Kirjutada oleks päris palju kui nüüd aus olla, aga ei suuda. Ei suuda ja ei taha ja ei saa. Nagu tume vari on kogu see elamisejama üle kogu mu olemise ja vaatamata minu igasugustele tegemistele rõhub see mu hinge.
Mul on tunne, et ma vajun ära kuskile lõputusse tunnelisse, auku. Ma nagu ei saagi sealt välja. Ma käin kortereid vaatamas ja ükski ei sobi, olen öid kodust ära olnud, et mitte siin magada. Ja see üks, kuhu ma täna plaanisin sisse kolida, jäi ära. Mul on tunne, nagu ma oleks terveks igavikuks siia piinlema ja virelema jäetud. Mille eest? Mida ma kellelegi teinud olen? No ausalt, arvestades seda, kui palju on kuulutusi kogu aeg tubade üürimiseks, on lausa fenomenaalne, et ma midagi leida ei suuda. Mul on viha ja kurbus ja ahastus. Või noh, tegelikult paar tundi varasema ajaga olen ma juba ikka suhteliselt kõbus.
T*rademaa.
Täna poes käies vaatasin esimest korda pakenditelt, mis maa toodangut meile värskes letis siis pakutakse.
Tavaline roheline sibul, orgaaniline ja tavaline, ainukesed valikud - Mehhiko.
Viinamarjad - kõik sordid Tšiili.
Põldmarjad - Quatemala
Need on siis need, mis ma ise ostsin peale pikka kaalumist. Ostmata jätsin Hispaania orgaanilised vaarikad. Kartulit oli õnneks ka siin koha peal kasvatatut, nii et poetasin siis väheke rõõmsamal ilmel selle ostukorvi. Saate aru - M e h h i k o sibulad. Mehhiko! Tavaline roheline aedsibul, mis kõigil võib tagaaias igasuguse hoolitsemiseta kasvada. Ja see transporditakse Mehhikost. No minu peakuju seda arusaamist ei võimalda. Mingitest eksootilistest viljadest saan ma aru - meil ju ei kasva, aga...
Jätsin keemilisse puhastusse mantlile järele minemata, sest minu ainuke kaasasolev olnud kilekott oli 'orgaanilisi' tooteid punnis täis ja ma ei tahtnud, et nad mulle uue koti annavad. Naljakas on see, kuidas igasugustes poodides sinu ma-ei-vaja-kilekotti teemasse suhtutakse. Mõnes kohas peab kolm korda ütlema. Mõni ütleb, et kõik kliendid võiks oma kottidega tulla, et nad säästaks palju raha. On veidi imelikult kaetud, on globaalsest soojenemisest loengut pidama hakatud (hästi tore Sainsbury'se kassaneiu). Kilekotiteema iseenesest mulle meeldib. On kuidagi jõukohane, näed tulemust.
Vaatasin täna pikemalt siis juustuletis ringi, et mis sorte siis orgaanilisi juuste olemas on ja leidsin... kaks. Nojah, olgem ausad, kahe sordiga ei pea selle orgaanilisega just eriti kaua vastu. Eks ma muidugi ühel päeval leian mõne farmerite turu (nagu Hammersmithis oli neljapäeviti ja kust ma alati aiaõunu ostsin) ja siis saab elu jälle rahulikumalt edasi minna. =)
Kohvijoomisest niipalju, et sisemiselt on kuidagi puhtam tunne. Rääkimata muidugi sellest, et näonahk on palju kenam, isegi Jamaika märkas. =D Kui unine olek tööl peale kipub, söön puuvilja. Ja aitab.
Täna oli akupunktuuri viimane sessioon. Noh, suht nigel oli mu meelest. Või ma ei tea. Nad meeleheitlikult üritasid mulle veel kuute sessiooni pähe määrida ja rohte kaasa panna ja mida iganes, õnnestus aga väikse valega ära nihverdada, muahahahaa. Tegelikult on mul enesetunne ikka parem küll, väsimust sellisel kujul nagu enne, ei eksisteeri enam. Aga 200 naela ma enam selle alla ei paneks. Hetkel, ma pean silmas. Kunagi kindlasti jälle.
Eelmisel laupäeval käisin ühel huvitaval alternatiivsel tantsuüritusel, loe lähemalt SIIT. Tegu ameeriklanna Gabrielle Roth'i Viie Rütmi meetodiga, kus paari tunni jooksul lastakse sulle erinevate rütmidega mussi ja sina tõmbled nii nagu jaksad, oskad, tunned ja tahad. Igasugused reeglid puuduvad (noh, teistele ei tohi otsa joosta), et kuidas tantsida või nii. Läksin siis sinna ja soovisin hirmsasti, et ma oleks üks nässis punniskõhuline kiilanev onkel, kes käib ja taarub ja vehib kummaliselt kätega ja tal on kõigest savi, sest kõik nagunii arvavad, et ta on miskine pervar. Sest minu esimene reaktsioon oli see, et ma olen hullumajas. Soojenduse ajal oli inimesi, kes istusid buda-asendis, oli tüüpe kes tõmblesid ja joonistasid õhus kummalise marsruute mitte ainult kätega, vaid kogu kehaga. Kui ma siis lõpuks peale 45 minutist julgusekogumist kummalise transisarnase tantsijatemassiga ühinesin, ei olnud enam hullu midagi. Päris huvitav oli. Mingit vaimsust seal siiski ei olnud, vähemalt minu jaoks. Aga kokkuvõttes oli huvitav tõmmelda ja väriseda ja raputada ja venida ja kummardada ja hüpelda ja joosta ja karelda ja lehvitada.
Olen kolimise ettevalmistamisetuhinas juba neli masinatäit pesu pesnud ja siis tuli välja, et ma ei koligi... Aga noh, nüüd nad seal siis istuvad, puhtad ja kilekotis.
Mul on tunne, et ma vajun ära kuskile lõputusse tunnelisse, auku. Ma nagu ei saagi sealt välja. Ma käin kortereid vaatamas ja ükski ei sobi, olen öid kodust ära olnud, et mitte siin magada. Ja see üks, kuhu ma täna plaanisin sisse kolida, jäi ära. Mul on tunne, nagu ma oleks terveks igavikuks siia piinlema ja virelema jäetud. Mille eest? Mida ma kellelegi teinud olen? No ausalt, arvestades seda, kui palju on kuulutusi kogu aeg tubade üürimiseks, on lausa fenomenaalne, et ma midagi leida ei suuda. Mul on viha ja kurbus ja ahastus. Või noh, tegelikult paar tundi varasema ajaga olen ma juba ikka suhteliselt kõbus.
T*rademaa.
Täna poes käies vaatasin esimest korda pakenditelt, mis maa toodangut meile värskes letis siis pakutakse.
Tavaline roheline sibul, orgaaniline ja tavaline, ainukesed valikud - Mehhiko.
Viinamarjad - kõik sordid Tšiili.
Põldmarjad - Quatemala
Need on siis need, mis ma ise ostsin peale pikka kaalumist. Ostmata jätsin Hispaania orgaanilised vaarikad. Kartulit oli õnneks ka siin koha peal kasvatatut, nii et poetasin siis väheke rõõmsamal ilmel selle ostukorvi. Saate aru - M e h h i k o sibulad. Mehhiko! Tavaline roheline aedsibul, mis kõigil võib tagaaias igasuguse hoolitsemiseta kasvada. Ja see transporditakse Mehhikost. No minu peakuju seda arusaamist ei võimalda. Mingitest eksootilistest viljadest saan ma aru - meil ju ei kasva, aga...
Jätsin keemilisse puhastusse mantlile järele minemata, sest minu ainuke kaasasolev olnud kilekott oli 'orgaanilisi' tooteid punnis täis ja ma ei tahtnud, et nad mulle uue koti annavad. Naljakas on see, kuidas igasugustes poodides sinu ma-ei-vaja-kilekotti teemasse suhtutakse. Mõnes kohas peab kolm korda ütlema. Mõni ütleb, et kõik kliendid võiks oma kottidega tulla, et nad säästaks palju raha. On veidi imelikult kaetud, on globaalsest soojenemisest loengut pidama hakatud (hästi tore Sainsbury'se kassaneiu). Kilekotiteema iseenesest mulle meeldib. On kuidagi jõukohane, näed tulemust.
Vaatasin täna pikemalt siis juustuletis ringi, et mis sorte siis orgaanilisi juuste olemas on ja leidsin... kaks. Nojah, olgem ausad, kahe sordiga ei pea selle orgaanilisega just eriti kaua vastu. Eks ma muidugi ühel päeval leian mõne farmerite turu (nagu Hammersmithis oli neljapäeviti ja kust ma alati aiaõunu ostsin) ja siis saab elu jälle rahulikumalt edasi minna. =)
Kohvijoomisest niipalju, et sisemiselt on kuidagi puhtam tunne. Rääkimata muidugi sellest, et näonahk on palju kenam, isegi Jamaika märkas. =D Kui unine olek tööl peale kipub, söön puuvilja. Ja aitab.
Täna oli akupunktuuri viimane sessioon. Noh, suht nigel oli mu meelest. Või ma ei tea. Nad meeleheitlikult üritasid mulle veel kuute sessiooni pähe määrida ja rohte kaasa panna ja mida iganes, õnnestus aga väikse valega ära nihverdada, muahahahaa. Tegelikult on mul enesetunne ikka parem küll, väsimust sellisel kujul nagu enne, ei eksisteeri enam. Aga 200 naela ma enam selle alla ei paneks. Hetkel, ma pean silmas. Kunagi kindlasti jälle.
Eelmisel laupäeval käisin ühel huvitaval alternatiivsel tantsuüritusel, loe lähemalt SIIT. Tegu ameeriklanna Gabrielle Roth'i Viie Rütmi meetodiga, kus paari tunni jooksul lastakse sulle erinevate rütmidega mussi ja sina tõmbled nii nagu jaksad, oskad, tunned ja tahad. Igasugused reeglid puuduvad (noh, teistele ei tohi otsa joosta), et kuidas tantsida või nii. Läksin siis sinna ja soovisin hirmsasti, et ma oleks üks nässis punniskõhuline kiilanev onkel, kes käib ja taarub ja vehib kummaliselt kätega ja tal on kõigest savi, sest kõik nagunii arvavad, et ta on miskine pervar. Sest minu esimene reaktsioon oli see, et ma olen hullumajas. Soojenduse ajal oli inimesi, kes istusid buda-asendis, oli tüüpe kes tõmblesid ja joonistasid õhus kummalise marsruute mitte ainult kätega, vaid kogu kehaga. Kui ma siis lõpuks peale 45 minutist julgusekogumist kummalise transisarnase tantsijatemassiga ühinesin, ei olnud enam hullu midagi. Päris huvitav oli. Mingit vaimsust seal siiski ei olnud, vähemalt minu jaoks. Aga kokkuvõttes oli huvitav tõmmelda ja väriseda ja raputada ja venida ja kummardada ja hüpelda ja joosta ja karelda ja lehvitada.
Olen kolimise ettevalmistamisetuhinas juba neli masinatäit pesu pesnud ja siis tuli välja, et ma ei koligi... Aga noh, nüüd nad seal siis istuvad, puhtad ja kilekotis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar