Paraku ilma videota. Christina Aquilera 'Nasty Naughty Boy'
reede, 17. oktoober 2008
neljapäev, 16. oktoober 2008
Hehh, näedsa
Liisu, Christina Aquilera ei raiskagi oma talenti, nagu me kunagi ammu muretsesime.
Päeva meeldiv üllatus on Aquilera 2006nda aasta album 'Back to the basics', kus valdav osa laule on stiilis seksikas naine viltuse juukselahu ja fikseeritud lainetega õlgadeni juustega külitamas klaveril, liibuv punane kleit seljas ja huuled nii punased nii punased ja laulab kähedal häälel siivsaid siivutuid laule. No ikka väga pro, ma ei oleks seda oodanud.
Päeva meeldiv üllatus on Aquilera 2006nda aasta album 'Back to the basics', kus valdav osa laule on stiilis seksikas naine viltuse juukselahu ja fikseeritud lainetega õlgadeni juustega külitamas klaveril, liibuv punane kleit seljas ja huuled nii punased nii punased ja laulab kähedal häälel siivsaid siivutuid laule. No ikka väga pro, ma ei oleks seda oodanud.
Hea küll, rõõmsamal toonil ka
Ehk siis, et ema käis Londonis. :) 
Leidsime parlamendihoone tagant lehma.
Kuskil Tower Bridge ümbruses kolades
Jällegi sealsamas kolades
Ah, Hiinalinn... See praepart ei ole muideks üldse hea
Camdeni WC-d on ikka samad, mis enne - eelkõige loomingulisuse avaldamise koht ja alles seejärel põietühjendamispunker. WC-paberihoidja peal.
Camden ikka, värsket mahla £1 eest!
Kuluks vist ära küll, need kummikud
Valik on selline, et lõpuks lööd käega ja mõtled, et tegelikult ei ole mul midagi vaja :D
Nagu remondimees
Ehk miks mul oli eile äikseliselt halb tuju.
Esimene ämber. Teisipäeval tööpäeva lõpus juhataja karjus kõigi peale, et millised mõttetud loodrid me oleme ja millist kräppi tööd me teeme. Noh jah, mis teha, kui tütarlapsel on halb tuju, eksole, see on juhatajaks olemise eelis - sul on alati võimalus teiste peale karjuda ja põhjuse leiab alati.
Teine ämber. Töölt koju tulles ja seejärel poodi minnes, ja siis jällegi koju tulles ning kapiukse avades tõden ma meeldiva üllatusega, et minu uus albaanlasest naabripoiss Lulu on jätnud mulle poolest pakist saiast lahked 4 viilu. Ja kuivõrd minu teadmist mööda oli mul pool saia, siis ei hakanud ma ju ometi seda juurde ostma. Mis seal ikka, jõuluks saledaks.
Kolmas ämber. Hommikul järjekordset munamaski juustele tehes avastasin võika tõiga - pärast pea puhtaks pesemist tõmbasin õrnalt läbi juuste ja juukseid langes nagu sõdureid Iraagis. Siin ilmselt peitubki minu varase kiilanemise saladus - säh sulle rahvameditsiini!
Neljas ämber. Ma olen siiralt ja ebaõiglaselt alahinnanud Londoni arstiabi. Ma nii vabandan. Sest kui ma eile hommikul arsti juurde läksin, et oma mitte-sugugi-üle-minna-tahtvast põiepõletikust lahti saada, kirjutati mulle ilma küsimusi esitamata välja antibiootikumid. On täiesti normaalne, et inimene on kolm korda aastas antibiotside kuuril. Mitte, et mulle Eestis kunagi neid välja kirjutatud oleks. Noh, jah, välja arvatud selle aasta jaanuaris, kui ma olin kuude kaupa köhinud ja arst koguni tuberkuloosi kahtlustas, siis inglise arste kirus ja mingid tugevad antibiotsid välja kirjutas, mida oleks vabalt saanud vältida, kui oleks mulle õigeaegselt normaalseid ravimeid antud. Nii et peale paratsetamooli on olemas ka veel antibiootikumid. Elagu Londoni arstid!
Viies ämber. Ühe ametiasutusega olid järjekordselt asjatud pinged, mis said küll lahendatud siis, kui nad lõpuks ometi peale sadat korda telefonile vastasid ja asi klaaritud sai.
Kuues ämber. Täna hommikul kööki koperdades ja külmkapiust avades imetlesin ma jällegi sädelevat kangelastegu - millegipärast, oh imet, on minu mahlapudelisse tekkinud rohkem mahla kui mina sinna jätsin ja hoopis teist värvi ja sogane on ka. Aitäh, lahke naabripoiss, et sa mul lubad toitu ära visata, sest ma ju ei tea, m i d a sa sinna pudelisse panid. Mul on tegelt raha nagu raba ja mingi 3 naelane mahl minema visata, mis see siis ikka ära ei ole? Ja sellest pole kah lugu, et sa jõid ära pool kanistrit piima, kui mu ema siin veel oli.
Seitsmes ämber. Ja ega sellest ei ole ka midagi, et sa Chris'i nänni tema kapist võtad, sest ilmselgelt töötame me kõik oma ahtrid küljest lihtsalt sellepärast, et Albaania Sultanil oleks pidu ja pillerkaar. Ja palun, lase südamerahus kõigil teistel peale enda vannitoakraane kinni keerata, sest miks peaks sinusugune royalty ennast selliste labasustega vaevama? Ja palun, luba me maksame sinu eest ka, kui haldaja tuleb korraga suureks läinud veearve eest lisapappi küsima!
Esimene ämber. Teisipäeval tööpäeva lõpus juhataja karjus kõigi peale, et millised mõttetud loodrid me oleme ja millist kräppi tööd me teeme. Noh jah, mis teha, kui tütarlapsel on halb tuju, eksole, see on juhatajaks olemise eelis - sul on alati võimalus teiste peale karjuda ja põhjuse leiab alati.
Teine ämber. Töölt koju tulles ja seejärel poodi minnes, ja siis jällegi koju tulles ning kapiukse avades tõden ma meeldiva üllatusega, et minu uus albaanlasest naabripoiss Lulu on jätnud mulle poolest pakist saiast lahked 4 viilu. Ja kuivõrd minu teadmist mööda oli mul pool saia, siis ei hakanud ma ju ometi seda juurde ostma. Mis seal ikka, jõuluks saledaks.
Kolmas ämber. Hommikul järjekordset munamaski juustele tehes avastasin võika tõiga - pärast pea puhtaks pesemist tõmbasin õrnalt läbi juuste ja juukseid langes nagu sõdureid Iraagis. Siin ilmselt peitubki minu varase kiilanemise saladus - säh sulle rahvameditsiini!
Neljas ämber. Ma olen siiralt ja ebaõiglaselt alahinnanud Londoni arstiabi. Ma nii vabandan. Sest kui ma eile hommikul arsti juurde läksin, et oma mitte-sugugi-üle-minna-tahtvast põiepõletikust lahti saada, kirjutati mulle ilma küsimusi esitamata välja antibiootikumid. On täiesti normaalne, et inimene on kolm korda aastas antibiotside kuuril. Mitte, et mulle Eestis kunagi neid välja kirjutatud oleks. Noh, jah, välja arvatud selle aasta jaanuaris, kui ma olin kuude kaupa köhinud ja arst koguni tuberkuloosi kahtlustas, siis inglise arste kirus ja mingid tugevad antibiotsid välja kirjutas, mida oleks vabalt saanud vältida, kui oleks mulle õigeaegselt normaalseid ravimeid antud. Nii et peale paratsetamooli on olemas ka veel antibiootikumid. Elagu Londoni arstid!
Viies ämber. Ühe ametiasutusega olid järjekordselt asjatud pinged, mis said küll lahendatud siis, kui nad lõpuks ometi peale sadat korda telefonile vastasid ja asi klaaritud sai.
Kuues ämber. Täna hommikul kööki koperdades ja külmkapiust avades imetlesin ma jällegi sädelevat kangelastegu - millegipärast, oh imet, on minu mahlapudelisse tekkinud rohkem mahla kui mina sinna jätsin ja hoopis teist värvi ja sogane on ka. Aitäh, lahke naabripoiss, et sa mul lubad toitu ära visata, sest ma ju ei tea, m i d a sa sinna pudelisse panid. Mul on tegelt raha nagu raba ja mingi 3 naelane mahl minema visata, mis see siis ikka ära ei ole? Ja sellest pole kah lugu, et sa jõid ära pool kanistrit piima, kui mu ema siin veel oli.
Seitsmes ämber. Ja ega sellest ei ole ka midagi, et sa Chris'i nänni tema kapist võtad, sest ilmselgelt töötame me kõik oma ahtrid küljest lihtsalt sellepärast, et Albaania Sultanil oleks pidu ja pillerkaar. Ja palun, lase südamerahus kõigil teistel peale enda vannitoakraane kinni keerata, sest miks peaks sinusugune royalty ennast selliste labasustega vaevama? Ja palun, luba me maksame sinu eest ka, kui haldaja tuleb korraga suureks läinud veearve eest lisapappi küsima!
Järgmiseks paluksin ma labidat!
Lihtsalt äramainimise mõttes, et saatsin täna hommikul haldajale smsi pidevalt jooksva kraaniveemurega ja et uus tüüp näppab täiesti varjamatult toitu. Siis kirjutasin majareeglid paberile ja libistasin selle paberi tal ukse alt sisse. Seejärel kirjutasin musta markeriga paberilehele : Please buy your own food and don't take others stuff without asking first, ja kleepisin selle köögikapi uksele.
Lihtsalt äramainimise mõttes, et saatsin täna hommikul haldajale smsi pidevalt jooksva kraaniveemurega ja et uus tüüp näppab täiesti varjamatult toitu. Siis kirjutasin majareeglid paberile ja libistasin selle paberi tal ukse alt sisse. Seejärel kirjutasin musta markeriga paberilehele : Please buy your own food and don't take others stuff without asking first, ja kleepisin selle köögikapi uksele.
esmaspäev, 13. oktoober 2008
pühapäev, 12. oktoober 2008
Jeehh
Tööl olla polnud üldse paha, oli suisa päris hea. Usutavasti viis see mu mõtteid oma hädaorust eemale ja noh, ausalt öeldes, on enesetunne ikka oluliselt parem ka. See pagana uriinilahjendaja on ikka mõjunud ja WC-sse on asja normaalse sagedusega. Päris korras ei ole, aga masendusseajavalt nigel ka enam mitte. Ehkki kui päris ära ei kao, siis kolmapäeval ja neljapäeval olen vaba ja saan vajadusel ka arsti juures ära käia - jutud liiguvad, et sümptomid pidavat enne ära kaduma, kui haigus ise... Nii et kontroll ei teeks paha.
Ja niiii ilgelt nummikas oli koju jõuda ja prügikotti köögis vahetada ja õue viia ning pappkaste taaskasutuskasti toppida ja siis keerab Jamaika oma sinise käulaga maja ette ja tuleb tuppa ja õpib ja jutustab minuga terve õhtu. Nii ammu pole nii olnud, niimoodi sedasi. Jutustamisel ja jutustamisel on vahe ju. Ja pealegi, oli päris huvitav juura kodutööd temaga teha. :D Ja oma uut salli kududa. Jah, kallid kaasmaalased, astusin sammukese tagasi normaalsuse poole - ei mingeid kilekotte, vaid tavaline lõng. :) Ja verivorstid on nüüd ka otsas. Ei, ma ei vaevunud neid Jamaikale isegi pakkuma, ta heitis kahtleva pilgu minu taldrikule ja siis keeras selle hästi kiiresti tagasi enda omale ja haukas siis veel käbedamini oma röstsaia praeviineri- ja munaga. :D
Aga jah, peaks siis ikke nagu tuduma minema...
Ja niiii ilgelt nummikas oli koju jõuda ja prügikotti köögis vahetada ja õue viia ning pappkaste taaskasutuskasti toppida ja siis keerab Jamaika oma sinise käulaga maja ette ja tuleb tuppa ja õpib ja jutustab minuga terve õhtu. Nii ammu pole nii olnud, niimoodi sedasi. Jutustamisel ja jutustamisel on vahe ju. Ja pealegi, oli päris huvitav juura kodutööd temaga teha. :D Ja oma uut salli kududa. Jah, kallid kaasmaalased, astusin sammukese tagasi normaalsuse poole - ei mingeid kilekotte, vaid tavaline lõng. :) Ja verivorstid on nüüd ka otsas. Ei, ma ei vaevunud neid Jamaikale isegi pakkuma, ta heitis kahtleva pilgu minu taldrikule ja siis keeras selle hästi kiiresti tagasi enda omale ja haukas siis veel käbedamini oma röstsaia praeviineri- ja munaga. :D
Aga jah, peaks siis ikke nagu tuduma minema...
laupäev, 11. oktoober 2008
T**a
Mul siiber joomisest ja pissimisest, ma enam ei jaksa. Mul on jätkuvalt sama sitt olla (ehkki enesetunde järgi on eilse õhtuga võrreldes palavikku vähem või ehk üldse mitte) ja peas hakkavad moodustama igasugused jubemõtted.
Tegelt tahtsin ma ära mainida loo iroonia, et neljapäeva hommikul käisin ma perearsti juures. Ja neljapäeva õhtul tekkisid sümptomid.
Mul on sitaauguni ja siiber ja üleüldse. Miks mul ei võiks vahelduseks rahu majas olla ja mitte midagi viga olla?
Ja homme pean tööle minema. Tore. Nad küsisid seda k i n d l a t sõna kell 2 päeval, eks, ja ma kahtlesin, kuid vastasin jah. Ja nüüd mõtlen küll, et parema meelega oleks kodus.
Haigeks olemine avaldab mulle definately halba mõju.
Tegelt tahtsin ma ära mainida loo iroonia, et neljapäeva hommikul käisin ma perearsti juures. Ja neljapäeva õhtul tekkisid sümptomid.
Mul on sitaauguni ja siiber ja üleüldse. Miks mul ei võiks vahelduseks rahu majas olla ja mitte midagi viga olla?
Ja homme pean tööle minema. Tore. Nad küsisid seda k i n d l a t sõna kell 2 päeval, eks, ja ma kahtlesin, kuid vastasin jah. Ja nüüd mõtlen küll, et parema meelega oleks kodus.
Haigeks olemine avaldab mulle definately halba mõju.
Vasta pükse, ilmselt
Hehh, kakerdasin just peatänavale apteeki ja postimajja ja toidupoodi. Jubepalav oli. Ja küsisin siis apteekrilt miskit põiepõletiku vasta - see on inglise keeles hoopis cystitis, mitte bladder infection, irw. Saatis mind kuskile reavahesse ja õiget pakki otsides näitas mulle õige suuna kätte üks tädike, kes ilmselt kuulis, mis ma onklilt küsisin. Rääkis puha, et vot see olevat kõige parem ja temal oli esimest korda põiepõletik viiekümne aastasena ja et ta teab täpselt, kuidas ma ennast tunnen ja et tema tütar ikka ütles talle, et ei ole normaalne kogu aeg pissile tahta ja et peaks ikke tohtri manu minema. :D Ostsin siis ära - ainult ühte sorti oligi. Kodus loen - ravimi funktsioon on selles, et muudab uriini vähem happeliseks, et haiget ei teeks. Nagu ma aru saan, ei peaks siis häda tehes valus olema, eks. Aga mingit otsest raviomadust siis ei olegi või? Või kui uriin on vähem happeline, siis põletik kaob ära või?
Haa, aga võtsin sügavkõlmast Rakvere verivorstid välja, tundub, et õhtupoole tuleb pidu. :D
PS: Näete, kui ebasobival hetkel Tikker ära kolis - tema oleks kohe teadnud, mida põiepõletikuga teha. :P
Üks kenake laupäev...
... mil see Põhja-Londoni pipi tööle helistab ja teatab, et tema igatahes ei kavatse täna ametikohuseid täitma minna. Ehk siis, et tema põiepõletik ja palavik ei ole oluliselt paranenud. Leesikateed ma ei kujuta ette, kust osta saab - netis tuhnisin, üheski poe nimekirjas ei ole (seevastu on külluses teesid Hiinast, Indiast, Aafrikast, Egiptusest, Jaapanist jne). Jõhvikamahla eile õhtul toodi nii lahkesti. N a t u k e parem justkui oleks, aga eile tegi mingi üliropp päev tööl ikka ära. Palavik pani lakke ja täielik kututõmm, noh. Ja siis ma otsustasingi, et why the fuck peaksin ma ennast selle hotelli pärast tapma. Täna hommikul nii kui ärkasin, nii torkasin. Sõna otseses mõttes. Torkasin heegelnõela. :D Ja lõpetasin Daisy vannitoamati ka ära.
Nagu te näete, mõjub fotoka omamine mulle hästi. :D
See on esimene, Liisi ja Erkini oma.
Teine, Daisy oma.
Nagu te näete, mõjub fotoka omamine mulle hästi. :Dneljapäev, 9. oktoober 2008
Ikaldus
Kõigi netist leitud sümptomite kohaselt on mul põiepõletik. Esimest korda elus, muideks. Tööl hakkas mingi hetk jube põiekas, eks, ja jumala tükk aega ja ma mõtlesin,et vot kui nüüd kemmerg kätte antasse, tuleb nagu Thames üle kallaste. Tuli nagu aiaäärne oja. Minu üllatuseks. Siis hakkas valus ja torkima ja Thamesi üleujutuse tunne oli kogu aeg. Koju jõudes oli juhe juba koos - katsu ise olla kogu aeg sellise tundega, et sul tuleb püksi, sest häda on nii suur ja tegelt tuleb umbes kaks tilka. Mõtlesin, et noh, teeme üks kummelitee, kui kõju jõuame. Tegime ja surfasime netis nind Eesti netikirjanduse põhjal tuvastasin ma siis endal põiepõletiku. Ma küll ei kujuta ette, kust või kuidas ma selle saada võiksin. Külmetanud ma ei ole - käin juba nädalaid ainult mantli ja saabastega, ja teisedki levimisviisid tundusid ebatõenäolised. Jamaikale häda kurtes üritas ta mulle väita, et põiepõletik is a standard - et nii tavaline haigus, et kõikidel on ja kogu aeg. Millele mina vastasin, et haigeks olemine e i o l e s t a n d a r d. Millele järgnevalt ta ei tahtnud enam teemat arendada, sest ta on seda piisavalt lahanud. :D
Igatahes, tööl tõotab tulla kiire nädalavahetus. Ema siinkäigust tahan pikemalt kirjutada ja koos piltidega. =)
Kuivõrd ma olen joonud ära kaks s u u r t tassi kummeliteed, ei ole mõtet kohe voodisse minna - nagunii hakkab üks pelleriralli, hkhmm. Aga seda teravat valu ja hullu häda tunnet on leevendanud küll - enam ei aja lolliks. Loodame, et homme ka okei on.
Head und! Ja aitähh tänase päeva eest =) (Noh, vahel võib ju niisamagi hää meel olla, et hing sees on)
Igatahes, tööl tõotab tulla kiire nädalavahetus. Ema siinkäigust tahan pikemalt kirjutada ja koos piltidega. =)
Kuivõrd ma olen joonud ära kaks s u u r t tassi kummeliteed, ei ole mõtet kohe voodisse minna - nagunii hakkab üks pelleriralli, hkhmm. Aga seda teravat valu ja hullu häda tunnet on leevendanud küll - enam ei aja lolliks. Loodame, et homme ka okei on.
Head und! Ja aitähh tänase päeva eest =) (Noh, vahel võib ju niisamagi hää meel olla, et hing sees on)
neljapäev, 2. oktoober 2008
Üks leid
Kui ma eelmisel nädalal Sapphicul Ascotis külas käisin, leidsime poest sellise asja. Igatahes hullem söögiisu tekkis, hkhmm.
Majajagamise võludest
* Vähemalt kolm-neli päeva on köögis pesumasina peal seisnud kellegi hunnik masinast läbi käinud, aga mitte kuivama pandud riided. Mis juhtub, kui jätta hunnik märgi riideid seisma? Haisema hakkavad.
* Mingi kaks päeva on kellegi pestud pesu pesumasinas hänginud, kuniks ma selle sealt täna hommikul välja võtsin ja selle kergelt haisva riidekuhja otsa panin.
* Pesujutud jätkuvad. Mis juhtub, kui kellegi teise pesu on nädal aega aias pesunööril rippunud? Sina pead selle sealt kokku korjama, kui tahad oma pesu kuivama panna.
* Teoreetiliselt peaks kõik majaelanikud köögi prügikasti tühjendama, kuivõrd kõik ju kasutavad seda. Praktiliselt olen mina siiani olnud ainuke, kes selliste labasustega, nagu prügikasti tühjendamine, tegelenud on. Mis juhtub, kui Iiris ei tühjenda prügikasti? Prügikast ajab üle ja asjad vedelevad prügikasti ümber maas. Aga ei, Iiris ei vii veel seda prügi välja. Võibolla homme, enne kui ema tuleb, sest jubekole oleks talle näidata, mismoodi ma elan. Aga peale minu elab siin majas veel 4 inimest!
* Kui majja kolib uus naaber, siis kindlasti on ta mingi veidrik. Näiteks kolis ungarlanna tuppa mingi jorss, juba 2 päeva tagasi, aga keda ma pole kordagi näinud ja kes oma toast siis välja ei tule, kui keegi liikvel on.
* Keegi teine peale minu ei tundu ka puhtaid nõusid hindavat. Ma ei pese põhimõtteliselt teiste asju, isegi kui kraanikausis oleks meetrikõrgune kuhi potte-panne. Aga mingil nõiaväel on kraanikausis ALATI vähemalt paar lusikat ja nuga.
* Ükski inimene ei keera vannitoas kraane korralikult kinni. Vesi jookseb iga jumala kord, kui keegi teine peale minu seal käib. Mis juhtub? Iiris ärkab hommikul kell 8 üles, kuuleb veesolinat, kops läheb üle maksa ja paneb hommikul vara vannitoa seinale kraanikausi kohale sildi - please close the taps properly!
* Ühiskasutatavad alad on meie kõige mure ehk siis kellegi teise mure. Vannituba ja koridor saavad puhta ilme vaid siis, kui keegi kolib välja ning haldaja uue näo otsides ja maja reklaamides need ära küürib.
Igatahes. Eile töötl koju kakerdades, peaaegu juba kodu juures, peatasid mind kaks tütarlast ja küsisid, kas mul on üks salvrätt, palun. Mul oli küll üks salvrätt :D Kuidagi armas, eks.
Trenn oli veider... Ma ei teagi, mis saama hakkab. Võibolla on minu pidu seal putkas varsti läbi. Juhataja oli eile nii imelik.
Olen natuke koristanud, ühe masinatäie pesu pesema pannud, teine ootab voodinurgal. Kulmud kitkusin ära, sahtli ja riideriiuli tegin korda. Nüüd lähev söön kohevarsti hommikust ja siis panen loodetavasti ilgelt köbe uue masina tööle ja siis peale seda lähen juba Tikriga kondama. Oxford Streetile, hõkk... Aga mul on hea nimekiri seekord ostmiseks:
hambapasta
peenike vöö
voodilina
fotokakott
kohvi
Ahjaa, tahtsin seda tegelikult juba eile mainida. Sa Liisu, raisk, saad kolakat järgmine kord, kui näeme! See on puhtalt sinu ja sinu ärasõnumise süü, et minu hommikumantlist sai kõigepealt hommikusöögimantel ja nüüd vist juba hommikusöögisõjamantel. Kui alguses piirdus asi sellega, et mul õnnestus iga jumala kord värskelt pestud hommikumantli peale mingi toit plökerdada, siis nüüd on asi võtnud uue tasandi. Mastaapsema. Nimelt maadlesime siin Jamaikaga ja siis ta keeras ming (kogemata) pooltäis kebabikarpi külili. Kes ei tea, siis kebabikarp sisaldab friikaid, rohkelt kanaliha, salatit ja kõige otsas ohtralt küüslaugu ja tshillikastet. Ja saaga jätkub halva karma kandumisega. Minu uus must läikiv roosade kantidega seksikas La Senza hommikumantlike võib nüüd siis kanda nime õhtusöögimantel. Sest kuniks minu hommikusöögisõjamantel pesumasinat ootas, pidin ma ju millegagi ringi kärutama. Kärutasin selle eile õhtul kööki õhturöstsaia lõhega tegema. Kõrvale rüüpasin Actimeli. Vähemalt plaanisin rüübata. Tegelikkuses ma rüüpamiseni ei jõudnud, küll aga jõudsin ma selle oma uue musta läikiva roosade kantidega seksika La Senza hommikumantlikese peale kallata. Ausalt öeldes hakkasin naerma, irvitasin mõnuga omaette õhtuses köögis.
Nii et Liisu, hoia alt!
Igatahes, hommikusöögile =)
EDIT: Aga teate, loodrid ja päevavargad, väljas on juba liiga külm, et teesärgi väel pesu kuivama panna. Sõrmed on jääs. Aga vähemasti on mul superilus must klassikaline põlvini mantel, printsesslõikega, TKMaxxist. Nii et linna peale litutama minnes on vähemasti soe. =)
* Mingi kaks päeva on kellegi pestud pesu pesumasinas hänginud, kuniks ma selle sealt täna hommikul välja võtsin ja selle kergelt haisva riidekuhja otsa panin.
* Pesujutud jätkuvad. Mis juhtub, kui kellegi teise pesu on nädal aega aias pesunööril rippunud? Sina pead selle sealt kokku korjama, kui tahad oma pesu kuivama panna.
* Teoreetiliselt peaks kõik majaelanikud köögi prügikasti tühjendama, kuivõrd kõik ju kasutavad seda. Praktiliselt olen mina siiani olnud ainuke, kes selliste labasustega, nagu prügikasti tühjendamine, tegelenud on. Mis juhtub, kui Iiris ei tühjenda prügikasti? Prügikast ajab üle ja asjad vedelevad prügikasti ümber maas. Aga ei, Iiris ei vii veel seda prügi välja. Võibolla homme, enne kui ema tuleb, sest jubekole oleks talle näidata, mismoodi ma elan. Aga peale minu elab siin majas veel 4 inimest!
* Kui majja kolib uus naaber, siis kindlasti on ta mingi veidrik. Näiteks kolis ungarlanna tuppa mingi jorss, juba 2 päeva tagasi, aga keda ma pole kordagi näinud ja kes oma toast siis välja ei tule, kui keegi liikvel on.
* Keegi teine peale minu ei tundu ka puhtaid nõusid hindavat. Ma ei pese põhimõtteliselt teiste asju, isegi kui kraanikausis oleks meetrikõrgune kuhi potte-panne. Aga mingil nõiaväel on kraanikausis ALATI vähemalt paar lusikat ja nuga.
* Ükski inimene ei keera vannitoas kraane korralikult kinni. Vesi jookseb iga jumala kord, kui keegi teine peale minu seal käib. Mis juhtub? Iiris ärkab hommikul kell 8 üles, kuuleb veesolinat, kops läheb üle maksa ja paneb hommikul vara vannitoa seinale kraanikausi kohale sildi - please close the taps properly!
* Ühiskasutatavad alad on meie kõige mure ehk siis kellegi teise mure. Vannituba ja koridor saavad puhta ilme vaid siis, kui keegi kolib välja ning haldaja uue näo otsides ja maja reklaamides need ära küürib.
Igatahes. Eile töötl koju kakerdades, peaaegu juba kodu juures, peatasid mind kaks tütarlast ja küsisid, kas mul on üks salvrätt, palun. Mul oli küll üks salvrätt :D Kuidagi armas, eks.
Trenn oli veider... Ma ei teagi, mis saama hakkab. Võibolla on minu pidu seal putkas varsti läbi. Juhataja oli eile nii imelik.
Olen natuke koristanud, ühe masinatäie pesu pesema pannud, teine ootab voodinurgal. Kulmud kitkusin ära, sahtli ja riideriiuli tegin korda. Nüüd lähev söön kohevarsti hommikust ja siis panen loodetavasti ilgelt köbe uue masina tööle ja siis peale seda lähen juba Tikriga kondama. Oxford Streetile, hõkk... Aga mul on hea nimekiri seekord ostmiseks:
hambapasta
peenike vöö
voodilina
fotokakott
kohvi
Ahjaa, tahtsin seda tegelikult juba eile mainida. Sa Liisu, raisk, saad kolakat järgmine kord, kui näeme! See on puhtalt sinu ja sinu ärasõnumise süü, et minu hommikumantlist sai kõigepealt hommikusöögimantel ja nüüd vist juba hommikusöögisõjamantel. Kui alguses piirdus asi sellega, et mul õnnestus iga jumala kord värskelt pestud hommikumantli peale mingi toit plökerdada, siis nüüd on asi võtnud uue tasandi. Mastaapsema. Nimelt maadlesime siin Jamaikaga ja siis ta keeras ming (kogemata) pooltäis kebabikarpi külili. Kes ei tea, siis kebabikarp sisaldab friikaid, rohkelt kanaliha, salatit ja kõige otsas ohtralt küüslaugu ja tshillikastet. Ja saaga jätkub halva karma kandumisega. Minu uus must läikiv roosade kantidega seksikas La Senza hommikumantlike võib nüüd siis kanda nime õhtusöögimantel. Sest kuniks minu hommikusöögisõjamantel pesumasinat ootas, pidin ma ju millegagi ringi kärutama. Kärutasin selle eile õhtul kööki õhturöstsaia lõhega tegema. Kõrvale rüüpasin Actimeli. Vähemalt plaanisin rüübata. Tegelikkuses ma rüüpamiseni ei jõudnud, küll aga jõudsin ma selle oma uue musta läikiva roosade kantidega seksika La Senza hommikumantlikese peale kallata. Ausalt öeldes hakkasin naerma, irvitasin mõnuga omaette õhtuses köögis.
Nii et Liisu, hoia alt!
Igatahes, hommikusöögile =)
EDIT: Aga teate, loodrid ja päevavargad, väljas on juba liiga külm, et teesärgi väel pesu kuivama panna. Sõrmed on jääs. Aga vähemasti on mul superilus must klassikaline põlvini mantel, printsesslõikega, TKMaxxist. Nii et linna peale litutama minnes on vähemasti soe. =)
teisipäev, 30. september 2008
Aga üldises plaanis...
...on täitsa tore tulla töölt koju kella kümne ringis õhtul, Jamaikaga telefonis lobiseda ja siis lause 'Meet me at the door' peale alla kakerdades ulatatakse mulle karbitäis värsket Jamaika rahvusrooga ackee and saltfish'i. Ja head und musu antasse pealekauba. =)
Üldse ei kurda.
Üldse ei kurda.
pühapäev, 28. september 2008
Meest sõnast,
härga sarvest.
Ehk siis lubasin eile Liisule, et üritan täna miskit kribada.
Oeh. Ma vanasti kogu aeg mõtlesin, et kuidas pealinna mimmud vanalinnas kontsakingadega kõnnitud saavad. Et kuidas kontsad kivide vahele kinni ei jää. Eks ma siis siit-sealt kuulsin, et jäävad küll. Miks siis tikkkontsadega vanalinnas kakerdada? Jubepiinlik ju, kui korraga koperdad omal kinga jalast ära. Eks mul ole endalgi seda viimasel ajal juhtunud. Ilma tikkkontsa ja munakivideta. Tänavad on meil siin Wood Greenis kaetud kandiliste plaatidega ja iga kord, kui mina oma madala-aga-siiski-terava-kontsaga kingad jalga panen, astun ma ilgelt osavalt nende vahel asuvatesse pragudesse. Ja kand libiseb lupsti kingast välja. Raisk. Jubehäiriv. Aga Eesti kingsepa ees müts maha - vaatamata kõikidele kinnijäämisjuhtumitele on kontsaplekid alles.
Tööl on kiire olnud. Ja lebom. Ja jälle kiirem ja siis veel kiirem. Ja siis jälle veidi lebom. Intriige ja pinget tundub iga hetkega õhku lisanduvat. Tiim on laiali lagunemas ja absoluutselt kõik tahavad lahkuda.
Juukselangusperiood on jälle alanud. Või tegelikult algas juba mõnda aega tagasi. Ja läks nii hulluks kätte ära,.et lahtiste juustega enam käia ei saanud - nii massiliselt langesid välja, nagu mingi karvaajav bolonka oleks. Ja tasapisi hakkas selline pelg ka hinge pugema - miks juba järgi ei jää? Tuli siis ükspäev mõte, et sahtlipõhjas on mul veel see naturaalkosmeetika sarjast pärit shampoon alles. Pesin sellega, tavalist palsamit panin otsa. Kaks korda olen nüüd nii teinud. Ja kusjuures veidikene on aidanud. Nii meeletult ei kuku praegu. Ma jubedalt loodan, et see shampoon aitabki päriselt ja ei ole lihtsalt juhus või ühekordne õnn.
Suhe käis vahepeal sellisest faasist läbi, et ei teadnud, kas jätkata või mitte. Võibolla teie suhted on teistsugused, aga minu suhe on selline. Hetkel on ikka, et jätkata, aga natuke nagu stand by peal. Ei, armastuses ei ole küsimus. Armastust on küllaga, aga kuidas tulla toime teatud (kultuuriliste) erinevustega, kui kompromiss ei ole lemmiklahendus? Eks aeg annab arutust...
Hetkel on uni. Kõrvaltoas on mingi avatud uste õhtu, peale tolle ungarlanna järjekordset väljakolimist tuleb ju uus üüriline leida. Ainult mingid tüübid on vaatamas käinud. Miks üheski majapidamises, kus ma elan, kunagi ühtegi normaalset naisterahvast ei ela?!
Homme on varane vahetus ja Jamaikal algab ülikoolis uus õppeaasta. Ostsin Primarkist kogemata kummiga lina asemel tavalise ja see tuleb ümber vahetada. Väljas on mõnus külm sügiselõhn. Ma ei tea miks, aga see meeldib mulle kõige enam.
Ehk siis lubasin eile Liisule, et üritan täna miskit kribada.
Oeh. Ma vanasti kogu aeg mõtlesin, et kuidas pealinna mimmud vanalinnas kontsakingadega kõnnitud saavad. Et kuidas kontsad kivide vahele kinni ei jää. Eks ma siis siit-sealt kuulsin, et jäävad küll. Miks siis tikkkontsadega vanalinnas kakerdada? Jubepiinlik ju, kui korraga koperdad omal kinga jalast ära. Eks mul ole endalgi seda viimasel ajal juhtunud. Ilma tikkkontsa ja munakivideta. Tänavad on meil siin Wood Greenis kaetud kandiliste plaatidega ja iga kord, kui mina oma madala-aga-siiski-terava-kontsaga kingad jalga panen, astun ma ilgelt osavalt nende vahel asuvatesse pragudesse. Ja kand libiseb lupsti kingast välja. Raisk. Jubehäiriv. Aga Eesti kingsepa ees müts maha - vaatamata kõikidele kinnijäämisjuhtumitele on kontsaplekid alles.
Tööl on kiire olnud. Ja lebom. Ja jälle kiirem ja siis veel kiirem. Ja siis jälle veidi lebom. Intriige ja pinget tundub iga hetkega õhku lisanduvat. Tiim on laiali lagunemas ja absoluutselt kõik tahavad lahkuda.
Juukselangusperiood on jälle alanud. Või tegelikult algas juba mõnda aega tagasi. Ja läks nii hulluks kätte ära,.et lahtiste juustega enam käia ei saanud - nii massiliselt langesid välja, nagu mingi karvaajav bolonka oleks. Ja tasapisi hakkas selline pelg ka hinge pugema - miks juba järgi ei jää? Tuli siis ükspäev mõte, et sahtlipõhjas on mul veel see naturaalkosmeetika sarjast pärit shampoon alles. Pesin sellega, tavalist palsamit panin otsa. Kaks korda olen nüüd nii teinud. Ja kusjuures veidikene on aidanud. Nii meeletult ei kuku praegu. Ma jubedalt loodan, et see shampoon aitabki päriselt ja ei ole lihtsalt juhus või ühekordne õnn.
Suhe käis vahepeal sellisest faasist läbi, et ei teadnud, kas jätkata või mitte. Võibolla teie suhted on teistsugused, aga minu suhe on selline. Hetkel on ikka, et jätkata, aga natuke nagu stand by peal. Ei, armastuses ei ole küsimus. Armastust on küllaga, aga kuidas tulla toime teatud (kultuuriliste) erinevustega, kui kompromiss ei ole lemmiklahendus? Eks aeg annab arutust...
Hetkel on uni. Kõrvaltoas on mingi avatud uste õhtu, peale tolle ungarlanna järjekordset väljakolimist tuleb ju uus üüriline leida. Ainult mingid tüübid on vaatamas käinud. Miks üheski majapidamises, kus ma elan, kunagi ühtegi normaalset naisterahvast ei ela?!
Homme on varane vahetus ja Jamaikal algab ülikoolis uus õppeaasta. Ostsin Primarkist kogemata kummiga lina asemel tavalise ja see tuleb ümber vahetada. Väljas on mõnus külm sügiselõhn. Ma ei tea miks, aga see meeldib mulle kõige enam.
Veel üks pildiblogi
Ühesõnaga. Reedel ostsin ma Tikri abiga omale digika. Ajee. Kohe oli siis ju vaja katsetama hakata, ikkagi uus mänguasi ja puha, irw.
Puha oma kaheksa ruutmeetrises tagaaias
Ja siin siis jalutasin läbi Green Parki hommikul tööle. Ja püüdsin päikselaike ja algavat sügist. =)laupäev, 27. september 2008
Teravaid elamusi
Arvasite, et ma tegin nalja, kui väitsin, et lutikad on kõige jubedam asi, mis teiega juhtuda saaks?
neljapäev, 18. september 2008
Loo moraal
Muig. Eile õhtul juhtus üks veidi naljakas seik. Nimelt oli eile üks nendest päevadest, et kui midagi saab nihu minna, siis ta ka läheb. Hommik algas sissemagamisega, siis pea äralöömisega riidekapi ukse vastu, tööle hiljaks jäämisega, ilge une ja väsimusega (sest ega ma ju muidu sisse maganud ei oleks). Terve päeva oli tööl kiire ja peas vasardas ainult üks mõttejupp - mul on õhtul tund ja mul on see ette valmistamata. Ja üleüldse ei tahtnud ma sinna minna, sest eelmisel nädalal oli trennis üks plika, kes mul igasuguse õpetamise isu pealt ära ajas. Teate, tilk-tõrva-meepotis-juhtum, ma ütleks. Selline plika, kellel on Pämmi meik ja tissid ja kes küsib su käest keset trenni, et kas me neid asju ka teeme, mida Shakira teeb ja siis haigutab sulle kätt suu ette panemata näkku. Ja kuigi, eksole, on näha, et teistele meeldib ja on huvitav ja nii, see üks plika (mul pole sellist juhtumit enne olnud, muideks) ajas täiesti isu ära ja tunnist jäi nii halb maik suhu.
Igatahes, pöördudes tagasi eilse juurde, pakin siis mina peale tööd tantsuasju kotti, endal jube paanika, ei tea, mida nendega teha, tunniteema ei haakunud üldse muusikaga ja hull paanika oli (lisaks sellele olin ma pilgeni täis Red Bulli ja jäätist - jäätist söön ma alati, kui mul ei ole aega või/ja jaksu süüa teha). Ja enne uksest välja astumist kontrollisin terve koti sisu ikka üle, et see ja too ja teine ja kolmas on ikka olemas. Kõik oli olemas. Jõuan stuudiosse, vahetan riideid ja avastan, et jätsin kõik mussi koju. Hõkk! Egas midagi, läks juhataja juurde lunima, et egas tal pole midagi. Midagi oli tal küll. Ja nii saigi raskesti ettevalmistatud tunnist täielik improtund. Ja suurima üllatusena oli ühe plaadi peal meie koreo ilmselt originaalversioon! Juhataja ei teadnud seda, kusjuures. Nii et täiesti 'juhuslikult' saime me sellegipoolest tunni läbi võtta nii, nagu ette nähtud oli. Ja nii palju energiat tuli, mul oli endal nii hea olla, käisin ja naeratasin aga hoolega. Pärast jäin veel natukeseks algajate salsasse ka. Ajee! Seda pole enam ammu juhtunud.
Täna on siis üle 9 päeva esimene vaba päev. Oh seda õnne. Täiesti uskumatult tshill on olla. Äratas mind enne kaheksat postimees, kes ukse taga lammutas ja mulle minu fotopoe saadetise ära tõi. Ma olin nii uimane, et kui ta ütles mulle, et ma pean oma nime kirjutama ja allkirja ka, siis ma vahtisin seda paberilipakat tükk aega ja üritasin välja mõelda, et misasi see nimekirjutamine veel on. Seejärel panin pesumasina tööle ja nüüd lebotan voodis, kuulan Mongoolia traditsioonilist muusikat (jah, mulle kohutavalt meeldib see, kõrilauljatega eesotsas. Selline nii puhas ja melanhoolne ja sügav ja loodustkirjeldav oma helide poolest) ja tsillin niisama.
Aaa, eelmisel nädalal oli mul ju sünnipäevakene kah. Esimene aasta, kus ma otsustasin, et ma ei tee midagi. Haige olin ma enivei. Keset ööd sain ma suure tordi 24 südamekujuliselt asetatud küünlaga ja hästi lusa kaardi. =) Aga inglise pagarid, raisk, on ikka ühed ahnepäitsud ja päevavargad. =D Kaunistused tordi peal - lilleõied ja lehed - olid PABERIST! Jamaika naeris minu siira üllatuse ja pahameele üle ja väitis, et kõik inglise tordid on sellised. Ülejäänud päeva olin lihtsalt kodus, tõbine. Ja nautisin iseendaga olemist. Järgmisel päeval läksin veel Evelyga kohtuma meie Türgi pubisse ja sain 'Arabella, mereröövli tütar' omale DVD näol. Ma ei mäletagi, kas ma seda üldse näinud olen.
Irw. All välisukse kõrval on mingi pappkast tükk aega seisnud. Ma siis vaatasin lähemalt, et miks see seal on, sest noh, häirib ju kui kitsas koridoris mingi nänn vedeleb. Kasti peal oli kirjas, et hoida kellelegi. Sees oli hunnikuga vingeid suuri küünlaid, üks pildiraam, nigelapoolsed vanad arvutikõllid, mingi absoluutselt tundmatu muusikavalik ja teeküünlaid kah. Kõllid vinnasin omale tuppa. Mis nad seal all seisavad - kui järele tuleb oma kastile, saab tagasi, egas ma neid päriselt omale ei taha. Muusika on vaid terake parem kui läpist kuulates, muig. Aga filme vaadates peaks parem olema - saab valjemaks keerata, kui arvutit.
Nägin täna öösel unes, kuidas me Murakaga (ja terve hunniku teiste inimestega) olime ära röövitud Jamaika saare peal ja kuidas me siis põgenesime ja üritasime kelleltki moblat leida, et siis Eestisse kellelegi sms saata, et keegi päästeametit teavitaks. =D Aga keegi meie kambast ei taht, et meid üles leitaks ja jälitas meid. Ja me jooksime lõpuks pimedas haiglas mööda koridore ja treppe ja lõpetasime suures riidekapis mantlite taga varju otsides (mida nad Jamaikal küll suurte mantlitega teevad, ei tundunud hetkel üldse päevakohane küsimus olevat). Ja siis otsustasime riideid vahetada, et ennast vähem äratuntavaks teha. =D Ja kui me seal siis oma bandannasid pähe sidusime ja võõraid riideid selga toppisime, endal kogu aeg hirm, et see tüüp leiab meid üles, hakkas postimees all ukse taga lammutama ja ma olin sunnitud ärkama. =D
Aga eks ma nüüd lebotan edasi, selline unetunne on ikka. Äkki magaks veel veidi...
Igatahes, pöördudes tagasi eilse juurde, pakin siis mina peale tööd tantsuasju kotti, endal jube paanika, ei tea, mida nendega teha, tunniteema ei haakunud üldse muusikaga ja hull paanika oli (lisaks sellele olin ma pilgeni täis Red Bulli ja jäätist - jäätist söön ma alati, kui mul ei ole aega või/ja jaksu süüa teha). Ja enne uksest välja astumist kontrollisin terve koti sisu ikka üle, et see ja too ja teine ja kolmas on ikka olemas. Kõik oli olemas. Jõuan stuudiosse, vahetan riideid ja avastan, et jätsin kõik mussi koju. Hõkk! Egas midagi, läks juhataja juurde lunima, et egas tal pole midagi. Midagi oli tal küll. Ja nii saigi raskesti ettevalmistatud tunnist täielik improtund. Ja suurima üllatusena oli ühe plaadi peal meie koreo ilmselt originaalversioon! Juhataja ei teadnud seda, kusjuures. Nii et täiesti 'juhuslikult' saime me sellegipoolest tunni läbi võtta nii, nagu ette nähtud oli. Ja nii palju energiat tuli, mul oli endal nii hea olla, käisin ja naeratasin aga hoolega. Pärast jäin veel natukeseks algajate salsasse ka. Ajee! Seda pole enam ammu juhtunud.
Täna on siis üle 9 päeva esimene vaba päev. Oh seda õnne. Täiesti uskumatult tshill on olla. Äratas mind enne kaheksat postimees, kes ukse taga lammutas ja mulle minu fotopoe saadetise ära tõi. Ma olin nii uimane, et kui ta ütles mulle, et ma pean oma nime kirjutama ja allkirja ka, siis ma vahtisin seda paberilipakat tükk aega ja üritasin välja mõelda, et misasi see nimekirjutamine veel on. Seejärel panin pesumasina tööle ja nüüd lebotan voodis, kuulan Mongoolia traditsioonilist muusikat (jah, mulle kohutavalt meeldib see, kõrilauljatega eesotsas. Selline nii puhas ja melanhoolne ja sügav ja loodustkirjeldav oma helide poolest) ja tsillin niisama.
Aaa, eelmisel nädalal oli mul ju sünnipäevakene kah. Esimene aasta, kus ma otsustasin, et ma ei tee midagi. Haige olin ma enivei. Keset ööd sain ma suure tordi 24 südamekujuliselt asetatud küünlaga ja hästi lusa kaardi. =) Aga inglise pagarid, raisk, on ikka ühed ahnepäitsud ja päevavargad. =D Kaunistused tordi peal - lilleõied ja lehed - olid PABERIST! Jamaika naeris minu siira üllatuse ja pahameele üle ja väitis, et kõik inglise tordid on sellised. Ülejäänud päeva olin lihtsalt kodus, tõbine. Ja nautisin iseendaga olemist. Järgmisel päeval läksin veel Evelyga kohtuma meie Türgi pubisse ja sain 'Arabella, mereröövli tütar' omale DVD näol. Ma ei mäletagi, kas ma seda üldse näinud olen.
Irw. All välisukse kõrval on mingi pappkast tükk aega seisnud. Ma siis vaatasin lähemalt, et miks see seal on, sest noh, häirib ju kui kitsas koridoris mingi nänn vedeleb. Kasti peal oli kirjas, et hoida kellelegi. Sees oli hunnikuga vingeid suuri küünlaid, üks pildiraam, nigelapoolsed vanad arvutikõllid, mingi absoluutselt tundmatu muusikavalik ja teeküünlaid kah. Kõllid vinnasin omale tuppa. Mis nad seal all seisavad - kui järele tuleb oma kastile, saab tagasi, egas ma neid päriselt omale ei taha. Muusika on vaid terake parem kui läpist kuulates, muig. Aga filme vaadates peaks parem olema - saab valjemaks keerata, kui arvutit.
Nägin täna öösel unes, kuidas me Murakaga (ja terve hunniku teiste inimestega) olime ära röövitud Jamaika saare peal ja kuidas me siis põgenesime ja üritasime kelleltki moblat leida, et siis Eestisse kellelegi sms saata, et keegi päästeametit teavitaks. =D Aga keegi meie kambast ei taht, et meid üles leitaks ja jälitas meid. Ja me jooksime lõpuks pimedas haiglas mööda koridore ja treppe ja lõpetasime suures riidekapis mantlite taga varju otsides (mida nad Jamaikal küll suurte mantlitega teevad, ei tundunud hetkel üldse päevakohane küsimus olevat). Ja siis otsustasime riideid vahetada, et ennast vähem äratuntavaks teha. =D Ja kui me seal siis oma bandannasid pähe sidusime ja võõraid riideid selga toppisime, endal kogu aeg hirm, et see tüüp leiab meid üles, hakkas postimees all ukse taga lammutama ja ma olin sunnitud ärkama. =D
Aga eks ma nüüd lebotan edasi, selline unetunne on ikka. Äkki magaks veel veidi...
pühapäev, 31. august 2008
Kodust saab kodu siis...
... kui sa hakkad sinna nipsasjakesi ostma. Mitte, et ma oleks nüüd otseselt nipsasju kokku ostma hakanud, aga ükspäev lõin naela seina, et saaks vatipadjapaki sinna rippuma panna. Üsna pea järgnes vatipatjadele eelmisel aastal Notting Hilli karnevalilt ostetud peenike must pärlikee. Siis esimesest au pairi perest pärit Hanuka (juudijõulud) kingituseks saadud pikk erinevate punakate munade ja kividega kaelakee. Siis minu hiigelsuure päevalillega patsikumm. Siis järgmine kaelaehe, mille kunagi Safikult kingituseks sain - leheroheline, sadamiljonit rohelist ja kuldset peenikest pärliketikest, mis hoiavad suurt punutiseimitatsiooniga rohelist ümmargust ja lapikut jubinat. Täna näiteks panin ühe foto ääre külge võrdlemisi piraka fuksiaroosa liblikaga klambri. Ja siis ma mõtlesin, et sellest toast hakkab justkui kodu saama. Kaelakeed hakkavad sahtli põhjast kilekotist välja tulema, klambrid ja muud vidinad leiavad omale seinte peal koha...
Igatahes see hiir on muideks värdjas. Näris mu seelikusse kolm suurt auku. Sellesse halli jubemõnusasse seelikusse, mis ma Torist ostsin. Eks. Kurat küll.
Täna aga käisin paadiga sõitmas. Kolistasinpärast Jamaikale hommikusöögi tegemist Whitechapelisse ja sain kokku Nellyga. Sealt panime edasi Lõuna-Londonisse Greenwichi, kus teadupärast on üks äge Araabia kaupade pood ja kus ma mäletasin ägedaid puusarätikuid olevat. Rätiku sain, suisa tükki kaks. 26 naelaga, vapsjee noh. Ma eeldasin, et saan ühe 35-ga... Igatahes meel hea kõik hea, mõtlesime jõe äärde jalutama minna. Täiesti kogemata seisid need paadisõidu piletiputkad tee peal. Nelly vaatas, mina vaatasin, Nelly ütles 'Lähme paadiga sõitma', mina ütlesin 'Tavai', suure häda ja jumala abiga saime nende putkade ja paadifirmade vahel valitud ning viie minuti pärast väljuvale alusele piletiostu sooritatud. Kalpsasime rõõmsalt kohe laevalaele, pühkisime salfaga vihmamärjad istmed kuivaks ning sõit Greenwichist Westminsterisse võis alata. Mõnus oli. Sõime snäkki ja vaatsime värdmaju ja sogast vett ja nautisime briisi ja kuulasime ilusaid India Arie lugusid ja lõppeks veidi külmetasime ja tegime pilte ja istusime ja vahtisime turiste jms. Nii et igati ägekas. Pärast läksime uuesti tagasi Whitechapelisse, mis on Londoni indialaste rajoon, ostsime vegetarian samosa-sid, nillisime india maiustusteletti ja läksime ära Nelly juurde ingveri-sidruniteed jooma. Iseenesest ei ole Whitechapel üldse minu maitse rajoon. Suured majad üksteise otsas, kõik nagu need Council House'id - ehk siis elamupinnad, mida valitsus tasuta laiali jagab. Teatud tingimustel muidugi. Näiteks kui sa oled mingi 16 ja saad lapse. Või ei oska inglise keelt. Või sul on lihtsalt sada last ja sa oled töötu immigrant. Ja muud sihukest jaburat.
No vot siis. Oma päris mitme puusarätikuga olen siis nüüd jälle rohkem kõhutantsumaailma sisenenud - minu arust on igal pikaajalisel tantsuharrastajal vähemalt üks sahtlitäis puusarätikuid... Mul on nüüd vähemalt sahtlinurgatäis.
Aa, ja siis minu ärakolinud ungarlannast naabrinaine, kes mind ära sebida üritas, kolis eile-täna tagasi. Nii et... Huvitav saab olema.
Head und!
Igatahes see hiir on muideks värdjas. Näris mu seelikusse kolm suurt auku. Sellesse halli jubemõnusasse seelikusse, mis ma Torist ostsin. Eks. Kurat küll.
Täna aga käisin paadiga sõitmas. Kolistasinpärast Jamaikale hommikusöögi tegemist Whitechapelisse ja sain kokku Nellyga. Sealt panime edasi Lõuna-Londonisse Greenwichi, kus teadupärast on üks äge Araabia kaupade pood ja kus ma mäletasin ägedaid puusarätikuid olevat. Rätiku sain, suisa tükki kaks. 26 naelaga, vapsjee noh. Ma eeldasin, et saan ühe 35-ga... Igatahes meel hea kõik hea, mõtlesime jõe äärde jalutama minna. Täiesti kogemata seisid need paadisõidu piletiputkad tee peal. Nelly vaatas, mina vaatasin, Nelly ütles 'Lähme paadiga sõitma', mina ütlesin 'Tavai', suure häda ja jumala abiga saime nende putkade ja paadifirmade vahel valitud ning viie minuti pärast väljuvale alusele piletiostu sooritatud. Kalpsasime rõõmsalt kohe laevalaele, pühkisime salfaga vihmamärjad istmed kuivaks ning sõit Greenwichist Westminsterisse võis alata. Mõnus oli. Sõime snäkki ja vaatsime värdmaju ja sogast vett ja nautisime briisi ja kuulasime ilusaid India Arie lugusid ja lõppeks veidi külmetasime ja tegime pilte ja istusime ja vahtisime turiste jms. Nii et igati ägekas. Pärast läksime uuesti tagasi Whitechapelisse, mis on Londoni indialaste rajoon, ostsime vegetarian samosa-sid, nillisime india maiustusteletti ja läksime ära Nelly juurde ingveri-sidruniteed jooma. Iseenesest ei ole Whitechapel üldse minu maitse rajoon. Suured majad üksteise otsas, kõik nagu need Council House'id - ehk siis elamupinnad, mida valitsus tasuta laiali jagab. Teatud tingimustel muidugi. Näiteks kui sa oled mingi 16 ja saad lapse. Või ei oska inglise keelt. Või sul on lihtsalt sada last ja sa oled töötu immigrant. Ja muud sihukest jaburat.
No vot siis. Oma päris mitme puusarätikuga olen siis nüüd jälle rohkem kõhutantsumaailma sisenenud - minu arust on igal pikaajalisel tantsuharrastajal vähemalt üks sahtlitäis puusarätikuid... Mul on nüüd vähemalt sahtlinurgatäis.
Aa, ja siis minu ärakolinud ungarlannast naabrinaine, kes mind ära sebida üritas, kolis eile-täna tagasi. Nii et... Huvitav saab olema.
Head und!
esmaspäev, 25. august 2008
Nojah, eks ma siis tänan
Nii. Alustagem sellest, et ma olen päev otsa kodus lebotanud ja mitte midagi teinud, õhtu lõpuks siis blogisid lugema hakanud ja avastanud, et ega tegelikult ei olegi ma see kõige suurem lontrus, vaid teised ka üldse ei kirjuta. :D
Aga siirdudes tagasi sissekande pealkirja juurde selgitaksin ma asjaolusid niimoodi, et alguses oli jubeving tunne ja aint hädaldada oleks taht, aga muutsin meelt. Nimelt tänan ma taevast selle eest, et mul on üleaia naabriteks (minu aken on hoovi ja kohe teiselpool planku on järgmine aed. Ja inglise aed, eksole, on 5x5 ruutmeetrit) mitte imepeenikese hääletämbriga filipiinid, vaid kõigest karjamõõtu türgi perekond. Kes siis valjuhäälselt ja pidevalt õues oma paarimeetrise hoovi peal elavad, söövad, kokkavad, mängivad, grillivad, lärmavad, nais- ja meeskonniti jutuajamisi peavad jne. Oleks filipiinid, oleks kuba kurt...
Hiir on mul jätkuvalt alles, mürki tema ei söö. Ja nüüd kuulsin all köögis ka juba kellegi hambaid midagi väga kõva närimas.
Majanaabreid pole näinud, kõik on ära, naabrinaisest ungarlanna asemele pole kedagi veel leitud - pea kuu juba möödas.
Tolmuimeja endiselt ei tööta minu toas, sest mul selline superkare pikakiuline vaip, kuhu kõik sodi kinni jääb. Ostan varsti harja-kühvli.
Hakkasin Daisyle kilekotiribadest vannitoamatti tegema. Daisy oma on rohkem minu maitse järele - palju värvilisem. =)
Muidu aga istun kodus. Ja oi mulle meeldib kodus olla. Mõnus on. Võibolla on asi selles, et ma tean, et kolimist ei tiksu kuskil ajusopis, et ma ei ela kellegi teise kodus jne. Noh, majakaaslased on jah nii nagu nad on, aga minu tuba on m i n u tuba ja nii ongi. :D Ja kodus olla on mõnus. Ma ei tahagi midagi teha, hehee.
Aga siirdudes tagasi sissekande pealkirja juurde selgitaksin ma asjaolusid niimoodi, et alguses oli jubeving tunne ja aint hädaldada oleks taht, aga muutsin meelt. Nimelt tänan ma taevast selle eest, et mul on üleaia naabriteks (minu aken on hoovi ja kohe teiselpool planku on järgmine aed. Ja inglise aed, eksole, on 5x5 ruutmeetrit) mitte imepeenikese hääletämbriga filipiinid, vaid kõigest karjamõõtu türgi perekond. Kes siis valjuhäälselt ja pidevalt õues oma paarimeetrise hoovi peal elavad, söövad, kokkavad, mängivad, grillivad, lärmavad, nais- ja meeskonniti jutuajamisi peavad jne. Oleks filipiinid, oleks kuba kurt...
Hiir on mul jätkuvalt alles, mürki tema ei söö. Ja nüüd kuulsin all köögis ka juba kellegi hambaid midagi väga kõva närimas.
Majanaabreid pole näinud, kõik on ära, naabrinaisest ungarlanna asemele pole kedagi veel leitud - pea kuu juba möödas.
Tolmuimeja endiselt ei tööta minu toas, sest mul selline superkare pikakiuline vaip, kuhu kõik sodi kinni jääb. Ostan varsti harja-kühvli.
Hakkasin Daisyle kilekotiribadest vannitoamatti tegema. Daisy oma on rohkem minu maitse järele - palju värvilisem. =)
Muidu aga istun kodus. Ja oi mulle meeldib kodus olla. Mõnus on. Võibolla on asi selles, et ma tean, et kolimist ei tiksu kuskil ajusopis, et ma ei ela kellegi teise kodus jne. Noh, majakaaslased on jah nii nagu nad on, aga minu tuba on m i n u tuba ja nii ongi. :D Ja kodus olla on mõnus. Ma ei tahagi midagi teha, hehee.
kolmapäev, 13. august 2008
Nagu nõiutud
Ja nii ma olengi olnud ärkvel paari tunni jagu rohkem kui tavaliselt. Jah, ma nimelt lähen magama enne kümmet, tavaliselt. Ja süüdi on selles puhtakujuliselt Pottery-poiss. See, et raamat läbi sai, tundub nagu kuritegu - justkui ma oleks elanud kellegi teise elu ja justkui mul oleks õigus nende edasisele elukäigule... Väga naljakas tunne. Aga aastaid ja aastaid ei ole ma lugenud midagi nii köitvat. Isegi Terry Pratchettit ei ole ma suutnud rohkem kui 2 raamatut järjest lugeda, sest naljad tunduvad kuidagi.. jamad. =P Ehkki täna raamatukogusse põigates suutsin ma kena shokolaadineiust assistendi abiga ü h e Pratchetti leida. Eks homme tuubis tuleb siis seda lugema hakata. Ankh-Morpork, siit ma tulen!
Ps. Kuivõrd ma pean seda blogi siin ka oma iskiliku päevikuna, ikkagi =), siis te olete sunntiud mulle andestama selle kummalise märkuse, mida te ilmselt ei mõista, sest ma teen selle enda jaoks. Läheb see nende igavikuliste hetkede alla...
Rääkisime isaga, läbi meie käte ja sinu suu. Sa oled tõesti imeline. Mind on õnnistatud.
Ps.2. Jah, te võite mind jumala südamerahuga napakaks pooletoobiseks pidada. =D
Ps. Kuivõrd ma pean seda blogi siin ka oma iskiliku päevikuna, ikkagi =), siis te olete sunntiud mulle andestama selle kummalise märkuse, mida te ilmselt ei mõista, sest ma teen selle enda jaoks. Läheb see nende igavikuliste hetkede alla...
Rääkisime isaga, läbi meie käte ja sinu suu. Sa oled tõesti imeline. Mind on õnnistatud.
Ps.2. Jah, te võite mind jumala südamerahuga napakaks pooletoobiseks pidada. =D
Tellimine:
Postitused (Atom)