Põetamiskorrus ja sada aastat

Meie hooldekodus on lisaks dementsetele vanuritele ka niiöelda põetamiskorrus, kus on voodihaiged inimesed keeruliste ravimitega. Olen mõned korrad seal töötanud ja üldises plaanis mulle seal väga ei meeldi, kuna mul on kogu aeg tunne, et nad ootavad surma. Ja nad on kõik hästi vaiksed seal ja nii. Muidugi tööd teha on hea rahulik, muig. 

Aga igatahes, kuna põetamiskorrusel dementseid residente ei ole, siis üldises plaanis tunnevad nad sind ära ja sa jääd neile kähku meelde. Nii nad näiteks tunnevad mind ära, kuigi olen seal vaid paar korda töötanud. Ning eile lubasin ühele papile, et lähen talle täna tere ütlema. Läksingi. Ja ausõna, mul läks seal süda katki.

Ta nimelt kurtis, et ei tal ei ole üldse hea olla, aga aru ei saa ka, mis valesti on. Ma siis rääkisin taga rahulikult ja tegin talle pai. Tal on sellised kohevad valged juuksed. Ja see, kuidas ta paile reageeris, tõi mulle peaaegu pisara silma. See oli nii ilmselge, et ta on paist nii kaua puudust tundnud ja et see talle hirmsasti meeldib ja midagi meenutab. Paremaid aegu ehk. Ega mul kahju ei olnud, mitu minutit paitasin. Ning siis ta ütles mitu korda, et "ma ei tea, mis ma teen" ning minu meelest ütles ta ükskord sinna lõppu veel "ema" ka... Ja mul oli lihtsalt nii kahju, et tal ei ole peret, kes teda tihti külastaks ja seda hellust jagaks, millest ta puudust tunneb. Ta mainis ka, et mitte kedagi ei ole enam... Õudne. Terve elu loome peret ja sõprusringkonda ja võtame loomi ja hängime töökaaslastega. Ja kui vähe mõningatel inimestel sellest alles on. Lubasin siis, et lähen teda pühapäeval jälle korraks vaatama. Tal oli selle üle hea meel. Mis ma muud teha sain?

Ma ei tea, miks mul viimasel ajal kõik see kupatus nii hinge poeb. 

Ja täna sain ma esimest korda nelja kuu jooksul suhelda ühe residendiga, kes siiani ei ole ilmutanud mingeid selge vestluse võimalikkuse märke. Mul oli lihtsalt niiiiiiiii hea meel! Käisin ja naeratasin. Ei tea, kust see muutus tuli, aga kohe soe tunne oli. 

Hmm, väheke rõemsama poole pealt nii palju, et elu mõte on meil nüüd selge. :) Küsisin nimelt skisopapilt, et mis on elu mõte? Ta mõtles veidi ja vastas you should never try to kill yourself. Lihtne! Seesama papi vaatas ükskord mulle siiralt otsa ja tegi mulle selgeks, et tema on siin (hooldekodus) juba sada aastat olnud...

Jah, sellepärast mulle dementsetega meeldibki töötada. Nad räägivad vahel lihtsalt nii ajuvaba juttu, et pole aega nende olukorra üle kurvastada. :)