Kuhu on koer maetud?

Nii. Ma arvan, et sain nüüd saladuse jälile. Sellesama saladuse jälile, mille tõttu olen ma tulemisest saati tundnud, et mind nagu ei taheta eriti siia. Pereema kommentaar, mille sisuks oli põhimõtteliselt midagi sellist, et noh, vaatame, kuidas välja kujuneb, et kas ongi üldse au pairi vaja ja et kui ma koristan, et ma teeks seda siis ikka VÄGA hästi.
No vot siis. Kui aus olla, siis mul ei oleks üldse kahju, kui nad teataks, et ma peaks sääred tegema. Kergendus oleks. Jah, hakkaks jälle peale see tööotsimine ja paanitsemine, aga vabadus oleks olemas. Siin tunnen ma kuidagi eriti, et mind ei võeta mitte mingil juhul rohkem omaks kui ma praegu olen. Ja et minu tuba ei ole nagu m i n u t u b a, vaid lihtsalt nagu... Ühika tuba või laenatud tuba või nii. Kõikide laenatud asjadega. Ma ei taha enam laenatud asju. Ma ei taha kellegi teise poolt valitud sööki külmkapis, ega kellegi teise valitud voodipesu.
Täna hommikul muideks tõmbasin köögi põranda kaks korda tolmuimejaga üle ja pesin ka kaks korda. Sest tegin esimese korra ära, viisin lapsed kooli (takso oleks pidanud maksma 9, aga juht küsis minult 10 ja pereema vaatas mind absoluutselt etteheitva näoga, kui ma talle ühte naela tagasi ei andnud ja ütles sama etteheitva häälega, et ma ei tohi tema sõnade vastaselt tegutseda - ta JU ÜTLES, et see on 9 naela...), tulin tagasi ja selleks ajaks oli siis vanaisa ja vanem plika hommikust söönud. Mis tähendas seda, et köögipõrand oli samasugune nagu enne. Ja siis pereema tuligi ja teatas tähtsalt, et näed, sa ikka pead seda ja seda tegema. Kuna koridori ma enne ei teinud, siis oli suhtsavi köök ka uuesti üle tõmmata. Aga jah. Et ilmselt mind siia eriti ei taheta/vajata ja sellepärast ilmselt ka külm suhtumine. Jaah, hommikul veel nii palju, et panin nende lõunasöögi karpi valmis nimekirja järgi ja siis tuleb ema ja vaatab, mis ma sinna sisse siis ikka panin ja nentis, et t e m a paneks apelsiniviilud ja kirsid ikkagi eraldi karpi ja et lusikad võiks ka nagu jogurti kõrvale panna. Jah, vabandust, tõesti unustasin - esimene hommik ihuüksi ja lapsed ei kavatsenudki voodist välja tulla ükskõik missuguse jutu peale. Ja ma vaatasin kalendrist, et täna peaks olema tantsutund mõlemal ja otsin siis asjad välja ja pereema ütleb jälle sellel etteheitval ma-ju-ütlesin-sulle-kas-on-siis-nii-raske-midagi-meelde-jätta-või häälel, et ma ju ütlesin sulle eile, et nad võtavad oma asjad juba esmaspäeval kaasa. Nojah. Tore siis. Nii palju head on, et ma ei pea lastele järgi minema ja pole kindel, kas ma üleüldse pean midagi tegema. Triikima ilmselt, üks masinatäis ja kuivatisse.

Kas tõesti vihma käest räästa alla?

Siis ma pean veel tegema invoice'i stuudiole, et oma palk kätte saada katseaja eest. Pean netist mingi näidise orgunnima. Ja ma pisut pelgan seda audientsi ja ühte asja veel, aga ma ei ütle seda enne, kui ma olen ära teinud, sest muidu jääb jälle tegemata.
Aga kui ma vähegi viitsin, teen omale korraliku cv ka ja hakkan siis tööd otsima. Mis seal ikka, Tikker ehk tulebki siia ja siis saaks kolmekesi korteri üürida. =)

Jippika-faking-jei!

Juhuu! =D

Arvake ära, kes sai päris lepingu? =P (Hedvigi 'Tule mu juurde' on niiii hea praegu)

Jepp. See olen mina. Jippika-faking-jei. =D Järgmisest nädalast olen siis ametlikult Basement Dance Studio ametlik õpetaja. =) Jess!

Enda harimise koha pealt kutsus juhataja mind audientsile, et läbi arutada minu tunni struktuur. Et see võib olla põhjuseks, miks õpilasi vähemaks jäänud on. Et kuna mul vähe kogemust ja nii, aga et ma liigun ja tantsin kenasti, et mul on hea tehnika. =) Eks see saab mul homme raske olema (minu kriitikataluvus on nullilähedane), aga ma tean, et see teeb mulle ja minu tundidele head.

Kurat küll, mul on hea meel. Ausõna, ma suisa palvetasin selle töö pärast. See ei olegi töö, vaid sa teed midagi, mida sulle tõesti-tõesti meeldib teha ja sulle makstakse selle eest veel ilgelt mõnusat pappi. Vahetevahel elul siiski ON mõni kena üllatus varuks. Mitte, et ma nüüd ära sõnada tahaks (*sülitab kolm korda üle vasaku õla*).

Igatahes. Ma täheldasin täna kerge muigega, et mul on komme nõusid lõhkuda. Vanas peres lõhkusin ära:

kaks tassi (üks kukkus kapi ääre peale ja kuna see on marmorilaadsest materjalist, of koors läks katki; teine tass lendas kõrge kaarega vastu põrandat, kui ma trepil käna käisin oma libedate sussidega);

ühe taldriku (okei, ma ei lõhkunud, see lihtsalt oli juba ammu pragunema hakanud ja ma lihtsalt viskasin selle prügikasti, kui ma sain taldrikut keskelt pooleks painutada);

suhkrutoosi kaane (kukkus sama targalt köögikapi ääre peale);

tolmuimeja läks ka kohe esimese kasutamiskorraga lõhki, aga ma kahtlustan, et see ei olnud ainult minu süü, sest nee kallid tolmuimejad on jube õrnad ja kergesti rikkiminevad.

Kahe kuus kohta üsna kena saavutus, mis?

Ja täna siis pesen mingit klaasi, kui korraga on lihtsalt klaas ja kild peos. Ei mingit traagikat, lihtsalt tuli suur kild klaasist välja. Nojah siis. Killud toovad õnne!

Siis ma täheldasin veel seda, et mulle ei meeldi magada, kui kardinad ees on. Siis on sihuke tunne kogu aeg, et väljas on kolepahapime. Mulle meeldib ärgata päiksevalgusega toas. Mulle meeldib uinudes ja ärgates aknast välja vaadata.

Vott siis. Peaks nüüd ära magama minema.

Muideks. Vassilissa blogi on äge. =)

Hkhmm

Aitähh siis Tikrile. Ma ei arvanudki, et sa nii kaua üleval passid ja kellegi teise blogiga mässata viitsid. =D Irw. Täpitähtede koha pealt nii palju, et sellisel juhul oleks kohe olnud aru saada, et Kay juures tehtud sissekanne, aga noh, enam ei ole midagi teha ja loetavuse mõttes on ilmselt ka parem. =)

Aga ma veetsin just 2 tundi triikides. Kusjuures koristada ei jõudnud grammivõrdki veel, aga õnneks on täna koristaja majas, nii et ei tohiks hullu olla.
Tead, Murakas, olgugi, et sa oled USAs käinud päris gospelit kuulamas ja olgugi, et sa käid igal nädalavahetusel hobuseid näppimas - motikaga Londoni tänavatel sa ikka ringi kihutanud ei ole! =D Lapsed said taksoga kooli viidud ja pereisa tõi mind motikaga tagasi, et teed näidata. Oi oi oi kui vahva oli. =)

Nüüd siis dushi alla ja siis peaks Murakaga kokku saama. Väljas sajab paduvihma. Pole mõtet vist juukseid kuivaks föönitadagi.

upgrade

tere, armsad lugejad. mina ei ole smaragd, mina olen hull tikker - perfektsionist ja blogisõltlane. kell on eesti aja järgi 4:39 ning ma olen viimased loendamatud tunnid istunud arvuti taga ja seda blogi kõpitsenud.

eks ma olen varemgi ühe ja teise asja kohta nõu andnud, aga täna sai mu püha üritus "teeme blogid ilusamaks" uued mõõtmed - vingudes pahaaimamatult profiili pildi puudumise üle (ikka veel!) ning pakkudes oma abi selle väiksemaks tegemiseks, leidsin ennast õige pea seletamas, kuidas lisada blogile sitemeterit (pagan, see beta versioon on ikka üks paras kepp) ning kuna seletustöö ei kandnud vilja, sain lõpuks ise paroolidega varustatud.

otse loomulikult avastasin, et olles oma kurjad näpud paroolide taha ajanud, võin siin ka muid muudatusi teha. smaragdiga enne läbi räägitud muudatusi muidugi. suur enamik sai vähemalt läbi räägitud (6)

mis ma siis tegin?

1) siin on nüüd sitemeter
2) profiilil on pilt
3) kõik sissekanded on justified ehk vasakult poolt on ka tekst sirge (jah, ma usun siiralt, et pooled teist ei pane sellist asja tähelegi. tahaks aga loota, et peale minu on teisigi perverte, keda see häirib. halba igatahes ei tee!)
4) igasugused pealkirjad ja sildid on eestikeelsed (tõlke mõtles smaragd ikka ise välja)
5) enamik postitusi on... khm... täpitähtedega (loodan, et smaragd mind ei löö, ma noh... sattusin hoogu :D)
6) selles postituses tegin fotod korda
7) sissekannete juures on nüüd näha ka nädalapäev ja postituse kellaaeg

fotode lisamise kohta kõigile huvitatule nii palju, et minu siira arvamuse kohaselt jäävad nad kõige paremini, kui kasutada lisamisel valikuid center ja large.

ühtlasi edastaksin taas kord palavad tänusõnad ka lontule, kes mind jälle html-i teemal aitas. remote assistance ja muud peened värgid kogunisti. andis mulle võimaluse jälgida, mida ta tegi ning ehk olen järgmine kord isegi targem.

sellised lood siis. mina olen igatahes suhteliselt rahul. head ööd!

Uuest 'töökohast' siis

Just praegu lõpetasin jutuajamise pereemaga. Eile oli õhtu otsa vaikus, täna hommikul trehvasin vanaisa ja isa, muidu täielik vaikus. Läksin siis kodust minema, et mis ma siin ikka siis passin. (Vahepealsetest seiklustest kõnelen allpool) Ja tulin koju, jälle lausvaikus. Ma mõtlesin, et nad välja läinud, kuni isa tuli mu ukse taha nillima ja kaema, et kas ma olen tagasi jõudnud. Nad olid kodus. Ma ei kujuta ette küll, kuidas 6 inimest, kellest 3 on lapsed, suudavad küll nii hiirvaikselt olla. Igatahes. Jutuajamise tulemus. Tehti mulle märkus pesemata taldriku kohta. Ja ma ei saanud aru, et kas ka ringi kolamise kohta või oligi ainult selle taldriku kohta. Aga et kuna ma ikkagi elan ja söön seal (just, kaks röstsaia, eiei - eile õhtul sõin ju ka veel ühe, tass kohvi, ma tarbin koooohutavates kogustes toitu.), siis kodu ei muutu nädalavahetusel hotelliks ja ma pean ikka oma osa andma ja vähim, mis ma teha saan, on pesta oma nõud enda järelt ära, mitte ei jäta neid kapinurgale ootama, et ema nad sealt ära korjaks, sest mu ema ei ole seal.
Pandi paika, ühesõnaga. Kusjuures selle taldriku jätsin ma sinna sellepärast, et ma ei ole harjunud enam midagi käsitsi pesema - nõudepesumasin alles töötas ja ma jätsin taldriku nagu uue masinatäie jaoks ootele. Aga tundub, et tuleb siis uuesti ümber õppida.

Igatahes. Lapsed tuleb üles ajada

kl 7. Siis vannivesi jooksma lastele.
7.15 lähen alla hommikusööki tegema ja lunch box'e valmis panema
7.30 peavad lapsed all söömas olema
7.30-7-45 peab vanem plika uksest välja astuma
8.00 peavad kõik valmis olema, kotid korras, juuksed kammitud, hambad pestud
8.00 jooksen mina üles ennast valmis sättima
8.15 tuleb takso ja sõidame lastega kooli
Sõidan koju tagasi, koristan siit-sealt (köögipõrand nt ja veits riideid triikida, lastetoad enamvähem viisakasse konditsiooni)
15.30 lastele kooli järgi. Koju, siis näksi neile ja põhimõtteliselt olen lihtsalt olemas kuniks ema tuleb töölt 17-18 vahel.

Oehh. Ei ole tegelikult palju teha, olgem ausad. Aga ma tunnen, et ma ei taha. ma lihtsalt ei taha. Pereema muidugi ütles, et annab mulle pileti, mis on iseenesest ilgelt hea, sest ma saan siis ju pappi kokku jälle hoida. Aga... Noh, ütleme nii, et naeratamise või muu sõbralikkusega ei viitsi keegi eriti vaeva näha.


Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.


Aga päev oli iseenest ootamatu pöördega. Pelmeenise pöördega. Sõitsime bussiga White Chapel'i poole, kui korraga silmasin tänavat nimega Parmister Street. Mälu ütles, et too Siilikese kunagi mainitet pelmeenipood on sel tänaval. Mingi punane maja paistis ka, nagu pildi pealt mäletasin. Hüppasime maha, kolasime ringi ja olgi pood seal! =D Lähed sisse, A Le Coqi silt vaatab vastu. Külmikutes paistis Kissi siidrit =D Olime natuke meeletud ja mina olin igatahes natuke hingetu ja natuke ekstaasis ka. =D Pelmeenid! Sprotid! Hautatud sealiha - sulaselges eesti keeles! Hapukoor - ikka üks õige smetaana, mitte mingi sour cream. Ostsimegi siis sprotte, kohukesi (Karums), Moskva vorsti (kui jumalik võib olla üks kuradima vorst), hapukoort, pelmeene (kaks megahiiglast pakki), musta leiba, neli Kissi siidrit ja valgeid ube arahhiis suhkrus pähe. =D Nägime ka präänikuid ja 16 naelast megasuurt Viru Valget (kui Murakas minu pealekäimisel kenaste vene keeles müüjalt küsis, et kas neil vodka Viru Valge jest), lahtist suitsusilku ja kaaluga hapukurki. Pood oli venkusid täis. Müüja rääkis minuga vene keeles. Õnn oli, et Murakas Photopointi abiga vene keele selgeks saanud oli.

Ilgema rutuga lidusime Kay korterisse tagasi. Pliit küdema (okei, keerasme nuppu, aga küdema kõlab oluliselt ägedamana), pelmeenid pannile, nuga Murakale ja Moskva vorsti talgud võisid alata. =D Siider, õige vorst, kohukesed, hiljem pelmeenid tegid päeva nii superheaks.

Siis aga jõudsin koju. Plaanisin 7ks jõuda, aga jõudsin 7.45. Sest vaatamata tõigale, et laupäeval võttis Kay juurest siia saamine 30 minutit, võttis täna siia jõudmine 1.10 aega. Olin tige või ma olin ekstratige? Urr.

Aga jah. Kokkuvõttes oli äge päev. Eks ma tunnen, et au pairindus ei ole minu eriala, aga kui ikka väga väga ei meeldi, lähen minema. Ja üleüldse, ma ootan Kayd tagasi. Muraka jaoks jääb aega küll vähemaks, aga üks soe ja armastusega antud kallistus kuluks praegu ära. =)

Hommik uues peres

Täna hommikul ütles vanaisa mulle 'Good morning, madmoiselle'. =) Niimoodi võiks kohe igal hommikul olla. =)
Mitte, et keegi must sellepärast rohkem välja teeks. Vanema plikaga sai siiski paar sõna juttu puhutud ja tundus teine normaalne olevat. Hommikusöök möödus vanaisa prantuse kohvi ja tema seletustega köögi funktisoneerimise kohta.

Nüüd siis lähen varsti välja, lähme Murakaga White Chapel'i rajooni üle kaema. Kuulukse järgi pidavat hindude rajoon olema. Kui ma nüüd jälle muidugi rassistlikult ei kõla.

Eilne õhtu lõppes meil Murakaga muideks McDonaldsis õunapiruka ja jäätisega. Aga Camdenis öösel liikuv rahvas ajab mulle hirmu peale.

Lugu veinist, hobustest, Skinist ja uue elu algusest

Mul ei vea. Mul lihtsalt ei vea. Ma ei tea. Ma olen uues kodus. Juba neli tundi olen olnud, millest kolm tundi netis. Ma ootasin, et emotsioonid selguksid ja et saaks muljetest kirjutada. Sest enne ei olnud mingit muljet. Nüüd on. Või vähemalt hakkab tekkima. Ma ei saa aru noh.

Ma ei räägi asjadest kronoloogilises, vaid emotsionaalses järjekorras. Mingi psühholoogiavärk pidavat olema, et lase inimesel alati enne kurta ja siis headest asjadest rääkida - siis on lõpp hea-kõik hea jne.

Jõudsin uude koju kl 16 Muraka abiga. Murakas jättis mu kottidega ukse taha ja ma siis andsin kella. Kaks korda. Keegi ei avanud. Ma olin 15 mintsa tagasi just pereemaga rääkinud ja öelnud, et olen teel. Helistasin ja ütlesin, et temast oleks kena mind sisse lasta. Oli üllatunud, et ma juba kohal olen ja tuli rutuga ust avama. Ukerdasin oma kottidega sisse. Abi ta muideks ei pakkunud. Läksin sisse, pakkus mulle tassi teed ja küpsist ja läks vanni, sest tal vannivesi jooksis (mõtlema hakates - ma saatsin hommikupoole smsi, et jõuan nelja ajal - täielik kokkusattumus, et tal just sel ajal vannivesi jooksis). Nojah. Ütles, et võin oma asju lahti pakkima minna ja et ta tuleb pärast üles, kui lõpetanud on. Kohvri aitas ikka neljandale tassida. Pakkisin siis. Tuba on kena muidu. Vanaaegne. Vanaaegse voodi, kummuti, öökapiga. Külas olev vanaisa tuli muga juttu rääkima. Prantslane, ilgelt tore papi. Pakkisin enamuse asju lahti ja katsetasin, kas netti on. On küll. =) Lebotan oma voodis ja netin, vahva. Mingi kolme tunni pärast tuli ema siis üles, küsis kas ma olen näljane ja mu vastuse peale ütles, et soojendab mulle kanalihaühepajatoitu. Päris hea oli. Istusime all köögis, midagi eriti rääkida ei olnud. Imelik oli. Selline piinliku vaikuse moodi asi. Fuih. Tuli isa koju. Isa tervitas rõõmsalt. Vanisa ütles, et näed, see on minu 'little son', hihii. Armas. Vaatan, et lapsed panevad ennast riidesse. Küsisin vanema plika käest, et kas nad lähevad välja. Nad lähevad välja jah. Ahaa. Tore. Keegi must välja ei teinud, missest, et ma seal köögis ja koridoris jõlkusin. Mis ma seal siis ikka passin, läksin oma tuppa. Nüüd siis ei ole kedagi kodus. Võtmeid mulle ei antud, välja minna ma ei saa. Keegi ei suvatsenud (noh, ma oleks eeeeeldanud, et vanematest keegi oleks mulle ikkagi öelnud, et nad lähevad välja - mul on esimene fucking õhtu siin eksole!) mulle öelda, et nad välja lähevad. Või kui kauaks või midagi. Et ... Homse päeva plaanide kohta oli vastus, et pole õrna aimugi. Ma ei eelda, et keegi annaks mulle aru, eriti kuna ma olen võõras siin majas. Aga nii palju viisakust võiks olla, et annaks mulle ka võtmed. Ma ei tea.
Tulin päeval Muraka juurest. Ma käisin tal külas. Ta elab ka eksole võõraste juures, aga ei ole mingit probleemi, et keegi külla tuleb. Lubasid lahkelt kõik punased veinid ära juua. Murakal, kes peaks neile võõras olema ja minul, kes ma olengi mingi täielik võõras. Ma lihtsalt ei tea. Ma üritasin eksole mitte halba näha ja mitte vinguda, aga hetkel on tõesti tunne, et mille kuradimaga ma sellise suhtumise ära teeninud olen. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. Kui siin ka mingi jama on, lähen minema. Jälle.

Sellistel hetkedel tahaks ära koju. Sellistel hetkedel mõtled, et milleks kõike seda jama vaja on. Sellistel hetkedel tahaks pea padja alla panna ja kolm tundi järjest nutta. Mida ma ei kavatse praegu üldsegi teha. Sest mõnes mõttes on isegi hea, et mind rahule jäeti. Tulin juba siia selle tundega, et ma ei taha siia tulla. Paha oli olla kuidagi. Nii et oli päris hea üksinda olla. Aga see, et sa lähed kodust ära ütlemata ja mulle võtmeid andmata, on lihtsalt... Ma ei tea. Nõme. Mis ma pean nüüd siis luku taga istuma, jah? Fucking hell, ma ütlen.

Igatahes. Kuulake Skini. Mulle on kogu aeg Skunk Anansie meeldinud ja Skiniga eesotsas muidugi, aga mul ei ole peaaegu kunagi kaabeltelevisiooni olnud, nii et muusikavideotest ei ole mul paraku eriti aimu olnud. Nüüd ma siis youtubest vahin neid. Need on lihtsalt nii meeletult head. Eriti hea on Skini 'Trashed' - lisaks väga headele sõnadele näeb ta seal sigahea välja. Ja 'Carmen Queasy' - siinkohal tänud Mariale, kes mu kunagi selle lauluga tuttavaks tegi.

Oeh.

Aga vähemalt eile oli tore. Kay juurest bussiga Victoria Stationisse minek ei ole hea idee. 1.20 võttis aega. Mul oli närv jumalast must. Lõpuks sain ringi peale, et sinna pärapõrgusse Muraka juurde sõita. Võtsin jaama eest takso, kimasime sinna, Murakas tuli stiilselt majast jooksuga ja maksis taksoarve, hehee. =P
Tsillisime köögis, lapsed vaatasid telekat. Nunnud on teised. Aga kogu selle õhtu jooksul tundsin ma järjest rohkem, et ehk ei olegi see au pairi töö minu jaoks. Nüüd ma hakkan vaikselt siin sisse elama ja au pair ei ole enam ainuke reaalsena mõeldav variant. Murakas oli kuidagi jube rahulik nendega, hihii. =P Igatahes, pärast mõningaid intsidente istusime siis köögis, jõime veini, sõime juustu, rääkisime juttu. Mingi hetk rikastas meie täiskasvanulikult (lapsed magama pandud) ja sõbrannalikult (jutuajamine veiniklaasi taga) sisustatud õhtut paar temaatilist laulukest sõnadega ...shut ur fucking face unclefucker, ur the one who fucked ur uncle unclefucker, ur the unclefucker yes its true, nobody fucks uncles quite like u... ning ...hey there mister hinduist, merry fucking christmas, put down that book that coran, and hear some holiday wishes... Asjatundjad said ilmselt juba aru, et tegu on South Parkiga. Ja tavaliste eesti lembelaulukeste asemel laulsime hoopis neid, kui olime aru saanud, et me mõlemad teame sõnu. =D Äge. Pärast tuli õlle (ilgelt suure mandariinikoorte hunniku kõrvale) ja vaatasime eesti aurolaule. Ikka oli äge. Siis läksime ära magama. Joodud alkohol ja väsimus panid mu nii siva magama, et ma ei jõudnud puusavalu pärast veel külgegi keerama hakata. Ma olen nagu vanainimene, eksole, muudkui kurdan oma luuvalusid.
Hommikul läksime plikadega talli kaasa - neil oli ratsutamistund ja mina näppisin sel ajal südamerahuga kõiki boksides seisvad hobuseid. Õnnestus näha isegi ühte Tõeliselt Suurt Hobust. Saate aru, suur hobune on minu jaoks see, kui ma oma 183 cm juures ei ulata tal üle turja vaatama. Äge oli. Sain kohe natuke aru, mida inimesed mõtlevad selle all, kui ütlevad, et hobused on suured loomad. =P

Ülehomme saan siis stuudiosse jalutada. Meeldetuletamise mõttes, uus kodu on tantsustuudiost kiviviske kaugusel. Sõna otses mõttes - mingi 5 mintsa jalutada.
Lastel on vaheaeg ja nad sõidavad suusatama. Huvitav, kas mulle ka makstakse vaba nädala eest? Ehh jah. Eks see ole näha. Paistab, et ma ei saa selle pereemaga kuidagi jutule. Aga seda meeletult võltsi kiip smailingut ei ole.

Nii, kisa järgi allpool tundub, et nad jõudsid nüüd tagasi. Eks ma pean siis vist alla nillima minema. Ehkki ma ei tea, kas ongi nii väga mõtet enam välja minna, hoiaks parem raha kokku. Ikkagi üks kõhutantsukursus paistab, kuhu tahaks ilgelt minna. Ma vist ei ole sellest siia kirjutanud? Mingi Spirit of Tabla ja Soul of Nay. Tabla on eksole trumm ja Nay on mingi araabia flööt. Kursus õpetab siis elus pillimehega tantsimist, ühel puhul ainult tabla jörgi ja teisel juhul ainult flöödi järgi. Kõlab päris huvitavalt. Mõlemad kursused kokku 55 naela.

On olemas lühikeste sissekannete inimesed ja pikkade sissekannete inimesed. Mina olen kahtlemata pikkade sissekannete inimene. =D
Ja vabandust, kui ma seal ülevalpool nii masendav tundusin. Mul hakkas juba parem. =)

Majast endast ei ole ma kirjutanud. Praegu eriti ei viitsi ka (keegi tuleb mööda treppi üles ja laulab - kuna meeshääl, siis saab see olla vaid isa või vanaisa). Neli korrust on ja täielik vastand eelmisele majale...

Milline ignorant ma küll olen

Eilne õhtu. Õhtusöök. Mina, põnn ja ema. Söögiks makaronid, kanahakklihapallid ja riivitud juust ka minule. Meeldetuletuseks, et juudid ei söö liha ja piimatooteid samal ajal.

Põnn: Iiris, ära söö liha ja piima samal ajal!
Iiris: Ma ei ole juut, nii et minu jaoks ei ole see oluline.
Põnn: Seda nimetatakse teiste usu austamiseks!
Iiris: Aga sina ei austa minu usku minu toitu kommenteerides - ma olen kristlane ja mitte juut.
Põnn: Aga ikkagi!
Ema: Põnn, ma olen väga uhke sinu üle, et sa oled võtnud nõuks seda kommet niimoodi järgida. (Paus) Aga sa ei saa eeldada, et kõik niimoodi teevad.

Üldises plaanis oli põnn mu peale veidi tige. Või noh, jonni täis ilmselt. Egas ei tasu ju mainida, et mõnikord sööb ta ise samamoodi nagu mina ja siis teatab kõrgilt minu tagasihoidliku kommentaari peale liha-piima suhtes, et ta ei hooli sellest tegelikult eriti. Ma saan aru, kui mulle oleks kasvõi ÜKS kord mainitud, et minust ei oleks eriti viisakas niimoodi nende nähes süüa.
Ma lihtsalt olen kolejubepaha inimene ja solvan meelega teiste uskumusi.

Maiviitsimaiviitsimaiviitsi

pakkida. Lihtsalt ei viitsi ja kõik. Tuba on nagu õudusunenägu. Või noh, on nüüd teiste tubadega ühesugune. =P Teised pakivad ka, oma suusareisi jaoks. Homme sõidavad nad minema. Mina sõidan ka homme minema. Ma ei tea, millega ma siis ära sõidan, sest kuna maha sadanud lume tõttu keegi enam autoga ei julge sõita. See tähendab bussiga sõitmist. Te ju kõik mäletate, et kõik bussipeatused asuvad must üsna kaugel? Ja hirmraske kohvriga ei ole tore mööda pahkluuni lund 20 mintsa bussipeatusesse kärutada.

Täna siis jah, sadas öösel lumi maha. Hommikul oli suisa 5-6 cm, mis praeguseks on kasvanud ma kujutan ette 10-15 cm-ks. =) Käisin karja põnnidega hommikul kohe pargis (sest kool ju jäi ära tänu suuuuuurele meeeeeletule lumesajule) ja usute või ei, aga null kraadi külma ja ma täiesti jäätusin seal. Sõrmeotsad said vist kõige rohem külma, sest nad siiani valusad ja trükkida ka valus. Siin on veel niiskem ja märjem kui Eestis, muideks.

Kuidagi imelik on olla. Kõik see pakkimine ja värki. Et peaks nagu hüvasti jätma kõigega, aga... Aga pole nagu millegagi hüvasti jätta. Pean aint vaatama, et ma midagi maha ei unusta. Ohh jahh. Praegu on põnn õnneks vastasmajas külas, saan veidi netis olla. Oi oi, tuli just meelde, et vanema poisi tuba on mul korda tegemata. Nojah, aga juba ta tulebki kolmandalt alla oma tuppa. Vale. Ei tulnud oma tuppa - tuli 'korraldusi' jagama. Et ma lõunat teeks. Noh, kuna põnn nagunii kodus on ja ma nö tööl, siis täna on tal selleks isegi õigus.

Kokkama siis.

Lootus alati jääb

Arstilkäigust siis. Peale tunniajast mööda kliinikut ringi kablutamist (õnneks oli too üsna tilluke) sain ma uusi pabereid, perearsti, täpsuspissimist harjutada, kui mulle uriiniproovipurk näppu pisteti ja paluti wc-sse minna, ja lubaduse, et National Health Service kontakteerub minuga kolme nädala jooksul ja ütleb, kuhu ja millal ma arsti juurde saan. Nagu selle arsti juurde, kes mu puusaga midagi teha oskab. Perearsti nimi on Tobin ja tema küsis samu küsimusi, mida Health Care System Assistant ja medõde - kolmandal korral ei pidanud enam mõtlemagi, mida öelda. Põhimõtteliselt ei teinud mitte ükski neist mitte midagi. Nii et ma siis nüüd LOODAN, et see süsteem tõepoolest funktsioneerib ja et mind ei unustata kuskile ära ja keegi kontakteerub minuga kolme nädala jooksul (mis raudselt tähendab seda, et kindlasti mitte enne kahte ja poolt nädalat). Urr.

Mul on halb tuju. Lihtsalt on ja kõik. Enne oli ilgelt hea. Tulin arsti juurest ja vajusin jälle voodisse magama. Võibolla mulle ei istu see hirmus varajane ärkamine, kuigi ma pigem olen hommikuinimene kui ööloom.

Igatahes. Tänane öö oli viimane öö koos kassiga. Magas nagu tihti minu voodis. Mul oli kurblik. Hommikul tõsteti puur ukse taha (ta viiakse ära kasside hotelli, kuna pere ise sõidas suusatama reedel) ja mina tõstsin ta siis hopsti puuri. Puur oli liiga väike, ta ei mahtunud püstigi tõusma. Nii kui sealt üks kurblik mäu tuli, mul hakkasid pisarad jooksma. Sest vastik oli teda selles pisikeses puuris vaadata, ta oli öö otsa toas olnud, mis tähendas, et ta tahtis ka süüa-juua ja õue hädale. Niuks niuks. Eks ma siis vahelduva eduga kella 9ni käisin teda puurivarbade vahelt paitamas ja lusikaga juua ja peoga krõbinaid andmas. Kass pisteti puuri kl 7 hommikul. Ja pereema läks taga minema 9.30. Loomasõbralik, eksole? Sest see oli pereisa tahtmine ja sellele siin majas vastu ei vaielda. Mitte, et ta tahaks loomi piinata, seda kindlasti mitte (mulle meeldiks niimoodi vähemalt mõelda), aga tema nägemuse järgi tuli see teha kohe kui ta ärkab, sest muidu ei saa teda enam puuri. Oleks võinud teda ka lihtsalt minu toas minekuni hoida... Mida iganes. Nüüd on ta läinud ja tõenäoliselt ei näe ma teda niipea/kunagi.

Pereema pakkus mulle küüti. Nad sõidavad reedel ära ja tahavad, et mina ka siis reedel sääred teeks. Küüti pakkus neljapäevaks. Vastu võtta või mitte? Noh, tegelikult ehk ei olegi asi vastuvõtmises, vaid et k u h u ma siis lasen ennast viia sellega? Uue perega leppisime kokku laupäeva lõunaks.Ja kui ma neljapäeval asjad juba sinna viin, oleks ju viisakas reede õhtul juba sinna minna. Aga ma tahaks veel Murakaga jämmida vabalt ja siis laubal minna. Eks ma vist pean siis ikka Kay juurde selle kõigepealt tassima ja sealt edasi pere juurde.

Eile õhtul tundsin jälle, et ükskõik mis, aga koju ma õhtul ei jää. Tahtsin minna salsat katsetama, aga mingi vägi sundis mind enne stuudiosse helistama ja juhataja teatas mulle, et seda teisipäevast tundi ei ole sel veerandil (miks see siis kodulehel on?). Egas ma siis pereemale ei öelnud, et tantsutundi pole ja läksin minema. Sõitsin hoopis Oxford Streetile. Jalutasin sealt Centre Pointi suunas ja juhuuu! leidsin ka Candy ilma otsimata üles. Nüüd juba tean, mis poed ja baarid seal ümber ka on. Ilgelt äge. =) Sisse ei läinud, aga ülesleidmise tunne oli hea. Läksin hoopis mingisse hiinakasse nimega 'Bujutsu'. No kesse paneb oma söökla nimeks bujuutsu? Ei olnud midagi erilist maitse poolest, aga karp oli suuuur ja toitu oli paaalju. =) Ja siis jalutasin tagasi bussikasse ja sõitsin koju. Kõik. =P

Salsatund on täna 7.30, aga sinna ma ilmselt ei jõua. Kahjuks. Koristaja tuleb küll täna tegelikult, nii et... Aga suusareisi asju tuleb pakkima hakata ja nagu ma aru sain, siis tuleb neid millegipärast m i n u l pakkima hakata.


Oma asju peaks ka nagu pakkima hakkama.

Salat

Pereema astus 11.55 uksest sisse (kuna ma istun oma läpiga koridoris wifi halva levi tõttu), nähes mind põrandal kägaras kükitamas, palus 'nii kenaste ja lahkesti' mul kella üheks teha värske salat kahele inimesele. Et vorstikesed võib ta ise uunis soojaks teha. Lihsalt jätkuva meeldetuletamise mõttes, et päevasel ajal on mul vaba aeg.

Eile küsib pereema mul 10.55, et kas mul on kellaajaline kokkusaamine (ma tegin meiki ja olin väljaminemise riietes). Ma vastasin, et jah. Ta vastu, et mis kell ja kus. Ma vastu, et 12 ja Finsbury's. Ta siis leidis, et see ei ole kaugel ja et kas ma oleksin nii kena ja teeksin ühe supi enne, kui ma uksest välja astun. Et see võtab 5 minutit. Mul oli 5 minutit uksest välja astumiseni aega, et õigeks ajaks kohale jõuda! Ja andis siis mulle terve kotitäie asju tükeldada supi jaoks (petersell, sibulad, koriander, porgandid, ingver, mingid aedviljad, mille nimetust ma eestikeeles ei tea ja ingliskeelset ei mäleta). Supp võttis aega 25 minutit - ainuüksi tükeldamine, sest see oli SUUR pott.

Arghh! Ma lähen siit minema, ma lähen siit minema, ma lähen siit minema ja üleüldse olen ma marurahulik.

'Kas sa võiksid palun nii kena ja ingel olla, et sa läheksid perse ja paneksid seal ennast koos oma ülejäänud jobudega põlema?'


*Tige. Ja läheb salatit tegema*

Time table

Muideks. Mul on hea meel, et arst juba homme on, sest täna öösel ei saanud ma väga kaua und, sest puusavalu tõttu ei saanud ma kummagi külje peal olla, kõhuli olemise peale ma ei tulnud ja selili ma magada ei saa. Ja raisk, kui nad mulle abi ei anna!

Igatahes. Minu ideaalne ajagraafik kõikide soovitud tundidega näeks välja nii:

Esmaspäev
6.30 Hip Hop Combo Course
7.30 Belly Dance =)

Teisipäev
7.30 Urban Dance Zone for Beginners (mis iganes see urban dance ka ei oleks, proovida võiks)
8.30 Cuban Salsa Rueda Beginners

Kolmapäev
7.30 Cuban Salsa beginners

Laupäev
14.00 Hip hop beginners
15.00 Jamaican Dance Hall General (kõlab põnevalt)


Noh, ma arvasin, et see graafik tuleb tihedam. Ei tulnudki. Reaalselt jõuan ma ilmselt siiski ainult ehk mõnda tundi. Täna võiks ju pool üheksa salsat katsetada. Huvitav, mis neil seal seljas-jalas on?

EDIT: Ja vaevalt, et Kay roppu moodi õnnelik oleks, kui ma kõik vabad hetked tantsustuudios veedaks. =) Ja üleüldse võiks ta sealt soojalt maalt juba tagasi tulla.

Hommikust

Mitte, et ma ei oleks kl 6.45 juba ärganud nagu igal hommikul.

Hetkel tegelen energia enda sisse suunamisega. Te kõik teate, et ma olen see ülearuse energiaga inimene, kes tunneb pidevalt mingit vajadust kuskil midagi organiseerida, oma närve rikkuda ja oma aega kõikvõimaliku aktivismiga sisutada. Noh. Nüüd ma siis mõtlesin (kuna siin ei saanud kohe käsi millelegi külge lüüa, kui näpud sügelema hakkasid), et äkki oleks aeg hakata seda energiat oma elu jaoks rakendama. Ma mõtlesin, et kui ma oskaks ja suudaks seda enda jaoks kasutada, võiks ma päris hästi elama hakata. =D Noh, ma ei mõtle raha hetkel, vaid nagu seda vaimset rahulolu jne. Ehkki ega see rahagi paha teeks. Aga eks see näha ole, mis saama hakkab. Ma igatahes üritan! =P

Nädalavahetus ja eilne päev möödusid süümekatega. Ma kulutan raha. Oma Eesti arve pealt. Sest siiamaani ei ole see palk küll piisav olnud. Reedel eksole sai joodud baaris päris normaalselt. 3x3.20 + 1 + 6.6o = (kõrgem matemaatika) no ütleme mingi 17 naela. Laupäev istusin ÕNNEKS kodus. Pühapäeval - kaks pluusi: üks emale, üks mulle - 15 naela. Pluss take away 5,5, vesi 0.50, õhtusöök muffinite näol ka mingi summa. Ega ma ei mäleta kõiki neid asju, mida ma ostan, suuremaid ehk jah, ja Murakaga me maksime kogu aeg nii, et kord tema minu eest ja kord mina tema eest, sest mul ei olnud sularaha. Nii et väike segadus on.
Eile saime Evelyga Finsburys kokku ja läksime ka Peacocks'i poodi, kust ma ostsin 23 naela eest asju (tegelikult kolm asja - pidzaama ja kampsuni).
Ma ei saa U-Netist kontojääki kontrollida, sest mu paroolid ei tööta ja rahaautomaadid siin maal kontojääki ei näita. Nii et. Mul on süümekad, et ma kulutan seda raha, mille ma tahtsin suviseks reisimiseks jätta. Ma saan aru, et jah, mul ON vaja riideid ja värki, aga IKKAGI.
No vahet ei ole. Läheb üle.

Eilne trenn oli ka jumalast äge. Ja mis kõige ägedam, icc, kui me kahe 'õpilasega' uksest välja läskime ja stuudiojuhtaja meile aidaiga ütles, siis üks neiu ütles:"She's scary, isn't she?" ja minul kohe tuju hää - ma arvasin,et asi on m i n u s, eksole =D Aga ta tundub teistele ka karm ja hirmuäratav. Jeee! =D Irw. Järgmine nädal on viimane nädal siis. Siis saavad kõik combo-course'd läbi. Huvitav, kas kõik combo course'd on uute õpetajatega või? Sest kuuenädalane katseaeg on tunniplaanis kirjas kui combo course. Aga küsisin eile juhatajalt siis ka, et kas ma võin mingisse tundi minna ja ta vastas lahkelt, et võin küll. Äge. Hakkan siis tunniplaani uurima.

Girls night out!

Iiiihihihihihihihiii. =)
Alustagem sellest, et eilne õhtu ei hakanud päris nii peale, nagu oleks pidanud hakkama. =) Esiteks eksole olin ma pooleldi haige, aga tunne, et ma p e a n siit majast välja saama vahepeal, osutus tugevamaks. Ja pealegi polnud ma juba tükk-tükk aega väljas käinud, viimati enne aastavahetust.

Kokkusaamine kl 20.30 Tottenahm Court Roadi metroopeatuses. Plaanijärgselt pidime enne 21-te Candysse jõudma, et tasuta sisse saada. Mis aga juhtus, oli see, et Candysse jõudsime me 22.30. Ja seda üldse mitte sellepärast, et me oleks kuskil hirmus toredasti aega veetnud. Iiris, vana tuulepea, ei suutnud omal jõul Candyt üles leida. Jah, ma mäletasin küll, et näed siin oleme kokku saanud ja Candysse läinud ja siin ja siin ka. Aga k u s see baar reaalselt asub jäi müsteeriumiks hetkeni, mil väsinud jalad ja vaikselt tigedaks kiskuv tuju sundisid teed küsima. Kuna mina olin juba mitu korda teed küsinud sinna ja tänna, siis seekord oli Muraka kord ja mingid suvalised turvamehed suvalise baari ees said meile öelda, et 'otse edasi ja neljas vasakule'. =) Äge!
Es ole hullu. Maksime oma õnnetud 5 naela sissepääsuks ära (muideks meil oli alguses plaan umbes 23 ringis koju minna, sest ma ikkagi tõbine ja nii), lasime turvanaisel kotte kontrollida (Muraka kott oli kahe päeva jaoks vajalikke vidinaid täis, mida too turva ka kommenteeris lausega, et 'Sul on siin paar puhtaid sokke!'=P) ja marssisime sisse. Hämmastavalt vähe rahvast oli. Mitte, et seal oleks iseenesest hõre rahvastatus olnud, aga Candy ja reedeõhtu kohta oli algus kuidagi lage. Viskasime asjad garderoobi ja kobisime alla tantsupõrandale.
Soojenduseks ring tekiilat. Hakkas soojem ja ägedam. Hammas läks verele.
Teine ring - tekiila. Jube lahja teine raisk, raudselt lahjendavad veega.
Kolmas-neljas-viies ring - siider mustsõstrasiirupiga.

Vastavalt joobeastmele hakkas tekkima ümberringi huvitavaid inimeste kirjeldusi. A la 'Kõhutüdruk' (mingi plika nabapluusiga, kellel oli hästi armas kõht. Tegelikult ei olnud armas kõht - tegelikult oli kena vaadata tagantpoolt, aga 'Kena alaseljatüdruk' kõlaks natukese kahtlaselt =P) ja 'Kõrrenaine' (mingi väga kole hispaanlanna, kellega Murakas maid jagas kõrte ulatamise teemadel). Krt, miskid olid veel, aga ei tule meelde enam...

Igatahes, Murakas saab kaks plusspunkti - alles õhtu lõpus sain aru, et me oleme terve õhtu tantsinud ja Murakas pole kordagi vingunud, et ta ei jaksa/viitsi/taha tantsida. Vott see on klass, kui keegi jaksab minuga võidu tantsida. =D
Oi, kuidas see mind nüüd piinab, et mul ei tule meelde. AAAAA! Meelde tuli! =D 'Metroonaine' . =D Nägin metroos mingit tshikki - terve tee istusime vastakuti. Piltilus naine, tõesti, sihuke tõmmu ja hirvesilmadega ja nii. Ja kõht ütles üsna pea, et seda tshikki ma täna näen. Candys või kus iganes me lõpetame. Ja mul oli niiiiiii õigus! Ta oligi pärast Candys, hehehee =D

Aga MC-ga saime ka tuttavaks. Või noh, tegelikult rohkem tuttavaks sai taga Murakas (sest MC Brandyl hakkas meist kahju, et me vaeseked pidime oma armsaid kotikesi valvama leti ääre all ja tõstis need omale pulti. Info mõttes, et kes veel ei tea, siis DJ on see, kes mussi laseb ja MC on see, kes mikrisse musaga kaasa räägib), kui ta kotist suitsu tahtis ja seda siis sinna leti taha otsima läks. =) Mina ja MC tutvusime ainult nimeliselt. =)Aga tore oli, MC Brandy andis meile miskid flaierid kuskile üritusele 14ndal veenruaril. Nii et me mõtleme, et võiks ehk täitsa minna. =) Sest me mõlemad ju poissmehed (kes 16ndani, kes kauem) ja Sõbrapäeva muidu veits niru veeta. =)

Koju Kay jurde saime kenaste, Murakas sõi bussis burgerit ja mina lugesin tasuta ajakirja. Voodis ei saanud kuidagi vait jääda, muudkui tegime õhtu kokkuvõtet ja arutasime, et vaatamata pikale jalutuskäigule oli ilgelt äge Candys ja et millised inimesed meile meelde jäid jne. =) Hommikul 7st panin mina ajama - Murakas ei liigutanud oimugi selle peale, kui ma laelambi põlema panin, Vaevalt, et ta mu äratuskellagi kuulis. =D Nüüd ta igatahes kondab kuskil linna peal ringi ja kuna mul ei ole krediiti, et helistada ja küsida, mida ja kus ta teeb, siis jääb üle vaid loota, et ta ühes tükis on ja oma vaba aega naudib. =)

Vott siis. =) Aga tundub, et haigusele see lahja tekiila ja rohke siider ikkagi mõikasid, sest vaatamata kolmele tunnile unele ei tunne ma ennast üldse halvasti. Ses mõttes, et palavikutunnet ei ole ja Kay juurest üles leitud eestimaine nohurohi taruvaiguga mõjus paremini kui ükskõik mis träni pereema medkapist. Nii et helge tulevik on käeulatuses. Oska vaid haarata. =)

Lõksus

EDIT: Selline jutt sai siis eile õhtul kirjutatud...


Ma istun oma toas ja tunnen, et olen lõksus. Lihtsalt. Kui ma välja läheks, koristaks automaatselt köögi ära. Või noh, peaks koristama. Välja ei taha-jaksa minna, sest olek tõbine ja puusale ka parem kui eriti ringi ei sebi. Olen nüüd peale seda sörki vähem liikunud ja täiesti hämmastav tunne on ilma valudeta kõndida. Noh, mitte päris ilma, aga oluliselt vähem on valus. Igatahes. Ma tahan siit ära. Ma tean, et järgmisel nädalavahetusel ongi minek, aga tunne ei ole üldse selline. Tunne on selline, nagu ma oleks siin igavesti lõksus. Ah ma ei tea.
Ave oli oma perele nagu liige ja Murakas räägib ka ainult head. Liinal olid perega head suhted. Kohalik Liina muidugist pani jooksu, irw, ja Kaidi pere polnud ka just taevalik... Nii et võibolla ei olegi mu olukord kõige hullem. Aga kas üheski peres on selgeks tehtud, et õhtusöök on pere oma aeg? Mis tähendab seda, et sina koos nendega ei söö. Missest, et sina selle söögi valmis vaaritanud oled ning lauagi katnud ja nad istuvad juba lauda, kui sina siis oma söögiga üles tuppa jooksed. Nõme nõme nõme tunne. Et nagu täiesti teisejärguline. Söögi tegemiseks kõlban, aga minuga ühe laua taga süüa ei sobi. Oh jah. Ma lähen siit järgmisel nädalavahetusel minema. Lähen, lähen, lähen...

Täna olid õhtusöögiks kartulid. Tegelikult oli õhtusöögiks mõeldud hapukapsas ja viinerid, aga ma tegin kartulit sellepärast, et endal oli isu. Ja noh, olgem ausad, ega nende hapukapsas mulle ei maitsenud ja viie inimese peale oleks üks purk nagunii liiga vähe olnud. Ja siis ma maiustasin. Kartuliga. Keedukartuliga. Milline õnnistus. Küll ikka, kurat küll, tehakse häid asju siin maailmas. Niimoodi viimase piirini enne pudisema hakkamist keedetud, parajalt soolased. Võtad kahvli, surud selle õrnalt kartulist läbi ja tõstad omale tüki suhu. Ja siis see sulab suus. Mmmmm. =) Ma ei oleks kunagi uskunud, et keedukartul võib selliseid mõnuaistinguid tekitada. =D Uskumatu. Igatahes niiiii hea oli. Oligi parem üksinda seda oma toas nautida, kui all koos nendega süüa. Mulle ei meeldi nendega koos süüa. Esiteks ilmselt sellepärast, et on tunda, et nemad mind sinna eriti ei taha ja teiseks kipuvad nad riidlema laua taga ja kolmandaks ei suhtle me omavahel üldse. Nii et. Tegelikult oli päris hea oma toas süüa. =)

Tõbi on mul siis nüüd kallal. Ma ei tea, kas palavikku on või mitte, sest kraadiklaasi mina medkapist leida ei suuda (see on riiulist riiulini karpe-purke-torusid täis topitud). Aga nohu on ja veidi sitt on olla. Ja ma olen täiesti kindel, et haigeks jäin ma ainult sellepärast, et ma viimane nädal aega imestasin kogu aeg, et ma kogu selle pingega ei ole haigeks veel jäänud...
Arsti juurde regamine läks üle ootuste libedalt. Maja üles otsimisega sai küll veidi vatti näha, seda panin esimese hooga ikka väga kaugele, aga tegin esmaabikõne pereemale ja siis ta aitas mind hädast välja. Teed juhatades. =) Igatahes. See kliinik ei kuulunud NHSi alla (National Health Service), ja neil ei olnud mingeid sadu tõendeid vaja, et ma kuskil elan. Pereema kirja küll, aga mitte tema passi ja värke. Õde teeb mulle läbivaatuse järgmisel kolmapäeval kl 11.40 ja arsti juurde on aeg 11.20. =) Tore! On lootust abi saada.
Irw. Naljakaid leide ühest arstiste jaoks täitmist vajavast dokumendist:
Et nagu pereliikmete haiguste kohta küsimused, tee linnuke:
Vähk
Nahagahaigus
Neerupuudulikkus
Kaksikud
Mõni muu haigus

Irw.

Minu etniline pärinevus:
Valge britt
Valge iirlane
Mõni muu valge tagataust

Irw. Irw. Irw.

Kuulge, mu tuju lähebki juba paremaks. =) Vaatan aga inglise seebikat ja kriban ja luristan nina ja kohendan oma põrandal istumisest kangeks jäävat tagumikku. Täitsa äge.

Veel tantsimisest rääkides (vaatasin telekast saadet ‚10 years younger’, ehk siis sama, mis ‚Totaalne muutumine’ ja selle lõpulooks oli mingi lugu, mis mus mõtteid äratas) – ma olen mitu nädalat mõelnud selle peale, millist muusikat oma trennis kasutada. Et kui ma nagu Egiptuse stiili tõdesid jagan, et peaks siis ju muusikagi Egiptuse oma olema? Noh, ma usun,et lihtsalt araabia ja selgelt äratuntav kõhutantsumuusika sobib ka. =P Sügisel Zahra kursusel olles kasutas Zahra mingit väga lampi muusikat – a la mingit instrumentaalhiphopi laadset asja harjutamiseks ja pärast tema cd-d kuulates leidsin sealt pealt veel salsat ja Nightwish’i. Et siis. Mingi edasijõudnute eri?=P
Nagu ma aru saan, siis pead lihtsalt ise muusika saatel ennast hästi ja enesekindlalt tundma. Et muusika peab olema selline, mis sus endas inspiratsiooni tekitab. Katsetasin esmaspäeval ühte Bollywoodi filmi soundtrackilt pärit lugu soojenduseks ja hea oli. Tõesti oli hea. Et julgust siis katsetamisel!

Teate, ma pean järgmisel nädalal kolima hakkama. Vaatasin oma leopardimustrilist kotti mõtliku pilguga ja arendasin mõtet, kuidas kurat ma nende asjadega siit minema saan. Vaevalt, et nad mulle küüti pakuvad. Ja kui pakuvad, ei tea, kas tahan vastu võtta. Peaks äkki osa asju enne Kay juurde tassima? Siia kolisin ühe pooltühja kohvriga, aga seegi osutuks nii raskeks, et pereema korjas mind kuskilt peatusest üles. Nüüd on mul kaks kotti (noh, tegelikult mahuvad mu asjad kohvrisse ära küll, aga kesse siis seda enam liigutada jaksab?) – ja ei mingit abi. Ma arendan mõtet vinguval moel. Tegelikult ma ei vingu, ma tean, et ma saan hakkama. Lihtsalt. See mõte. See pakkimise mõte. Tegelikult pakkimise mõte on päris mõnus =D Tahaks juba peale hakata. Mismoodi ma siit ära lähen? Mismoodi see viimane päev välja näeb? Mis sõnad viimasteks saavad? Kindlasti midagi inglaslikult viisakat, a la ‚Take care!’ jne.

Ja muideks! Londonis on roosa kimusiin!!! =D Ma olen ALATI tahtnud roosa limusiiniga sõita, siin on vähemasti see võimalus olemas. Juhuu! See on niiiiii nunnu!

On absoluutselt kurjast arvutit lahti hoida blogi pärast. Iga paari mintui tagant turgatab midagi pähe, mille siis kohe nobedad näpud ära toksivad. =P

Ma olen maniakaalne vol 2

Ja siin on Zahra koos Khaled Mahmoudi ja kellegi tundmatu neiuga (kelle ees ma vabandan, kui selle pildi avaldamine võõras blogis tundmatu pliksi poolt talle ebamugavust peaks valmistama). Khaled on teine minu iidol. Lihtsalt hämmastav, kui hästi võib üks meesterahvas tantsida - milline esinejalikkus ja kui hea tehnika! Ja kaunid koreod... Mul on hea meel, et ma olen saanud nende tundides käia ja nende koos piltigi teha. =P

Muideks, Khaled elab ju Inglismaal. Ma isegi leidsin miskise workshopi ükskord, mida ta Londonis läbi viis, aga siis ei olnud mul selleks raha. Täna leidsin netist, helistasin ja rääkisin ühe uue õpetajaga, kelle workshopile ma võibolla veebruaris lähen. =)

Oh jah. See on see, kui inimesel millegi vastu kirg on. Siis peavad tema sõbrad selle alla kannatama. =)

Ma olen maniakaalne

Just praegu otsisin kokku ja salvestasin oma arvutisse kõik Zahra Mujuneni pildid, mis ma vähegi suutsin leida. Neid oli üsna mitu. Meenutuseks siis, et Zahra on minu lemmiklemmik tantsuõpetaja ja tantsija, Marokost pärit naine, kes on viimased 15 aastat Soomes elanud. Tal on seal oma stuudio ja ühena vähestest õpetab Marokostiilis tantsu.

Lugesin enne Kristi blogi algust ja ta seal ühes kohas ütleb, et enam poppi ja jazzi ei laula, et ta on nüüd oma tee valinud (klassikalise laulu siis). Ma siis mõtlesin, et kas kõhutants ongi see minu tee või saab minu teeks midagi muud? Jah, tean-tean, et elu ette ei näe jne, aga vahel võib ju oma hallollust ka sellisel teemal vaevata.

Londoniskäigu pildid asuvad...

... Muraka blogis. Linkida ei oska. Tikrit ka pole, kes aitaks.

EDIT: Tikker tuli ja aitas. =D Siit saab pilte =)

Arstil käimine lõppes sellega, et pean end registreerima, milleks on vaja
a) tõendit selle kohta, et ma kuskil elan. Näiteks kiri mu perelt, milles nad kinnitavad, et ma elan seal.
b) pere gaasiarve vms dokument, mis näitaks, et nad ise tõesti elavad seal.
c) oma passi koopiat
b) tõendava kirja kirjutanud pereliikme passikoopiat.

Pidulikult pereemale asjade nimekirja loetledes, vaatas mind oma heebreakeeleõpiku kohalt üle prilliklaaside suurte silmadega ja väitis, et mitte kunagi pole ükski kliinik tema passi küsinud. Palju õnne. Kirja kirjutas valmis küll. Gaasiarvet ei andnud. =D Ütles, et kui siiasamma Finchleysse lähed, et siis peaks kõik korras olema, sest nad teavad seda peret. Ma käisin ju Stoke Newingtonis, sest seal ma tean, kus see kliinik on. Tegelikult ei saaks öelda, et ma abi ei saanud, sest neil siin Londonis on sellised Walk In Centerid, kuhu astud sisse ja elava järjekorra alusel saad miskit abi. Et abi annavad õed ja mitte arstid. See võibolla seletab, miks mu varba all pesitsevale imelikule paksule nahale tupekreem määrati... (Noh, kui ma juba seal olin, eks ma siis halasin kohe mitme asja eest, mitte ainult oma puusamurega =D)

Pereema ruttas mingi tund aega tagasi välja ja oli imestusest ümber kukkumas, et ma JÄLLE õhtul kodus olen. Et ta hakkab lausa muretsema niimoodi. Ajasin oma valutava puusa kaela. Aga eks sellel kodus istumisel on see suur miinus, et automaatselt pean mina põnni magama panema. Mis sest, et vanem poiss kodus on. Kaalusin tõsiselt võimalust välja jalutama minna kaheks tunniks. Võibolla pooleteiseks. Aga ei jaksa ja ohtlik ka niisama pimedas konnata.
Põnn muideks ükspäev teatas, et mul on vana ja raske läpakas. Pangu ennast põlema. Ja eile teatas vanem poiss, et 'Sooooo, ur leaving us in few weeks?'. Ei teand nagu kohe, mida vastata. ütlesin siis vaikselt ja raskelt, et nojah. Ta ütles, et 'I'm gonna miss our little jokes', ma vastasin 'Yeah, me too', mõttes aga karjusin ja kisasin 'Yessss, ma saan tõesti siit kahe nädala pärast minema! Juhuuuu! =D Ma tõesti loodan, et see uus pere ei ole vihma käest räästa alla sattumine.

Kummaliselt palju aega on nüüd, kui Kayd ei ole. Ma kohe tunnengi, et mul on aega. Mitte, et ma kurdaks tema olemasolu üle või nii. Ma lihtsalt nendin, et mul on praegu aega. Aega ennast väsinuna tunda näiteks. Ma olen vist kergelt hüpohondriline. Ma kohe mõtlen, et mul peab ju midagi viga olema, kui peale korralikku magamist ikka järgmisel varaõhtul väsinud olen. =D Mul on kindlasti rauapuudus, nagu Siilike ütleks. Aga Siilike, ma ei mäleta, mida sel puhul sööma pidi... Aitad?

Londonis käib praegu suur temaatika mingi moslemiteema ümber. Et noored on oluliselt radikaalsemate vaadetega, kui vanem generatsioon. Et nt musta ürbi kandmise kohta näitab statistika, et vanema generatsiooni hulgas ei arva peaaegu keegi, et naine peaks seda kanda ja 16-24 aastatse hulgas on mingi 74 protsenti. Võibolla on see seotud sellega, et nad identifitseerivad ennast sellega võõras ühiskonnas. Et see annab community tunde või nii. Et neil on usk ja traditsioonid, millest kinni pidada. Samas kui keskmine mitteusklik inimene on siin modernistlikus maailmas eksole lauseksinud ja ei tea, kes ta on, miks ta on ja kust ja tuleb ja kuhu läheb. Iseasi, kui PÄRIS see usk neil noortel radikaalidel on, aga uppuja haarab ka õlekõrrest...
Tänases The Times'is oli artikkel naisest nimega Ayaan Hirsi Ali. Moslemina Aafrikas üles kasvanud (Somaalias vist sündis ja kaks korda kolisid ja lõpetasid Keenias perega) naine, kes jooksis kodust ära, kui isa teda mehele panema hakata tahtis. Jooksis ära Hollandisse. Kuhu jäi pikaks ajaks. Temast sai mingi valitsuse tegelane, kes võitles islami radikalismi vastu. Et inimesed ei teeks valesid asju usu nimel. On kirjutanud raamatuid ja kirjutas filmi, mille kaasautor/lavastaja islami radikaalide poolt pärast maha lasti ja kelle rinnale siis kraabiti, et Ayaan on järgmine. Kuna Hollandi valitsus leidis siis, et ta tekitab liiga palju probleeme, võeti ta kodakondsus ära ja nüüd elab ta USAs. Ta oma isa ütles tast lahti, kui tuli välja, et ta islamit kritiseerib. Kusjuures ta ei taha islami hävingut, vaid lihtsalt mõninagid asju leevendada. Uuendada. Artiklis tõi ta välja põrgu kontseptsiooni. Et kuidas neile koolilastele omal ajal üksikasjalikult räägiti, mis sinuga seal põrgus juhtub, kui sa pattu teed. Mm. Selles osas ta isegi kaitses ismaliradikaale, et nad ei julge bin Ladenile vastu hakata seepärast, et too on prohvet. Ja prohvetile vastu hakata oleks sama, mis Jumalale vastu hakata.

Et. Minu loo point. See lugu tekitas minus tugeva emotsiooni. Mõne inimese saatus lihtsalt ON selline. Võidelda ja teha ja anda maailmale juurde. Kuidas mõni inimene lihtsalt leiab endas selle julguse, et vaatamata sõna otseses mõttes surmaohule ta lihtsalt t e e b neid asju. Kuidas tal on missioonitunne ja kuidas ta ei lase sel kaduda. Ma ei oska sõnadega kirjeldada, mis tunnet see minus tekitab. Kui ma hetkel veel aktivismiga tegeleks, annaks see mulle palju inspiratsiooni ja motivatsiooni. Tahet. Sest see naine on juba väga palju aastaid elanud ihukaistjatega ja ta IKKAGI otsib võimalusi edasi tegutseda.
Võimas.

Ma lõikan selle artikli välja ja hoian alles. Tahaks seda kunagi Lisettele lugeda anda...

Hommikune ajaleht

Olen hakanud hommikusöögi kõrvale ajalehte lugema. The Times'i. Alguses ei suutnud ma kuidagi leppida ingliskeelse tekstiga ja lükkasin süüdimatu näoga ajalehe lihtsalt teise lauanurka. Nüüd on kohe eriliselt mõnus hommikuti ajalehte sirvida. Mul muideks ei ole seda kommet olnud, et ajaleht ja hommikukohvi - seoses sellega, et Tallinnas elades mul ei käinud ajalehte ja Pärnu-aegadel olin ma veel liiga noor, et sellisest asjast lugu pidada ja mõnu tunda.
Nüüd on siis hea.

Ai ai

Ei jõudnudki arsti juurde. Juba peaaegu oleks jõudnud, aga otsustasin selle asemel kleite proovida. =D
Läksin eksole ksotüümi tagasi viima ja küsisin siis Racheli käest ka, et kuidas ma arsti juurde saan. Ta siis võttis mul enamvähem käest kinni ja taris kolm maja edasi kliiniku ukse ette. Mis otse loomulikult oli 13.00-14.00 suletud (kell oli 13.30). Otsustasime siis poes niikaua kohvi juua. Noh, selguse mõttes seal kostüümipoes, kus ta töötab. Jõime-sõime ja siis hakkasime riideid proovima, kuna pood pannakse varsti kinni ja nad müüvad kogu kraami maha - et äkki saaks miskit odavat. Sai igast asju proovitud. Aga minu rahakoti õnneks ainult proovimisega asi ka piirdus. Ja kuna mul oli vaja ju sadat erinevat kleiti selga toppida, ei olnud mul enam aega, et arsti juurde minna. Katsun siis homme hoopis Kay lähistel Stoke Newingtonis ära käia. Hoidkem mulle pöialt!