast ikka ei lakuta. :D Aga alguses tundus see mulle hullult imelik, musi on ju nii intiimne!

Aga üldises plaanis tulen ma juba pühapäeval koju, juhhei! Tänane pluss veel 3 tööpäeva ja siis üks vaba päev ja shallalalaa. :)

Muideks, ma sain eile oma rohelise salli valmis, nii et reede õhtuti kodus istumist ja kudumist nii pea vist ette ei tule.

Höhöö

Tulen mina koju kaheksa ringis töölt, avan ukse, ja koridoris valitsevas pimedusest kostavad hääled nagu 'rööööööö' jms ehmatamishääled. Ehmatasin küll. Ühesõnaga - majarahvas oli rõõmsalt elektrimõõdiku ümber kogunenud ja üritasid pingsalt välja mõelda, et kes elektrit laadima läheb, sest haldajale helistamise peale vastas tema neiu Kong ja väitis, et tüüp on kuskil põõsas vms. Pakkusin ennast vabatahtlikult Chrisile seltsi ja käisime nurga peal poes ära. Päästearmee varmas reamees Chris ronis pärast ka trepikäsipuu otsa ja hakkas seda plastjullat elektrimõõdiku auku toppima, saates oma tegevust sõnadega: And God said... Where the fuck is that hole? Pilves preili Aicha jooksis oma toast küünlaga valgust näitama ja pärast siiski 'valgus sai'. :)

Mitte, et ma vinguda tahaks, aga muidu on küll jumala siiber sellest, et ma pean oma graafiku pärast pidevalt tööl mingit võitlust pidama, sest graafikut tegev juhataja või tema asetäitja ei suvatse meeles pidada, et kolmapäeviti ma õhtuseid vahetusi ei tee. Urr!

Aaa, ja siis veel nii palju, et rüüpan siis Old Jamaica ingveriõlut, ma sinu auks ostsin, Liisu :D

Kohustuslikus korras, jõuludest

Noh, jah, rohkem ehk siis vabatahtlikult kohustuslikult.

Ehk siis. Käisin täna üht koma teist linna peal otsimas (Holloway kunstipoes ja Camden Town'i turul näiteks) ja hiljem lõpetasin WHSmithis, kohalikus raamatu-kirjatarvetepoes. Noh, sai endalegi rull ilusat pakkepaberit soetatud ja tuli tahtmine ka paar lipsukest pääle kleepida. Riiulitelt vaatas vastu aga tõeliselt tarbija-ühiskonnalik vaatepilt. 12-sed pakid olid kõige väiksemad, eraldi oli ainult hiiglasuuri superlehve. Aga võibolla olen ainult mina see, kes vaid paarile väiksele pakile paari väikest tupsukest tahab. Või olen lihtsalt see rumaluke, kes ei taha ülejäänud asju minema visata ja oma elamises ma neid paraku järgmiseks aastaks hoida ka ei saa. Nii jäigi ostmata. Kilekotid lükkasin kõikides poodides tagasi ja toppisin kogu nodi oma kotti. Nodi eriti polnud, tegelikult, aga vähemalt ei soetanud mitte ühtegi uut kilekotti. :) Seevastu oli koju jõudes seesama kilekott ostutsekkidest punnis, sest kui kilekotile saab ei öelda, siis thsekile ei öeldes viskavad nad selle lihtsalt oma prügikasti, mitte ei jäta printimata.
Siinkohal teeksin ma ka märkuse, et Lloydsi pangas ei ole võimalik paberkandjal kuuväljavõtteid lõpetada. See tähendab, et iga kuu saadetakse sulle ilge patakas paberit koju, mille sa nagunii prükkarisse viskad, eks. Ja pangas öeldi mulle nii, et äralõpetamine ei ole võimalik. Võib teha nii, et aastas korra saadavad, aga siis saadavad ikkagi 12 kuu väljavõtted ühekorraga. Saba lahti, nokk kinni. Ajuvaba.

Igatahes. Olles saand mitmelt poolt kõnesid ja pisikesi vihjeid teemal - mis sa jõuludeks tahad? - otsustasin paari sõnaga oma selleaastaseid jõulumõtisklusi siis kirja panna.
Ma ei oota mingeid erilisi kingitusi, sest ma ei tee sellel aastal isegi erilisi kingitusi. Rahalistel põhjustel. Eile käisin koolis ja maksin oma aasta õppemaksu ära - 565 naela, näiteks. :) Aga kui su hing ikke muud moodi rahu ei saa ja on sihuke kingiteotahtmine põues, siis oleks mul hää meel selliste asjade üle: kõiki sorti praktilised asjad, mitte mingit nänni ei ole mul vaja; Eesti maateed või lihtsalt põnevaid teesid tee-kohvipoest; tumedad mustrilised sukad; kollane vihmavari; Eestiteemaline nänn suveniiripoest (jah, te loete õigesti, needsamad suveniiripoed, kust ma vanasti kaarega mööda käisin ja mõtlesin, et kesse pagan mingit muulipildiga võtmehoidjat endale tahab?); kutsu mind teatrisse, kontserdile, näitusele, koogile-kohvile või jõululõunale. Noh, saate aru - praktilised asjad. :D Umbes nii. Sest kuigi mul oleks vaja korralikku potti ja kaanega panni, ei hakka ma neid ju ometi Eestist vedama :D

No vot siis. Sain täna ka kahe pintsli ja ühe akrüülvärvi võrra rikkamaks, nii et kui mu sõrmed lõpuks üles sulavad (sest küte pole veel sees), siis hakkan katsetama. :)

PS. Ükspäev, eelmine nädal, nägin ma kuningannat, muideks. Jah, kui nüüd täpsem olla, nägime kahe vahva tütarlapsega meeletut paraadi, värvide järgi jaotatud hobusepataljone, kümmet tõlda ja kolme valge peaga vanamutti, kelledest üks osutus vanaks Liisuks endaks, nagu me järgmisel päeval ajalehest lugesime. :D