'tia nüüd, kust alustada...

Tähendab, tere siis. Üsna mitu  aega on viimasest postitusest möödas. Vahepeal olen teinud nii mõndagi ja mitte midagi. Või noh, tegelikult ju ei olegi nii kaua möödas, aga kuna ma vahepeal nii hirmsasti blogisin, siis tundub kohe, et terve igavik on möödas. :P

Igatahes. Tööd olen hoolega teinud. Kohe nii hoolega, et selg valutab siiani ehk siis teise vaba päeva keskpaigani. Noh, oma viga, on siis vaja kangelast mängida kogu aeg või? Töö teeb kibedaks veel see, et olen selle jalgealust õõnestava eidega pidanud mitu päeva järjest töötama. Ja ta jätkab samas vaimus... Ja ta ei ole sedasorti inimene, kellega asjad selgeks rääkida annaks. No ma ei tea, mis sellest kõigest saab. Aga nii palju ma tean, et kui tema tööl on, olen ma 2 tundi pärast vahetuse algust väsinud ja kui teistega töötan, on 12 tunnise vahetuse lõpuski nalja nabani. 

Seesama skisopapi, kelle käest ma küsisin, mis elu mõte on, on sellesama küsimuse järjekordsel esitamisel hoopis midagi muud vastanud. 

Vastus 1: Never try to kill yourself!

Vastus 2: Live until you die!

Vastus 3: We all originate from West Africa, we were all apes!

Ja üks vanadaam, kellele sama küsimuse esitasin, vaatas mulle otsa ja küsis is there one? Viimane vastus küll eriti julgustav ei ole. :P Tähendab, ma niisama küsin, eks, mitte, et ma nüüd päriselt elu mõtet hooldekodust otsin... 

Eile käisin hotellis. Oma vanas hotellis... Oli mingeid pabereid sealt vaja. Naljakas oli. Mainiti muidugi, et ma näen jubehea välja ning kaks korda mainiti ära,  et ma olen kaalus juurde võtnud. :D Noh, läheb ju hästi kokku selle imagoga, et nad arvasid, et ma olen kolm kuud Eestis olnud... Igatahes oli mul hea meel, et ma seal enam ei tööta, kuigi vanu kolleege oli vahva näha. 3 aastat on ju ikkagi 3 aastat koostöötamist.

Ning muidu.... Muidu olen niisama olnud. Kodus peamiselt, kui aus olla. Huviga seda triloogia neljandat raamatut lugenud, millega täna hommikul ka ühele poole sain. Kuigi kurvastus on suur, et nii hea raamat läbi sai. Tahaks jätkata piilumist Sevenwaters'i majapidamisse, nende haldjarohkesse metsa, ebatavalistesse abieludesse, maagilistesse suhetesse, rasketesse ja kohati väga tumedatesse seiklustesse, eneseületamistesse, kõikevõitvasse armastusse ja alati, alati taamal terendavasse lootusesse. Kusjuures see raamat lõppes sedamoodi, et justkui oleks kirjanikul juba viies raamat peas valminud... Et oli nagu paar vihjet, mis justkui viitaksid tulevase raamatu võimalikkusele ning lõpp oli ka veidi lahtine võrreldes eelmiste raamatutega... Peaks talle jälle kirjutama ja küsima. :P

Aga ma ütlen teile, Juliet Marillier'i raamatud on minu tulevase kodu raamaturiiulis aukohal. Praegu ma neid veel ei osta, sest kindlasti on veel kolimisi ees ja ei taha oma maist mammonat suuremaks ja raskemaks ajada. Aga kui teil on tahtmine pääseda seikluste ja lootuse maailma ning seda imekauni inglise keele seltsis, siis Sevenwaters'i saaga läheb niimoodi:

1. raamat 'The daughter or the forest'

2. raamat 'The son of the shadows'

3. raamat 'The child of the prophecy'

4. raamat 'Heir to Sevenwaters'

Ja üks täiesti eraldiseisev raamat, kus palju müstikat, haldjaid, tavalisi inimesi, jms on Wildwood Dancing.

Kui keegi peaks kunagi mingil imelikul põhjusel mulle midagi kinkida tahtma, siis ülaltoodud raamatud oleks hea valik. :P 

Majanaabrid on mul... Noh... Ma nüüd ei tea, kas tegu oli lihtsalt ühe nädalavahetusega või hakkabki nii olema, aga põhimõtteliselt siis nii, et muss üürgab ja aias käib trall hommikuni. Paras nendele türklastele, kes muidu oma aias lärmavad, saavad tunda, mida tähendab, kui keegi majadevahelises väikses aias keset ööd röögib ja magada ei lase. Mind on see mõjutanud peamiselt sellega, et ma ei saa lahtise aknaga magada ning sihukese kuumusega, mida päiksepoolne tuba endaga päeva lõpuks kaasa toob, on see ränk karistus. :P Einoh, ma võiks ju ka minna ja ennast silmituks juua ning veepallisõda mängida kell 3 hommikul, aga... Nagu Chintis täna hommikul lakku täis olemist väga nummisti nimetas 'pseudoõnn', siis parem jätan vahele... Ma ei tea, ma olen uutest majakaaslastest mingi 2-3 aastat vanem, aga tunne on sihuke, nagu oleks terve sajand generatsioonivahet. Mitte, et nad halvad inimesed oleks. Oeh. See on see kooselamine. Ühel päeval, ühel heal päeval on mul korras elamine ja kass ja Sevenwaters'i saaga. :D

Ja täna algab ka trenn, mis nüüd vahepeal tühistatud oli. Ainult kuu aega oli vahet, kuid tunne on justkui pool aastat oleks vahepeal möödunud... Aeg on suhteline, ausõna. No vaatab, kuidas seekord läheb. 

Igatahes, ma nüüd lähen kirjutan proua kirjanikule. :P

Mahekasti kommentaariks

Niinii. Mahkekastiga sain siis järgmised asjad:

450g kirsstomateid, 2 suvikõrvitsat (kusjuures tellimisel oli kirjas, et kogus on 1, mitte 2 tükki pakis), 3 kuivatatud küüslauku, kilo porgandit, kilo värsket kartulit ja pakk murulauku. 0,5 kilo sibulat tellisin ka, aga seda neil mingi vea tõttu tookord kasti ei saanud.

Nii. Kuna mulle nende valmiskastide sisu ei meeldinud, siis ülaltoodu on minu enda kokkupandud valik. 

Tomatid - parimad asjad nagu ever. Lihtsalt fantastiliselt maitsvad, magusad, lõhnavad... Need on oma hinda väärt! Majakaaslanegi kiitis.

Kahest suvikõrvitsast tegin ühe ära eile, ehk siis nädal aega hiljem. Jällegi fantasthea. Teine majakaaslane kiitis.

Küüslauk istub kapis edasi.

Porgandist tegin ka siis eile 4 tükki ära. Ei olnud eriti head. Vana hooaja omad, ei olnud sellised värsked ja magusad nagu oleks oodanud. Aga samas, kui nad kuskil hoiukohas kuude kaupa seisnud on, on ju ainult normaalne, et nad ei ole samasugused kui värsked, eks. Samas toidule andis ikkagi hea maitse. 

Värske kartul - nagu päris! Imehead! Majakaaslane kiitis. 

Murulauk - sellest läks veerand pakki kaduma, kuna ma ei jõudnud seda ära süüa. 

Kokkuvõte. Toidu kvaliteet on hea, maitse võrratu. Mina aga iga nädal tellida ei saa. Seda sel lihtsal põhjusel, et esiteks olen ma tihtipeale neljapäeviti hoopistükkis tööl ning teiseks ei jaksa ma isegi nii väikest kasti nädala jooksul ära tarbida. Igatahes, Inglismaa eestlased, Riverford on mahetoidufirma, mida mina isiklikult soovitan. Ma olen kindel, et Tikker kiidab ka. :P

Muidu laupäevane kudumisring oli vahva nagu alati. Ja see uus majanaaber Liz on ilgelt äge tshikk. :P Eile tshillisime aias, mina maalisin, tema päevitas ja nii see rumal jutt alguse sai... Samas see uus noormees, kes on minu arust selline paras Mr Darcy, on kuidagi ebameeldiv. Kuidagi libe sell tundub olevat, liiga sõbralik ning liiga jutukas... Noh, eks me elame-näeme. 

Valmis!

PS. Kuna pilt siin blogis on suhtväike, siis seletuse mõttes hoiab see liblikneiu käes Iphone'i. :P Noh, juhul kui keegi peaks nüüd mõtlema, et mis pagana valged juhtmed tal kõrvas tilbendavad.

Päeva leid

Haa! 

Tähendab, ma olen juba mõnda aega otsinud muusikat, mis oleks sama positiivne kui India Arie, samamoodi korralik bänd taga ja värki. Et mulle need üks-mees-akustilise-kitarriga laulud eriti ei istu. Ja täna leidsin hoopis positiivse muusika raadio! Praegu olen vaid pool tundi kuulanud, aga on tõepoolest selline tujutõstev ja head tunnet tekitav muusika. Missest, et ma sõnu eriti ei kuula. 

Kel huvi, kaege siia: Positive Music Association

Ilm on vahelduseks ilus! :) Ja mul on triloogia neljas (!) raamat käes, juhhei! Jah, neljas, ei ole kirjaviga. :P Seeria nimi on Sevenwaters Trilogy, aga kokku on seal neli raamatut. Ju see viimane oli siis "tööõnnetus", plaanimata, ihiii. Igatahes selline ilus inglise keel, rikas, kujundlik, mõnus, mmm......

Ja läinud ta ongi

Yuyu siis.

Istun köögis ja praen ta viimaseid toidujäätmeid omale õhtusöögiks.

Kahju on.

Niimoodi see uus ühiskond sünnib

On ju täiesti normaalne, et algkooli aias vahetunni ajal mängitakse Rihannat ja Beyoncet jms. Sest sellised laulusõnad nagu Rihanna "Rude Boy" refräänis esinevad on ju lastele igaste sobilikud. Kes juhtumisi ei tea, siis mõned read näiteks:

Come here rude boy can you get it up

Come here rude boy is you big enough

Take it take it baby baby

Take it take it love me love me

Soovi korral võite ülejäänud laulusõnad ise üles otsida, ma nagu rohkem sellist halba karmat oma blogisse ei taha. :P Karmainkasso saab mind kätte...

Jah, et lapsed ikka kohe varasest lapsepõlvest teaks, et ainult riista ja raha peale tuleb mõelda. Sest need on sellised head püsivad väärtused, mis elu vundamendiks hea materjal. 

Aga kohevarsti siis kudumisringi. :)

PS. Tegelikult peaks ma ise siit sissekandest kohe ära nägema, miks kudumine londonlastele nii ülemõistuse sürr tundub. Kus on siis mehed, litsid riided, õlled ja sigaretid?

Kulinaarne äpu ja hooaja avamine

Tähendab, mul oli plaan kirjutada pikk ja lai seletus sellest, kuidas söögitegemine täna täielikult ebaõnnestus. Tegin suisa igast etapist pilti. Ja nüüd tunnen, et ei taha sellele enam mõelda. Sest palju õli läks raisku ja plaanitud oapallide asemel ootab mind pannil hallikaspruun löga, mida siis riisiga süüa saab. Ja hea seegi, et Lembe minu paanilise kurtmise peale selle päästmise plaani välja käis. Ma ei ole eriline retseptijärgija, ma lihtsalt ei oska. See on teine kord, kui ma näpuga retseptist järge ajan ja välja tuleb kolossaalne katastroof. Esimest korda üritasin kooki teha. Rohkem pole ma üldse midagi retsepti järgi teinud. Ses suhtes, et mina tahan, et koostisosad oleks selgelt ära toodud ka seletuses, mitte ainult koguste nimistus. Tahan teada täpselt, kui suured tükid, kui kaua praadida, millisel kuumusel, kui vahtu täpselt, jne jne jne. Mitte nii, et koostisosi on 10, aga seletuses kasutatakse ära ainult 7. Sorry, kui ma ükskord olen seletuse juures, siis ma enam koostisosi ei vaata, eks. Uhh, ma olin tõsiselt pettunud. Noh, see seksikas okselaadne löga maitseb suhtokeilt iseenesest... Aga edaspidi jään oma liistude juurde - teen süüa sisetunde järgi. 

Aga muidu on hooaeg tõepoolest avatud! :)

Istutasin ka oma 20 õnnetut tomatit aeda ära. No enne oli nii külm, et üldse ei kutsunud neid aeda panema. Ja nagunii olid nad sellised kasvuvärdjad... Igatahes, elame-näeme, kas nad aias nüüd kasvavad. Aga kompostihunnikust oli juba reaalset kasu. Nimelt kaevasin sealt altpoolt sellist märga, pisut haisvat musta mulda välja ja segasin selle kenasti tomatipeenrasse. :)

Sibulaga on aga kehvemad lood. Kasvasid teised kenaste ja kõvaste, kuni eile avastasin, et üks on täiesti ära räsitud. Ja mitte naabrite poolt näpatud, vaid nagu ära näritud ja retsitud... Hiljem sain asjale jälile.

Naabrikassid on toredad küll, aga mitte siis, kui nad sinu sibulaga mängivad... Ehkki, kas kassid ei peaks sibulahaisu peale eemale tõmbuma?

Aga nüüd õhtul pidin ju ometi oma toidutegemisoskuse jälle õigele auastmele tagasi upitama. Emps ajas sihukese pannuka isu peale (sest teda ootasid kodus värsked pannukad ja kui A üldse midagi teha oskab, siis on see hea söök. :D), et võtsin jalad selga ning tõin uue rohelise maani seeliku lehvides hindussiputkast 3 pudelit keefiri. Ning pannukatalgud võisid alata! Tulemus oli nii hea, et viskasin oma talunike turult soetatud mahevaarikamoosi nurka ja ajasin pannukaid ülehelikiirusel niisama näost sisse. Moos rikkus maitse ära. :P Väljamaa eestlased, kes te igatsete kodust maitset - keefiriga tehtud pannukad on täiesti päris! 

Vahelduse mõttes maalisin ka veidi aias, kui päike välja tuli ja tulemusena on turi hell. Täna polnud aga eriti kannatust selle jaoks... Ja pintsleid on mul ka ikka veel vaja. Homme on nagunii kesklinna asja, siis käin kunstipoes ka ära. 

Uued majakaaslased on kah olemas... Yuyu asemele kolib mingi arhitektist inglise noormees ja saksa neiu asemele inglise eit, kes näeb välja nagu mingi kalkar. Tüüpiline inglise lesbi. Mitte, et mul midagi lesbide vastu oleks. Aga mul on koledasti riietuvate inimeste vastu üsna mõndagi. :P Jutt tundus samas täitsa norm olevat ja selline ilus inglise keel on tal ka, mitte mingi cockney... Ihiii. 

Ja kõige viimasena soovin ma pikka meelt kõigile kaaskannatajatele, kes peavad võitlema jalgpalli MM-i sündroomiga...

Kunagi on ikka esimene kord

Juhhei! Just praegu tellisin oma esimene mahetoidukasti! :) Rõõm-rõõm-rõõm! Ikka sealtsamast Riverford'ist, kus Tikkergi omal ajal tellis. Neljapäeval on siis kõhutäit oodata. :))))

Ja täna hommikul käisin jalutamas. Kaesin üle 3 parki, millest 2 olid uut ja võõrast ning üks puhta kodupark, kus palju kordi käidud. Jah, liigutamisisu oli peal, noh. Suhtlagedad pargid olid, rõhk oli avaratel rohelistel väljadel, kus siis ilmselt oksendamiseni pallimänge mängida saab. Lossipargis oli paar vana ägedat tamme, aga see oli ka enamvähem kõik. Suuuuuuuuures väljakpargis oli aga suur ala puuderibaga poolitatud ning seal puuderiba sees oli peidus väike tiik! Tiik näljaste lindudega. Hmm. Nägin imepisikesi halle luigepoegi, kes mul järel ujusid. Kõhe hakkas. Ja kui tahtnud, oleks sealsamas ka kohe õndsaks saanud - keeleoskamatu indialasest vanamehenäss nii siiralt uuris, et kas ma ikka äkki olen free ja mitu korda ma seal pargis ikka käinud olen. Pidin kogu oma tahtejõudu kasutama, et sellisele ahvatlevale pakkumisele vastu panna. Ikkagi kuldse raamiga 'politseiprillid' olid ees ja puha.

Ja idaeurooplased rokivad jälle... Mainisin tööl kellelegi (rumalast peast, raisk, millal ma küll õpin oma suud kinni hoidma ja ebamugavaid vestlusi vältima?), et lähen laupäeval kudumisringi. Reaktsioon oli selline: Isssssssand! Missa sinna lähed? Kle, lase oma mehel ennast välja viia või midagi, tee midagi vahvat. Ja veidi hiljem teema juurde naastes, et tead, seal on ju vanainimesed ja puha. Ma siis naersin ja selgitasin, et ma ikka oma sõbrannadega hängin, mitte suvaliste muttidega... Aga lihtsalt, JÄLLE. No krt. Kuidas see kudumine neile nii ÕUDNE tundub?!? Pealekauba, ütlen ausalt, et mulle meeldibki kudumisringi juures see, et Evely kihlatu vanaema tuleb ka. Mis üritustel tänapäeval erinevad generatsioonid suhelda saavad? Ja et vanaemake olevat juba mitmeid kordi küsinud, et millal jälle saab. :) Nii armas mu meelest. Kutsus meid kõiki külla ja puha. Mis selles siis halba on? 

Noh, ilmselt ei olegi. Ma vist pean leppima tõsiasjaga, et eestlased ei ole tänapäeva inglastega nii sarnased kui ma arvasin nad olevat. Ja et selle asja nimi on kultuurierinevus. Või ma lihtsalt olengi selline imelik friik. :D 

Igatahes, Maarja tuleb varsti külla ning mul vaja tatrapuder hakkama panna!

Põetamiskorrus ja sada aastat

Meie hooldekodus on lisaks dementsetele vanuritele ka niiöelda põetamiskorrus, kus on voodihaiged inimesed keeruliste ravimitega. Olen mõned korrad seal töötanud ja üldises plaanis mulle seal väga ei meeldi, kuna mul on kogu aeg tunne, et nad ootavad surma. Ja nad on kõik hästi vaiksed seal ja nii. Muidugi tööd teha on hea rahulik, muig. 

Aga igatahes, kuna põetamiskorrusel dementseid residente ei ole, siis üldises plaanis tunnevad nad sind ära ja sa jääd neile kähku meelde. Nii nad näiteks tunnevad mind ära, kuigi olen seal vaid paar korda töötanud. Ning eile lubasin ühele papile, et lähen talle täna tere ütlema. Läksingi. Ja ausõna, mul läks seal süda katki.

Ta nimelt kurtis, et ei tal ei ole üldse hea olla, aga aru ei saa ka, mis valesti on. Ma siis rääkisin taga rahulikult ja tegin talle pai. Tal on sellised kohevad valged juuksed. Ja see, kuidas ta paile reageeris, tõi mulle peaaegu pisara silma. See oli nii ilmselge, et ta on paist nii kaua puudust tundnud ja et see talle hirmsasti meeldib ja midagi meenutab. Paremaid aegu ehk. Ega mul kahju ei olnud, mitu minutit paitasin. Ning siis ta ütles mitu korda, et "ma ei tea, mis ma teen" ning minu meelest ütles ta ükskord sinna lõppu veel "ema" ka... Ja mul oli lihtsalt nii kahju, et tal ei ole peret, kes teda tihti külastaks ja seda hellust jagaks, millest ta puudust tunneb. Ta mainis ka, et mitte kedagi ei ole enam... Õudne. Terve elu loome peret ja sõprusringkonda ja võtame loomi ja hängime töökaaslastega. Ja kui vähe mõningatel inimestel sellest alles on. Lubasin siis, et lähen teda pühapäeval jälle korraks vaatama. Tal oli selle üle hea meel. Mis ma muud teha sain?

Ma ei tea, miks mul viimasel ajal kõik see kupatus nii hinge poeb. 

Ja täna sain ma esimest korda nelja kuu jooksul suhelda ühe residendiga, kes siiani ei ole ilmutanud mingeid selge vestluse võimalikkuse märke. Mul oli lihtsalt niiiiiiiii hea meel! Käisin ja naeratasin. Ei tea, kust see muutus tuli, aga kohe soe tunne oli. 

Hmm, väheke rõemsama poole pealt nii palju, et elu mõte on meil nüüd selge. :) Küsisin nimelt skisopapilt, et mis on elu mõte? Ta mõtles veidi ja vastas you should never try to kill yourself. Lihtne! Seesama papi vaatas ükskord mulle siiralt otsa ja tegi mulle selgeks, et tema on siin (hooldekodus) juba sada aastat olnud...

Jah, sellepärast mulle dementsetega meeldibki töötada. Nad räägivad vahel lihtsalt nii ajuvaba juttu, et pole aega nende olukorra üle kurvastada. :)

Kuutu öö

Kuutu ehk siis ilma kuuta.

Siin ka küsimus, mis mind veel voodiski telefoniga blogima paneb. Kuidas nimetatakse seda ööd, mil taevas kuud ei ole ja kõik nii kummaliselt tume tundub? Kirjanik Juliet Marilliet ütles selle kohta oma Sevenwaters'i triloogias "dark of the moon", mis kõlab nii romantiliselt :) Aga kuidas see eesti keeles kõlab?

Väike nälg ei tee paha

Eile õhtul otsustasin, et teen täna juurviljapäeva. Proovi mõttes. Päris paastupäeva ma vist ei suudaks, toit on mulle liiga oluline, aga tundsin, et on vaja. Eile õhtul selgus veel aga, et täna õhtul on mul õhtusöök soojas. Mis sobis mulle hästi - esimese korraga ei taha keha päris ära ka ehmatada, eks. 

Kuidas siis läks?

Arvasin, et hommik on kõige raskem. Ei olnud. Hommik oli täitsa okei, jõin meevett (organismi puhastamise eesmärgil), sõin banaani ja oli ok. Siis käisime Maarjaga peatänaval poode kammimas ja veidikene shoppamas (maani roheline suveseelik, järelelohistamise kott ja uus seljakott - kõik suure alahindlusega), siis oli ka tuju hea ja puha. Ma muidu lähen ilgelt torssi, kui kõht tühi on. Aga peale kella 12 hakkas olemine nigelamaks kiskuma. Aint toidumõtted hiilisid pähe. Banaan ja vesi ei aidanud. Koju jõudes sõin siis lehtsalati-kurgi-tomati-sibula salatit Caesari kastmega (jaa, ma tean, et see oli väike pang, aga ma ei suutnud vastu panna. :P Aga ma jätsin ära juustu, saiakuubikud ja tuunikala!). See tegi olemise paremaks. Täitsa hea oli olla - justkui oleks söönud midagi, irw. Seejärel sõin karbi mustikaid, ühe apelsini, ühe greibi ja hiljem veel banaani. Mingi peale viit hakkas kõhul valus. Mitte valutama, aga lihtsalt nagu magu oli valus. Õhtusööki ei paistnud veel, nii et kannatasin edasi. Kuigi ei olnud sellist hirmsat tunnet nagu võiks arvata... 

Aga kui siis õhtusöök lõpuks laua peal oli, siis juudas, mis elamuse sealt sain! Kuigi päev otsa peaaegu et nälginud (minu söömisharjumusi arvestades), ei kiirustanud üldse. Sõin aeglaselt ja toit oli lihtsalt jumalik. Ma olen palju täheldanud, et muidu ei pane nagu eriti tähele, mida sööd. Vahel on hea, vahel maitsetu, aga elamust kui sellist eriti tihti ei saa. Aga tänane oli lihtsalt hõrk. Tühi kõht on tõepoolest parim kokk. 

Muidu soovitan seda teistelegi - lihtsalt nii palju rohkem tunned kõiki maitseid, erinevaid tekstuure, meelitavaid lõhnu. Ja kui oled piisavalt kaua näljane olnud, ei kiirusta söömisega, mis on ju tänapäeva elustiili juures peamine aja kokkuhoidmise koht. :P

Vanadusest ja hooldekodudest

Viimasel ajal on mul tööl tekkinud selline... pelg vanaks saamise ees. Noh, jah, meil üks residendi tütar ütles kord, et hooldekodud on nagu Jumala ooteruumid... Ja kohati on ka. Linnas sees asuv, kinnine maja, dementsed patsiendid (ja dementsuse tunnus on see, et see vaid halveneb, ravi sellele ei ole), mis tähendab, et oma kodudesse need inimesed enam tagasi ei saa. Tähendab, mind isiklikult eriti ei häiri, kui keegi mind küünistab või lööb või niisama sõimab. Minu jaoks on see lihtsalt mingi ebameeldiv paratamatus ning ma ei võta seda isiklikult. Aga mis selle taga on? Eks ikka see, et inimene ei saa endaga enam hakkama ja sellest tulenev frustreeritus. Mina jalutan päeva lõpus koju, aga nemad ei lähe enam kuhugi.

Ennemini ma mõtlesin, et dementsus on neile omamoodi õnnistuseks, et see hooldekodu reaalsus läheb neist kergemini mööda. (Siinkohal tahaks ära mainida, et meil on kena ja uus maja, eks, ja suurem enamus töötajatest naudib oma tööd ning on muidu toredad inimesed. Et ma ei räägi sellest, et inimesed on halvad, vaid hooldekodus olemise faktist). Aga nüüd ma olen hakanud arvama, et ehk see ei olegi nii.

Dementsusel on erinevaid vorme ja üheks tunnuseks on mälu halvenemine. Enamasti läheb lühiajaline mälu kõigepealt - see, mis juhtus paarkümmend aastat tagasi, on justkui mällu oma templi jõudnud vajutada, aga see, mis hommikusöögiks oli, ei ole kellelgi meeles. Meil on erineva mäluga residente. Ühel on minu isikliku arvamuse kohaselt mälu umbes 5 sekundit. Ühel teisel diagnoositud minut-poolteist. Enamasti saab selle järgi aru, kui kaua ta sinuga vestlust arendada suudab. Ja sellega seoses ongi üks suur negatiivsus. Sa võid minutise mäluga residendile 7 korda päevas öelda, et ta ema on surnud ja iga jumala kord on see tema jaoks sama shokeeriv. Seega on tal konstantne pinge - kus ma olen ja miks ma siin olen? Ja see on kindlasti üks põhjustest, miks nad tihti agressiivseks muutuvad.

Ja nagu dementsusest vähe oleks. Lisanduvad ju tavalised kõrge ea terviseprobleemid. Hiljuti oli meil ühel residendil põietühjendamisega probleeme ning talle pandi haiglas kateeter. Vähe sellest, et teda siis keeruline pesta oli, tema enda enesetunne oli kohutav - ta kaebles kogu aeg valudes. Ja siis mõtledki, et milleks seda kõike vaja on?

Üks teine resident on minu sealoldud nelja kuu vältel nii silmatorkavalt mandunud, et õudne hakkab. Kui ma sinna läksin, oli ta võimeline ise sööma, abiga püsti tõusma, suhtlema, jne. Praeguse seisuga ei tee ta enamuse ajast silmi lahti, teda on keeruline sööta, ning ühest kohast teise saab teda liigutada vaid tõstukiga (misse hoist eestikeeles on?). Ta on nagu poolsurnud. Ja see paneb jälle mõtlema, milleks see kõik?

Kas me ikka oleme nii palju paremad oma pika elueaga, kui meie esivanemad? Umbes nagu parem pikk piinlemine kui lühike lustimine. Ma ei tea. Lihtsalt vahetevahel on kahju. Nendel kõikidel on ju oma elud seljataga (sest hooldekodus elades ei ela sa enam ju oma elu, sul on teised reeglid, kellegi teise tehtud toit, tuba võõraste asjadega, jne), aga minu arust peaks igal inimesel olema võimalik kuni viimse hingetõmbeni e  l  a d a. Elada sõna otseses mõttes, mitte vegeteerida, surma oodata. 

Ma arvan, et mingil hetkel meeldiks mulle erasektoris töötada. Erakliendiga tema enda kodus. Siis tunned, et sa abistad teda tema tegevuste juures, lased tal lõpuni olla oma keskkonnas, mitte ei kisu teda turvalisusest välja kellegi teise reeglite järgi elama.

Jah, enamasti on asi muidugi rahas. Erahooldajaid palgata on lihtsalt liiga kallis. Pluss hankida veel kõik seadmed, mida võib vaja minna (tõstuk, spetsiaalne üles-alla liikuva istega vann või lihtsalt ruumikas dushiruum, kõrgete äärtega voodi jms). Arusaadav, miks inimesed hooldekodudes lõpetavad.

Aga on ka neid, kellel ei ole pere või lähisugulasi, kes nende eest otsustaks. Seesama kateetriga resident tahaks üle kõige lihtsalt oma koju saada (iseasi, kas see enam alles on), aga kuna ta on linnavalitsuse eestkoste all, siis maksab nende sõna. Pere tal ei ole ja diagnoositud dementsus ei aita kaasa, eks, linnavalitsuse jaoks on tema arvamus ebaoluline ja liiga kulukas. Sellesama residendi partner, kellega nad tema enda sõnutsi pea pool sajandit koos elasid, on nüüd teises hooldekodus...

Mulle tõesti meeldib mu töö, nii veider, kui see ka ei ole. Lihtsalt vahetevahel on kurb ja kahju.

Kunstide maja ehk it's raining men

Mina istun oma voodis ja maalin. 

Ukse taga koridorist kostab vahedega kildude klirinat, oigeid, vandumist ja jubedamat müdinat. Härra Durand (vt üle-eelmist postitust) filmib laest kukkumise stseeni.  :D Minu osa selles on mitte ehmatada, kui ta tooli pealt õhku hüpates vastu minu ust juhuslikult maandub või arvata, et ta tegelikult viga saanud on. Ahjaa, minu öökapp-tool on vaese mehe tõukeplatvormiks, sõna otseses mõttes. :P Ning kui Räpakäi koju jõuab, lähevad päris "kaklema".

Jahjaa, niimoodi see elu siin loominguliste inimeste majapidamises edeneb...

Ving. Ving. Ving.

Tähendab. 

Mul on täitsa p*sk tuju. Ja otsest põhjust nagu ei olegi, vähemalt nii halvaks tujuks küll mitte. Aga näed, on paha ja kõik. 

Kõigepealt üks eit töölt üritab kolleege minu vastu ässitada ja ma ei saa aru miks, sest ma ei ole talle mitte midagi teinud. See rikkus eile tööl tuju ära.

Siis ei olnud koju jõudes midagi "head" kapis süüa. Noh, et mismoodi siis ei ole võlukülmkappi, mis ise süüa teeb? Sõin hommikusöögihelbeid, ei olnud rõõmus.

Yuyu kolib minema. Kahe nädala pärast. Ma teadsin tegelt enne juba, et ta sel suvel läheb - üliõpilaste elu, mis parata. Aga ta otsustas enne väljakolimist kuuks ajaks koju Taisse minna. Ma saaan tast ju aru, ta pole kaua kodus käinud ja tal on suur koduigatsus juba kaua olnud. Ja mina olen isekas. Kellega ma siis nüüd õhtuti süüa teen ja hommikul vara köögis kohtun? Kellele ma pooleliolevaid maale näitan ja Räpakäia kirun? Isekas, täiesti. Tegelikult on mul ilgelt hea meel, et ta sügisest saati siin on olnud, meil on hästi vahvaid aegu olnud. Mul on lihtsalt veidi hirm selle ees, mismoodi ma maja puudustega nüüd hakkama saan. Samas, sain enne, ju saan nüüd ka. Aga enne ei olnud Räpakäia... 

Ja eelneva lõigu jätkuks kohe panekski, et ma olen VÄSINUD haldajale kurtmast, helistamast ja sõnumineerimast, et see või teine või kolmas asi on katki, et keegi ei korista jne. Köök on praegu selline õudukas, et ühtegi vaba pinda ei ole. See on minu jaoks nii piin, noh. Jälle mõtlen, et võibolla ikka peaks kolima, kuigi siin on aed ja mu taimed ja asjad. Mul on sellest lõputust s"tamajast ja teiste järel koristamisest SIIBER. Mitte, et ma seda viimasel ajal teinud oleks, muig. Sellepärast köök ongi nagu lagamaa. 

Dush on katki. Või tähendab, et kinnitusjubin, mis dushiotsikut seina peal hoiab. See, millega saab reguleerida, kui kõrgele sa veejuga tahad. Juba nädal otsa on. Olen kolm korda küsinud, millal haldaja selle ära parandada suvatseb, sest pärast 12 tunnist tööpäeva ma tõesti EI VIITSI dushi all ühe käega seebiga mässata ja teisega dushi suunata, eks. Kogu aeg kuulen vastust, et jajaa, kohevarsti. Noh, olgu. Mõnedel pole üldse dushi, eks, pole vett joomisekski. Aga need, kellel ei ole vett, ei maksa ka nii palju üüri kui mina. Tõenäoliselt ei maksa nad üldse üüri. :D 

Sahtlid on sassis. Ja see on ju ainult minu enda süü. Aga nad võiks ju ometigi ise ennast ära koristada ja korras hoida kah. 

Tööl on vaja mingi ankeet ära täita ning ma ei viitsi. 

Tööl on vaja palgalehega kontorisse minna ja küsida, miks nad mulle riigipüha eest topelt ei maksnud, kuigi teistele maksid. Ja ma ei taha sinna minna, sest sihuke vaidlemine on nõme. Aga loomulikult ma lähen, sest raha on ju vaja.

Ühesõnaga lõputu ving ja hala. Ehkki ma tunnen ennast juba veidikene paremini. :P 

Muideks, kassivõtu hooaeg on. Naabrid muudkui hõiguvad kordamööda oma hääldamatute nimedega kasse, naljakas on. 

Ja vastasmaja türklastel on doomino hooaeg. See on veel naljakam. Näiteks kui kolm erinevas vanuses täiskasvanud meest istuvad laua taga ja elu eest laovad doominot õhtu otsa. Või kui kohe terve perega mängitakse...

Noh, jah, ma siis nüüd kuulan veel enesehaletsuse mõttes Karima Francis't ja ega siis tuleb hakata sahtleid koristama.

Päeva kunstielamus - 2 head alternatiivfilmi

Tähendab, ma pean 15 minuti pärast bussi peale silkama, et eeskujuliku "poolaka" kombel õigeks ajaks tööle jõuda. Noh, "neeger" pole enam kellegi sõimusõna, kohalikud "orjad" on ikka poolakad.

Igatahes, enne seda igapäevast spordisööstu bussi suunas panen teile siia 2 hästi huvitavat alternatiivfilmi prantsuse rezishöörilt (vaevalt, et z'd ja s'd õigesti said), kes on täiesti juhtumisi ka minu majakaaslane. :D Ma olen kogu aeg teadnud, et ta filme teeb ja nii, aga alles hiljuti jõudsin äravaatamiseni. Ja on, mida vaadata, ausõna. Need on lühifilmid, prantsuskeelsed ingliskeelsete subtiitritega. Igatahes päeva kunstielamus!

Justin Justin (30 minutit)

Stir Crazy (10 minutit)

Enjoy!

Käe update

Vasak käsivars on suhtokei. Parem on paistes, kergelt sinine ja tulikuum. Valutab ja kätt liigutada on ka valus. Äge, onju. Ja et ma lähen nüüd tööle paari tunni pärast. Kindlasti on seal keegi, kes mulle kogemata seal virutab... 

Eile õhtul tegid majakaaslased aias grilli. Kuna saksa neiu kolib välja, siis oli see nagu lahkumispidu vms. Ma eriti ei viitsinud nendega hängida, seega olin seal pool tunnikest ja kobisin ära magama. Hommikul korjasin karpe, purke ja pudeleid kokku... Sest ega keset ööd keegi ometigi koristama hakanud...

Tänase päeva heategu

Täna oli siis see päev, kui Evelyga jalad selga võtsime ja käisime ära Celia Hammond'i kassivarjupaigas. Viisime sinna kaks suurt kotitäit nende enda poolt kodulehel küsitud nänni. Käterätte, saunalinu, väikseid tekke ja Evely pistis voodilinu kah sisse, mille üle nad ka rõõmustasid. Hea on anda, kuigi oleks oodanud veidi soojemat vastuvõttu... Telefonis olid küll väga meeldivad, kohale jõudes aga veidi sellised külmad. Aga kas ütles, et samariitlase elu kerge on, irw... 

Muidu tshillisime niisama Camdenis ringi ja sõime maroko ja hiina kiirtoitu. Ja terve hommiku jälle maalisin aias. Homsest algab aga tööike, siis on lull läbi ja maalimiseks vähe aega. :)

Miks ma eile õhtul magama ei jäänud

Tähendab, vaktsineerimised igasuguste asjade vastu on teoreetiliselt head, eks. Ja minu töökohta arvestades vägagi vajalikud. Aga see ei ole üldse äge, kui sa saad kummalegi käevarrele ühe süsti. Miks? Sest neid süste saades on mu käed poolenisti liikumisvõimetud. Valust. Nagu väga räige lihasvalu. Ja kuigi eile päeval oli täiesti normaalne võrreldes eelmiste kordadega, siis õhtul magama minnes oli kööga. Kummagi külje peale ennast keerata ei saanud, liiga valus oli. Nii ma siis vähkresin ja üritasin mingit normaalset asendit leida. Ja täna hommikul käed lihtsalt valutavad. Tõsta on valus, kui lihtsalt süles on või noh, arvuti taga toksides ei ole eriti valus. Miks see nii on? Kas asi on vaktsiinis või medõe oskamatuses?

Küsija suu pihta ei lööda

Ehhei! 

Eile oli üks väga mõnus päev. Ah et miks? Noh, esiteks ei pidanud tööl olema. :P Teiseks ja kolmandaks sai eile mõnusaid asju tehtud. Näiteks kohtusime eile hommikul Maarjaga kell 10.30, kummikud jalas, vihmakeebid kotis, laussajule vaatamata rõõmus ootusärevus silmis, astusime bussi ning sõitsime parki. Jaa, eile sadas terve päeva vahetpidamata korralikku vihma ja meie paterdasime mitu tundi mööda hämaraid ja märgi pargiradasid. Lihtsalt nii hea ja rahulik oli. Ning kui kõht tühjaks läks, lahkusime pargist, käisime türklaste poest läbi, ostsime veidi nänni ning läksime minu juurde süüa tegema. Menüüs oli suvikõrvitsa-porgandi-kartulipüree kodujuustu ja tomati-hapukooresalatiga. Ning siis õhtupoole rääkisin emaga poolteist tundi. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, viimaseid päevavalgustunde ära kasutades visandasin uue maali ning jõudsin veidi isegi värvidega alustada.

Noh, kas polnud tore päev? :)

Siinkohal tahaks teha avaliku tänamise Sinitihase õele, kes oligi nii kena ja nummi, et saatis minu emale postiga paberkoopiad kahe vinge salli kudumismustritest. Mitte, et meie pered omavahel tunneksid. :P Lihtsalt nii nummikas. :P Aitäh! Ja see teadaanne läks ka muidugi eilsesse päeva. 

Eile sadas minu postkasti ka küsimus, kuidas minu maasikataimed elavad. :P Küsija suu pihta ei lööda. Tegin pilti ja näitan ära. 

Kahest hädisest lehekesest on saanud lühikese ajaga korralik marju kandev taim. 

Kui ma emale seda rõõmusõnumit kuulutasin, vastas tema peaaegu et põlastava tooniga, et ähh, maasikas on ju umbrohi... Irw, mulle selline umbrohi meeldib!

Yuyu lehtsalat

Eelmise aasta sünnipäevaks saadud lavendel, lõhnab nagu metsaline.

Tähendab, ma nüüd ei mäleta, kas siia said saialilled või rukkililled... Elame-näeme, I suppose...

Kompostihunnik on mõõtmetelt suurenenud. Jätan muru lõigates (jah, lõigates, mitte niites) taimed sinna ümber vohama, siis ei paista jäätmehunnik välja. :P Aga sinna on läinud meeletud kogused toidujäätmeid ja rohtu ja lehti jms ning see vajub lihtsalt kõik kokku. Yuyu kaevab seda aegajalt, et näha, mis protsessid toimuvad, muig, ja allpool on selline must-must möks. Sügise poole saab nalja, kui me seda mulda kaevame hakkame.

No vot, selline aia apdeit siis. 

Täna paistab päike, aga tänu eilsele pikale sajule on kõik nii märg, et esialgu veel õue ei kipu. Õue maalima siis. Niisama poodi lähen küll varsti. Ostan niisama süüa ja siis kohalikku Tai poodi, kust saab häid kiirnuudleid ja tamarinde tšilli-suhkru segus.

Pühapäev

Ja Tikker ongi läinud. Loodetavasti läks neil lennujaamas kõik ikka hästi. Ma muidugi unustasin täna hommikul ära, et nad ära lendavad ja nii jäi ka viimane kokkusaamine korraldamata. Tõusin üles, sõin kiirelt ja tõmbasin dressid selga, seljakoti selga ning matk talunike turule võis alata. Lihtsalt tuli sihuke isu. Sinna on pikk maa jalgsi minna (Londoni mõistes), aga liigutada oli vaja, mõningaid asju turult kah. No ma ei või. See park, kus turgu peetakse, on üks müstiline koht. Seal on kohati tunne, nagu jalutaks kuskil Eesti metsa jalutusrajal. Kõik need lõhnad ja varjulised teerajad puude all. Õhk! Seal on õhku hingata! Ja inimesed, kes seal pargis liiguvad, on kummikutega koeraomanikud, lastekärudega emmed või tervisesportlased. Mõnus seltskond, ühesõnaga. Tekitas suure tahtmise mõnda väiksemasse linna kolida, kus rohelus rohkem käe ulatuses oleks. Noh, ühel heal päeval kindlasti. :)