Jüssi Fred siis. Kaesin siin just Epu blogi ning ta raamatute kirjelduste juures sattusin peale Fred Jüssi lutikakirjeldusele. Ilmselgelt ei ole see meesterahvas nende käes vaevelnud, kui ta temaga sõbralikult juttu puhuda tahab ning teda esimesel võimalusel laiaks ei litsu. Paraku ei õnnestu mul Epu blogi avada, sest mingi database error on, aga jutu põhimõte seisnes selles, kuidas lutikas istus laual ja Fred mõtiskles, et mismoodi tema seal ikka istub ja kuhu tema vaatab ja toksis teda kohe natuke sulepea otsaga ja puha ja ikka tema istus seal ja vaatas läände. *Rolling eyes*. Jah, ma saan aru, et loodus, eks, aga verised villid ja suured kuplad ei ole just see osa loodusest, mida mina enda ümber tahan. Aga mõnel, näed, istub seltsimees suisa laua peal ja pole mingit probleemi!
Igatahes, Uuest korterist siis. Õigemini majast. Sihuke vana on, veits räsitud, minu toa aken on aeda, teisel korrusel. Aknast välja paremale ja vasakule vaadates on siin nii palju puid, et lindudega segamini peaks siin lausa Tarzan ringi turnima. Kuigi kummalisel kombel ei ole siin nii palju linnulaulu, kui teises kohas. Mingi park paistab ka puude vahelt, kus siis vahel mehed jalkat mängivad või hommikuti oma koerakest jalutatakse. Majal on neli magamistuba pluss elutuba, jagan elamist kolme noormehega - kaks inglast, üks Bangladeshist.
Toa tõstsin sada prossa ümber ja nüüd on hästi mõnus ja hubane. Asjad on ka kõik lahti pakitud. Omanikku ei ole veel näinud, kuna ta pidi hästi kaua tööl olema.
Maja on hubane, missest, et pole euro, vaid üsna vana. Aga köök on ikka košmaar küll. Enamus kappe on tühjad, asjad on lihtsalt kapi ääre peal, pliit UJUS rasvast. Ma ei tee nalja, täiesti vedela õli kihiga kaetud, mille sees siis hulpisid erinevad toituosad. Üritasime seda Yamiga (Bangladeshist pärit rikas poiss, keda kodus ümmardasid teenijad) veits puhastada, mõningaid asju kappi panna. Noh, ütleme nii, et siin tuleks ikka päris korralikult rügada, et kogu seda rasvakihti köögimööbli pealt maha saada. See on midagi sellist, mida sa enne ei märka, kui katsudes. Praegu mõtlen ma küll, et järgmine kord kui ma kolima pean, kolin ma Jamaika juurde, irw. Mitte, et ma plaaniks sinna kolida, eks, ärge tehke valesid järeldusi. Lihtsalt, kellegi teise s*tta ei viitsi lõpmatuseni koristada.
Nende jaoks olin mina esimene, kes tuba vaatama tuli, nemad minu jaoks umbes... miljonendad. Ma ausalt ei mäletagi, palju ma neid vaatamas käisin. Ikka üksjagu, ja alati ei.
Haa, pakkimine oli ka muidugi päris naljakas. Võtsin ette ju suure triikimismaratoni, pestud asjad kõigepealt ja pesemata siis valikuliselt. Kõige suurema kuumuse ja kõige tugevama auruprogrammi peal. Missioon oli 'Tapa!' (also known as 'Ja ubju tibjaa, bljatt!'), mitte 'Terehommikust, Eestimaa!'. Loodame parimat. Päike igatahes sirab tuppa nii, et raske on läpakaekraani näha.
Jamaikal on täna hästi oluline eksam, pöidlad pihku!
Igatahes, Uuest korterist siis. Õigemini majast. Sihuke vana on, veits räsitud, minu toa aken on aeda, teisel korrusel. Aknast välja paremale ja vasakule vaadates on siin nii palju puid, et lindudega segamini peaks siin lausa Tarzan ringi turnima. Kuigi kummalisel kombel ei ole siin nii palju linnulaulu, kui teises kohas. Mingi park paistab ka puude vahelt, kus siis vahel mehed jalkat mängivad või hommikuti oma koerakest jalutatakse. Majal on neli magamistuba pluss elutuba, jagan elamist kolme noormehega - kaks inglast, üks Bangladeshist.
Toa tõstsin sada prossa ümber ja nüüd on hästi mõnus ja hubane. Asjad on ka kõik lahti pakitud. Omanikku ei ole veel näinud, kuna ta pidi hästi kaua tööl olema.
Maja on hubane, missest, et pole euro, vaid üsna vana. Aga köök on ikka košmaar küll. Enamus kappe on tühjad, asjad on lihtsalt kapi ääre peal, pliit UJUS rasvast. Ma ei tee nalja, täiesti vedela õli kihiga kaetud, mille sees siis hulpisid erinevad toituosad. Üritasime seda Yamiga (Bangladeshist pärit rikas poiss, keda kodus ümmardasid teenijad) veits puhastada, mõningaid asju kappi panna. Noh, ütleme nii, et siin tuleks ikka päris korralikult rügada, et kogu seda rasvakihti köögimööbli pealt maha saada. See on midagi sellist, mida sa enne ei märka, kui katsudes. Praegu mõtlen ma küll, et järgmine kord kui ma kolima pean, kolin ma Jamaika juurde, irw. Mitte, et ma plaaniks sinna kolida, eks, ärge tehke valesid järeldusi. Lihtsalt, kellegi teise s*tta ei viitsi lõpmatuseni koristada.
Nende jaoks olin mina esimene, kes tuba vaatama tuli, nemad minu jaoks umbes... miljonendad. Ma ausalt ei mäletagi, palju ma neid vaatamas käisin. Ikka üksjagu, ja alati ei.
Haa, pakkimine oli ka muidugi päris naljakas. Võtsin ette ju suure triikimismaratoni, pestud asjad kõigepealt ja pesemata siis valikuliselt. Kõige suurema kuumuse ja kõige tugevama auruprogrammi peal. Missioon oli 'Tapa!' (also known as 'Ja ubju tibjaa, bljatt!'), mitte 'Terehommikust, Eestimaa!'. Loodame parimat. Päike igatahes sirab tuppa nii, et raske on läpakaekraani näha.
Jamaikal on täna hästi oluline eksam, pöidlad pihku!
1 kommentaar:
Eppppp-us oli jah error. Aga tegelikult see lutikajutt on hoopis siin - http://www.petroneprint.ee/jaalohkuja.php
Ent kui too lutikas umbes tund aega märkmiku kaanel oli istunud, hakkas ta mind paeluma. Jäi tõepoolest mulje, et lutikas istub. Tema esiots, kui nii võib nimetada putuka pead ja pearindmikku, oli väärikalt taeva poole sirutatud ja taguots (ju putukal kah ikka niisugune olemas on?) puudutas peaaegu „maad”. Tundlate otsad värisesid pisut, aga muidu ei liikunud ükski närv lutika näos. Jäi mulje, et lutikas on kas juhmusega löödud või üleväsimusest vaevatud. On nii inimlik hakata pärima liikumatult ühte punkti põrnitsevalt külaliselt, et kuule, mis sul viga on? Siit algab heategevus. Nügisin lutikat ettevaatlikult täitesulepea otsaga (kuule, mis sul viga on?). Lutikas astus tülpinult mõne puise sammu ja tardus jälle endisesse asendisse (kurat, kas saab ükskord rahu või ei saa?!). Võtsin sahtlist kompassi. Selgus, et lutikas jõllitab otse läände.
;)
Postita kommentaar