Hambad ristis

Einoh, nüüd on tõesõna vanadus platsis. Esimest korda elus on mul isjas, nagu mu ema sümptomite kirjeldamise peale lahkelt diagnoosis. No olgu või isjas, aga ei ole tore olla juba teisipäeva pärastlõunast. Valuvaigistid igatahes siiani aidanud ei ole, massaash, Vietnami salv, puhkamine versus liigutamine ka mitte. Arghh, mul on laupäeval ja pühapäeval vaja tööl olla! Aga sihukese valuga ei lähe ma paraku küll kuskile. Üritan siin perearsti valveõde pingsalt kätte saada - praeguse seisuga olen 53 korda helistanud, ikka annab kinnist.... 

Eestlaste värk

Paar kuud hiljem tõestus minu usinast näputööst:

Näitaks muidu paar pilti aiamaast ja spa-päevast, aga Picasa millegipärast ei uuenda albumeid ning ringi tuhnimisele vaatamata ei leidnud ka kohta, kus seda manuaalselt teha saab. Järelikult jääb järgmiseks korraks. 

Aaa, muidu, täna sain ma esimese kartulisaagi. :) Oma põlla pealt. Ja Talunike Turult sain päris täiesti töötlemata lehmapiima! Teate, ausõna, mul tulid seal leti ääres maitstes pisarad silma - lapsepõlv, noh! Hind on muidugi kirves - 2 pinti £3...

Brasiilia neiu luges My Estonia läbi ja on nüüd igati äksi täis, et Maarjamaad ihusilmaga kaema minna. Talle mõningaid asju seletades (miks on 'thanks - aitäh', aga many thanks hoopis midagi muud?) tuli välja, et eestlaste põhiolemuseks ei ole mitte tuimus ja põikpäisus ja misiganes. Selleks on hoopis hapukoor. Vähe sellest, et hapukoort süüakse kõikvõimalikes ja -võimatutes soolastes toitudes, käib see ka magustoitudesse ning vajaduselt kõlbab ka ravivahendina peale määrida (päikesepõletuse korral näiteks) ja koerad-kassid ära toita. Eestlased - hapukoorerahvas. :) 

Tea nüüd, peaks uuesti magamist üritama või...? Homme, see tähendab täna, ikkagi koolipäev...

Nagu seeni pärast vihma ehk nagu türklasi pärast sooja päikest

Suvi on. Väljas on suvi. Toas on suvi. Palav suvi. Lõpuks ometi on saabunud palavusest unetud öö(d), mil pärani lahti aken ei paku mitte mingit leevendust. Mil raudkindlad hommiku- ning päevainimesed pärast asjatut vähkremist hoopis väärtuslikku uneaega blogimisele kulutavad. Lootkem, et neid öid veel jagub ning et esimene ei jääks viimaseks, nagu viimasel ajal päikseliste ilmadega just juhtunud on. Justkui talongiga käib see soe ilm. 1 talong, pool tundi päiksepaistet päevas. Kui sel ajal juhtud tööl olema, noh, kelle süü see siis veel on?

Sel aastal olen ma täheldanud erilist türklaste ülestõusu. Mässavad teised vast kiire elutempo vastu. Mitte ühelgi varasemal siinoldud aastal ei ole ma näinud nii palju Türgi vanamehi pingsalt lauamänge mängimas. Inglise eesaiad on umbes paar ruutmeetrit, kuhu on pigistatud suur prügikast ning taaskasutuskastid, ning mis on piiratud madala kivimüürikesega. Ikka ja jälle näeb sinna kastide vahele pigistatud õllekõhuga hilises keskeas ja varases vanaduses Türgi papisid seal ääre peal istumas. Või on nad sinna suutnud kaks tooli ja väikse laua mahutada. Või istuvad nad bussipeatuses. Või oma aias kell 1 hommikul. Või kahtlase väärtusega kohvikutes juba hommikul kella seitsmest saati. Või hoopis pargis mahakukkunud puu tüve peal. Kõht on ikka punnis, nägu päikese poole. Kui käsil ei ole pingeline doomino või mõni tundmatu lauamäng, vahitakse täiesti häbematult möödakäivaid naisterahvaid või arutatakse kesteabmida, võimalikult kõvasti ning võimalikult korraga.  

Londonis on igasuguseid piirkondi, a la Väike India ja Väike Jamaika ning muud head paremat. Ma kahtlustan, et minu piirkonda hakatakse varsti ametlikult Väikseks Türgiks kutsuma. 

Läbi (nagu Läti raha)

Läbi! 

Praktika on läbi! Juhhei!

Kuigi mul on hea meel, et läbi sai, on kahju ka... Sest patsiendid olid toredad. Oeh. Aga eks see nii olegi, eks. Muudmoodi ma ju oma õppeprogrammi läbi ei tee... Kui transpordijamad välja arvata, oli väga mõnus. Kui see haigla mulle lähemal oleks, küsiksin omale seal tööd. 

Väsimuse aste on muidugi utoopiline. Täna hommikul näiteks serveerisin hooldekodus südamerahuga teed soolaga... 

Eksiarvamus

Et teil kellegi ei tekiks arvamust, et ma justkui miskis kenas mullis elaks. Praeguseks olen ma juba maha rahunenud, aga nii pool tunnikest tagasi ma lausa nutsin vihast, häbist ja abitusest ning olin valmis maja laiali lammutama. Mida ma muidugi ei teinud. Ja et ma muidu olen igati ja täiesti väsinud, 50 töötunnine nädal umbes 15 tunnise transpordikuluga ajab juhtme lihtsalt täiesti täiesti kokku.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld

Ehk kui sul midagi tarka öelda pole, siis hoia suu kinni. Mul ei ole midagi tarka öelda. :D Elu tiksub praegu sellises rütmis, et ma loen päevi, mil mu praktika läbi saab. Mitte, et praktika nii jube oleks, täitsa vahva on 'kuningate' ja 'multimiljonäridega' juttu rääkida. Aga mis asja nii väljakannatamatuks teeb, on aeg, mis transpordi peale kulub. See ajab mind lihtsalt halliks. Ausõna. Ükskõik, mis vahetuses ma olen, üks ots läheb kiiremini ja teine on liiklusummikud. Kui on hommikune vahetus, siis lahkun kodust 5.30 ja jõuan sinna 6.50, nii et bussis mingi 45 minutit. Kuulan mussi, joon termosest kakaod ja on täitsa tshill. Samast vahetusest tagasi tulles kulub aeg hoopis teisiti - lõpetan 2.30 ning koju jõuan umbes 5.00. Ehk siis umbes 1.30 bussis. Ma ei räägi mingist mõnusast mugavast kaugliinibussist, kus lased aga silma looja ning tee muudkui kulgeb. Ma räägin bussist, mis keerab, pöörab ja väänleb iga paarikümne meetri tagant, peatub igal tänavanurgal, on rahvast täis ja liiklusummikus. Istmed on väikeste vahedega ja ebamugavad, eriti minusugusel kolgel, eks. Kui lähen õhtusesse vahetusse, siis on pikem ots minnes ning lühem ots tulles. 

Ning seetõttu ongi, et kui ma ükskord koju jõuan, ei taha ma peale dushi ja voodi mitte midagi näha ega kuulda. No nii tubli ma olen, et aiamaal ikka kastmas käin. :) Ja Kaidi oli kolm ööpäeva külas, et temaga sai ka vesteldud ja kükke tehtud ja poes käidud. :)

Ja nii ongi - vaikne elu. 

PS. Olen natuke oma erialaseid oskusi ka täiendanud - nimelt kellelegi teisele silmatilku pannud (endale tuhandeid kordi, teistele paraku mitte kordagi), neid astma  abiks sissehingatavaid asju andnud ning kohe päris ise igasuguseid ravumeid (ikka kraadiga järelvaataja valvsa pilgu all) patsientidele laiali jaganud. No teate küll, sellest suurest ravimikärust. :D Ma ei kujuta üldse ette, mis selle asja nimi eesti keeles võiks olla. Ning igasugustest vaimsetest häiretest on mul ka palju parem ülevaade. Ning seadusandlusest, mis vaimuhaigustega kaasas käib. :)

Laiskusest ja uuest hullumajast

Heh, olen ikka lohe küll. Olen täitsa blogimata jätnud, et olen oma esimesed saagid aiamaalt kätte saanud. :) Nimelt mitu head peotäit rediseid nahka pistnud, õhtusöögijagu salatilehti pintslisse pannud, kaks maasikat maiustanud ja natukene tilli nokkinud. :) Jajaa, pühapäeval rohisin kuskil 3 tundi, ülejäänud aeg kulus kurkide istutamisele ning kastmisele. Oma aiast söön iga päev väikse peotäie vaarikaid. Jube mõnus!

Aga uus hullumaja on minu uus praktikakoht. Sõna otseses mõttes. Täna oli esimene päev. Noh, raske on kirjeldada, mis seal toimus, aga igatahes ei olnud see üldse nii õudne kui ma ennist arvasin.... Asja SUUUUR miinus on see, et sinna minekuks kulus 1.45h ja tagasi tulles 2h... Sest see on nii kaugel... Vuih. Ja mul läks mõlemal korral süda nii pahaks, et läksin pärast tööd otsemat teed apteeki ja ostsin mingeid 'pahasüdame' vastaseid tablette.

Alumise korruse inglise kutid kolisid välja, ehk siis Räpakäpp ja tema sõber, kes enne jõule tuli ja pidi üheks kuuks jääma... Mingi Leedu piff kolib asemele. 

Igatahes, allesjäänud poolteist tundi tuleks võimalikult mõnusalt ära kasutada... Sest homsest teen varaseid vahetusi, mis algavad kell 7 hommikul. Ning mis tähendab, et ma pean mingi 5.15 kodust lahkuma...

Päev kirjas

Istutasin täna 57 tomatit, 4 kimpu basiilikut ning 13 salatitaime. Päev kirjas või mis? Peale selle polegi nagu jõudnud miskit asjalikku teha.

Nädalast

Johhaidii, täna sain oma selle aasta esimese päikesepõletuse. No ei ole tore, valus on. Ah, et kust ma sain? Sain aiamaalt, suure rohimise, kaevamise, mulla kobestamise ning kastmise käigus. Turi täitsa kibe, Piff andis mulle mingit päevitamisjärgset kreemi, mis sisaldab ka pantenooli, nii et ehk annab varsti järele. 

Aga muidu käis ju emps külas. :) Käisime paadiga Thames'i peale sõitmas ning Camdenis kolamas ning muidu shoppamas ning Hyde pargis ning Alexandra palee juures ning Mehhiko restoranis ja niisama kolamas-jalutamas. Ema andis edasi ka pakikese Liinalt, tänu kellele saan ma kohe My Estonia 2 lugema hakata. :) Mulle ingliskeelne meeldib rohkem, sest siis ma saan seda siin teistele ette lugeda või laenata - praegu näiteks andsin esimese osa brasiilia neiule lugeda. :) Ning siis tekib see tunne rohkem, et kuidagi võõra pilgu läbi vaatad oma. Ning Signe Seepide roosa savi seebiga olen ma nüüd kenasti varustatud, sest nii ema kui Liina tõid mulle ühe, hehee. Ja muidugi süüa on saanud mehiselt. Olen viie päeva jooksul kolm pätsi leiba küpsetanud! Noh, viimane läks koju külakostiks kaasa... Aga brasiilia neiu Kate proovis kah eestipärast praeliha, kodutehtud kalakotlette, musta rukkileiba ning põdra täissuitsuvorsti. Ja kusjuures talle kõik jumalast maitses! Ning minu suurima üllatuseks sai Jamaika jerk chicken festival'idega (noh, nende pirukatega), mida ma arvasin ema jaoks kaugeltki liiga vürtsikad olevat, aga tuli välja hoopis nii, et ema vitsutas rohkem kui mina! :D

Kooliasjadega pole ma eriti kuskile jõudnud, aga täiesti hämmastavalt kombel helistati mulle töölt IGA päev, mil ema siin oli, küsimusega, kas ma saaksin tööle minna. Kokku sain VIIS kõnet. Kus nad siis on, kui mul päriselt aega on?:P Aiamaal on veel hunnikuga teha... Lõpmatult rohida, tomatid tahavad maha istutamist, tugikeppe on vaja osta, kartulivaod kõrgemaks rehitseda, lilledele pühendatud peenar ära kobestada, nälkjagraanulid maha panna, koduaiast kolm maasikataime aiamaale ära viia, samuti koduaia kompostihunnikust mädanevat löga aiamaa omasse viia, kurgid järgmisel nädalal õue istutada ning osad peenrad, kus nälkjad ja lehetäid puhta töö teinud on, tühjaks teha ning teisele ringile salatilistega minna. Nii üldisemas plaanis oleks vaja maalappide vahele pandud vaibaribad üles võtta ning puutükikesed (wood chips?) asemele panna, selleks on vaja mõnele itaallasele keelt kõrva ajama minna, et käru laenata saaks... Nii et jah, mul vist ei olegi aega kahe nädala pärast uuele praktikakohale minna. :P 

Aga nüüd võiks hakata zumba jaoks riidesse panema, onju, kell juba sealmaal...

PS. See on Google'ist leitud jerk chicken ja festival'i pilt, juhuks kui kellelgi huvi pakub. Äärmiselt maitsev on. 

Aitüma!

Aitüma taevale selle eest, et kui ma täna tujutult aiamaale läksin eesmärgiga kasta ning koju tagasi komberdada, kohtasin ma seal oma naabrinnat, keda ma vist siis ennegi maininud olen. Noh, sõna otseses mõttes naabrinnat, meie maalapid on kõrvuti. Sihuke Vietnami taustaga piff. Igatahes, lobisesime sääl temaga ning kurtsin talle oma tujutust aiamaaga seoses, et seemned ei idane ning kõik kohad on umbrohtu täis jne. Ja kuigi ta mingit võlunõuandeid ei jaganud, sain ma temaga suheldes sihukese motivatsioonilaksu, et rohisin jummala suure ala ära, ise temaga samal ajal juttu puhudes. Põhiline oli aga see, et ära lase pead norgu, limuskid ja teod ja kõrvuni umbrohi käib asjaga kaasas. Nüüd on jälle zen olla. :) 

Lapsukestest ja pesunaistest

Lapsukesed on minu tomatid, kurgid ja salat, mis kenasti plastmassalusel kasvavad. Minu tomatilapsukesed jäid eile esimest korda ööseks õue. Jube naljakas, õhtul magamaminnes oli kohe mure, et äkki on ikka veel liiga külm ja nii. Hommikul kell pool seitse tõttasin õue kaema, ega külm neid ära võtnud pole. Rõõmsad nigu ennemuiste :D Ma ikka vaatasin ilmateadet ja nii ka, eks, ega ma päris huupi, aga i k k a g i. Jube kahju, kui kõik minu 60 lapsukest ühe ööga otsa oleks saanud. 

Õue jäid nad aga sellepärast, et üks teine itaallane aiamaalt andis mulle poti mingit salatit, et istuta alusele ümber, lase neil veidi kosuda ning siis pista peenrasse. Kuna need tema salatikesed olid sihukesed ärahellitatud kasvuhoonejõnglased, egas ma siis ometi neid saanud ööseks õue jätta, ikka enda omad, kes niigi iga päevad koidust ehani õues on olnud. 

Sellest ma vist kunagi juba rääkisin, et haiglas üks patsient imestas, et kuidas ma vormikleit ikka niiiii valge on ning kuidas majakaaslane oli siiras hämmelduses, kuidas mu värviline pesu kõik nii kärts on. Noh, eile tabas mind hull plekieemaldaja vaimustus. :D Eelmisel suvel õnnestus mul oma lemmikud hallid linased püksid kiirnuudlite rasvaga ära mäkerdada. See rasv, mis pükste peale tilkus, oli sihuke kaval vennike, et iga pesuga läks t u m e d a m a k s. Proovisin igasugu värke, tavaliselt õnnestub mul igast plekkidest lahti saada. Aga vot sellest ei saanud. Aasta aega hiljem mõtlesin, et proovin uuesti. Ostsin mingi pisikese plekieemaldi ning kuskil 90% on plekkidest lännu! :) Jube tore, saab sel suvel ka neid pükse ikka kanda. 

Esseekirjutamisega on lood.... Noh.... Ei olegi lugusid, kui aus olla. Viimase ja suurima jaoks olen vaid kavandi valmis teinud. Ning siis seda keskmist parandasin õppejõu soovituste kohaselt täna hommikul. Nii et keskmisega on nüüd kindlasti ühel pool. Ja siis neljapäeval tuleb emme! :) Millal küll emmest ema saab? Siis kui ise emaks saan? Siis oleks küll naljakas, kui kõik käivad ringi ja kutsuvad üksteist emmedeks. :D Einoh, aususe huvides ütlen ma enamasti küll emps, aga no ikkagi. ;) 

Ilusat kevadpüha kõigile!

Elust

Vahepeal on mul õnnestunud:

...palju magada. Jaa, mõnus, mul pole aastaid nii palju vaba aega olnud, sest alati on ju olnud töö ja kool ja trenn ja misiganes, nüüd on vaja aint esseesid vihtuda. Kaks on muide põhimõtteliselt valmis, kõige suurem ja koledam ootab veel tegemist. 

...hambapastat silma pritsida. No selleks peab ikka eriliselt andekas olema ja noh, ilmselgelt seda ma olengi. Jube valus oli, muideks, ärge kodus proovige. 

...lapsepõlve meenutada. Sest see juhtus mingi vähemalt 20 aastat tagasi, kui ma viimati mesilase käest nõelata sain. Stiil oli sama - varbasse, erinevalt aga kaugest lapsepõlvest läks jalake ikka paiste ka ning sügeles 2 ööpäeva nii, et ma pidin mööda seinu üles ronima. Nüüd on lihtsalt jalalaba sinine, justkui oleks mingi trauma olnud. Aa, muideks, ei saanud seda nõelamist sugugi mitte kuskil kaunil aasal kepseldes. Evely juures köögimati peal sain õndsaks. 

...isetehtud kampsuniga ringi käia. Jaa, kampsun sain valmis juba nädalapäevi tagasi, laiskus on aga maad võtnud ning pole pilti teinud. Igatahes olen seda juba päris mõnusalt järel lohistanud. 

...rohida. Võehh. Ma arvasin, et kui aiamaal seemned maha saab, siis on nagu vaiksem aeg, et saab ühte nurka kuhjatud sodihunnikut lõpuks korda tegema hakata. Lootus on lollide lohutus. Kuna see maalapp oli enne juba päris hooletusse jäetud, siis kaevamine ja väetamine vist ainult võimendasid umbrohu kasvu. Masendav. 

...kuumalainet nautida. Inglismaad ründas üks supermõnus kuumalaine, mil me kõik aias istusime ja suvekleitidega ringi kondasime. No kinniste jalanõudega oli liiga palav. Isegi õlapaeltega pluusiga higistasin nagu mingi põrsas. Aga ärge muretsege/kadetsege, kuum läks mööda ning nüüd on jälle külm.  

...kodust juuksemaski proovida. Kes otsib, see leiab. Mina otsisin netist kodustehtavaid juuksemaske ning leidsin ka. Proovisin sellist maski, kus segad 3 lusikatäit oliiviõli ja 2 lusikatäit mett. Mõtlesin küll, et mis pagana moodi ma selle möksi juustesse saan ja milliste taevaste abidega mul see välja pesta õnnestub, aga kõik läks sujuvalt. Välja arvatud möksi pähesaamine, see oli üsna ebameeldiv ja valus. Tulemus - juuksed on siidpehmed ning libedad, kuigi ma olen vahepeal juba tavaliselt ilma möksimiseta ka juukseid pesnud. 

...trenni teha. Olen kolm teisipäeva järjest käinud kodulähedal zumbas. Oh, kui vahva! Ja oh, kui raske, irw. Ning siis käisin isegi jooksmas üks hommik... No ma ei tea, vaat, kui tööd ei tee ja kodus istud, siis kohe on tunne, et tahaks end liigutada. :) 

....brasiilia tüdrukuga tshillida. Sõitis mulle oma kaugest külakesest külla ning läksime kaubamajja laiama. Aga kuna tal olid autoga mingid jamad, pidi varsti varvast laskma, muig. A tore oli sellegipoolest.

Selleks korraks siis kõik. :P

Umphhhh

Nii palju siis kollasest kastekannust. Sain täna hommikul paki kätte ning seal sees oli täiesti tavaline roheline kastekann. Meili peale oli kah just eile õhtul kiri tulnud, et oi, poisid panid sulle rohelise kastekannu teele. No mille pagana pärast ma siis neile kaks meili kollase-kinnituseks saatsin ning kodukal tellides kollase värvi valisin? Tellimuse tegin pühapäeval, posti pandi teisipäeval. Mis need aianduskeskuse vennad magasid terve esmaspäeva või? Raisk, üldse ei ole zen olla. :D Jah, võiks tagasi saata küll ning lasta ümber vahetada, aga mul on kastekannu juba pikemat aega hädasti vaja ning meie postimajas käimine võtab pool päeva aega, nii et ma tõesti ei taha ega viitsi. Jah, tuleb vist olla õnnelik, et üldse midagi sain. 

Kurgid, muide, tärkavad täiesti silmnähtava kiirusega - paari tunniga on roheline nups väljas, eile hommikust saati on üks 2cm kasvanud... :)

Meelelahutust

 Naabripoisi loomingut veel... Nende kõigi sünnivalusid tean ma vägagi hästi... :P Mõnus meelelahutus sellegipoolest. Meenutab neid aegu, mil ma Pärnus festivalidel käisin....

My Housemate

The Only Way

What's In The Box

Maailma muutmas

Saatsin just mõni hetk tagasi Morrisoni toidupoeketi peakontorisse kirja, et nad võiksid tasuta kilekotid tasuliseks teha. Jaa, nüüd ongi minust ametlikult ökopede ja rohehull saanud. Appi! :)

Muideks, ma vist ei maininudki seda, et ma jõulu ajal kodus käies Pärnu Loomade Varjupaika mingi 10kg kassitoitu viisin...?

Igatahes muidu on nii, et enamus seemneid on aiamaal maha saanud. See tähendab siis petersell, till, lehtsalat, rocket-salat, mingi neljasalatisegu, redis, kummel, saialill, rukkilill, metslillesegu. Maikuud ootavad tüümian, murulauk, tomatid ning kurk, mis esialgu pole veel pottigi pandud. :D Lähema paari päeva jooksul ootavad mulda pistmist kartulid ning kahte sorti sibulaseemned. Jah, seemned, sest siis kui mina omadega ükskord sinnamaani jõudsin, et hakkaks seemne-sibulaid ostma, olid need kõik juba läbimüüdud. Nii et pidin hoopis täitsa seemneid ostma. No ma loodan, et nad ikka kasvavad! 

Siis tuleb veel üks aianurk risust puhtaks teha, puurisu ära sortida (mis lõkkesse, mis toekeppideks) ning siis ongi kõik enamvähem vonksis. :) Tundub suisa, et ruumi vähegi, muig... Noh, jah, egas mul tegelikult ju ongi ainult veerand maalappi ;) Ideaalis tahaks oma maalapile veel rabarberit, vaarikaid ning paari sõstrapõõsast. Ja järgmisel aastal kindlasti ka küüslauku, khmm. :) Ja üle kõige tahan ma kollast kastekannu! Praegu saan veel laenata, aga tulevikus tahan enda oma ja kollast (eBays oli, mingi 10 naela ringis). :) 

Aga paar päeva tagasi sain ma üllatuse osaliseks. Sain kingituse inimeselt, kelle olemasolust ma juba aastaid teadlik olen, aga kellega pole kunagi kohtunud ega suhelnud. Ja kingituseks olid need: 

See, et ma aga puhtatõuline eestlane olen ja oma tõe ning õiguse paekivi noppimisega ära olen kaitsnud, on selgelt jäädvustatud siin:

Vot sellised on lood siinpool Vargamäge. :)

Eksamitulemustest

Eksamitulemused on väljas! Mitte, et see teid morjendaks, eks. Aga esimene eksam läks paremini kui ma arvasin. St ma arvasin, et vedasin läbi, aga väga piiripealselt, aga tegelikult oli hinne täitsa keskmine ning teine eksam läks suisa üleootuste hästi, hindeks peaaegu et kõige parem! :) Noh, umbes nagu 5 väikse miinuse või punktiga. Uskumatu, ma olen nii rahul. Ma nii hullult pabistasin ja õppisin nagu jobu - ja tasus ära. :)))

Ja tänase päeva hea uudis on veel see, et lasteaiapraktika on otsas!!! Wheeeeeee! Ei jahumöksidele, sätendavale pulbrile, taignast tehtud voolimismassile, otsatule koristamisele, seebivahule, toas istumisele ja kingade otsimisele. Nii tore, nii tore, nii tore. 

Homme veel tööle ning siis on paar nädalat illusoorset vabadust. St et kooli- ning tööpäevi pole, küll aga ootab viietuhande sõna jagu esseesid (sest ma ühe väiksema tegin siin iga õhtu nokitsedes ära), ning oma mingi ametliku kausta igasugu paberite täitmine. 

Praegu aga niidab uni, muig... Juhe on koos, kuigi kell on vähe.

Hmm

Tähendab, ma ei jõudnudki kunagi selle sissekandeni, kus ma tahtsin hõisata, et kompost on laotatud. See sai juba eelmisel pühapäeval ehk umbes kümme päeva tagasi tehtud... Milleni pole aga jõudnud, on istutamine. Vaadake, ma veedan oma nädalased töötunnid ju lasteaias, eks. Eelmisel laupäeval olin kutupiilu, käisin korra linnas (loe: Oxford street'il) ja ülejäänud aja munesin niisama. Mul oli plaan pühapäeval seemnetega aiamaale minna. Ja siis sain 22.30 kõne küsimusega, kas ma saaks homme töötada. Noh, kuna mul graafikujärgselt ühtegi vahetust aprillikuusse pole, siis oli nagu tark otsus see pakkumine vastu võtta, eks. Sest ega meil siin raha ju puu otsas kasva. :P Nii siis veetsingi oma pühapäeva dementsete vanakestega, selle asemel et kuskil värskes õhus käppapidi mullas sorkida. :) Ja siis esmaspäevast läksin tagasi lasteaeda... Ausõna, siinsed lasteaiad on ikka nii imelikud, sellest mingi teine aeg pikemalt. Mul ei ole midagi laste vastu, aga seda juhul, kui nende kogus on väike, mingi näiteks maksimum 3, eks. Kui neid umbes 15 ja rohkem, siis ajavad need 2-3 aastased põnnid ikka juhtme kokku küll. Peale tänast 2 päeva veel, siis saab selle praktikaga ühele poole... 

Igatahes suundungi nüüd jälle lasteaeda, ohk. ;)

Päev kirjas

Mul oli läpi vahepeal kutupiilu - ei taht end üldse sisse lülida. Õnneks sain abimehe toega murest jagu. Tegelikult oleks õigem öelda, et abimees sai murest jagu, hkhmm. 

Aga tegelikult on nüüd nii, et eksamid on nüüd seljataga, juhhei. Ainult umbes kuue tuhande sõna väärtuses esseesid kirjutada, muig... Ja veel mingit nipet-näpet. 

Täna aga oli see märkimisväärne päev, mil peenrad said tehtud! No olen sunnitud tunnistama, et vahepeal oli küll tunne, et viskan selle labida nurka ja lähen ära koju, sest minu jaoks on seda tööd liiga palju. Aga tehtud ta sai, paekivi sai kah eestlase kombel veel ühe pange jagu korjatud. Kui taevas annab, lähme pühapäeval komposti (ehk mingit peenikest hobusesõnnikut) ostma/tooma ning kui see laiali laotatud/jaotatud saab, saabki hakata seemneid külvama! :) Ühesõnaga tundub, et selle tumeda tunneli lõpus hakkab valgust immitsema. :P Suure töötegemise käigus sain vist veidi päikest kah palgele, sest nigu õhetaks teised ikka veel...

Homme jälle tööle ja esmaspäevast uuele praktikakohale. :)

Homseks valmis

Allakäik on alanud. Ostsin omale just mingid looduslikud pastillid, mis mu eksami ajaks maha rahustama peaks. Elame, näeme...

Muidu tegin terve nädalavahetuse tööd ning ülejäänud päevad peale eelmist eksamit olen õppimise tähe all veetnud. Ning brasiilia neiuga tundide kaupa telefoni otsast üksteist eksamiküsimustega pommitanud.

Veidi olen kudunud ka. Nii igav mu elu ongi. :D

Stressitaluvusest

Minu stressitaluvus on paari pügala võrra madalamale vajunud. Ma ei ole kunagi olnud eriti hea stressitaluja, töötingimustes ka - mulle meeldib, kui on kiire, molutamist vihkan, aga väga suure pinge all kipun olema kannatamatu, tõsine ja tunnen end suhthalvasti. Võibolla on see perfekstionism - kui hull tamp taga on, ei saa ju kõike korralikult teha... Ma ei tea... Igatahes täna, kui eksamile läksin, juhtus selline väike lugu, et nimelt peale pooletunnist ootamist polnud ikka veel ühtegi bussi tulnud (Londonis, eks, sealt peatusest pidi muidu 4 bussi minu soovitud suunas minema), kell oli 11.30, eksamiks pidi kohal olema 12.00, plaanisin kohal olla 11.15. Õige bussiga oleks kohal olnud 12 minutiga, samas suunas bussidega oleks saanud õigesse kanti 7-8 minutiga pluss 15 mintsa jalgsi. Oleks buss tulnud, oleks jõudnud, eks. Aga bussi ei paistnud. Siis üks kaasootaja rääkis, et näed, kuskil oli õnnetus ning bussid ei saagi sinna suunda sõita... Oh jumal, mul oli paanika. Ma hoidsin vaevu-vaevu pisaraid tagasi kui kablutasin taksoputkat otsima. Õnneks leidsin ühe kohe ümber nurga ning õnneks oli neil takso käepärast ning kohale jõudsin kümme minutit enne kahteteist. Täiesti mõttetu asi, mille pärast endast välja minna, eks. Aga hiljaks jäämine o l u l i s e l e asjale on minu jaoks õudusunenägu.

Ma ei tea, võibolla mängis rolli see, et eksamiootusest olid närvid enivei püsti. Eksam ise... Kainelt mõeldes polnud kõige hullem, ehkki palju raskem, kui me grupiga arvasime. Emotsionaalselt võttes värisesin nagu haavaleht kuni kõige viimase küsimuseni ning tundsin ennast murust madalamana, kui vastata ei osanud. Koju jõudes nutsin pingelanguse mõttes ning tegin tunniajase zumbatrenni ja siis oli jälle hea olla. :) 

Ma ei tea, mul hakkab mingi häire vist tekkima, muig.