Hullumajapuhvet

T2hendab. Ma kohe ei tea, kust otsast alustada. 

P6him6tteliselt on lood nii, et t6epoolest ei ole hool ega hoobil vahet. Kooli suhtes siis eelk6ige, p2eva6ppes yli6pilane, nagu ma olen. T88mahust aimu saamiseks on siinkohal asjakohane n2ide, et eilseks loenguks valmistasin ma ette 9 tundi. Pluss siis veel kaks loengut, milleks tuleb ka ette valmistada ning mis tavaliselt v6tavad nii umbes 2-3-4 tundi. Siis k2iks nagu t88l ja v6ibolla vahel harva teeks nagu syya ka. Eile 6htul k2isin isegi mingi ime l2bi kinos. ('The Help' on muideks fantastfilm, soovitan v2gagi soojalt). 

Ma kuulsin esimese kursuse jooksul pidevalt teise ja kolmanda kursuse tudengite k2est, et esimene aasta on k2kitegu. Uskusin ma neid jee. Minu arust oli esimene aasta juba raske, arvasin, et ega sellest hullemaks ikka minna ei anna. Oi, kuidas ma eksisin. Mul oli mitu head n2dalat sihuke tunne, et viska lusikas nurka. Aus6na. Eelmisel n2dalavahetusel oli murdepunkt. K6igepealt murdusin ja siis panin punkti. :D Murdumisele siis. See n2dal oli juba parem olla. 

Muust elust ei ole midagi r22kida. Sest muud elu lihtsalt ei ole. :D Jah, kinos k2isin eile. Ja siis enne seda mingi miljon ajayhikut tagasi k2isin Evelyga seedri juures. Ja oma armsa brasiillannaga k2isin p2rast loengut l6unat s88mas. Mingi 3-4 n2dalat tagasi. Masendav. :D

Tellisin omale kundalini jooga dvd. Kui ma veel eelmises kohas elasin, t6mbasin ma selle omale netist, aga kuna ma kasutan laenatud l2pakat, siis siia ei hakka mingeid progesid t6mbama. Mulle hirmsasti meeldis see stiil ja nyyd olen ka paar korda j6udnud juba teha. Noh, et juhe p2ris lootusetult kokku ei jookseks. Aitab kyll! 

Nagu vana hea Eesti vanas6na ytleb: r22kimine h6be, vaikine kuld. V6i et siis kui midagi 8elda pole, hoia parem mokad maas. Mul ei ole rohkem midagi 8elda. :P Aga eesti keelt peab vahel ikka harjutama ka, muidu unustan t2itsa 2ra.

Kuidas mu romantiline õhtusôök vett vedama läks

Tegime majakaaslasega aiamaalt saadud tomatitest (ülivõrratult maitsvat oivalist) tomatisuppi. Arusaadavalt siis mitte keset oktoobrit, eks, ikka varem. Istun siis laua taha, küünal põleb ja puha ning minu õhtusöögikaaslaseks 8 aastane poiss. Ülejäänud näljased istusid supikaussidega teleka ees. Vestluse veeretamise mõttes kommenteerin, et näed, poiss, meil on romantiline õhtusöök. Poiss vastab, et ei ole, ta ei ole piisavalt pikk!
Nii palju siis romantikast, eks :P

Ja tere!

Ega tegelikult olen ma täitsa elus. Meditsiiniliste näitajate järgi vähemalt. Enesetunde järgi otsustades pole päris kindel. Kool on alanud ja tööl käin edasi. Selle aastaga võrreldes oli esimene ülikooliaasta ikka käkitegu. Näitena võib tuua selle, et kõik õppejõud kontrollivad kodutöid (!) ning nende kodutööde maht on meeletu. Seega, kui eelmisel aastal õnnestus aegajalt ka mõni vaba päev leida, siis praegust töömahtu arvestades ei ole vabu päevi enne detsembrit oodata. Ainuke lohutus on see, et õpin seda, mis mulle meeldib ning teen tööd, mis samuti rahuldust pakub. Ehkki jah, kui mõni klient sulle vastu vahtimist tõmbab ainuüksi selle eest, et sa tal ennast pesta aitad, siis nii paariks minutiks tekib küll kàegalöömise tunne. Paari minuti möödudes on muidugi nalja nabani jälle. :)

Eestis oli tookord augustis väga vahva. Ja selle aasta sünnipäev oli üks parimaid sünnipäevi üldse.
Pärast sünnipäeva hakkas kool, nii et sealt maalt edasi pole sotsiaalses vallas midagi eriti toimunud. Paar kinoskäiku, veidike poodlemist ning rohkelt söömist. :)
Praegu unelen niisama voodis, kass kaisus (jaa, nurrub teine teki all) ning varsti tuleb pesu pesta ja õppima hakata, ohoo-jajahh!

Eesti on tore

Jaanikiriku hamburger on tore. Solarise katusekovik on tore. Soe võrratu suveilm, mida ma pole sel aastal näha ega nautida saanud, on tore. Pikad blondid tüdrukud ilusate kõrgete kingadega on toredad. Linnahalli katusel on tore. Kõikidel vaateplatvormidel on tore. Magada on tore. Plemeenind on toredad. Igale poole jalgsi minna on tore. 

Eestis on tore. :)

Reisimelu

Minu kodumaaväisamisega käib tavaliselt kaasas hommikusöök lennujaamas. Seda mitte sellepärast, et mul raha ülearu oleks, vaid seetõttu, et mu lend alati ebainimlikult vara on ning ma teps mitte ei jõua/taha enne seda veel kodus keha kinnitada. Minu laksuks on ikka kakao ja saiake, aga mõni mees ostab pool seitse hommikul viinakokteili! :)

Helge hetk

Eile olin hooldekodus tööl vaimuhaigete osakonnas. Noh, skisod jms. Ja ma sain ikka mõnusalt irvitada, kui üks u 1.85cm pikkune hästitoidetud meesterahvas keset koridori põrandal lesis. Käed olid kenasti kõhu peal ja tshillis seal omaette. Ma siis läbi naeru küsisin, et miks ta põrandal on? Ta vastas sellepeale, et olen või? :)

Grrrr

T2hendab, ma ei saa oma YouTube'i kontosse sisse logida. Sest see lihtsalt ei funksi. Krt, n2rvi ajab. OMA l2pakal oli seadistatud nii, et kogu aeg olin sees, vaat, ainult vahel harva oli vaja uuesti sisse logida. Aga siit teisest arvutist ei saa sisse logida. Vana *(%&*@)%&$@<3**. Ja need kontotaastamiskysimused on minule yle j6u k2ivad. Raisk.

Ja l2bi ta ongi

Esimene kooliaasta on l2bi! T2iesti uskumatu... Heas m6ttes muidugi. Arvestades veel seda, misukeseks see suvi siin kujunenud on... K6ik t88d ja pabermajandus on esitatud. Ametlikud hinded tulevad ka varsti v2lja, aga sinna ei anna enam nagunii midagi parata, nii et praktiliselt ja p6him6tteliselt olen ma teise aasta tudeng, juhhei!

Viimane praktika oli huvitav ja raske. Raske sellepoolest, et see osakond, kuhu ma alguses l2ksin, suleti n2dal aega hiljem. Ning siis sain ma erinevate osakondade vahet r2nnata koos oma juhendajaga. Iseenesest oli see v2ga vahva - n2eb ja 6pib igast p6nevaid asju. Samas, uskuge mind, on ikka p2ris v2sitav ja juhet kokku ajav, kui sul on yle p2eva 'esimene p2ev'.

Uute asjadena v6iks nimetada klistiiri, lihasesse k2ivat systi, PEG kasutamist ja hooldamist (percutaneous endoscopic gastrostomy ehk siis voolik k6hus), siia-sinna organisatsioonilist asjaajamist ning k6ige huvitavama uue asjana tracheostomy care.

S6naraamatus sellele vastet ei ole, aga p6him6ttelist on trachy, nagu me seda seal mugandatult kutsusime, plastmassist toruke k6ris, mis siis hingamisteid avatuna hoiab. Jah, ilmselgelt on see ainult nendel inimestel, kelle oma hingetoru erinevatel p6hjustel avatuna ei pysi. Sellega on aga n6ks, et p6him6tteliselt tuleb neid hingamisteid puhastada, sest hingamisorganid eritavad lima ja muud head paremat. Seda siis nii tihti, kui patsiendil parasjagu vaja on. Meile omal oli kogu aeg vaja, vahed k6ikusid 15 minutist 2 tunnini. Kui sa kuuled, et patsiendi hingamine nagu muliseks ja k6riseks ja r8giseks yheegselt, siis viskad k6ik k2esolevad asjad kus seda ja teist ning lidud voodi 22rde. Torukese ava on keset k6ri ning sellestsamast avausest ajad sisse peenikese voolikukese, mis imeb nagu tolmuimeja. Ning sellega siis sorgid teise hingamistorus, kuni lima ja tatt ja muu hea parem on v2lja imetud. Noh, nii laias laastus r22kides. :) Igatahes seda TEHA on oluliselt parem kui vaadata. See ajas mind selle hetkeni k66ksuma, kui ma seda ise proovida sain. :) 

Khmm, jah, ajan teile siin sydamepaha juttu. ;) Igatahes, 2ge oli. Aga veel 2gedam oli see, et see l2bi sai. Varsti hakkan j2lle haigla j2rele igatsema, ma tean kyll... Aga nyyd on mul paar n2dalat suvepuhkust, mille sisse isegi kodumaa v2isamine mahub. Pelmeenid ja juustushnitsel, siit ma tulen!

Paika pandud

Mina: what do you think nurses do?
7a poiss: nurses check if people are dead. And then they have a break.

Vahi ungarlasi

Kolitud. Jee!

Lõunaks pakuti mulle Ungari toitu. Mis oli Ungari toiduks? Makaronid hapukoore ja tuhksuhkruga...

Saatuse iroonia

Aitäh kõigile kaasaelajatele, kommenteerijatele ja sõnumineerijatele. Oli toeks. :) Hea uudis on see, et maja täiesti puhtaks ei tehtud, kallid tehnikaasjad ja dokumendid läksid põhiliselt. Shokk oli see sellegipoolest. Ukse sisse jalaga auk lõhutud, terve tuba alukaid täis loobitud. Sõrmejäljegede võtmiseks kasutatavat musta pulbrit pole ma siiani ukse pealt maha pesnud. Meeldetuletuse mõttes.
Saatuse iroonia peitub selles, et pakin kolimiseks asju ja NEID ON NII KURADIMA PALJU! Ma pean vist Windsori lossi kolima, palju ruumi ümber maja, kuhu asju panna...

Kurk

Eile sain aiamaalt kaks esimest kurki! Rõõm oli taevani. Tomatitel aga mingi haigus kallal, peaaednik käis millegagi pritsimas. Ja tänu Kaidi usinatele sõrmedele saime rinnuni umbrohust lahti. Väga tore oli. Laulsime peenarde vahel Kihnuneiut ja tuletasime pöialpoiste nimesid meelde. Kulus marjaks ära see mõnus aeg.

...

Räme masendus on. Väsinud ja tüdinud kõikidest üksteise otsa komistavatest jamadest. Sihukest masendust pole enam aastaid näinud.

Nüüd olen ma elus kõik ära näinud

Nimelt nägin eile koju tulles sissepekstud uksi ja segamini tube. Ja haigutavaid tühje kohti seal, kus oleksid pidanud olema asjad.

Vargad.

Minu toas.
Minu asjades.
Minu kuradima ALUSPESUS!
Minu sahtlites ja kappides.
Minu voodis.

Tagasi telefoniga blogimise juurde, kuna oma läpakat ma ilmselt enam rohkem ei näe. Pangakaardid peatasin, hunnik dokumente tuleb otsast peale taotleda.

Minu toas.

Minu ukses haigutab auk. Mis kasu on lukust, kui ust ennast pole?

Masendus.

Tünn

Ha! Kaks päeva praktikat on möödas ja vererõhumõõtmisest pole undki näinud. Küll aga sain esimesel päeval süste teha ja jõledaid haavu siduda. :) Ja täna veetsin päeva röntgeniosakonnas, vaadates erinevaid skänne: tavaline röntgen, CT, mis on nagu 3D röntgen, fluoroskoopia ja ultraheli. Peale selle nägin maksabiopsiat, liigeste vahele käivad steroidisüste, kopsust liigse vedeliku välja niristamist ja selle jublaka hooldust, mis nagu peenikese voolikuna keset kõhtu otse makku läheb ja mille kaudu kõike söödavat-joodavat manustatakse. Oma esimesel päeval õppisin sellesama toitmisvooliku kaudu asju manustama ka. Väga põnev. Veits kurb oli aga see, et nägin täna röntgenis ühte patsienti, kellega kohtusin oma esimesel praktikal jannuaris. Ning ei olnud ta teps mitte paremaks saanud, vägagi vastupidi...

Aga homme uuele ringile!

Tsoonis

Homme hommikul algab esimese ülikooliaasta viimane praktika, mis kestab neli nädalat ning mille lõppedes on vaja vaid praktika-aruanne esitada ja kõik. Kõik siis esimese aastaga. Hommikul rääkisin Brasiilia neiuga ning ta tahtis mulle head praktikat soovida. Saatsin ta kuu peale, sest tunnet ei olnud veel. Et homme olen kõigi silmis tervishoiutöötaja. Homme olen vormikitlis ja terve päeva jalul. Inimestel on õigus minu käest asju küsida. Ja peale seda nelja nädalat ei saa ma enam öelda, et oi, ma olen esimese aasta tudeng, ma ei tea midagi. Olen terve päeva otsinud kokku nimesilte, magnetkaarte, toidukarpe, pastakaid, paberimajandust, sukapükse, kingi, tablette ja muud eluks vajalikku. Aga tunne tuli alles siis, kui veetsin 30 minutit kolme kitlit triikides. Homme. 

Täna hommikul ärgates pidin endalt hämminguga küsima, kas ma reedel mitte deliiriumis polnud. Noh, minu mäletamist mööda ma nutsin enamuse õhtust valust ja halvast enesetundest (siinkohal tänud armsale jutuvestjale, kes mu tähelepanu osavasti mujale juhtis. Terve õhtu.). Eile tegin töö juures heategevuslaadal näomaalinguid ning olin valuvaigisteid silmini täis. Tunda andis kogu aeg, aga jalutuks-tujutuks-võimetuks ei võtnud. Ning täna hommikul oli valutu olemine. Kodus ringi liikudes andis vähe tunda, poes käies rohkem - raskete asjade tassimine ilmselgelt mõjutab. Tulin poest taksoga koju. Nüüd loodan ja palvetan, et mu praktika valutult läheks. Sõna otseses mõttes.  

Alguses tagasi

Eile pärast kooli tabas mind ilge seljavalu. Nagu esimenegi kord, sai see alguse mitte millestki. Lihtsalt kõndides hakkas tunda andma ja läks nii koledaks kätte, et terve tee koju valasin pisaraid. Vaadake, see nädal on muidu täiesti korras olnud, ainult siin-seal pisut tunda andnud. Olen mingi kümme päeva järjest iga jumala hommik teinud seljalihaseharjutusi ja Kundalini joogat (mille harjutused on vägagi seljapõhised). Olen ennast tundnud paremini kui kunagi varem. Noh, peaaegu. Ja täiesti lambist hakkas uuesti peale. Palju tugevamini kui esimene kord. Olen valuvaigisteid silmini täis. Ja esmaspäeval algab uus praktikakoht... Oh jah...

See saladuslik päev

Ja see päev, millest ma tagantjärele rääkida lubasin, oli möödunud neljapäev. Päev, mil mu pisikesed jalakesed esimest korda Brightoni tänavaid mööda paterdasid. Ja vot see on alles linnake! Ausõna, kohe võtaks oma seitse kodinat õlale ning paneks Brightoni poole ajama. Linn on mõnus ja hubane ja armas. Rannajoon on fantast. Ilmaga meil 'vedas'. Ilm oli temperamentne nagu purjus venelanna. Iga viie minuti tagant muutus. Vihma sadas, päike paistis, pilved kihutasid, tuul oli meeletu. Milline elamus! :) 

Kuninglik Paviljon oli kui pesuehtne idamaine tempel...

Ma enne minemist ikka unistasin varba vette kastmisest kah, aga kohale jõudes nii väga nagu enam ei tahtnudki...

See kummitusteloss on vana mahapõlenud kai. Väga meeleolukas, ma pean tunnistama.

Ja siis me muudkui jalutasime. Rühkisime oleks vist õigem öelda, kiviklibus ei ole kerge kõndida ning lisaks sellele oli meeeeeeletu tuul ja tujukad vihmahood.

Brightoni kriidikaljud... Nonde pärast ma sinna läksingi. Mitukümmend meetrit kõrged ja täitsa kriidist! Katsusin, käsi oli valge! Joonistasin kriidikaljutükiga asfaldile ka.

Ning pärast miilidepikkust rändamist ronisime kaljude peale. Ja ausõna, päike paistis, vihma sadas ning vaatepilt oli täiesti lummav - justkui udu oleks mere peal. Mida, muideks, viis minutit tagasi muidugi ei olnud.

Ja siin veepeal elavad igast rikkurid. Me sõime kah kirvehinna eest taevalikku juustukooki...

Meri oli kui elav maal, mis iga veidikese aja tagant värve ja kuju muutis.

Iga kell läheks tagasi. :) 

PS. Prantslase asemel kolis üks Itaalia neiu sisse. Pärast viieminutist jutuajamist on minu hinnang - TEMPERAMENTNE! Hästi nunnu iseenesest, aga ma olen ikkagi eestlane, khmm. Liigsed emotsioonid tekitavad minus hämmingut ja ebamugavust. :D

Haiglahõngu

Alustuseks patsutan iseendale õlale, et hommikul 22 minutit ravivõimlemist tegin. Juhhei! Kummardada sellegipoolest eriti ei saa (noh, näiteks kükitada), sihuke tunne on, et alaselg läheb krampi. Aga kõndides on ok. :)

Siis aga võtsin täna ette matka sinna haiglasse, kus ma jaanuaris-veebruaris praktikal olin. Seda nimelt sellepärast, et järgmine prakikakoht on samas haiglas. Teine osakond muidugi. Eesti keeles pole aimugi, mis selle osakonna nimi võiks olla - otsetõlkes oleks meditsiiniline osakond. :D Igatahes jah, rääkisin seal osakonnajuhatajaga juttu ja samal ajal vaatasin, kuidas üks patsient sõi lõunat. Ühes käes oli hapnikumask, teises kahvel. :) Oh, jah, kaks nädalat veel, siis on jälle süstid ja maskid ja siibrid ja vererõhumõõtmine. No igatahes täiega ootan!

Mokad maha

Aitab sellest lobisemisest küll, vaatame nüüd natuke pilte ka. 

See on naabrimehe antud kapsataim.

Minu teine kartulisaak

Rukkililled ja saialilled. :)

Esimene laar kummeliõisi kuivatamiseks

Üle kahe aasta tegin kooki. Pehmet õunakooki, mille retsepti saab siit. Välja tuli väga hea, ainult et liiiiiiga magus, kuigi panin vähem suhkrut. 

Ja kõige lõpuks - Clarks'is on allahindlus... :)