kolmapäev, 14. mai 2008

Hommikust, kalaluust ja igavestest hetkedest

Hommikusöögilauas lobiseme Jamaikaga punase liha seedeajast (kaks kuud) ja muudest toitumisharjumustest ning jutt läheb Jamaika lapsepõlvele.

Jamaika: Back in the days we used to eat gabbage, kalaluu, leaves...
Mina naerdes: What? Kalaluu?
Jamaika: Yes-yes, kalaluu. It is this kind of a plant that grows long and... ja ise siis näitab kätega nii- ja naapidi, kuidas too taimeke kasvab. Egas ma muidugi ei saanud ju keelt hammaste taga hoida ja läbi mugiseva naeru paljastasin talle eestikeelse kalaluu saladuse.

Eile õhtul oli üks igavikuline hetk. Selline, kus sa näed oma tulevikku viiekümne aasta pärast vms. Ja üleüldse, hing on hetkel rahu täis.

Kommentaare ei ole: