See poeskäik

nõudis täiesti üleinimlikku pingutust. Õudne. Igatahes tellisin ma omale süüa koju hiinakast, sest isegi kui mul oleks, millest süüa teha, ei suudaks ma ennast nii palju liigutada. Jah, raha muidugi läheb - eile oli hiinaka arve 8 naela, täna 11... Nii et kahe päevaga 20 naela toidu peale. Aga mul on savi, eile olin ma liialt väsinud peale tööd ja täna, noh, tänaa on lihtsalt sitt.
Peale kella kuut tuleb mingi tsurka Yami tuba kaema, sest kõik nad lohed kolivad välja. Ja mina pean seda tuba näitama, sest Yamit pole kodus.
Aga nüüd siis 20 mintsa pärast peaks süüa saama.

Great success, ma ütli ma ütli.

Et siis väljas on kena soe ilm, mul on peale töölkäimismaratoni esimene vaba päev ja... ma olen haige. Mul on seljavalu ja kõik kohad hellad ja uimane ja palavik usutavasti, kuigi mul puudub kraadiklaas. Daisy ja Helena tulevad mulle homme külla ja ma pole raasukestki koristanud. Tobe on olla haige ja siis iseenda peale veidi pahandada. Kusjuures eile öösel, kui ma Liisuga peale kella ühte lobisemise lõpetasin, mul küll veel paha olla ei olnud. Tra. Ma pean minema peatänavale apteeki, sest kaks pakki gripiravimijooki on nüüd otsas. Ja homme tulevad Daisy ja Helena, kuidas ma haige olla saan? Niu niu.

Aga eks see haigusevimm juba varem sees oli, sest paar viimast päeva olin tööl ikka jubevässu ja eile tegi minu üleväsimus oma töö. Nimelt peale seda, kui vastuvõtt mulle iga päev oli näkku pannud ja eile seda sama tegi, siis läksin mina kontorisse, kus istus osakonnajuhataja, ütlesin talle, et mina panen oma nimekirja laua peale ja lähen koju. Ja siis hakkasin nutma. Too ehmatas jumalast ära, küsis mingi 3 korda järjest, et mis juhtus, aga egas ma esimese ahastuse hooga ei saanud sõnagi suust. Lõpuks kurtsin talle mure ära, et reception laseb ühte ja sama asja iga päev kolm korda ümber teha ja see ei ole õiglane ei minu ega tüdrukute suhtes. Ta lubas selle peale vastuvõtu juhatajaga rääkida. Igatahes mina neid muudatusi uuesti tegema ei pidanud. Pärast irvitasin küll enda üle, et paras drama queen ikka. Aga vahel juhtub, midagi teha ei saa.

Ja aus olles ei olegi midagi muud teinud. Ainult tööl käinud. Mitte kellegagi pole kokku saanud, mitte midagi pole teinud. Ahjaa, tööl nimelt korraldasin aktsiooni, mille sisuks oli kõikide kappide läbi käimine ja WC-paberirullide ümbert kilekottide äravõtmine. Seda siis minu uue projekti jaoks 'Vannitoamatt Tikrile'. Avaliku saladuse katte all võin öelda, et päris paras maa on juba heelgeldatud (jah, kilekottidest heegeldamine) ja jubenummi on. Ausõna. Aga sõrmed valutavad, sest plastmassist heegelnõel ei libise üldse kilekoti peal ja pisukest jõudu peab tarvitama. Ja üleüldse ei ole kilekotti nii lihtne heegeldada kui niiti või lõnga. Lihtsalt info mõttes, kui teil peaks olema tahtmine järele proovida. :)
Tööl olen ka päris mitmeid tüdrukuid agiteerinud mulle saiakotte korjama. Meil nimelt saiafirma Kingsmill pakib saia läbipaistmatusse sinisekollasekirjusse kotti ja heegeldades jääb see jumalast äge. No vaatab. Igatahes on mul ka Tikri mati jaoks varsti kotte juurde vaja, sest minu siit-sealt, töölt ja alt köögikapist kokku korjatud varud kahanevad vägagi jõudsalt. Ajee.

Ükspäev, kui ma olin murest hall, sest Jamaika ei kuulnud oma telefoni tükk aega ja mina olin jubeveendunud, et midagi on juhtunud, ja siis suures hädas helistasin Tikrile, arutasime me, et kui tõesti midagi juhtub, kuidas ja kellele siis helistatakse. Kuidas moblast number üles leitakse jms. Meie jõudsime selleni, et kõige taibukam oleks ilmselt smsisse lugeda. Aga saatus naeratas ja andis mulle korrektse vastuse terrorismitreeningul töö juures. Nimelt funksib siin riigis selline asi, nagu telefonimällu salvestatud number nimega ICE - In Case of Emergency. Et kiirabi või päästeteenistus või kesiganes otsib telefonist esimese hooga ICE'i. Vot nii. Salvestage ära!

Üldises plaanis pean ma ennast ja oma seljavalu kokku võtma ja peatänavale nüüd minema... Sest poed pole just kuigi kaua lahti... Ai bljatt, ma ei taha, ei jaksa, sitt on.

Hmm.

Minu blogini on jõutud otsingutega:

Uus generatsioon
Kasutatud vormiriided
Hauaplaadid




Elagu!

Ja üldse.

Reede õhtu on. Ilmselgelt olen mina üks neist vähestest, kes täna koju jääb.
Tuba on jahe, varbad lükkasin külmetamise vältimiseks roosa tekikoti sisse topitud teki alla. Seljas on Jamaika pluus, mis lõhnab tema moodi. Ta ise on linnast ära. Väljas on ka jahe, panin aknagi kinni. Varsti lähen magama, homme on varane vahetus ja tänu metrooremondile olen sunnitud veel 20 mintsa varem kodust lahkuma, see on siis 5.45...
Nägin täna öösel unes, kuidas Tikker sünnitas. Üldse polnud valus, ei oianudki.
Kuivõrd Jamaika kuulab huviga minu keskkonnateemalist eneseavastamist ja sellega kaasnevaid moraalseid dilemmasid, tuli meil jutuks ka Made In China teema (noh, et boikotime Hiinas toodetud nänni). Ja kui mulle endale on piisanud Epu raamatust loetust peatükist, siis tema seda ju ilmselgesti lugenud ei ole ning küsis mu käest, et miks seda Hiinat siis mõttekas boikottida oleks. Jah. Minu idee oli netist tema jaoks leida hulgaliselt veriseid artikleid kätetutest hiinlastest jms, aga olen sunnitud tunnistama, et enamus netis leiduvat kraami piirdub 'inimõiguste rikkumisega'. Ühes artiklis oli ära toodud, et mis siis täpsemalt, et pole neil ei sõna- ega trükivabadust ning HIV/AIDSi vastased kampaaniad keelatakse ära jms. Et verd ei leidnud, ühed põletusvillid küll. Nähtavasti on minu guugeldamise oskus piiratud ja kannatlikkus samamoodi. Eks ma siis ühel heal hetkel tõlgin Epu Hiinavastase artikli talle inglise keelde.

Uni on.

Tikriga käisime Angelis ka mingi päev nüüd hiljuti. Sõime hiinakat ja istusime trepi peal päikse käes ja mina jõin alatult kaks Smirnoff Ice'i, kui Tikker juua ei saanud. Oh well.

Lisaks tundub mulle, et nett on mõttetu. Mul pole netis mitte midagi teha. Ja mingi lolli järjekindlusega istun ma ikka, läpakas süles, voodis padjakuhjas. Noh, ilm on külm, välja ei kisu, telekat pole mul juba aastaid, käsitööd ega mingit maalimist-nikerdamist ette võtta ei viitsi, kohvitamine nõuaks liiga suurt aja-ning energiakulu. Pidades silmas siis kellegagi kokku saamist ja puha. Mulle meeldib siin vaikuses kauges Põhja-Londonis. Ma ei taha kesklinna minna. Mulle meeldivad mu puud ja linnud ja oravad.

Haa. Õige. Täna ütlesin juba kahele noormehele, Yamile ja Dave'ile, et neist oleks kena nädalavahetuse jooksul oma läbu köögis ära koristada. Vastu ei vaielnud kumbki, iseasi, kas kumbki neist midagi ka teeb.

Ja tööl pistis töömees Wayne, umbes 120 aastane Jamaika vanamehenäss, mu peale hullunult röökima. Ma suisa arvasin, et kui tegu poleks olnud töökohaga ja kolleegisuhtega, et ta oleks mulle ühe paremsirge pannud. Noh, eks muidugi ole telefoni hargile viskamine ebaviisaka ja valjuhäälse kõne peale otsene põhjus mööda koridori käia ja minu peale karjuda. See tähendab siis, et mina helistasin talle ja tema oli ebaviisakas ja tõstis häält telefonis, mida mina ei kavatse kuulata ning viskasin toru hargile. Ning pärast pidin siis kuulama, kuidas ma MITTE KUNAGI ei tohi toru hargile visata, kui TEMA telefoni otsas on jne. Idikas. Mul pohh.

Saatsin eile oma CV ühte aiandusfrmasse, kus otsitakse sekretäri. Ma ei usu, et nad tagasi helistavad, aga ma nii loodan. See asub Põhjas ja aiandussektor oleks hetkel eriti äge. =)


Kokkuvõttes, täiesti mõttetu sissekanne. Minu siirad vabandused!

Hommikust, kalaluust ja igavestest hetkedest

Hommikusöögilauas lobiseme Jamaikaga punase liha seedeajast (kaks kuud) ja muudest toitumisharjumustest ning jutt läheb Jamaika lapsepõlvele.

Jamaika: Back in the days we used to eat gabbage, kalaluu, leaves...
Mina naerdes: What? Kalaluu?
Jamaika: Yes-yes, kalaluu. It is this kind of a plant that grows long and... ja ise siis näitab kätega nii- ja naapidi, kuidas too taimeke kasvab. Egas ma muidugi ei saanud ju keelt hammaste taga hoida ja läbi mugiseva naeru paljastasin talle eestikeelse kalaluu saladuse.

Eile õhtul oli üks igavikuline hetk. Selline, kus sa näed oma tulevikku viiekümne aasta pärast vms. Ja üleüldse, hing on hetkel rahu täis.

Lihtsalt selguse mõttes...

... et see rabarberi-õunamahl on absoluutselt v õ r r a t u. Paraku on ta nüüdseks otsas ka. Selguse mõttes mainiks ära ka selle, et ei, ma ei läinud siidri järele. Hoopis dushi alla ja magama läksin. Viimasel ajal on uni kogu aeg. Võibolla tuleb see sellest, et ma veedan väljas võimalikult palju aega? Ja värske õhk teeb oma töö? Ja toa aken on pääärani lahti kogu aeg, ja öösel irvakil (sest kuna mu aken on juurdeehitatud köögi peal, eks, mis tähendab seda, et aknast välja astudes olen katusel. Mis tähendab samamoodi kahjuks aga ka seda, et mõni kergelt ülemeelik pikanäpumees võib üle aia ronida, ennast plangu najal katusele upitada ning siis mulle öösel külla tulla) ja õhutussüsteem funksib superhästi. Et värske õhk 24 tundi. :)

Täna kella 12ks olin ma söönud hommikust, pesnud kaks masinatäit pesu, õlitanud juukseid, käinud maja taga pargis jooksmas (!), dushi all käinud ja vannitoa titan sanitizer'iga osaliselt üle käinud. 12 ja kella 4 vahele mahtus poeskäik Yamiga, poekäruga mööda tänavat kihutamine - Yami filmis seda ka, nii et kui ta selle oma arvutiss laeb ja mulle ka saadab, saate näha; söögitegemine ja söömine ning nüüd siis järjekordselt köögis tshillimine. Ma olen täna pagana toimekas olnud. Mõni ime, et uni kell 8 platsis on ja liiva silma loobib.

Igavuse Kunigriik

Noh. Kõigepealt keerasin ma oma lillkapsast kokku üsnagi maitsva praetud lillkapsa, esimest korda elus. Siis jäin arvuti taga köögis tshillima... Mingi aja pärast ühines minuga Yami, Bangladeshi kutt, kes pidi õppima, aga selle asemel istus niisama köögis. Ja lobises minuga. Üldises plaanis istume siiani köögis. Peale megapaksu kojutellimise kataloogi läbi lappamist, igasuguseid sohva-, aiamaja- ja dildo-ostuplaane oleme jõudnud selleni, et ta tõi oma õpikud kööki ja mina mõtlen siidri järele minna.
No vaatab seda asja.

Ja jällegi veidi appdeiti

Nii nii nii. Jamaikalaste tülist on juba üksjagu aega merre voolanud ja egas minagi siis käed rüpes istunud pole. Mingit erilist suurlinna ringimöllamise aktsiooni korraldanud ei ole, aga samas on päevad päikest täis olnud. Seda siis nii otseses kui kaudses mõttes. Klubisid-pubisid väisanud ei ole, inimhordidega ringi töllanud ja trehvitanud ka mitte. Selle eest olen ma vabad päevad veetnud õues. Jalutades ühest pargist teise, toitnud peopesast oravaid, juttu vestnud valgenahalise zimbabvelanna ja tema noore tütrega, põgenenud linnakärast oma vaiksesse Turnpike Lane'i häärberisse esimesel võimalusel mida iganes ma siis ka ette võtnud parajasti polnud. Ka Nellyga trehvasime teinepäev (näed, Safik, on ka minu saatus sinna jõudnud, kus enam ei ütle eestlaslikult 'ükspäev', vaid inglaslikult 'teinepäev'). Kohe veidi kummaline oli, sest noh, olgem ausad, minul kaob igasugune austus inimese vastu, kes alguses lubab suure suuga terve maailma täis ja pärast kui asi nagu tegemiseni jõuab, on tal kiire ja stressirohke aeg ja mida iganes. Sellegipoolest tegime paar pilti, ehk saan mõned neist omale ka kunagi.
Täna käisin ka Angelis Farmers Market'il. Pagan, kus andis seda alles otsida! Helistasin paanikas Tikrile, mida ma muideks teen alati, kui ma kuskil millegagi jännis olen, seekord oli tema antud juhtnööridest kõige tulemuseniviivam nõuanne - küsi inimestelt. Valisingi välja ühe vanemat sorti peenikeselt riides võsaproua*, kes mulle siis näpuga suuna ette näitas ', minu kena seelikut kiitis ning mind jumala õnnistuse saatel Talunike Turgu otsima saatis.

Peale pikka palavat keskmise kiirusega kõmpimist leidsin selle üles. Oh seda rõõmu. Ma olin umbes pool tosinat ringi Angeli metroopeatuse ümber teinud ning mõtlesin juba, et valeinf netis jne, aga noh, üles leitud ta sai, hunnik träni kokku ostetud samuti ning palavuse ja kotiraskuse all ägades koju roomatud kah. Saagiks kodukasvatatud õunad-pirnid, talukanade munad, õuna-rabarberi mahl (suur pudel), pott tilli. Ise olen rahul. =D Sain munamüüjalt itaallannalt veel teada pärimise peale, et tegelikult on ühe teise organisatsiooni korraldatud sama asi mulle veidi kodulähemal ka, nimelt Alexandra Palace'is. Nii et kui mul järgmine kord pühapäev vaba on, lähen seda otsima.

Aga see suur et Daisy ja Helena tulevad mulle 24-28 külla. Ajee.

*Erkini termin tumedanahalise rassi esindajate jaoks

Jesss!

Ja Morrisoni (minu kodulähedasse toidumarketisse) tulid briti roheline sibul ja tomatid müüki!

Akna all aia taga kisuvad jamaikalased tüli. Ja nii palju kui sellest kuulda on (sest tuul on tugev ja viib hääle vahepeal ära), mingi aafriklasest tüübi kallal. Ajee. Ega läbi okste midagi suurt näha ei ole, aga tundub, et päris kaklemiseks ei läinud. Ja kahtkümmet naela tahtsid saada. See tõsiasi on iseenesest üsna inetu, aga kummaline on jamaika inglist kellegi teise suust kuulda kui minu Jamaika, ja sellest actually aru saada. Aga samas nad irvitavad seal, nii et ega mina ka ei tea, võibolla nad niisama, ee, teevad nalja. ?

Fred on imelik

Jüssi Fred siis. Kaesin siin just Epu blogi ning ta raamatute kirjelduste juures sattusin peale Fred Jüssi lutikakirjeldusele. Ilmselgelt ei ole see meesterahvas nende käes vaevelnud, kui ta temaga sõbralikult juttu puhuda tahab ning teda esimesel võimalusel laiaks ei litsu. Paraku ei õnnestu mul Epu blogi avada, sest mingi database error on, aga jutu põhimõte seisnes selles, kuidas lutikas istus laual ja Fred mõtiskles, et mismoodi tema seal ikka istub ja kuhu tema vaatab ja toksis teda kohe natuke sulepea otsaga ja puha ja ikka tema istus seal ja vaatas läände. *Rolling eyes*. Jah, ma saan aru, et loodus, eks, aga verised villid ja suured kuplad ei ole just see osa loodusest, mida mina enda ümber tahan. Aga mõnel, näed, istub seltsimees suisa laua peal ja pole mingit probleemi!

Igatahes, Uuest korterist siis. Õigemini majast. Sihuke vana on, veits räsitud, minu toa aken on aeda, teisel korrusel. Aknast välja paremale ja vasakule vaadates on siin nii palju puid, et lindudega segamini peaks siin lausa Tarzan ringi turnima. Kuigi kummalisel kombel ei ole siin nii palju linnulaulu, kui teises kohas. Mingi park paistab ka puude vahelt, kus siis vahel mehed jalkat mängivad või hommikuti oma koerakest jalutatakse. Majal on neli magamistuba pluss elutuba, jagan elamist kolme noormehega - kaks inglast, üks Bangladeshist.
Toa tõstsin sada prossa ümber ja nüüd on hästi mõnus ja hubane. Asjad on ka kõik lahti pakitud. Omanikku ei ole veel näinud, kuna ta pidi hästi kaua tööl olema.
Maja on hubane, missest, et pole euro, vaid üsna vana. Aga köök on ikka košmaar küll. Enamus kappe on tühjad, asjad on lihtsalt kapi ääre peal, pliit UJUS rasvast. Ma ei tee nalja, täiesti vedela õli kihiga kaetud, mille sees siis hulpisid erinevad toituosad. Üritasime seda Yamiga (Bangladeshist pärit rikas poiss, keda kodus ümmardasid teenijad) veits puhastada, mõningaid asju kappi panna. Noh, ütleme nii, et siin tuleks ikka päris korralikult rügada, et kogu seda rasvakihti köögimööbli pealt maha saada. See on midagi sellist, mida sa enne ei märka, kui katsudes. Praegu mõtlen ma küll, et järgmine kord kui ma kolima pean, kolin ma Jamaika juurde, irw. Mitte, et ma plaaniks sinna kolida, eks, ärge tehke valesid järeldusi. Lihtsalt, kellegi teise s*tta ei viitsi lõpmatuseni koristada.
Nende jaoks olin mina esimene, kes tuba vaatama tuli, nemad minu jaoks umbes... miljonendad. Ma ausalt ei mäletagi, palju ma neid vaatamas käisin. Ikka üksjagu, ja alati ei.

Haa, pakkimine oli ka muidugi päris naljakas. Võtsin ette ju suure triikimismaratoni, pestud asjad kõigepealt ja pesemata siis valikuliselt. Kõige suurema kuumuse ja kõige tugevama auruprogrammi peal. Missioon oli 'Tapa!' (also known as 'Ja ubju tibjaa, bljatt!'), mitte 'Terehommikust, Eestimaa!'. Loodame parimat. Päike igatahes sirab tuppa nii, et raske on läpakaekraani näha.

Jamaikal on täna hästi oluline eksam, pöidlad pihku!

!

Jumal olgu tänatud, et on olemas Maarika. =) Nimelt see õilis inimene kirjutas kommentaaridesse soovituse rahvavaenlasi külmutada ja sellega seoses tuli mul meelde, et mul ongi osad asjad ju sügavkülmas (pildiraamid, kell, jms), mis suure pakkimisega olid igatahes juba ära unustatud. Jah, ma kolin täna. Kõigest pikemalt aga siis, kui mul kotid juba seal on ja enam midagi nihu minna ei saa. Õitsvate õunapuudega tänavale.
Aga jube nukker oleks olnud, kui ma selle staffi sinna oleks külmetama jätnud...

Siinkohal tänud veel Tikrile, Erkinile ja Anttile keedukartulite ja magamiskoti eest.

Kas triikida või mitte triikida,

selles on küsimus. Ehk siis neli masinatäit puhtaid hilpe on aiaprahi jaoks mõeldud sinistes kottides ja minu küsimus on, kas on hädavajalik neid ka triikida või mitte? Mitte siis kena välimuse pärast, sest ma ei triigi isegi tööpükse ega üldse mitte midagi, kuivõrd nende väikeste rahvavaenlaste pärast. Ma tean, et mitte keegi ei oska mulle vastata, sest mingid Kopli jotad ja ühikate venelased ei loe mu blogi, eks, aga eks ma siis arutlen niisama...
Info mõttes, et rahvavaenlased elavad vabalt aasta aega ilma söömata.
Täna läksingi siis majahaldaja juurde jutuga, olin kohe endast väljas ja tõstin veidi häält, mille peale siis tüüp tuleb kolmapäeval siia ja uurime toa maast laeni läbi, et kust nad tulevad. Sest nagu ma aru sain, olen ma praegu veel siin, ja tundub paraku, et veel veidikeseks pean jääma. Sain täna aru, miks ma siin nagu vangis olen. Ma ei ole oma õppetundi siit veel õppinud. Ma ei seisa enda eest piisavalt. Jamaika utsitab mind kogu aeg ja eks ta niimoodi aegamisi tuleb, aga tundub, et mitte veel piisavalt.

Sel nädalal pole ma peaaegu üldse kodus maganud. Ja see tunne, et sa ei saa kuskil rahus olla, eriti oma kodus, on mu kannatuse tõsiselt proovile pannud.

Nojah, igatahes. Eile õhtul läksin Evely juurde, kus ma ka ööbisin ning istusime hilisõhtul pimedas õues, õitseva õunapuu all ja jõime Eesti pärnaõieteed. Nii soe oli. Ja arutlesime, kuidas me suureks oleme kasvanud - vanasti saime kokku ja rääkisime hoopis muudest asjadest kui peenardest, seemnetest, kaevudest ja koduõuntest.

Ikkagi metropol!

Kirjutada oleks päris palju kui nüüd aus olla, aga ei suuda. Ei suuda ja ei taha ja ei saa. Nagu tume vari on kogu see elamisejama üle kogu mu olemise ja vaatamata minu igasugustele tegemistele rõhub see mu hinge.

Mul on tunne, et ma vajun ära kuskile lõputusse tunnelisse, auku. Ma nagu ei saagi sealt välja. Ma käin kortereid vaatamas ja ükski ei sobi, olen öid kodust ära olnud, et mitte siin magada. Ja see üks, kuhu ma täna plaanisin sisse kolida, jäi ära. Mul on tunne, nagu ma oleks terveks igavikuks siia piinlema ja virelema jäetud. Mille eest? Mida ma kellelegi teinud olen? No ausalt, arvestades seda, kui palju on kuulutusi kogu aeg tubade üürimiseks, on lausa fenomenaalne, et ma midagi leida ei suuda. Mul on viha ja kurbus ja ahastus. Või noh, tegelikult paar tundi varasema ajaga olen ma juba ikka suhteliselt kõbus.
T*rademaa.

Täna poes käies vaatasin esimest korda pakenditelt, mis maa toodangut meile värskes letis siis pakutakse.
Tavaline roheline sibul, orgaaniline ja tavaline, ainukesed valikud - Mehhiko.
Viinamarjad - kõik sordid Tšiili.
Põldmarjad - Quatemala
Need on siis need, mis ma ise ostsin peale pikka kaalumist. Ostmata jätsin Hispaania orgaanilised vaarikad. Kartulit oli õnneks ka siin koha peal kasvatatut, nii et poetasin siis väheke rõõmsamal ilmel selle ostukorvi. Saate aru - M e h h i k o sibulad. Mehhiko! Tavaline roheline aedsibul, mis kõigil võib tagaaias igasuguse hoolitsemiseta kasvada. Ja see transporditakse Mehhikost. No minu peakuju seda arusaamist ei võimalda. Mingitest eksootilistest viljadest saan ma aru - meil ju ei kasva, aga...
Jätsin keemilisse puhastusse mantlile järele minemata, sest minu ainuke kaasasolev olnud kilekott oli 'orgaanilisi' tooteid punnis täis ja ma ei tahtnud, et nad mulle uue koti annavad. Naljakas on see, kuidas igasugustes poodides sinu ma-ei-vaja-kilekotti teemasse suhtutakse. Mõnes kohas peab kolm korda ütlema. Mõni ütleb, et kõik kliendid võiks oma kottidega tulla, et nad säästaks palju raha. On veidi imelikult kaetud, on globaalsest soojenemisest loengut pidama hakatud (hästi tore Sainsbury'se kassaneiu). Kilekotiteema iseenesest mulle meeldib. On kuidagi jõukohane, näed tulemust.
Vaatasin täna pikemalt siis juustuletis ringi, et mis sorte siis orgaanilisi juuste olemas on ja leidsin... kaks. Nojah, olgem ausad, kahe sordiga ei pea selle orgaanilisega just eriti kaua vastu. Eks ma muidugi ühel päeval leian mõne farmerite turu (nagu Hammersmithis oli neljapäeviti ja kust ma alati aiaõunu ostsin) ja siis saab elu jälle rahulikumalt edasi minna. =)

Kohvijoomisest niipalju, et sisemiselt on kuidagi puhtam tunne. Rääkimata muidugi sellest, et näonahk on palju kenam, isegi Jamaika märkas. =D Kui unine olek tööl peale kipub, söön puuvilja. Ja aitab.

Täna oli akupunktuuri viimane sessioon. Noh, suht nigel oli mu meelest. Või ma ei tea. Nad meeleheitlikult üritasid mulle veel kuute sessiooni pähe määrida ja rohte kaasa panna ja mida iganes, õnnestus aga väikse valega ära nihverdada, muahahahaa. Tegelikult on mul enesetunne ikka parem küll, väsimust sellisel kujul nagu enne, ei eksisteeri enam. Aga 200 naela ma enam selle alla ei paneks. Hetkel, ma pean silmas. Kunagi kindlasti jälle.

Eelmisel laupäeval käisin ühel huvitaval alternatiivsel tantsuüritusel, loe lähemalt SIIT. Tegu ameeriklanna Gabrielle Roth'i Viie Rütmi meetodiga, kus paari tunni jooksul lastakse sulle erinevate rütmidega mussi ja sina tõmbled nii nagu jaksad, oskad, tunned ja tahad. Igasugused reeglid puuduvad (noh, teistele ei tohi otsa joosta), et kuidas tantsida või nii. Läksin siis sinna ja soovisin hirmsasti, et ma oleks üks nässis punniskõhuline kiilanev onkel, kes käib ja taarub ja vehib kummaliselt kätega ja tal on kõigest savi, sest kõik nagunii arvavad, et ta on miskine pervar. Sest minu esimene reaktsioon oli see, et ma olen hullumajas. Soojenduse ajal oli inimesi, kes istusid buda-asendis, oli tüüpe kes tõmblesid ja joonistasid õhus kummalise marsruute mitte ainult kätega, vaid kogu kehaga. Kui ma siis lõpuks peale 45 minutist julgusekogumist kummalise transisarnase tantsijatemassiga ühinesin, ei olnud enam hullu midagi. Päris huvitav oli. Mingit vaimsust seal siiski ei olnud, vähemalt minu jaoks. Aga kokkuvõttes oli huvitav tõmmelda ja väriseda ja raputada ja venida ja kummardada ja hüpelda ja joosta ja karelda ja lehvitada.

Olen kolimise ettevalmistamisetuhinas juba neli masinatäit pesu pesnud ja siis tuli välja, et ma ei koligi... Aga noh, nüüd nad seal siis istuvad, puhtad ja kilekotis.

Nojah

Otseloomulikult olid mu püksid keemilises puhastuses kilesse pakitud. Pluss tahtis ta veel sinna ümber paberkotti mässida. Ma ei öelnud midagi.

Ja just siis, kui ma tulin poest ja olin juba oma maja lähedal, nägin, et meie maja ette parkis mingisugune erapostiveoauto. Ja kui ma astusin väravast sisse, avas kutt autoukse ja astus välja. Ja kui ma kotipõhjast võtmeid üritasin leida, kõndis kutt ümber auto väravast sisse, suur pruun ümbrik käes. See oli mulle. Nägin oma nime juba eemalt. Enam ideaalsemat ajastust olla ei saa. Nii et minu ema saadetud vale postikoodiga (selles saan ma ilmselt ainult ennast süüdistada) pakk jõudis lõpuks kohale. Sisuks 3 rosinatega halvaad, 4 Geishat, 2 pakki kummeliteed ja kriidipulgataoline mürk igasuguste alla sentimeetriste vendade vastu. Haa! Täielik bless.


Veel on täielik õnnistus see, et mul on elus esimest korda partner, kelle puhul ma ei ole kordagi mõelnud 'Aga temaga ei saa ju rääkida' - nagu kõikide eelmiste puhul. Saab, ja oi kuidas veel.

Pojengid ja karukellad

Leidsin töölt ühe ajakirja - Inglise Aiad. Ja nagu meie, Eesti, haljad aasad oleks oma kauniduses ära toodud, kogu karukellade, kullerkuppude, liiliate ja pojengidega. Ja veel kümnete lilledega, mida ma meilgi tean kasvavat, ent nimesid ei tea. Kohutavalt hea tunne on neid pilte vaadata.

Eilsest korterivaatamisest niipalju, et käisin vaatamas vaid üht. Kõige lähedamal olevat. Noh, paras peldik, ütleks ma. Teised jäid liiga kaugele - kolmandas tsoonis ei kavatse ma kasutada bussi metrooni jõudmiseks.

Tegelikult ajendas mind kirjutama aga seik, et siin majas olen ma ainult Ivanile öelnud, et ukse taga on taaskasutusprügikast. Ja olen pudeleid lihtsalt prügikastist välja noppinud, need külmku peale pannud ja hiljem ise õue tõstnud. Eile aga unustasin suure Eviani pudeli, plekkpurgi ja omaenda Actimeli pudelikese külmiku peale. Ja täna hommikul kööki minnes vaatasin, et pole enam seal. Läksin õue vaatama - keegi oli nad õue tõstnud. =)

.

Ma ei tea. Saatus vist tahab nii. Mul on homme õhtuks kolm korterivaatamist kokku lepitud. Ja ei, ma tõesti ei taha kolida, sest mulle meeldib see maja ja hoov ja linnud ja tänav ja värske õhk ja vähemalt üks minu naabritest. Aga otsustava lükke andis korteri vaatamiseks see, et sari 'Lutikas Returns' jõudis osani, kus sõber seltsimees minu kallist Jamaikat öösel järada otsustas.
Mul on/oli nii kohutavalt häbi. See on tõeliselt alandav tunne. See ei ole minu süü otseselt, aga see ei muuda tõsiasja.

Kohvijoomisest kah

Olen vist täiesti kahe silma vahele jätnud tõiga, et nimelt ma loobusin kohvist. Sellest kirjutama agiteeris Metsataguse postitus "Kohvisõltuvus - võidelda või leppida?"
Ma ei ole kunagi seda liitrite viisi tarbinud. Ja mingi hetk läksin üle lahustuvale kohvile, kuulduste tõttu, et see justkui vähem kahjulik. Praeguseks pole tilkagi joonud sellest päevast alates, kui mu hambavalu hakkas. Nii et siis 3 või 4 nädalat. Tööl on raske. Hommikuti oli kuradi raske. Eriti, kui on varane vahetus, ärkad mingi viiest ja pead mingisugusest loomulikust inertsist ennast ärkvele raputama. Oli raske, enam ei ole. Ebamugav oli hommikuks uus jook valida. Kakaod lõpmatuseni tarbida ei saa, teed hommikuti ei taha, ning läks aega, enne kui suutsin leppida külma joogiga hommikul. Mahlad ja piim on väga hea. Loomulikult ka psühholoogiline alajaotus "Kohvi ja saiake". Oh, pagan. Aga nüüd on juba okei.
Tegelikult oli minul ka konkreetne põhjus joomise lõpetamiseks. Nimelt laastav mõju näonahale. On inimesi, keda ei mõjuta ka 3 liitrit päevas ja näed, mind mõjutab tass-kaks lahustuvat üsna tugevalt. Vahe on tungiv, juba paari nädalaga. Ma ei tea, miks kohv mulle niimoodi mõjub.

Igatahes vastuseks Metsataguse küsimusele - võidelda! =)

Lusikaga antud, kulbiga võetud

On asju, millest ei saa enne rääkida, kui alles pärast. Seepärast ma ütlengi vaid niipalju, et sõbrad seltsimehed voodikaaslased sada prossa kadunud ei ole, aga siin toimuvad praegu, ee, protsessid. Nii et ma kunagi hiljem muljetan nendest, kas siis oli abi või mitte.

Epp Petrone roheliseks kasvamise raamatu paar esimest lehekülge on juba mõju avaldanud. Esimene kommentaar, mis ma selle peale kuulsin, oli see, et ma olen brain washed. And there is nothing you can do about it. Rääkides siis reostusest ja ületarbimisest jne. Ja mulle endale tuli üllatusena, milline trots minus tekkis. Vastasin sõjakalt ja korduvalt Yes I can! Ja vaidlesin, võõra inimesega, oma seisukohast loobumata. Ja olin/olen veendunud, et ma suudan maailma muuta. Paremaks paigaks ja vähem ületarbivaks. Haa, vaat seda nimetan ma ambitsiooniks. Nii et Vassilissa ja tema ilusad portreed võivad jala käia. =D

Aga esimene seik siis, mida ma ise nimetaksin sammuks edasi. Viisin nimelt oma püksid keemilisse puhastusse ja palusin, et nad neid pärast kilesse ei pakiks. Tüüp vaatas mind pikalt, ma lisasin selgituseks, et ma tulen oma kotiga. Ma olen täiesti kindel, et ta unustab mu palve homseks ära.

Poes käies ostsin teadlikult orgaanilisi asju. Vaadake, siin Inglismaal sildistatakse niiöelda looduslikud tooted sõnaga organic. Ni ostsingi siis orgaanilist juustu ja free range mune (et kanad peaks nagu vabalt looduses ringi müttama vms). Jah, ei saa kuidagi kindlaks teha, et need kanad tõesti aias ringi silkavad ja et juust on tehtud ilma kunstliku söödata toidetud lehmade piimast, aga asi on ilmselt psühholoogias. See, et sa teed teadliku valiku millegi kasuks. Nende kitsaste võimaluste seas, mida poeketid sulle pakuvad.

Kui ma kuulsin täna hommikul prügiautot (Londonis tassivad kõik majaomanikud vastavalt piirkonnale mingil päeval oma prügikastid kõnnitee peale, näiteks kolmapäeva hommikul, ning prügiauto sõidab siis ringi mööda tänavaid ja kallab kõik prahi oma plekist kõhtu. Sama asi nende taaskasutuskastide tühjendamisega), teadsin ma kohe, et ka meie taaskasutuskast tühjendatakse. Mis sest, et ainult mina sinna midagi visanud olen ja sedagi suures osas köögi prügikastist pudeleid välja noppides. Tekkis tunne, et ma annan oma panuse.
Meie majakoosolekul kavatsen selle teema tõstada ning majahaldajalt ka paberi jaoks eraldi kasti küsida.

Ning jah, ma mõtlen küll selle peale, et mis raja ma omale nüüd küll valinud olen.

Avastus

Täna nägin siis sellist lindu Forty Hall'i tiigis.
Nimeks mandarin duck.

Ilusatest asjadest

• Suurepärane on ärgata hommikul kell seitse ja näha säravsinist taevast ja majadevahelt kerkivat päikest.
• Mõnus on tunda akna vahelt sissetuhuvat tuult.
• Kohe südame alt võtab soojaks, kui ema õpib msni kasutama ja siis küsib nii armsasti, et kus sa neid kakukesi saad. Peale natukest järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et ta pidas silmas emotikone. Ja nii kohutavalt tore on, et minu ema on jõudsnud msni kasutamise tasandile ja ma saan temaga netis juttu puhuda.

• Tore on see, et emale sadetud sünnipäevanänn talle meeldis.
• Iga kord Wood Greeni jõudes ma tunnen, nagu ma oleks koju jõudnud. Vaikne tänav, linnulaul, oravad ja linnud tagaaias, oranz naabrikass maja ees nillimas. Ja terve nädala on Leedu poisid ilma muusikata üle elanud. Ja üleüldse kolivad nad 20ndal välja. Asemele kolib 2 Ungari noormeest, nii et jätkuvalt ainuke naisterahvas majas. Ja ei, allkorrusel elavat sutenööri ja prostituuti ei saa majakaaslasteks nimetada. Aga ise nad on selle valiku teinud oma elu niimoodi elada ja elagu siis nüüd.
• Lõpuks ometi sain ma oma lemmiku mustriga voodipesu Primarkist. Lisaks sellele on mul ka uus tekk, neli uut patja (3 neist on mu kallile Jamaikale ostetud, sest talle meeldib padjakuhja otsas kuningakassitseda ja mina ise magan ühe padjaga), lisaks sellele superkenale komplektile veel üks uus komplekt. Kõik vanad asjad viskasin minema, isegi voodipesu.
  
• Kogu see lutikajama on mind igasuguse alternatiivuse poole niipalju kallutanud ja ma olen sellega tegelikult kohutavalt rahul. Eile näiteks tegin midagi päris napakat, Tikker teab, muig, aga sellest ei saa enne õhtut veel midagi rääkida. Kui mul ka ei olnud piisavalt tugevat energiat selle jaoks, siis vähemalt olen proovinud ja järgmine kord teen paremini.
• Väga peenike tunne oli ka peale tööd järeletulnud Jamaika autosse istuda. Nimelt oli ta parkinud oma erksinise, seekord lahtise, sportauto täpselt töötajate väljapääsu ette, ise tshillis suurte politseipäikseprillidega, valges triiksärgis ja mustas pintsakus mind oodates üsna jupp aega. Uhkus on patt, samuti edevus, aga nii kuradime uhke tunne oli teiste pilgu all sellesse autosse minna. Ja mööda Londonise kesklinna lahtise sportauto ja väljanägemiselt mingi räpistaariga ringi uhada oli ka super. Edevus, edevus... =D
• Tänu Anastasiale olen rohkem mõelnud igast asjadele ja tänu sellele olen hakanud hotellis rohkem ringi vaatama just lost property osas. Ja loosungi all 'Andkem asjale uus elu', olen ma ära hiivanud juba kuus raamatut Tikrile (ausalt hiivanud, mitte varastanud, muig - lost property aegub mingi hetk ja siis jagatakse see laiali) ja kotitäie kassiliiva lohistasin ka koju. Selle viin Evelyle. Tundub ehk jabur, aga milleks kõik ära visata? Ja teate, kohe heam tunne on.
• Avastasin ka meie maja ees lõpuks recycling kastikese, kuhu ma koju jõudes tõstsin köögi prügikastist kellegi õllepurgi ja piimakanistri.
  
• Nelly käis eile mul külas ja tegime hommikusööki. Aususele rõhudes mina kokkasin ja tema sõi. Aga nii mulle meeldibki. Meenusid ajad Liisu köögis spagettide ja hakklihaga... Ja paraku ka ümber ajatud teetassiga...
  
• Tänu nõelravile olen hakanud ennast palju paremini tundma. Väsimust ei ole enam. Täiest hämmastav.
• Jubenunnu on, et Mirella (üks supervisor tööl) ja Tikker rasedad on. Ma musitan Mirella kõhtu kogu aeg tööl.
  
• Tikker andis mulle eile suitsuvorstivõileiba, kohukest ja präänikuid. Ning Epp Petrone 'Roheliseks kasvamise' raamatu. Olen kilekotitasandil, irw. Tore teada, et on veel mitmeid inimesi, kes selliste asjade pärast muretsevad.
  
• Ja viimasena mainiks (sest msnis ema ja Jamaika hõivavad mu tähelepanu juba pikemat aega) selle, et ma lähen täna Seedri juurde. =) Jalutan mööda lammastest ja puudest ja millest iganes. =)
  

Musidkallid!