Aktsent

Hüva õhtukest!

Kõhus keerab ja kui mu teinepool, kes on teel koju mingilt õhtusöögilt, mulle mingit gaasilist jooki ei too, siis ma hakkan varsti oksele. Nii kurb kui see ka ei ole, on see tõsi. Nii et ma loodan, et ta jõuab varsti koju. Hkhmm.
Eile oli tööl huvitav seik. Või noh, mis nüüd nii väga huvitav, aga lihtsalt, seik. Üks Leedu naine ütleb mulle, et ta näed ei saa tuba koristada, sest see on dendi. Misasi? Dendi. Misasi see dendi veel on? Naine naerab siis peaaeu kaastundlikult ja küsib, et kas ma siis ei tea, mida dendi tähendab. Mia kehitan õlgu, vastan, et ei tea ja mõtlen, et mis kuradi asi see veel olla võiks. Võtab mu siis käevangu ja viib toaukse juurde. Ukse peal on silt 'Mitte segada'. Ainuke asi, mille ma suutsin välja mõelda, oleks siis vist denied. Mida sa hääldad nagu dinaid, mitte dendi. Mida iganes. Sa oled ju vaid paar aastat Inglismaal elanud...
Varsti on Hispaaniatrip! =D Weeeheeee! Siider ja värk, here I come! =D
Aga nüüd olen siis L ja P tööl, E vaba ja siis T-P tööl... Kurta pole mõtet, nad nagunii ei kuula ja sinu hääl jääbki hüüdjaks hääleks kõrbes... Loodan vaid, et nad ka järgmise E sellisel juhul vabaks annavad. Lepingut muideks pole siiani, et pean mingi induction päeva ootama. Mida iganes see siis ka ei tähendaks... Aga raisk, kui nad maksta ei kavatse.
Olgu, minek.

Another diamond day

Uiuiui. Nüüd on küll pikk vahe sisse jäänud. Noh, mis teha, oli nagu tegemist =D Kõigepealt tuli eksole Tikker siia, kes kirjutab ise pikemalt (ja mulle hõivatule/laisale sobivalt) ja laiemalt asjadest SIIN. Üldises plaanis kondasime esimesel õhtul Thamesi äärel Tower Bridge’i lähistel, jõime-sõime veini-juustu, arendasime ametinimetusi (juustukambrivalvur ja veinikeldrihaldur), ja mahtusime neljakesi meie tuppa magama. Kay kui hea võõrustaja kobis ise põrandale magama ja jättis karja naisi voodisse omapead. Hommikul läksin mina tööle, Tikker ja Murakas sõitsid maale.
Reedel tuli Liisu. =) Ma ei saa salata – kõige paremad peod on ikka oma sõbrannadega. Aga kõigest siis järjekorras.

.
Reede hommikul kobisin tööle, virelesin ära selle päevakese (peas tiksus kogu aeg Liisu tuleb, kähku-kähku, ma ei tohi täna hiljemaks jääda), silkasin valust torkivate jalgadega Victoriasse selleks, et Liisut mitte leida. Nagu ma kahtlustasin, siis minu päeval saadetud sms sisuga ‚Oota mind 16.15 piletikassade juures’ ei läinud läbi. Ootas tütarlaps mind pool kilomeetrit eemal olevas bussijaamas – mina ju linnaliini- ja rongijaamas, mitte seal, kus need pikamaabussid oma reise alustavad/lõpetavad. Kui ma oma hotelli tööintervjuu ajal otsisin, läksin alguses valele poole ja lõpetasin maja ees, mille numbriks oli 121/153. Ja kui ma ei oleks siis eksinud olnud ja selle maja ees Kayle meeleheitlikke kõnesid teinud, ei oleks mul see maja number meelde jäänud ja ei oleks mul õrna aimugi olnud, kus kurat Liisu olla võiks, kui ta teatas, et sellise numbriga maja ees on. Tegime siis kohe suure hooga Buckinghami paleele ka tiiru peale. Kuivõrd me seal juba olime, eksole. Noh, Liisu ka nõustus, et mingi mõttetu pann on see palee. Aga! Aga palee taga asuvas pargis sain oma Eestist palutud asjad kätte. =D Halle-fucking-luyah! Kartulivahvlid ja paar sõõmu Vana Tallinnat läksid õige suure kiiruga kurgust alla. Kuigi me jalutasime Hyde Parki ja läksime kinno Factory Girl’i vaatama (seda kõike muideks romantilises vihmasajus), ja terve selle aja tinutasime, apsaluuutselt ei hakanud pähe. Ikaldus noh. Me siis otsustasime, et ei hakka head kraami raiskama, kui isegi pähe ei hakka. Esimene õhtu vajusimegi niisama ära. Ahjaa, Türgi kebabi sõime õhtusöögiks. =)

.
Laupäev möödus Camdeni tähe all. Lõpuks ometi sain teha Camdenist nii palju pilte kui tahtsin! Liisu usaldas oma digika südamerahuga minu sõrmede vahele ja ise nautis ringivahtimist. Minu pilk ja süda ja lõpuks ka laenatud 10 naela jäid ühele kollasele pluusile. See on nii megaäge. Ja mul oli seda nii vaja ka, kuivõrd me läksime õhtul välja sinna Uganda klubisse Pier One’i. Koju jõudes siis alustasime uuesti joomisega (seekord hakkas pähe ka), mukkimisega (ma kohe nautisin krohvikihi pealeladumist, kuna pole seda kohe tükk aega teinud), muusika kuulamisega, vanaka lõpetades Liivimaa palsami ja peale Liivimaa palsamit Mani toodud õlledega jätkates valmistusime peoks. Man on üks Kay tuttav. Lõpuks läksime siis teele. Teel sai ka nalja. Näiteks siis kui Liisu juhtumisi ühele mööduvale noormehele pilgu viskas ja too siis selle peale nii äksi täis läks, et hõikus üle tänava, kuidas Liisu teda ikka tahab ja et ta teab küll, et tegu Mani naisega, aga et Liisu ikka niiiii tahab teda. Irw irw irw. Klubis oli juba rahvast ka, me jõudsime sinna vist peale keskööd. Või varem, ma ei mäleta. Asjad ja pepud laua taha, dringid (ma ei maksnud too õhtu ühegi asja eest, ma ei tea ja ma ei süvenenud absoluutselt, kust need joogid lauale said või kes nende eest maksis. Järele mõeldes oleks olnud väga lihtne minu jook ära spaikida), ja varsti hakkasime möllama. See oli absoluutselt fenomelaanle õhtu. Algas see sellega, kui WC-sse minnes üks noormees mind enda juurde kutsus. Ma ütlesin konkreetselt, et WC kõigepealt. Tagasi tulles tahtis ikka muga rääkida ja küsis esimese asjana, et ‚Is your boyfriend here?’. Vastasin ja jalutasin sirge seljaga minema. Mingi aja pärast (ajaühikud on minu jaoks hägused, olenevalt siis joobeastmest, ma pakun) tuli see sama tüüp minu kõrvale ja ütles ‚I like you’. Noormehed, õppige! Ei mingit ‚Tere’ vms, irw. Ei mäleta järjekordselt, mida vastasin, aga minema ta ujus.
Liisuga tagumikke hiphopi ja r’n’b ja Ugadna kohaliku muusika järgi sheikides tekkis meie ümber kohati suisa sõõr ja igast nurgast üritas keegi kahte valget naist omale sebida. Noh, me nägime ikka sigahead välja ka. Kuivõrd külmade ja distantsihoidvate eestlastena tantsisime ka omavahel ja tegime sünkroonetteasteid, tekkis lõpuks ühel noormehel küsimus, et kas me oleme lesbid. Muig muig muig. Et kui kuskil nurgas mingi kena shokolaadipoisiga ei amele, vaid oma sõbrannaga tantsid, siis ongi lood kohe nii? Igatahes oli naljakas. Ja lõpus sai Kay kõvasti Maniga vaielda ja riielda, kuna Man oli hirmus tige, et me kõik koos ära tahtsime minna ja süüdistas Kayd meie ära viimises. Pähh, kella poole nelja paiku võiks ju nii või teisiti koju hakata minema, kui oled varakult jooma hakanud ja mitu tundi tantsu vihtunud ning pilte klõpsinud. Igatahes oli meeletult super õhtu. Täielik rubriik sellest, et oma sõbrad on kõige etemad.

.
Pühapäeval ja esmaspäeval käisime siis päevavalges Tower Bridge’i, parlamendihoonet, Westminster Abbey’t, Wood Greeni jms üle kaemas. Thames’i kaldal sai piknik tehtud, parlamendihoone taga hundiratast harjutatud. =) Bussiga kuskilt pimeduses koju kärutades naersime nii, et kõhulihased haiged, meenutades vanu nalju nagu ‚Ahaa-ahaa-mul arengupeetus’ jms. Üks uus arenes ka, alguse sai nendest:
Jehova whitnesses: Knock-knock life is shit!
Krishnas: Life is shit hare hare ding ding.
Rastafarians: Let’s smoke that shit!
Erinevad usukäsitlused siis, rohkem ei jäänud meelde. Hõkhõõmm. Meil tekkis sellest kohe hare hare bling bling. Hiljem võis hare millegagi asendada, nt coffe coffe bling bling. Iiiiiiiilgelt naljakas oli noh. Liisu oskab hästi neid liigutusi ka juurde teha. =D

.
Esmapäeva õhtul või õigemini öösel tuli Liisu Victoriasse viia. Uuuuuhuhuhuhuhh, kus me saime bussi oodates külmetada. Victorias oleks äärepealt üks äpardus toimunud, aga pealt kuulaime on vahel kasulik asi ja tänu teisele neiule jagatud juhatustele leidsime ka meie bussi väljumise koha üles. =D Tagasi koju minnes sain ka nii hirmsasti külmetada, et eluisu kadus ära. Aga kummaline oli, et ei olnud sellist meeletut kurvastusehoogu. Ei olnud tunnet, et kohe nii kaua nüüd ei näe ja nii. Ma ei tea, oli loomulik, nagu oleks Tartu bussi peale saatnud vms-st. Nüüd oli kolm päeva rohkem aega, kui vist viimase paari aasta jooksul kõrvuti linnades elades on olnud. =) Nii et ma olen megarahul. Oma sõpradega on kõigemegalahedam asju teha. Kõik tundub loomulik ja hea ja äge. =) Pealekauba saab hunnikuga Eesti nodi ka, hihii.
Ohjeerum, ma oleks juba peaaegu ära unustanud. Liisu kinkis mulle teesärgi kirjaga ‚Ma tahaksin, et ma näeksin välja nagu lepatriinu’, mis on eestikeelne variant meie kunagisest ingliskeelsest naljast. Kollane ja puha. Iiiilgelt vahva. =)

Kunagi saab ehk pildiblogi ka teha. Hetkel ei saa uploadida.Aga vahepeal on veel olnud naljakaid õhtuseid kõnesid Genfist, rohkeid suveplaanide tegemist, trennide vahelejätmist, uue pluusi nautimist, ajapuudust, töötegemist, vihastamist, elu üle järele mõtlemist, õnnelik olemist, uute pükste kohvrist avastamist, koristamist, kokkamist, kondamist. On olnud meeletult hea nädalavahetus.

Täna üks neiu küsis mu käest, et ma kas ma olen õnnelik. Et ma kunagi küsisin tema käest. Tunnistasin ausalt, et ei ole sellele enam ammu mõelnud, et kas ma olen õnnelik või mitte. Järelikult ei ole olnud vajadust mõelda. Kui sa oled õnnelik, siis sa ei mõtle asjade peale. Nüüd mõtlema hakates olen küll jah. Siin ei ole igav, siin arendad ennast igal sammul. Ja kõik see pask, mis siin on (noh, kõik need asjad, mille pärast ma halan), on kudagi ... noh... asja huvitavaks tegev. See nagu arendab sind kogu aeg ja ei teki mandunud tunnet. Ma tean, et ma olen oluliselt õnnelikum, kui Eestis pikemat aega olin. Ja see ei ole selline illusoorne õnn, vaid päris, sest siin õpin ma elult asju enda jaoks.

.

Viva La London!

Hmm

Hommikune äratus, tõrges rullimine teki alla tagasi, pikapeale väljavenimine, nüüdseks igapäevaseks muutunud mõnus hommikukohv, telekas taustaks, kaks röstsaia, kiire internetilaks kurva sõnumi pärast Tikrile, ja metroosse. Metroos 7 leheküljeline kiri kodust! Liina kirjutas mulle käsitsi 7 lehekülge ja lõikas hunnikuga ajaleheartikleid välja. MMM! =) Pärast tööd loivasin buss nr 73 abiga Hyde Parki (Rubens Hotell ja Buckinghami palee vastas ja Hyde Park on palee taga), istusin pingi peale maha, päike siras kuklasse nagu juudijõulupuu, ilm oli soe, ümberringi puud ja rohi ja liivased rajad ja oravad ja lehed ja lühikeste käistega tervisejooksjad ja piknikupidajad tekikestega. Ja ERKI moeshow ja äraeksinud siilike ja TLÜ lastetuba ja Ülemiste uus reklaam jms. Oh juudas. Kas saab üldse midagi ägedamat olla? Pärast helistasin emale ja tellisin LiisuEkspressiga reedel värske Eesti Ekspressi ka. =) Juhuuu! Varsti saab kärakat panna, kodumaist kärakat! =D

Sellele naisele helistasin ka lõpuks tagasi, kes mulle voicemeili tantsutunni asjus jättis, järgmine neljapäev saame kokku Starbucksis ja arutame asja.=) Tundus hästi tore ja positiivne olevat.

.

Aga seda ma ei tea, mis homme saama hakkab. Õnnitlused siiski Murakale. =)

Kiri

Aitähh, Liina! =) (F)

Rubens Hotell

Nii. Täna nii surmväsinud ei ole. Aga justkui vanade aegade mälestuseks nakitsen seda kirjatükki oma läpis. Nii et see ei ole veel teada, millal see üllitis avalikustamisele kuulub. =D

EDIT: Näed, üsna kohe kuulus, kui Kay arvuti tagant juhtme sisse vehkisin. =D
.
Igatahes. Hotelli elust siis. Üldises plaanis peab iga toateenija 13 tuba päevas ära koristama, see on siis 7,5 tunni jooksul. On kahte sorti koristamist vajavad toad – occupied ja departures. Vilunud neiukestel kulub esimese toa peale 30-40 minutit ja teise variandi peale u 50 minutit. Minul kulub praegu esimese peale tunnike ja departure peale vähemalt poolteist tundi. Aga see tuleneb sellest, et süsteem pole välja kujunenud ja mitte lihtsalt ei lase kätel käia, vaid kogu aeg on vaja mõelda, et mis tehtud, mis tegemata, mida vaja, kust seda saab, millises koridoris need voodipesud olidki jne. Neljatärnihotell sisaldab igapäevast voodipesu, kasutatud käterätikute-vannimantlite vahetamist, vanni pesemist. Samuti tuleb kontrollida seepe, salfasid, WC-paberit, shampooni-dushigeeli-ihupiima, vannimütsikarbikesi, veepudeleid, klaase, värsket nelki, tee-kohvipakikesi, ja muid pisiasju. Departure toas tuleb kõõõik asjad välja vahetada, isegi, kui neid kasutatud ei ole, toakene maast laeni lapiga läikima hõõruda (kõik uksepiidad, pildiraamid, toolijalad, sahtlinupud, aknalauad jne jne jne. Pluss veel vannitoa põranda ja vanni pesemine-kuivatamine ja kõigi metallosade läikima hõõrumine. Kempsupott otseloomulikult ka, aga kuna neid igapäev pestakse, siis ei oleed vähemasti mustad. =D Vott. Voodipesu koosneb kahest aluslinast, tekist, pealislinast, voodikattest ja patjadest. Tundub lihtne, ja ilmselt ongi lihtne, kui sa oled ühel korrusel, sul on oma käru oma asjadega ja sul on palju aega. Või sa oled lihtsalt juba vilunud. Minu jaoks on see suht raske. Mul oli täna kuus tuba. Neli departuret, väki. Igatahes, siis sul on kogu aeg supervisor, kes käib sõna otseses mõttes näpuga seinakapi kõige ülemise riiuli kõige tagumist nurka ja vannitoa ukse tagust nurka näpuga surkimas ja kommenteerimas, et see ei ole ikka puhas. Ja et lill on vales kohas (igas vannitoas on vaasike punase nelgiga) või et see ei ole ikka puhas jne. WC-paberirulli otsa voldin ka kolmnurkseks. =) Tunnitasu on £5.35 ja kuulduste kohaselt peaks mina ka järgmisel reedel palka saama. See oleks nüüd küll nagu mükke bro või nii.

.
No vott siis. Esimene päev tegi väsimus ilgelt tigedaks, teise päeva õhtul vasardas AINULT üks mõte peas peale tööd. Süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa süüa... Noh, saite pointile pihta küll. =P Täiesti reaalselt mõtlesin ja tundsin ja andsin endale aru, et mul EI OLE kõht tühi. Aga ikkagi. Ilmselt organismile shokiseisund korraga väsinud olla ja päev otsa füüsilist tööd teha ja mööda hotelli ringi liduda. Aga täna oli juba okei.
Vormiriided on ka. Must põlvini kleit valge krae ja käiseotsega ning ka kaarja alumise äärega pitsiga ääristatud valge põlleke ka. Valdav enamus toateenijaist on poolakad. Tuleb aga ausalt tunnistada, et see oli mulle üllatuseks. Ma arvasin, et filipiine ikka täis ja nii. Üldises plaanis on nad toredad, aga inglise keelt ei vaevu üldse rääkima. Ja enamus eriti ei räägigi. Sellest on iseenesest kahju, tobe on istuda söögilauas kolme poolatariga ja lihtsalt vaikida. Ja mitte millestki aru saada.
Homme siis 7 tuba. Ohh jah. Ma ei kujuta ette ka, kuidas nad 13 (ja mõningal juhul ka lisatoaga) hakkama saavad 8 tunniga. Muideks, toad pead kõik ära lõpetama, aga kui sa kella neljaks valmis ei jõua, siis on see sinu oma mure. Hotell maksab sulle vaid kella neljani ja täitsa sinu isiklik probleem, kui sa juhuslikult kella 18ni seal rügad.
.
Üks naine jättis voicemaili, et tahab eratunde. Eee. Hkhmm. Ma ei jaksa neid enam anda ju. Mu esimene vaba päev on neljapäev. Selleks ajaks olen siis 7 päeva jutti tööl käinud. Graafik tehti siis nii, et N-K tööl, N vaba, R tööl ja nv vaba (sest ma teatasin resoluutselt, et mul ei ole võimalik järgmisel nv-l töötada). Miks mitte teha graafikusse ilus pikk nädalavahetus? EI! Mkmm. Kurat, nii närvi ajas. Aga noh, vähemasti nädalavahetusel teen Liisuga Parlamendihoone taga Thamesi kaldal pikniku ja rüüpan Vana Tallinnat. Minu protest graafikut nähes oma seitsme järjestikuse päeva kohta jäi ka hüüdjaks hääleks kõrbes. Et tüdrukud töötavad ikka 10 ja 12 päeva jutti ja et temal (mingi personalitegelane, vähese inglise keelega itaalia neiu, kellele ametikõrgendus on ilmselgelt pähe hakanud) on kogu aeg 11-12 tunnised päevad. Keda huvitab, et sinul on 12 tunnine tööpäev?! Blaahh. Nojah.
Tegelikult ma väga ei kurda. Ma mõtlen sellele, mis tunne on järgmine reede 200 naela saada. Ma mõtlen Dorothy Perkinsi teksadele, NEXTi kingadele, Cheddari juustule, uuele jakile, pubis dringitamisele jne. Et raha. Money money money, alwasy funny, in the rich mans world...
.
Ahjaa. Ma ju tahtsin VIP kajuti piinlik-naljakas loost kirjutada.

See lugu tuleb tervitustega Tikrile ja Vassilissale, kellel on ka piinlikud lood. =D

Hkhmm. Ärge saage valesti aru, mul ei ole mingit suurenenud vajadust teid niiiiiii detailselt oma väga isiklikesse asjadesse pühendada, aga lihtsalt oli veidi koomiline. Noh. Teenindav personal ei tohi tubades WC-d kasutada. Noh, muidugi kasutatakse, aga tegelikult ei ole see lubatud. Nii. Koristan mina siis seda ilgemalt poshi kajutit, kui korraga tunnen, et no nii ilge vajadus on potile minna. Noh, see suurem häda oli, niisama põiel käid ju sipsti ära ja probleemi pole. Hullult pabistasin ja kartsin vahele jääda, sest mu supervisor käis kogu aeg kannul ja pirtsutas. Istusin siis oma küüritud potile ja nii kui säält midagi tulema hakkas (ma tõesti pablasin, sest nad on sääl üsna ranged), kuulen ukselt koputust. Fucking hell! Mul oli kahe sekundiga sukapüksid jalga venitatud ja vesi poolikule asjale peale tõmmatet (jah, jõudsin ära ka pühkida, hkhmm) ja lidusin ukse poole. Ise no jumalast pabinas. Pähh, teine toateenija oli ja laenas uksekaarti. Noh, läksin siis tagasi ja toimetasin lõpuni. Nali naljaks, aga nii hästi toimetasin, et tee mis tahad, aga enam alla ei lähe! Kuramus küll. Ma mässasin selle oma õnnetu junniga seal 10 mintsa, enne kui pott jälle puhas oli. Ei ole tore, kui kogu aeg tunned mossis keskealise tädi hingeõhku kuklas. Loo moraal? Ole ettevaatlikum!

.
Täna oli meil õhtusöögiks hunnikuga ägedaid võileibu – ostsime musiga poest pikka (ja veel sooja) saia, Cheddari juustu (ka terve toore kana, sibulat, vett, piima, hapukoort ja veini, sest mul oli alguses plaan koju jõudes kokkama hakata) ja tegime tassi teed ja mugisime, nii et puru suunurgast lendas. =D Tore oli. =D Nüüd siis väikene veiniring ja varakult tudule.. =) Kella keerame ka täna öösel. Ikaldus. =D

Yldises plaanis

Et siis. Yldises plaanis. Uuest t88kohast.

Hotell on Rubens Hotel, Red Carnation ketist, neljat2rniline. H2sti uhke koht on. Vabandan oma m6ttelageda kirjaviisi p2rast, aga ma olen h2sti v2sinud.

Asi algas eile hommikul, kui ma kella 9ks hotelli kobisin. Noh, sain omale vormikleidi ja haagiti yhele poolatarile treeningu m6ttes sappa. H2sti m6nus plika. Terve p2va siis madistasime tube koristada, t2na tegin 5 tuba yksinda. Osad on departured, mis t2hendab seda, et pesed toa maast laeni 2ra; ja osad on occupied, kus siis aint koristad vannitoa 2ra ja vahetad voodipesu ja huuverdad. Noh. T2na olin yhe India neiu Amitaga yhel korrusel, ta on h2sti tore. Siis sain yhe usbekistanlannaga tuttavaks, yhe jamaikalasest t88mehega, mingi umbkeelne Poola kutt yritas 2ra sebida ja VIP tuba koristasin ka. VIP toaga oli yks piinlik-naljakas juhtum ka, mida ma kahjuks ei jaksa kirjutada praegu.

Syya saab seal v2hemasti h2sti. Siiani. Homme ja ylehomme ka t88l.

Ma ei ole progressiivne, varsti saab musi tehtud 6htis88ki ja dushi alla ka. Sisseelamise aeg, pole fyysilise t88ga harjunud ju...

Ahjaa, kolmap2vane trenn l2ks p2ris h2sti, aga kohale ilmus ikkagi vaid kolm neiut.

Eemale.

Lehmadest

Nii. Nii kui mingi plaan paika pandud saab, on ka raudne laks, et metsa ta läheb. Näiteks pidin eratundi täna andma minema, aga viimasel hetkel (olin rongijaamas juba enamvähem kassajärjekorras) tuli sms, et ei saa ikka täna. Ma siis koju, kui uus sms, et ikka saaks. Ma kui vaena rahanäljas töötu läksin siis uuesti rongijaama. Rongijaamas mõütlesin järele ja ütlesin,et kuule, mul ei ole mõtet ikke tulla, sest aega ei ole enam. Ikaldus. Sõitsin aga jälle koju tagasi. Kuna ma olin pool himmikut mööda Dalstoni turgi kingi otsinud - homme peavad mustad kingad olema - ja mitte midagi leides nii või teisiti juba endast väljas olles, vajus minu peale selline pahaolemine. Ei ole tige, ei ole masendus. Lihtsalt paha on. Kuni selle hetkeni oli, kuniks ma netist mingid mängud omale otsisin. Ausõna, ma ei ole kunagi netis mingeid mänge mänginud, aga täna pommitasin sireenide huilates kaelalangevaid tähti. Ja seejärel pommitasin ammuvaid lehmasid ka. See ei olnud nii tore. Aga üldises plaanis hakkas parem. =)

Üks neiu helistas ka ja küsis, kuidas stuudiosse saab. Noh, vähemalt üks inimene tuleb siis kohale. Ma nimelt kardan, et keegi ei tule kohale. Või et tuleb nt kaks tükki, nii et tundi saab anda, aga kasu ei saa ise midagi.

.

Piparmünditeed jõin suure tassi. Pole ammu teed joonud. Ja kartulivahvlit oli ka veel veidi alles. Siis saatsin veel emale nimekirja asjadest, mida Liisu mulle toob:

Vana Tallinn

Liivimaa palsam

Kartulivahvlit

Mõnusat Maiust

Suitsujuustu

Shokolaadi

Tavalisi kaerahelbeid

Piparmünditeed

=)

.

Nüüd olesklen niisama. Tahaks hirmsasti Starbucksi lattet, aga mul ei ole läheduses ühtegi. Stuudio lähedal ka ei ole. Ja hästi palju banaane olen ära söönud (neli vähemalt). =P

.

PS. Märkus Tikrile. Londonis saadavad kõik smsse. Kui Eestis näitab sõnumi saatmine äärmist ebaprofessionaalsust, siis siin saadavad kõik ja see on täiesti normaalne suhtlemisvorm.

Pimeloom

Kuidas ma sellest enne aru ei saanud? Mis pimedusega mind küll löödud on?

Viimasel ajal, viimastel nädalatel on stuudiojuhataja kuidagi imelik olnud. Mul on konstantselt tunne, et ta on kogu aeg pahas tujus ja minuga nagu nalja ei viska enam ja nii. Üleeile tulin näiteks trennist ära, olles taga eelnevalt rääkinud minu uutest õpilastest ja minu oma trennist, ja kuigi ta ei öelnud midagi otse, siis mul oli pärast seda tõeliselt halb olla. Panin halva energia süüks ja otsustasin temaga rohkem mitte suhelda. Eile päeval hakkasin Kayga asja arutama, et oma uus trenn ja et üks neiu tahab ikka ära minna, sest esmaspäevane trenn käib tal üle jõu ja ma tegin ettepaneku, et äkki ta tuleks algajatesse. Rääkisin sellest juhatajaga ka, et kuidas ta saaks tulla ja nii. Minu eesmärk oli see, et ta võtaks paar algajate trenni ja siis tuleks keskmisesse tagasi. Mille peale Kay ütles mulle eile, et kui mina juhataja oleks, siis mulle käiks ilgelt närvidele see, et su eraklass tuleb ehk suurem, kui su stuudiotrenn. Mille peale tundsin ma, et mind oleks nagu löödud, sest kõik jooksis korraga kokku - loooooomulikult! Juhataja hakkas järjest vähem naeratama sellest ajast alates, kui ma hakkasin ta käest stuudirendi ja eratundide kohta küsima. Ja viimane jutt - see kõlas tema jaoks raudselt niimoodi, et ma tahan tema õpilasi üle lüüa. Oh jumal. Ma peaksin seal stuudios praegu veel ettevaatlik eksole olema, sest asi on ikkagi äris ja ta võib mulle vabalt kinga anda kui tahab. Oi oi oi oi oi kui paha mul olla oli. Hakkasin paaniliselt olukorrale lahendust otsima. Sest kinga saada ei taha, aga ei ole ka minu süü, et stuudiol vilets reklaam on, eksole. Ja ma ei saa midagi sinna parata, et algajate jaoks ON see trenn liiga raske. Mul on kaks klubiliiget trennis, kes on tõsiselt kesktasemel ja kuna ma pean neid, kui liikmeid kõige rohkem arvestama, siis on ülejäänutega ikka väga raske. Ma ei tea. Ma lähen annan oma trenni ära õhtul ja eks siis näeb. Ehk veenan nad esmaspäevasesse trenni tulema. Niuks.

.

Täna ongi nagu tööpäev - kl 2 on eratund selle India neiuga, kl 18.30 stuudis algajate trenn ja pärast seda veel salsa. Nii et eilne õgimine keset ööd saab ehk täna maha kulutatud. =)

.

Homsest alates lähen tööle. See eilne vestlus läks järelikult hästi, sest nad helistasid mulle peaaegu kohe tagasi. Hotelli, tube koristama. Ei, ma ei ole õnnelik. Aga ma pigem koristan tube, kui olen töötu. Seda ma veel ei tea, mis ma oma reedese intekaga teen.

Hahaa!

Noored, mul on see nädal kaks tööintekat! Jeee!

Ja juuksevärv tuli ka nõnna kena välja. =)

Pluss päike paistab.

Pluss trenn on ette valmistamata. =( Selle kallal peaks veel tööd tegema.

Ja ma kavatsen varsti oma kirjastiili ja muud kraami muuta. Vohh. =)

Peost

See on see pidu, kus Maido käis Londonis ja me käisime väljas ja mul oli hirmsasti tunne, et ma olen jube kaine. =D Pildi pealtki on näha, et EI OLE kaine, irw.

.

Aga suundun nüüd juuksevärvi maha pesema. =)

Et siis

Nagu ei teagi, mida kirjutada.

Eilsest päevast annab väga hea ülevaate Murakas SIIN. Et siis kino ja värki. Ninja kilpkonnasid meeldis mulle küll vaadata - olin kohe niinii elevil. Lapsepõlve trauma noh - k õ i g i l oli satt peale minu ja k õ i k teadsid neid nimepidi ja vaatasid neid kogu aeg ja k õ i g i l olid need näpitsnukud ja kleepekad ja värki. Ja minul ei olnud. Las ma nüüd mõtlen, mis nende nimed siis olidki - sinisega oli Leonardo, punasega oli Raffael, oranziga oli Michelangelo ja lillaga siis järelikult Donatello. Murakas - got it right? Ja üks tegelane säält filmist oli täpselt Victoria Beckhami näoga.

.

Igatahes. Muraka kahenaelase abiga sain juuksevärvi ka ostetud omale. Peakski juukseid värvima hakkama.

Õhtul siis trenn ka. Paar ööd tagasi oli õudusunenägu teemal, et ma läksin trenni andma ja hästi palju rahvast oli ja mul ei olnud mitte ühtegi plaati kaasas ja juhataja andis ka mingi suvalise plaadi ja mingid mõrrad lesisid põrandal ja passisid pealt, kuidas ma tundi anda ei suuda. Oh jah, irw.

.

Nälg on. Isver, kuidas ei viitsi kokkama hakata. Ja mul oleks niiväga kolmapäeva õhtuks ühte tüdrukut trenni veel vaja...

Posh

Kinno! Järjekordselt. =D Mida vaatama, seda veel ei tea, kohe panen riidesse ja kiman Angelisse.

.

Ja ajalooline hetk: ma ostsin lõpuks lillemulla ära, jeeee! Tantsutrennis käisin ja niisama nautisin kevadet ja pikki pilke (khmm, miniseelik ja kontsaga saapad teenivad oma eesmärki). Eilse kohta veel nii palju, et saatsin hiljem veel paar cv-d. Mitte, et ma arvaks, et nede saatmisest mingit tolku oleks, eksole, elu juba on näidanud.

.

Ja hommikuti on kohvi ja võileiva juurde nii hea blogisid lugeda. =) (Jaaaaa, täna on suisa võileba ja puha, irw)

.

Aga nüüd siis kinno!

Mkmm

Ma isegi ei ürita enam mõelda mõtteid, et ma täna kuskile tööd otsima lähen. Pointless. Vastasin paarile meilile, saatsin 2 cv-d, tegelesin suuremal hulgal uue tantsutunni osas saadetud meilidega, ja nüüd olen veidi ka msn-is lobanud ja neli tundi on möödas. Krt krt krt. Isegi dushi alla pole jõudnud. Kena on, kui ma üldse täna uksest välja saan. Raisk.

Eilsest

Eeee. Nagu alati, ei l2inud midagi kuigi plaanip2raselt. Poodi sai CV kyll 2ra viidud, aga kuna Kayl oli vaba p2ev, siis ta t8llas muga kaasa ja noh, mul kuidagi ei olnud isu enam neid poode kammida. Ikaldus. T2na ma j2lle ei tea, kas ma kuskile j6uan - voodipesu vaja 2ra triikida ja vahetada (jah, see ON tykk tegemist, sest see on kaheinimesevoodi ja triikimislauda ei ole), lillemulda (hkhmm, j2rjekordselt) otsida, uue korteri asjus kokku leppida ja vaatama minna , netist CV-sid saata ja tantsuteemalistele meilidele vastata. Syya teha v6iks ka kuskil vahepeal. Noh, mina kyll ei tea, millal ma nagu poode kammima j6uan. Sihuke tunne on, nagu saatus oleks selle vastu. Ma olen iseenesest juba nii meeleheitel, et vaatasin isegi Tesco ja Sainsbury's kodulehti, ega nad t88tajaid ei vaja. Need on nagu meie Selver ja Rimi, eksole. Jeee, Iiris kassiiriks. Fucking hell... Igatahes nad ei vajanud.
Kui k6rvale j2tta t6ik, et ma tunnen, et ma ei leia mitte kunagi siin t88d (jah, olgem ausad, ega ma ei n2e selle nimel hullu vaeva ka), siis on okei olla. Ilm on ilus ja kevad ja v2rki. Aga syya ka eriti ei ole, irw. T2na hommikul ma lihtsalt unistan saiast ja v6ist ja singist ja juustust ja tomatitest. Tomatit, kusjuures, isegi on. Aga midagi muud ei ole ja kahe naela eest (mis on minu reaalne rahaj22k) k6iki neid asju ei saa. Niimoodi ma siis nosisingi myslit. Ikaldus. =D

Ja nyyd veel m2rkus, et huvitav, millest ma kavatsen syya teha 6htul, irw?

Ma ei lase ennast yldse heidutada. Irw.

Naabrid

Ja meie jamaikalasest (räpane ja ebaviisakas ja kombetu) naabripoiss on omale mingi tshiki siia elama sebinud ja nad kuulavad reggae'd kõvasti ja vähemalt tshikk laulab kaasa. Naljakas on.

Tähtpostitus

See on minu sajas postitus. Lilled paluks autosse.

.

.

Ma olen täna tubli olnud. Vaatamata hommikusele (rõõmsale) pohmakale olen otsinud tööd ja helistanud ja saanud eitavaid vastuseid (aga vähemalt vastuseid!) ja homme lähen ühte kohta CV-d viima ja siis haaran kaasa veel terve portsu enesemüügipabereid ja hakkan ennast ületama ja lähen poodi enanst pakkuma. Oh jumal jumal jumal. Aga paraku juhtusin teada saama midagi, mis pani mind väga sügavalt järele mõtlema ja ma lihtsalt p e a n omale siva töö leidma. Ohh jah.

.

Korralik koduperenaine nagu ma olen (HÄKHÄMM-KÖHH-KÖHH) hakkan nüüd kiiresti koristama ja siis poodi ja siis süüa tegema tööinimesele. Lillemulda ei jõua täna jälle otsima minna. Kuidas see võimalik on, et ma olen terve päeva kodus, aga aega midagi teha ei ole?

.

PS. Liinal oli ka hommikul pohmakas. Hehheee!

Pohmell

Mul on pohmell. =D Nagu kohe pärispohmell - pea käib ringi ja süda on paha. Nii tore. =D Mida tähendab pohmell? Et eile õhtul sai toredasti aega veedetud. Mida tähendab, kui pohmelli üle hea meel on? Et pole ammu pohmakat olnud. =D Fenomenaalne on veel see, et kui ma igal hommikul peale 9 tunnist und täiesti maadlen endaga, et voodist välja saada ja et mitte tervet päeva maha magada, siis kell 2.30 magama minnes olen kõpsti kell 9 üleval ja mingit und ei ole. Aint pohmakas, irw. =D Pohmaka tulemusena hakkasin mõtlema, et huvitav, miks orgasm nii lühikest aega kestab. Teate ju küll, väheke soodana liiguvad mõtted veidi käänulisi radasid.

Aga pohmakasaamise lugu kuulub nüüd esitamisele siis.

Alustasime Kay ja Edithiga kinoga ('Norbit' on maailma KÕIGE mõttetum ja ebanaljakas komöödia, 'Inland Empire' seevastu on nii hull sürr, et Eesti vist ei osta endale seda sisse muidu, kui ehk PÖFFile. Või Sõprus ehk julgeb ka - Minni, see on midagi sinule). Igatahes, kuivõrd ma olin kohaliku Liina asjad enda kätte unustanud meie Paddingtonitripist, siis saime uuesti kokku. Äramainimise mõttes, et thsikk jäi 50 mintsa hiljaks. Häkhämm. Igatahes, läksime Itaalia restosse, sõime, nämmi oli. Edith läks esimesena ära, sest ta elab kaugel ja kell oli palju, Kay läks järgmisena, sest ikkagi 5.20 on äratus eksole. Mina jäin Liinaga välja. Töllasime tükk aega rini, enne kui leidsime sobiva pubi, kus veinitada. Et ei oleks liialt suitsu ja nii. Väljavalituks osutus Austraalia pubi Walkabout. Liina on austraalifänn. Jõime. Rääkisime. Sõime. Jõime. Rääkisime veel. Hästi palju. Veini serveeriti plastmass pokaalidest ja plastmassist kannus. =D Kuna austraallased joovad niiiiii hullusti, et asjad kipuvad lendama. Naljakas oli. Maitses ikkagi hästi. Tantsisime. Mingi HHHHHHHhhhhhhhHalebAhmed tahtis mind ära sebida. Ei õnnestunud. Minu mõtted tantsupõrandal näitasid puhtalt seda, et ma olen blogikirjutamise soonele tagasi saanud. Ma mõtlesin, mida blogisse kirjutada. Ma olin jumalast laustäis (pudel veini näkku ja siider otsa), tantsisin ja juurdlesin, et kas kõik mu praegused mõtted on homseks alles, et need siia tippida. Üks mõte on. =D Tantsisime (ausalt öeldes mulle see pubi selles mõttes ei istunud, et minu meelest on ainult valge kontingent igav, aga joobeaste tõttu oli savi ja paar head lugu tuli ikka ka) ja ma mõtlesin, et ma ei oska tantsimisega piiri pidada. Kui ma klubis olen. Ma tantsin ennast ribadeks, nii, et higi voolab. Ma ei ole kena ja seksikas ja nagu klubis olema peab, mul on pohhui, ma jätan järele siis, kui ma lausrõve välja näen, näost punane ja hing rinnus kinni. Mai saa noh.

Mingi kell pandi pubi kinni ja läksime Liinaga laiali. Sain oma dressikaga külmetada veits. Õnneks olin liiga täis, et päris külma tunda, aga öisel ajal on aint dressikaga külm, peab ikka mantel olema. Minu õnneks oli mul ka mp3 kaasas, nii et tsillisin terve tee koju. Koridoris võtsin kingad jalast ära, et mitte oma kontsaklõbinaga teisi korterid üles ajada. Purjus inimese samm on ju teada, eksole. Ma olen ikka niiii hea. =D Aga nii vaikselt suutsin ma oma toimetused ära toimetada, et Kay ei ärganud isegi üles. Koleda alkohaisu peale sai aru, et ma olen koju jõudnud. =D Vaesekene, pidi öösel viinavabriku kõrval magama, icc. Hommikul oli suus päkapiku sitamaja, silmade taga vasardamise osakond. Dush, hambapesu, näomask, röökiv 50 Cent ja tugev hommikusöök ja kohvi tegid olemise ägedamaks. =D

.

Ühesõnaga oli äge õhtu. =D

.

Aga nüüd peaks riidesse panema ja Evelyle külla minema. Näete, mul ei ole aega, et tööd otsida. ;) Valikute küsimus, eksole. Võibolla ma ei lähe ka.

M6ttetera

Kay: I feel ike a pineapple.
Mina: What?
Kay: I feel like a pineapple!
Mina: Ermmm... (Peast jooksevad l2bi v6rdlused a la ma tunnen ennast kui kapsas, kartul jne - ei leia sobivat vastet) What do you mean you feel like a pineapple?
Kay: You know when you have this feeling that you really really want to eat a pineapple?
Mina: Aaa.

*

Eile p2eval k2isin kohaliku Liinaga trehvamas Paddingtonis. H2sti ilus kant on. Tsillisime pubis, s6ime nachosid ja Caesari salatit ja j6ime veini ja r22kisime lapsep6lvest, suhetest, tema reisist ja niisama. Tore oli. =)

Eilne trenn ei olnud yldse tore. Ma olin kenasti ette valmistanud, et teeme suure jupi trummisoolot edasi ja k6ik tunni selle ymber ehitanud. Ja siis ma avastan, et ma olen plaadi maha j2tnud. Raisk raisk raisk. Millegip2rast oli ylej22nud trenni tunne, et mul ei ole 6rna aimugi, mis j2rjekorras ja mida ma teen. Paha tunne oli p2rast. Ikaldus.

Saatsin ka 2 CV-d t2na hommikul. Kuna ma s6idan ju varsti soojale maale kaheks n2dalaks, teeb see mu t88otsimise oluliselt raskemaks - l2hen kaheks n2dalaks t88le, et 8elda, et ma s6idan nyyd kaheks n2dalaks 2ra? Tramaiv6i. Ma ei tea, mida teha. Kaen praegu osalise ajaga kohti. Aga sealt ei paista ka midagi. Uus trenn ei taha ka jalgu alla v6tta. Raisk.
Korteriotsinguile nyyd.

Telefonikõnest ajendatuna.

Hetk tagasi helises telefon. Telefonil oli tüüp, kellega sai koos pidu pandud siis, kui Murakas ka siin oli ja me Uganda klubis käisime. Et seesama, kellele ma meeldima hakkasin. Asi ei oleks üldse hull, kui tegu oleks ilusa pika poisiga - dude on jumala könn, Kayst paar sentimeetrit pikem ja tõsiasi, et Ugandas (ja ka üldiselt Aafrikas) vaadatakse ikka ja ainult OMA hõimu naisi, siis tuli see mulle veidi üllatusena, et ma talle silma jäin.

IGATAHES. Eile õhtul seesama tüüp helistas Kayle ja teatas, et ta on all ja tõi Kayle mingit nodi. Kay tuli just dushi alt ja mina olin juba teki all (loo arengu mõttes mainin ka tõsiasja, et alasti). Kay silkas siis alla ja mina vahtisin 'Grey anatoomiat', kui kuulen hääli. No okei, Kay on mulle mitu korda toonitanud, et aafriklased on 'inimeste inimesed' ja mitte kedagi ei koti kõige vähematki kui sa ütled, et tuled üksi külla ja seejärel vajud kohale umbes seitsme matsiga. Mul oli savi, ausõna. =) Ehkki mulle meeldib teada, kui palju inimesi su juurde tuleb. Nii. Korraga väike koputus ja ukse vahelt pistetakse sisse üks must pea. Tuba on hämar ja mul ei ole läätsesid - mõtlesin, et Kay ja naeratasin. Tuleb siis sisse, istub voodi ääre peale ja alles siis ma vaatan - ja Püha Peetrus, see küll Kay ei ole! Irw. On hoopis see tüüp. Kallistab ja teeb musi ja surub kätt (mina eksole olen alasti teki all ja ei ole just kõige mugavam tunne) ja räägib niisama veidi juttu. Ei midagi erilist. Kay ja mingi teine tüüp tulevad ka tuppa ja kommenteerivad seal Kay peaaegu kiilaspead (et tal on pea kiilas nagu koolitüdrukul, et neil ajavad koolitüdrukud juuksed hästi lühikeseks) ja kutsuvad meid välja ja lähevad lõpuks ära. Eeeh jah. No mina ei tea. =D Ilgelt ebamugav oli paljalt seal teki all olla, kuna oli suhteliselt arusaadav ka, et ma alasti olen. Ja siis nad tulevad ja nillivad, irw. Aga kuna nad nillisid nii süütult, siis oli olukord naljakas, mitte vastik. Igatahes tüüp küsis mu numbri ka ja nii kui Kay tuppa astus, kadus voodi ääre pealt kohe ära. Muig.

Meigivaba päeva eelised

Hehh. Eile õhtul avastasin, et kuradima äge on olla, kui meigi mahavõtmise pärast muretsema ei pea. Ilmselgelt on asi ka selles, et ma ei ole siin korraliku meigieemaldit suutnud leida. Need, mis ma ostnud olen, on hullemad kui puhas vesi - silmal valus ja no tõesti-tõesti hõõrub ainult laiali, mitte ei võta maha. Ja neid 'kaheosalisi' - õli baasil, ei ole ma poes näinud.

.

Igatahes. Enne eilselt õhtut ja meigivaba päeva oli loomulikult ka reede õhtu ja Candy baar. Üldises plaanis oli nagu äge, ehkki vahepeal tuli nutt kurku, et oma sõpru-tuttavaid ei ole. Aga kuna Kay sõbrad on mu vastu väga kenad, siis ma jutlesin nendega hästi palju ja nukker olek läks ka üle. Nalja sai ka sületantsude, numbrite vahetamise, tagumiku keerutamise ja purjus inimestega. =)

.

Mesikäpa shokolaad. Mmm. =)
.

Laupäeva päeval oli hiphopi asemel hoopis locking and popping. Ehk siis tund sellest, kuidas lihtsalt liigutused ja 'kujundid' tantsumustriks ja teravaks teha. Et lihased tõmblema, irw. Huvitav oli. Pärast jäin veel hiphopi õpetajaga jutlema ja too kutsus mind pühapäevaõhtusesse hiphop kompanii trenni, mille koordinaadid pidi ta mulle saatma ja mida ta igatahes ei teinud. Raisk. Aga koju tulles ootas mind lõunasöök, mis koosnes banaanidest (mitte need magusad, eksole) oa-mingi-värgensi kastmes (ilgelt ilgelt ilgelt hea, bljaad) ja magustoiduks ahjus küpsetatud magus banaan, aga mitte tavaline, vaid selline, mis kõlbab süüa vaid küpsetatuna. Nii et üks igati banaanine lõuna. =)
.
Täna läks Kay oma eksi lapse ujumisvõistlusi vaatama ja kuna nende pere elab veel kaugeml kui Murakas oma Ockley külaga, siis tähendab see seda, et ma lõunast saati poissmees teadmata kellaajani. Mis siis sellest? Kui kass on ära, on hiirtel pidu. Või vähemalt nii ma arvasin, kui poodi sealiha järele tormasin. Ostsin siis mingi sealihatäidise (lihapallikujulised olid ja midagi paremat ei leidnud ka), suuuure koti külmutatud aedvilju ja oliiviõli. Kodus süüa tegema hakates oli kummaline hetk - sealiha praadimisel tekkiv lõhn tundus vastik. Ausalt. Võibolla oli see mingi käkk-värk, aga mind ennast hirmutas ära, et kas tõesti neli kuud loomalihadieeti on mõjunud niimoodi, et ma ise ka enam sealiha ei taha? Maitse tundus ka jumala veider. Pelmeenide sees olev liha on mükke bro, aga see... Ma ei tea. Hirm tuli peale. Kodune praetud sealiha on ju üks paremaid asju ja mõelda vaid, kui ma seda enam ei söö? Hõkk. Loo moraal: islamipärase koduse kasvatusega silmarõõme ei tasu endale sebida.
.
Nujah siis. Teel Angeli Islingtonist koju (Stoke Newingtoni) on üks maja, mida ma iga kord pikalt piidlen. Hirmsasti meeldib. Tegelikult on suisa kaks. Ja kirik nimega Trinitarian Spiritual Baptist Church. Mis pagan on Trinitanian? Aga see esimene maja on suur ja valge ja sammastega - ja kõik kaunistused on värvilised. Nii et valge maja värviliste kaunistustega. Ja üks teine maja on selline... Vaadake, Londoni majad on kõik ühendatud - umbes nagu Kuldne Kodu Pärnus, muig. Mitte nii pikad, aga põhimõtteliselt. Terve maja on üldises plaanis valge, kellel uuem valge, kellel vanem, aga siis on üks korter ennast erkroheliseks värvinud - maapinnast katuseni. Irw irw irw. Kui tuleb Tikker oma digikaga, teen pilti. Või lasen Tikril teha. =) Üldises plaanis on kevad käes ja kakerdan juba kaks nädalat ringi oma Hispaaniast ostetud papudega:

.