Palavikuline unetus

Viimased paar nädalat on mind vaevanud see, mis on vaevanud mõnda teist pea terve elu. Nimelt on mul viimasel ajal probleeme uinumisega. Kui ma kord juba magan, on ok, aga lihtsalt ei jää.
Mõte töötab, pea suriseb, keha on väsinud, silmad liiva täis ja näed teadvus ei suuda minna lasta. Iga majas kostuv heli, mis päevasel ajal on turvaline taustaheli, muundub öösel millekski värdjalikuks. Kellegi sammud trepil on justkui koletisliku hiiglase rasked jalad, mis põrandat puudutades selle kõmisema panevad. Köögist kostev nõudekolksatus tundub vandenõu korras nõuderesti põrandale kukutamisega. Kellegi naerturtsak kõlab kui õela nõia pahatahtlik kõle naer. Põrandakriiks justkui suure laeva tormis murdumise kraapiv hääl. Sulguv uks on nagu suvine välk ja müristamine.
Ja kõige selle müra keskel üritad sa meeleheitlikult uinuda.
Täna sai mõõt täis ning ulgusin pool tundi hüsteeriliselt nutta, kui pärast pikka uinumisprotsessi naabrkutt mind oma kitarriplõnnimisega üles ajas. Õnneks oli, kellele helistada ning telefoni otsas luksuda. Käisin köögis omale maharahunemise mõttes putru moosiga tegemas. Sain soovituse rahulikku muusikat vaikselt kuulata. Asa mängibki juba, lähen teisele ringile...

Mitu kilomeetrit teie oma tööpäevas maha kõnnite?

Tellisin omale Ebayst sammulugeja, mis muuhulgas mõõdab ka distantsi ja kaloreid vastavalt sammuja kaalule ja sammupikkusele. Mina panin keskmiseks sammupikkuseks 60cm. Ja selle sammulugeja kohaselt siis hommikul koduuksest õhtul koduukseni käin ma maha umbes 12 kilomeetrit. No umbes 1 km läheb bussipeatusesse edasi-tagasi käimiseks. Ülejäänu aga on hooldekodus sees. Siin brittide maal soovitavad perearstid päevas umbes 10 000 sammu käia, siis peaksid olema terve ja tervislik. Mina käin tööpäeva jooksul täpselt topelt. Ülatusena tuli aga kalorite kulumine. Ma arvasin, et kõndimine kulutab rohkem kaloreid. 12 kilomeetrit põletas veidi alla 700 kalori. See on küll tünn. :D Einoh, ega see muidugi iga mu liigutust ei jälgi ja tõstmisi, kandmisi, jne, ei arvesta, aga ikkagi on see minu meelest nii jaburalt vähe. Mõni ime siis, et inimesed hoopis jooksmas käivad või jõusaali liikmekaardi ostavad. :D

Aga muidu sai see 5 x 12h töönädal läbi. :)

Leivategu vol 2

No ma ei tea, mis värk selle leivategemisega on, aga täiesti terapeutiline tegevus on. :D

Tegelikult tegin ma küll saia (jälle) ja nii õhtusel ajal ei ole seda just kõige taibukam küpsetada - enne magamaminekut end sooja saia võiga silmini täis pugida ei ole figuurile just kõikse parem. :) 

Muidu veetsin oma esimese vaba päeva selle nädala kahest niisama voodis lebotades, terve päeva kestnud vihmasadu kuulates ning maalides. Emmega rääkisin ka juttu. :) 

Homme jälle tööle.

Kui mahti, kuula vana Jamaika rahvalaulu, mida lõõritasid omal ajal banaanikasvandustes öistes vahetustes töötanud tüübid, kes ootasid päevavalgust, et saaks koju minna...

Nagu kõige nummim

Juba mõnda aega enne väikse Karli sündi ootas teda minu voodi all kastis üks väike üllatus. Et see väike üllatus aga nii nummi välja näha võib, ei osanud ma arvata. Teki kudumisse panustasid ka mõned käsitööringineiud, peamine tööjõud ning idee autor olin puhta ise (muahahahaaa, shameless self advertising). Tegin elu esimese titemütsi ka valmis, juhhei.

Tikri blogist sellest postitusest sain omale kah mälestuseks imenummi pildi. 

Ja tekk ilma tituta:

:)

Enne kui ma ära unustan

Niimoodi päev otsa ringi uimerdades olen ka teatud mõtteid oma peakolukeses edasi-tagasi veeretanud. Olen seda ennegi täheldanud, aga ühe eilsel peol toimunud vestluse tagajärjel oli seesama 'uusvana' tunne kohal. Ja nii ma olengi mõelnud, et huvitav, mis värk on. Seesama tunne, mida ma paar postitust tagasi mainisin - selline trots. Trots selle vastu, mida teised minult ootavad. Vestluskaaslaseks oli üks hästi tore neiu, kellega me pole paraku mingi aasta või kaks suhelnud, kuivõrd ta on Evely sõbranna ning mitte minu ja kõigele lisaks ei ole meil just palju ühist ja temaga ilma kokteiliklaasita kokku saada ei ole võimalik. 

Nii oligi, et peale paari esimest lauset pidin kuulma umbes sellist juttu: ...jumal tänatud, et sa midagi jood! Lõpuks ometi lased ennast lõdvaks! Ja nii äge, et sa ikka klubisse täna tuled, sa ju muidu kunagi ei tule, sa aint kood kogu aeg. Ja ära üldse hakka ütlemagi, et sa ei tule... Ja nii edasi. Jah, tõepoolest mul oli kokteil käes, sest üks teine neiu töötas kunagi kokteilibaaris ning ta tegi imemaitsva roosa kokteili. :D Ning jah, sünnipäevaplaanidesse kuulus soovi korral peo jätkamine kuskil kesklinna ööklubis. Üldises plaanis ei oleks ma eriti viitsinud minna, aga noh, nii sünnipäevalapse jaoks ja põhimõtte pärast oleks võinud end ju välja vedada. Ja nii kui ma selle jutu osaliseks sain, mõtlesin ma kohe, et ta võib minna sinna, kuhu päike ei paista ja mina ei lähe mitte kuhugi. Ja mõtlesin ka seda, et who the hell are you to judge over MY life? Ja et taevas tänatud, et terve see aasta või paar me omavahel ei suhelnud. 

Imelik. Ma ei ole omaarust mitte kellelgi oma kudumisega jalus. Ma ei määri seda kellelegi pähe, ma ei kutsu iga tuttavat kolm korda nädalas peale tööd kuduma, ma ei kingi pruune põdrapildiga kampsuneid igal võimalikul ja võimatul tähtpäeval; minu arust ei ole see kellegi asi, kui ma klubiskäimisel hetkel mõtet ei näe ning mismoodi ometi omaette endaga tshillimine kedagi teist morjendab?

No imelik, noh.

Paras nutukas

Vaatasin just filmi The Notebook. Täpselt nagu DVD ümbrisel kirjas on, ongi tegu südantlõhestava ning pisaratesse uppuma panema looga. Aga ilus on see lugu. Mulle soovitati seda just sellepärast, et ma dementsete inimestega töötan.

Lugu on sellest, kuidas üks vanahärra loeb iga päev ühele vanadaamile ühte keerulist armastuslugu, ilusat ja põnevat, kirglikku ja valusat. Vanadaam on dementne, ta ei mõista rohkem kui paariks momendiks, et tegu on nende endi armastuslooga ning read on ta ise oma käega kirjutanud... 

Vanadus, vanadus... :)

Kuna ma mingi aeg tagasi lugesin Sinitihase blogist seda, kuidas tema sellisest 'valmis-saiajahust' saia tegi, siis sealt tekkis endalgi mõte mingi päev poes küpsetustarvete letti kaeda. Ja siis ma jõudsingi selleni. Ostsin pool kilo juustu- ja päiksekuivatatud tomatitega saiajahu. Võtsin mökerdamise ette, sorisin sügavates mäluarhiivides otsides vastuseid näiteks küsimustele, mida teha, et tainas käte külge ei kleepuks või mida teha, et saia koorik kõva ei jääks jne. Sai sai valmis! :) Sai sai hea. Sai sai veidi pruun, sest ma ei oodanud, et ta nii kiirelt küpseb, aga muidu igate nämma. 

Eile aga käisin Evely sünnal. Olin esimene, kes kohale jõudis, sest abivägi sõbrannade näol on koduste sünnipäevade lahutamatu osa. Et siis sel ajal, kui Evely ennast ilusaks tegi, valmistasin mina snäkilauda ette. 

Peale kahte kandikut sai Evely omadega valmis ning asus vähem aeganõudvate tegevuste juurde. Näiteks oliivide kaussikallamise ning ülejääkide-jäänuste likvideerimise juurde. :)

Pidu oli tore. Oli süüa, oli juua, oli nalja, oli tantsu, oli rahvast, oli äge. :) Magama sain suhthilja, täna terve päev aint uimerdanud ning pead valutanud. 

Kõht on tühi muidu. 

Tuleb, tuleb, ega's ta tulemata ei jää

Andke andeks, kaasmaalased-kaaskannatajad, aga suvi on Londonis läbi. On juba mõnda aega sedamoodi olnud, aga jätkuvalt pigistastavad kõik ühe silma kinni, et äkki ikka läheb veel soojaks ja suviseks. 

Aga lõhn ei ole enam sama. Hommikul aeda astudes võtab mind vastu karge ja jahe sügiselõhn. Teate küll, selline veidi niiske ja külm, samas rikas ja paljutõotav. Vihma sajab, pidevalt. Ka päikse käes keset päeva venitab vaevu-vaevu 20 kraadi välja, täna näiteks oli keskpäeva paiku 17 kraadi päikse käes. 

Mulle meeldib sügis. See on lapsepõlvest saati mu lemmikaastaaeg olnud. Sel aastal oleks aga vaja sügisel tulemisega nii kaua oodata, kuniks ma omale vihmamantli või korraliku jaki leian. Nagu ikka - mida rohkem sa otsid, seda kindlamini ei leia mitte midagi. Aga külm on ju. 

Imelikul kombel on tänavapilt suhteliselt mõistlik. Kampsunid, jakid, pikad käised... Asjad, mille kandmist selle linna elanikud väldivad igal võimalusel ja ettekäändel. 

Kui on meri hülgehall...

...seal, kust jõest meri saab...

...ja kus taevas vahetab värvi mustmiljon korda...

...ja kus paadid on värvilised...

...ning kus terve rannaäär tühje pärlikarpe täis...

...ning minemine pikk, pikk, pikk...

...kus kruusarannas jalutamisest tulitavaid jalataldu tuleb karges vees jahutada...

...ning peale piknikku shamaanitrummile merd näidata...

...ning lõpetuseks tunnistada, et mõnel mehel on raha ülearu...

Ilus neljapäev.

Mmmõnus!

Eile töölt koju tulles ootas mind kapiääre peal NELI pakki! :):):) Häid jõule, ausõna. Üks oli emalt ning 3 tükki Ebayst. :)

Ostsin Burts Bees'ilt Ebay kaudu (sest mul nende enda leheküljega halvad kogemused ja rohkem ei taha sealt tellida) uue juuksepalsami ning see on taevaliku lõhnaga! Kuigi see firma reklaamib end ökona, arvan ma, et selliste imeliste lõhnade taga peitub mingisugune keemia... Aga vahet pole, juuksed on pehmed ning lõhnavad vaarikate järele. :)

Aga täna on hirmus kartulisalati isu. Lähengi poodi materjali järele.

Rahu majas

Ehk siis eile ei viitsinud üleüldse mitte midagi teha. Vahtisin niisama, olesklesin terve päeva voodis. Heegeldasin padjakatet, harjutasin palmikute kudumist ning vahtisin Simpsoneid. Päeva suurimaks liigutuseks sai peatänavale hiinaka järgi minemine... 

Ning kusjuures täna, kus ma kõikide eelduste kohaselt peaks olema juba välja puhanud, läks asi põhimõtteliselt sama rada. :P Olin teel talunike turule, aga juba oma peatänavale jõudes (umbes veerand teest) väsisin ära ning läksin hoopis Sainsbury's'sse. :P  Liigutamise mõttes käisin kaubamajas ka tiiru ära ning ostsin omale need käised. Noh, teate küll, nagu ilma kehaosata jakk pikkade käistega ja naturaalvalge. Nii kena, meel hea. 

Koju tulles tegin oma lemmikut ahjuvormi. Mahekaalikas oli vahepeal küll kahjuks hallitama läinud nii seest kui väljast, aga seeest oli mul suvikõrvitsat. Niisiis tükeldasin viimase ära ja laotasin ahjupannile, mäkerdasin majoneesiga kokku; viskasin oma nelja väikse kartuli kuubikud+sibula+oad pannile, praadisin kergelt läbi ning läksid kõrvitsale otsa. Pealmisteks kihtideks said külmutatud aedherned, kollane paprika ning riivitud cheddar juust. Pooleks tunniks ahju ja nämmi, ausõna. :) 

Ja nüüd tshillin niisama. :) Järgmiseks nädalaks on üks vahva plaan, aga sellest enne ei räägi, kui alles tagantjärele, muidu sõnan äkki ära.

Tõmba juhe välja seinast, siis sust inimene saab

Iseendaga on ilgelt äge hängida. Ausõna, mul ei ole sellega mingit probleemi, ma täiesti naudin seda ning eelistan enamikele muudele võimalustele.

Aga täna on mul teatud asjaoludel juhe koos ja ma tahaks hirmsasti iseenda eest põgeneda. Et ei peaks mõtlema, analüüsima, põdema... Ja nüüd ma ei oska endaga midagi peale hakata, muig. 

Camdenisse minna ei taha, sest seal kulutan kindlasti raha asjade peale, mida mul vaja ei ole.

Seedri juurde ei taha minna, sest pole tunnet.

Epping'u metsa võiks avastama minna, aga sinna minemine võtaks mingi 2 tundi aega. 

Elukohalähedased pargid on kõik juba läbi kammitud. 

Kodus omaette olemine ajab mu lihtsalt hulluks. 

Kinno?

Ema soovil, havi käsul

Kes ütles, et emad ajaga kaasas ei käi? Täna emaga telefonis juttu puhudes andis ta mulle värske juutuubisoovituse. Või noh, ma ei tea tegelikult, kui värske see on - loetavatest blogidest igatahes läbi käinud ei ole. Tegu eesti keeles laulva argentiinlasega. :D Ilgelt äge, et vahelduse mõttes üritab keegi meie keelt õppida ja mitte ainult vastupidi.

Igavat nädalavahetusejuttu

Ehk siis see nädalavahetus on mul maikuu keskpaigast saati esimene töövaba nädalalõpp :) 

Tähendab, midagi erilist see iseenesest ei tähenda - eile poes käies olid kaubamajas sellised massid, et mul vajus suu ammuli. Aga see oli õnneks vaid koridoris - poed olid suhtokeid. Ostsingi tööle kahed mustad viigipüksid (no vanad oli juba jumalast õhtal) ning säärised. Tähendab, minu meelest on säärised mingid spagetilaadsed riidest/lõngast torud, mis põlvest kõrgemale ei käi - et noh, hoiaks nagu jalad soojas või nii. Tantsijatel neid tihti vaja. Mina aga ostsin omale sellised mustad paksud sukapüksilaadsed tegelased, millel jalalaba puudub. Leggings siis, aga sõnaraamat tõlgib säärised... Ma pakuks rohkem retuusid. :D Mitte, et ma eriline retuusiinimene oleks, aga meil on see siin nii ülipopp mood ning ma mõtlesin, et nendega oleks hea trenni anda, ei pea pidevalt seelikuäärt või püksisäärt kergitama. :) Eks elu näitab, kas ma neid kunagi ka kannan.

Tööst rääkides heliseski telefon töökohanumbriga. Tean küll, miks helistatakse - tule tööle. Ei vastanud. 

Eile pidas naabripoiss oma sünnipäeva, pidas ühesõnaga grillikat. Isegi mina istusin nendega väljas pea kaks tundi. Sõin kõhu täis ning ajasin veits juttu, juhhei. Majakaaslastele on see juba selge ja vana teema, et ma ei tarvita ning hoopis teetassiga väljas läbuliblikate vahel istusin, samas mõndadele külalistele tundus see veider. Ja üle hulga aja, üle pikkade aastate tundsin  ma seda kiusu, mis mind kunagi minu hipiajastul tagant kihutas. Vot olengi teistmoodi AND SO WHAT?!? Istusin uhkelt oma teetassiga. Mingit ütlemist ei olnud ega midagi, ärge saage valesti aru, aga lihtsalt üldises plaanis. Naabripoisi külalised olid kõik sellised hardcore inglise eided, kelle jaoks nädalavahetus tähendab silmituks joomist, eelistatavalt mälukasse, ning peaparandamist. Üks tshikk näiteks rääkis, et ta ei jaksa septembrit ära oodata, sest siis tal on kaks nädalat puhkust ning siis ta saab iga päev end kooma juua.  

Been there, done that, got the T-shirt.

Ülaltoodu ja paari tuleva vaba nädalavahetusega seoses sai mõeldud, et äkki peaks isegi mina end välja vedama. Noh, klubisse ja nii. Ja siis sai muidugi meenutatud, millal ma viimati väljas käisin - teate, sellest on pea aasta möödas! Minu mäletamist mööda oli viimane pralle siis, kui Zara veel rase ei olnud, ehk siis enne eelmise aasta novembrit. Naljakas. Tähendab, plaane on olnud küll välja minemiseks, aga alati on need kuidagi ära vajunud. Ja nii ma olengi lihtsalt mõelnud, et ju siis ei ole praegu aeg väljas käia. Teate ju küll, kui märgid on vastukäivad, siis ilmselt on see kuskiltpoolt mingi vihje, eks. Ja ausõna, ma ei ole õnnetu. Imelik on lihtsalt mõelda. Mina, kes ma alati kuskil olin või midagi tegin, pole aasta otsa klubis käinud. Täiesti müstiline. Mahakandmisele. :D Endal olekski justkui poogen, aga teiste jaoks on see arusaamatu. A krt, oma suud kinni hoida ma ka ei oska.

Täna on talunike turg. Plaanin minna. :) Osad asjad on eelmisestki korrast alles, aga just värsket kraami, nagu puuvilju ja nii, tahaks ikka sealt.

Nagu näete, ei ole siin midagi asjalikku. Eks ma sellepärast ei viitsigi kirjutada, et pole eriti midagi, millest kirjutada. 

Muideks, üleeile töö juures serveerisin õhtusöögi juurde teed. Andsin siis meie vägivaldsele inglise prouale ka tassikese, milest tema siis lonksu võttis ning seejärel sinna sõrmipidi sisse ronis ja käsi pesema hakkas. Noh, ikka parem, kui see, et ta selle kellelegi vastu vahtimist läigatab. Olen minagi klaasi apelsinimahla sülle saanud. :P

Igavesed rohedilemmad

Ehk siis jätkuv peavalu teemal, mida me sööme ja tarbime ning kuidas see meid mõjutab. Teemasid saab kenasti alajaotustesse jagada. 

Toit.

Ise kodus süüa tehes ning omale kaupluses tooteid valides teen ma selle valiku, mis mulle kõige õigem tundub. Enamasti siis kas mahe ja/või kohalik kaup. Noh, näiteks juustu ma ei osta mahedat, sest see oli nii kibeda maitsega, et otsustasin lihtsalt kohaliku kasuks. Olen ka märganud, et juba pikemat aega jätan ma pigem puuviljad ostmata, kui et tassin näiteks nelja nektariiniga koju veel plastmasskarbi ning pakkevõrgu. Mingeid pagana Uus-Meremaa või Lõuna-Aafriga õunu ei osta ma nagu iialgi. Nõme on see,  et kodu suhtes kõige mugavamas asukohas olev pood ei ostagi kohalikke õunu sisse. Hea küll - üks sort on. Sellised hästi hapud ahjus küpsetamise õunad. Nagu... Ajuvaba. Nii ma siis peangi minu jaoks ebamugavas kohas asuvasse Sainsbury's'sse ronima, et sealt kohalikku toodangut saada. No olgu, sellega saab veel hakkama. Hoopis suurem dilemma on mul pidevalt tööl olles.

Nimelt saame me tööl ühe naela eest lõunat osta. Enamasti on kokad nii kenad, et nad teevad seda, mida sa tahad. Noh, kas salatit või nuudleid või liha või kala vms. Aga asja juures on aga. Nimelt nad ei kasuta mitte mingit mahetoodangut. Olen ise oma silmaga näinud, et jogurtid ja pähklivõid ja koogikesed sisaldavad kõik GM-i. Kindlasti veel paljud muud asjad, sest ega ma ju kööki revideerimas ei ole käinud, loen neid silte, mis lihtsalt kättesaadavad on. Ja nii ongi - kas siis odavalt ja mugavalt GM toit või palju raha ning aega kulutades isetehtud toit. 

Mulle küll meeldib hirmsasti süüa teha ning vahel teen tööle kaasa ka, aga vabal päeval eelistan ma lihtsalt niisama tshillida ja ja puhata. Sest ma lihtsalt ei jaksa. 

Samas, eks, raha kokkuhoiu mõttes võib ju praegu süüa küll tööl ja odavalt. Ükspäev, kui rohkem raha on, saan rohkem valida. Sest hotellis töötades olid meil tasuta lõunad ning tööriided saadeti tööandja kuludega keemilisse. Nüüd pesen ma kõik oma tööriided ise ning kõigele lisaks tuleb veel süüa ka osta. Ei-ei, mulle ikka meeldib mu töö, aga kui mul enne kestis pesupulbripakk pool aastat, siis nüüd vaid 1,5 kuud. Et kulud on suurenenud ja... Noh, saate aru. Aeg versus raha versus südametunnistus versus tahe versus õige versus jne.

Taaskasutamine/ümbertöötlemine.

Kes veel mäletab, siis meil on aias kompostihunnik. Ikka funkab ja kasvab ning olen sealt päris mitmeid kordi juba mullaks muutunud kihti mööda peenrakest laiali vedanud. Eile jälle kühveldasin seal hunnikust ning välja veeresid apelsin ning mandariin. Kuhja sügavuse järgi otsustades olid nad seal kindlasti üle kuu aja olnud. Ja neil ei olnud mitte ühtegi lagunemise märki, kuigi muu kraam samas kihis oli juba selline mustjaspruun läga väikeste tuvastamatute tükkidega. Need tsitruselised said kindlasti ära visatud ikka sel põhjusel, et nad enam söömiseks ei kõlvanud... Aga kuu aega hiljem kõige roiskuva keskel ja ikka täiesti puutumatud...?

Majakaaslased on hakanud rohkem taaskasutusse panustama. Näiteks ei ole enam ainult mina see, kes köögis asuva kasti õue omasse tühjendab. Samas tarbivad nad igast kräppi ikka oluliselt rohkem kui mina ning mitte kõik asjad ei lähe taaskasutusse... Aga noh, parem kui varem. 

Kehahooldus.

Sellega nii suurt teemat ei ole kui toiduga. Kuna juuksehooldustooteid ei kulu nii palju kui toitu, siis neid võib valida ja rahus ka kallemaid asju osta. Samas on meie vannitoas veel eelmistest elanikest mahajäänud nänni. Enamuse olen tööle viinud - seal kuluvad ikka ära, aga näiteks juuksepalsamit ei kasuta seal keegi. Seega vedelebki meil vannitoas mõni palsam. Ja minul on juhuslikult mahepalsam otsas. Aga käsi ei tõuse keemilist kasutama. Pigem olen üldse ilma. Sest ma ei taha rohkem keemiat enda sisse ja peale (sest mingi 60% imedub läbi naha vereringesse...), samas südametunnistus närib, et raiskamine... Oeh. 

Helgematel toonidel jätkates roovisin oma nõgeseleotise ära. Tulemus: oluliselt vähem juukseid tuli pärast pesu peast ära. Nii et see point on siis tõestatud. Siidisust ja pehmust seevastu küll nagu ei märka, pigem tunduvad juuksed just kuidagi traatjamad ja tugevamad. Kuivõrd ma eelmine pesukord proovisin kummelileotist (ei, sellest ei olnud ma midagi kuulnud, aga kuivõrd kummel ju muidu selline hea taim on, siis mõtlesin proovida), siis tean omast kogemusest rääkida, et kummel tegi küll juuksed palju pehmemaks ning siidisemaks. :) Nii et mul on kahtlane tunne, et kui ma ükskord siin mahekummelit kuskilt leian, siis ma teen kummeli-nõgese leotist. :P

Juusterindelt veel nii palju, et ootan jätkuvalt Ebayst oma spets juukseharja. 21 juuli maksin ära ja puha, siiani pole välja saadetud. Uurisin küll, et kusmaal asi on ja nii, aga mingit asjalikku vastust ei saanud. Ühe ebaasjaliku sain küll, aga see mind eriti ei aidanud. Noh, kui nad varsti ei saada, siis küsin papi tagasi. Mis seals ikka.

Muideks, tomatid õitsevad. :) Varsti saab mahetomateid!

... ja lapsepõlv tuleb meelde...

Ehk siis lõik raamatust 'Mina ja mu juuksed', peatükk 'Looduslikud ravimid', alapeatükk 'Nõgesed'.

Kui te mu tuba praegu näeks, siis te arvaks, et must on saanud nõid. Oih, vabandust. Teie, eestlased, ei arvaks asjast ilmselt üldse mitte midagi, ei paneks seda tähelegi. Kui keegi siinsetest mulle praegu külla tuleks, arvaks nad, et ma olen peast soe ja kindlasti mingi neopaganlik nõid. Või siis mustlasverd. Või midagi muud kahtlast. Sest kellel muul ikka toas nööri külge neli suurt kimpu nõgeseid ja kaks väiksemat kimpu piparmünti kuivama oleks pandud? 

Käisime nimelt Evely ja Maarjaga pargis mulle nõgeseid korjamas. Teate ju küll seda vanarahva tarkust, et nõgeseveega loputamine teeb juuksed siidiseks ja muud imevärki. Siinse vanarahva tarkus see muideks ei ole, sai kontrollitud. Ja kuigi mul olid aiatöökindad käes, sain ma päris mitmelt poolt kõrvetada. Nagu lapsepõlves, ehkki minu mäletamist mööda nad nii hiiglaslikud ei olnud... Ja seda ma ka ei mäletanud, et mingi 7 tundi hiljem sõrmed ikka täiega valusad on. Oh well, kes ütles, et neonõidade elu lihtne on?

Aga pärast seda vahvat enesepiitsutamistseremooniat jätkasime päeva kudumisringiga. Oma tavalisest pesast elutoa vaibal kolisime ümber õue õunapuu alla. Mmm... :) Päike paistis, tuuleke puhus, rohi oli roheline, süüa oli palju, ja Evely kihlatu vanaema on nagu megaäge. Jah, oli jah vanaema kudumisringis. Ja mulle see just meeldibki. Nii huvitav oli kuulata lugusid, kuidas asjad omal ajal olid... Ma arvan, et maailm oleks palju parem paik, kui erinevad generatsioonid omavahel rohkem suhtleks. Einoh, ma tean, et paljud on mingid virisevad eided, aga vahvaid on ju ka. Ärge kartke vanemaid inimesi! Neil on palju pakkuda, uskuge mind.

Tagasiteel bussis (sest me jäime rongist maha) kohtasime mustlaseid, kelle pihta me Maarjaga täiesti alatult ebasündsaid nalju loopisime. Nad nimelt nägid sihukesed räpased välja ning tegid kilekotis võileibu, mida siis mööda bussi laialivalgunud lastele jagati. Me siis Maarjaga leidsime, et noh, rändrahvas ju ikkagi, teevad süüa seal, kus juhtub. Et tegelikult peaksime me üleüldse tänulikud olema, et nad mingi patareidega spiraaliga suppi keetma ei hakanud... Ja et me peaksime ettevaatlikud olema, et see pereema meile mustlasneedust peale ei pane... 

Muideks, ma unustasin vahepeal mainida, et Yuyu käis mul külas. :) Tuli kaheks päevaks Londonisse, enne kui Saksamaale edasi pani. Küll oli hea laterdada. Ilma vända ja vooluta, ausõna. 

Aga nüüd tõttan ma oma hilisõhtusele kohtingule moslemist töökaaslasega. Tal on nimelt alati ilusad peasallid ning nii ma siis saatsin ta mulle ilusat salli ostma. Nüüd olevat ta selle ära ostnud ning tuleb siiakanti, et see mulle just täna õhtu üle anda. :)

EDIT: Sall on väga luks! Tume fuksiaroosa, ilus ja õhuline, pisikeste heledate litrikestega ära tikitud... :) Koju tulles toppisin selle omale samamoodi pähe nagu see moslemineiu seda kannab, niimoodi beduiini kombel, mitte päris nii, nagu keskmine moslem. Noh, niisama proovi pärast. Täitsa hästi sobis, kusjuures. Kohe kadedaks teeb, et ma ei saa ägedat salli peas kanda, sest muidu peetakse mind moslemiks, mida ma ju ei ole...
Tagasitulles oli muidugi tüüpiline Londoni õhtu. Mööda vaikseid tänavaid kõnnib peale sinu veel mingi hinduss, kellel taskus mobla värskeimat India tümspu üürgamas. Siis ta üritab sind kindlasti ära rääkida. Kui see ei õnnestu, siis ta tümpsub omaette edasi, aegajalt sinu poole kiigates, et ega sa juhuslikult ümber mõelnud pole ja äkki sa nüüd juba ikka tahad tema seitsme lapse emaks hakata.
Ja kui hinduss üürgava tümmiga on nurga taha kadunud, kõnnivad järgmisel tänaval rebane ja kass külg-külje kõrval üle tee...
Ning siis koju jõudes kastad tomatid ära ning tuppa tulles võtab sind vastu värske piparmündi lõhn. :) Küll on kahju, et homme peab tööle minema..

Vanakuradi vanaema

Raisk, ma ütlen. Uhh, tänane trenn läks nii metsa, kui üldse minna annab. Polegi nii metsa läinud juba aastat üks ja kaks... Poole trenni pealt oli lihtsalt pea TÜHI. TÜÜÜÜÜÜÜÜHI. Umbes nagu ma ei oleks seda lugu ette valmistanud, selle järgi neli nädalat tantsinud või seda lugu üleüldse kunagi enne kuulnud... Mul oli nii häbi. Ma ajasin mingi 27 korda sassi. Lihtsalt seisin saali ees, kõikide pilgud minul ning vahtisin tühja pilguga peeglisse, sest terve tunni teise poole polnud mul halli aimugi, mis selles koreos edasi juhtuma hakkab. Tundus, et enamus pipisid andsid andeks ja naersid selle peale, aga üks oli õite pahur ja jalutas tunni lõpus välja... Ma siiralt loodan, et ta ei kaeba, sest mismoodi ma juhendajale põhjendan, et mul pea tühi oli? Uhh. Täielik ebaõnn. Ma terve tee koju keskendusin pingsalt lausele, et shit happens ning et ka selles p*rsekukkumises on peidus õppetund... Lihtsalt need naised maksavad kõik ilget pappi, et mina neid õpetaks ja siis mina olen mingi nõme saamatu möku...

Aga muidu on mul täna toore-päev olnud. Toore- ehk siis juurviljapäev. Päev otsa õnnestus, ajasin puuvilju näost sisse ja jumala okei oli olla ja misiganes. Kuni pärast trenni bussis hakkas pea ringi käima ning mõtlesin, et tea, kas panen pea kõrvaltoolile või oksendan niisama vahekäiku. Ei juhtunud kumbagi, aga koju jõudes sõin potsiku jogurtit igaks juhuks ära. Igatahes enam ma trennipäeval söömist ei piira, sellel on koledad tagajärjed.

Tänane päev

Umbes kella kella poole viie ajal pärastlõunal kakerdas kööki räsitud olemise ning sassis juustega inglise neiu ning tervitas mind suure haigutuse saatel sõnadega 'tere hommikust'. Praegu, kui kell läheneb kuuele, tegi teine naabrinna akna lahti, pani sigareti ette ning asus kõva häälega telefoni seletama, kuidas ta just ärkas ning kuidas eile ikka vinge pralle oli. Nii muuseas võiks märkida, et mina olin enne kella kaheksat (hommikul) voodist väljas.

Aga täna käisin ma talunike turul! :) Saak oli rikkalik. 

Kott oli nii raske, et ma mõtlesin, et mai jaksagi sellega koju kõndida. Aga hakkama sain! 

Aedoad said muidugi käigu pealt potti visatud, lillkapsas järgmisena. Ning rabarberist ning maasikatest sai imehea magustoit, tänu toidutare.ee inspiratsioonile. :)

Khmm

Just praegu istusin ma lahtise värvituubi otsa, mille tulemusena sain ma kena pleki ahtri ja teki peale, kõhutäie naerda ning mõnusast kogusest (üsna kallist) värvist lahti. :D Võibolla oleks aeg enam mitte voodis padja peal maalida.

Maniakk

Jaa, et ma nüüd täitsa päriselt kirjutasin Juliet Marillierile kolmandat korda. :D Minu meelest on see nii vahva, et selline suure kaliibriga kirjanik leiab aega, et fännidele vastata. Aga eks see ole vist täiskohaga kirjanikuks olemise eelis, et leiab aega igast veidrate asjade jaoks. Või on asi prioriteetides. Igatahes, äge. 

Täna tuleb väike tripp metsa alla. Lähme Evelyga seedri juurde. Nüüd ma ei suuda otsustada, kas panna jalga kummikud või kingad, selga seelik või püksid jne. Oh seda ikaldust. 

Tööl muideks sai eile parajalt nalja, kui see eit, kes mu jalgealust õõnestas, suure draama ja karjumise saatel lihtsalt minema jalutas ja ütles, et tema enam tagasi ei tule ja shallalalaa. Ning muidugi oli tal mulle veel nii mõndagi näkku öelda, niimoodi kõigi residentide ja paari kolleegi ees. Millele mina vastasin vaikusega, kuna selle eelmainitud publikumi ees polnud mul vähimatki tahtmist hakata selles mustas pesus sorima. No vaatame, kui kiiresti ta oma uhkuse alla neelab ja vabandades tööle tagasi roomab. Jah, tore oleks, kui ei roomaks, aga olgem ausad, tööd on ju kõigil vaja ning vihahoos minema jalutamine ei tundu enam eriti hea mõte olevat, kui reaalsus puuga pähe lööb. 

Aga nüüd siis hommikust sööma!