Ja ongi nii

Ma olen juba päevi ja päevi tahtnud blogida, aga nigu kiuste ei võta see 'vanamutt' mingit eluvaimu sisse. Alles siis, kui Jamaika tuleb ja teda natuke oma kämblaga sügab, nõustub sisse lülituma. Müstiline. Igatahes kasutan nüüd kähku võimalust ja kriban natuke.

Alustuseks muidugi nii palju, et ma olen järjekordselt haige. No K***T! Raisk! Jumalast närvi ajab. Ja mitte niisama, eks, vaid põiepõletikus, JÄLLE. Ropp ja rõve sõim. Ma olen selle vastu antibiotse omal ajal saanud ja peale seda millegi muu vastu ka, ja nüüd tuli tagasi. Vapsjee. No täielik ikaldus. Mul ei ole üldse tore olla. Lund on tore nautida küll, aga märgadel jalgadel on ilmselgelt ebameeldivad tagajärjed. Ja kuna on jõuluaeg ja tööl ainult 3 supervisor'it, siis tööle minemata jätta ka ei saa. No.... Raisk.

Igatahes. See, millest ma kirjutada tahtsin, oli see, et kool on läbi! Juhhhhhhei! Ehkki täna koolist mööda sõites oli suisa nukker tunne. Ja esimest korda elus on mul tahtmine aasta lõpus kokkuvõtet kirjutada. Sest ju ON, millest kirjutada. :) Ma olen sel aastal ikka suhtkoht inimvõimete piiril ära käinud. Täiskohaga tööl, kaks õhtut koolis (9 kuu jooksul 20 kodutööd, mõned neist 25 leheküljelised), üks õhtu trenni anda (ja seda iga nädal ette valmistada), 'autokooli' alustamine (teooriaeksami maksimumpunnidega sooritamine ja sõidutundidega alustamine (jah, üle pea kasvas, jätkan nendega uuel aastal)). Selle kõrval veel 'Jamaikat pidada' ja veidikene seltsielu elada ei ole üldse paha saavutus. Aga see, et ma suudan võõrkeeles õppida ja seda veel niimoodi, et megalt kiidusõnu kuulen, on ju suisa egot paitav. VIimasel õhtul koolis ütles meie kursuse juhendaja, et minu töid on ülimalt hea lugeda, et ma kirjutan nii hästi ja loovalt, et ma panen teda naerma ja naeratama, ja et üleüldse suundun ma valele erialale ja peaks kirjutamist õppima minema. :D Ühesõnaga, olen suutnud oma kirjutamisoskuse inglise keelde üle kanda. Ma olen tõeliselt rahul. Sest kiidusõnad paduinglaselt, kes aastaid õpetaja olnud, on minu jaoks s*taks väärt. Ja kõigele lisaks olen ma iseendaga rahu teinud. Sellest kirjutasin ma kunagi enne ka. Endaga on mõnus hängida. Ja kudumismaania on alanud. Ja käsitööringi olen ma ka siiski suhteliselt edukalt aretanud. :) Ja jõulutunne on sel aastal. Haige olen paraku küll rohkem olnud, kui vanasti kombeks. Ning läpakas, vaeseke, on täiesti otsad andnud.

Ühesõnaga, kokkuvõttes on olnud kirju aasta, aga meeletult produktiivne ja selline, millega rahul võib olla. :)

Ja lund ju sadas! Ehkki teed on kõik jääs ja paratamatult lõpetan ma pidevalt märgade varvastega, aga ikkagi! Eile tegin pisikese lumememme aiaposti otsa. :P

Ja siis sain eile veel Tikri-Elleniga kokku, sõime Angel'is hispaania restos paella't, ning sain jõuluks pisikese kõrvitsa, hehee. Ja elus esimest korda valmistasin kõrvitsast süüa. Järjekordselt tõdesin, et ma lihtsalt arrrrrmastan enda tehtud sööke. :P

Ja kuigi ma nüüd tahaksin veel ja veel kirjutada, pean käbe tuttu kobima, sest muidu jääb uneaeg lühikeseks ja tõbisena on see ju eriti oluline.

Noh, kes teab, millal jälle, nii et head lugejad: mõnusat tundega jõulu! :)

Elumärk

Jaa, ma olen täitsa elus.

Mul on lihtsalt läpakas katki ja pole olnud võimalust uue ostmiseks. Hetkel on mingi imeaeg, kus ta isegi nõustus ennast sisse lülitama ja mitte esimese poole minuti jooksul kokku jooksma/välja lülituma.

Vahepeal on igast vägevaid asju tehtud. Näiteks käisin klubis. Jaa, päris klubis. Koos Zara, vana poolatarist naabri ja Zara sõbratariga. Jubeäge oli, aint et kõrvad vilistasid pärast kaks päeva. :S

Siis olen kaks korda oma käsitööringi aretanud, hehee. Mõlemal korral oli väga vahva. Esimest korda Zara ja Albertaga kesklinna Starbucksis, kus ma siis neid nullist kuduma õpetasin; ja teist korda Evely juures, kus me juba neljakesi pool päeva hõõgveini, kaminatule ja jõululaulude saatel kudusime-heegeldasime. Nagu hästi hubane ja mõnus. Produktiivne ka.

Sel aastal olen eriti usin olnud - kaks salli ja ühe mütsi jõulupakkidesse kudunud. :) Ja toas on värvilised kuuseküünlad, pronksikarva kuuseehted ja mingid jõulutähtedega kaunistused - jõulud tulevad! :) Ma küll teen tööd sel ajal, aga mis siis, olen otsustanud, et mul on mõnusad jõulud.

Homme on koolis viimane päev. Ja viimane töö vaja esitada, millega ma üldse ühele poole ei saa. See ajas mind nii marru, et ma kohe loopisin patja vastu seina. :D Nüüd ongi homme viimane võimalus see ära teha, sest homme õhtul lihtsalt PEAB selle ära esitama. Täna pusserdasin ma seda Yuyu läpakaga, aga mis homme saab, ma ei tea.

Igast mitte nii toredaid asju on ka juhtunud, kohe selliseid, mis südame katki murravad, aga mitte neist ei taha ma täna rääkida. :)

Pühapäeval tuleb vist Sapphic külla, siis teeme läbu. Hehee. Mul on Poola viina. (Mitte, et ma seda tegelikult juua plaaniksin, aga kingituseks toodi).

Mainiks ära ka inglise majade kehva soojustuse. Kuna väljas on külm ja märg ja sajab lörtsi/vihma, siis täiesti juhuslikult avastasin ma, et mul on aknapoolne sein seestpoolt MÄRG. Mul oli kuhi ajakirju-raamatuid seal vastas, millel ääred nüüd lainetavad... Nagu nii sürr, eelmisel aastal küll sellist asja ei märganud.

Igatahes, ma nüüd toimetan oma õhtuseid tegusid edasi (loe: molutan niisama ja tunnen süümekaid, et ma kodutööd ei tee).

Kolmapäevaõhtu

Hetkel olen ma sellises kergelt melanhoolses tujus. See tunne on juba päevi kuskil nurga taga hiilinud ja oodanud, mil võiks lõõmama hakata. Noh, tundub, et see leek hakkab siis nüüd suurenema. Põhjuseid on mitu.

Üheks põhjuseks, miks ma viimastel päevadel olen kergelt ärritunud olnud on see, et blogi kirjutamisega kaasnev vastutus käib aegajalt mulle vastukarva. Näiteks siis, kui kõik arvavad, et ma ei oska elada. Ja siis seda mulle nina alla hõõruvad. Nagu kõikid teised elaksid mingit idüllilist elu, kus omatakse täiuslikku kaaslast, suurepärast töökohta ja alati piisavalt raha. Andke andeks, et ma ei ela nii, nagu teie heaks arvate. Jah, kindlasti soovite head, selles ma üldse ei kahtle, aga selline arvustamine omab vastupidist effekti. Umbes miks koduvägivalla all kannatavad naised kellelegi midagi ei räägi - sest neid hakatakse arvustama (jäta maha, mine ära jms). Eks seegi vist ole suureks saamise osa, kus parem hoiad oma elamused-elamised oma teada, sest ei viitsi teiste kommentaare kuulata.

Teiseks on üks teine asi, mida ma siin lahkama ei hakka, aga mis kaudselt on seotud aja ja rahaga.

...

Mõtlesin, et kirjutan veel, aga mõte korraga ei jookse enam kuidagi.

Käisin just ennist koolist Zaraga (siin sündinud, jamaikalastest vanemad - mis värk nende jamaikalastega on? Kas mul on mingi jamaika-magnet või?) peatänava kaubamaja uues Primarkis ja muudes poodides. Ei ostnud midagi, aga rääkisime palju juttu ja mõnus oli. Hetkel tuleb aga silmad ära värvida ja trenni andma minna. 

Same s*it, different day

Ehk siis eile, pärast viit päeva kodus olemist läksin tööle. Voodireziim on närve mõnusalt puhanud ja kodust välja saada täitsa tore. Kuni selle hetkeni, mil juhataja mulle ütles, et ma olen halb töötaja. Jah. Ma olen halb töötaja. Selle taga on natuke lugu ka, mida ma ei viitsi siin lahata, aga kui su juhataja, kes on selles äris aastaid ja aastaid olnud ning teab ja tunneb etiketti (ehk siis asjad, mida võib öelda ja asjad, mida sõnastatakse teisiti), ütleb sulle otse, et sa oled halb töötaja, siis ma arvan, et ta ei tea oma ärist mitte essugi. Sest sellest hetkest alates, kui ma olen kuskile 'halba' kategooriasse lahterdatud, ei pinguta ma enam üldse. Inimesed võtavad kriitikat erinevalt ja minuga jõuab kiida-paita-silita meetodiga oluliselt kaugemale. Noh. Jah. Ütleme nii, et üks teine raud on hetkel tules, aga selle tulemust ei tea umbes enne kahte nädalat.

Ma ei tea, kas ma olen paranoiline, aga mul on tunne, et juhataja tahab mind sealt välja süüa. :P Sest konstruktiivsel kriitikal ja pideval irisemisel on vahe, eks. :D Noh, pole ka mina mingi imeinimene ja arvan, et igasugused halvad asjad juhtuvad 'teiste inimestega' ning mitte minuga ja seetõttu on mul seda suppi raske helpida. Muig. Kõik me ju arvame endast suhteliselt hästi - piisavalt hästi, et mitte arvata, et meid töölt minema tahetakse süüa. Eriti, kui see töö on mingi eriti nõme p*sk töö. :D Ma pean kohe ette vaatama, et see mu enesehinnangule ei mõju, irw. 

3 aastat ketserlust

Ehk siis täna 3 aastat tagasi tulin ma üheotsapiletiga Londonisse. Nii mõndagi on juhtunud. Ja nii mõndagi on juhtumas. Huvitav.

Üldises plaanis on täiesti hämmastav, millise segaduse võib neli päeva voodis vedelemist tekitada. Piinlik suisa toas ringi vaadata. Aga ma ei viitsi üleüldsemittekohe koristada. Ja tegelikult täna ei ole ma pea üldse istuda saanud - hommikul käisin Hammersmithis perearsti juures (kas ta soovitas paratsetamooli ja mett või jaa?), siis käisin ühes kohas, millest ehk tulevikus pikemalt kirjutan ning õhtul andsin tantsutundi. Mis oli küll poole kohaga komöödia... Poole tunni pealt tabas mind sellest suurest seletamisest selline köhahoog, et pidama ei saanud ja pisarad hakkasid voolama... Õnneks oli mingeid köhakomme kotis... Uhh, nii piinlik oli.

Homme veel kodus ja reedest tööle.

Aga jah, k o l m  a a s t a t... Ei tundu üldse see aeg nii pikk, alles tulin ju...

Meelelahutuseks

Saab mõnusalt muiata, kuidas üks julge moslemineiu suu lahti teeb. :)

Ja natuke jamaikalaste üle kah naerda...

Tõbise logiraamat - neljas päev

Tere hommikust kõikseepere!

On neljas päev minu haigusmaratonil. Olen kodus, järjekordselt. Kuue ringis hommikul ärkasin ääärmiselt kehva enesetundega, ronisin alla kööki, tegin eükalüptiõliga auruvanni kurgule, kuristasin soolveega ja jõin puruks tambitud mandariiniga kuuma vett. Yuyu nii kenast ühines minuga poole pealt ja andis mulle saiakest ja keemilise maitsega maasikakreemi. Üldises plaanis oli tahtmine pea ees kuskilt alla hüpata. Pigistasin endale ühe viineri ja ühe lusikatäie maasikakreemi sisse ja lisasin 2 tabletti. Helistasin veel perearstile, panin aja homseks kinni; tõmbasin hotelli kah traati ja palusin, et mõni mu ülemustest mulle tagasi helistaks. Ning keerasin uuesti magama. 9st helistaski juhataja, kelle külmast hääletoonist oli suht selgelt aru saada, et minu töölt puudumine on valmistanud mõningaid ebamugavusi. Igatahes palusin ma tal oma vabad päevad ümber vahetada, et ma saaks homme-ülehomme ka veel kodus olla ja siis tööle naasta. Ta mainis kiiresti, et ta on pidanud ekstra inimesi tööle sebima ja ta vaatab, mis teha saab ning et ta helistab mulle tagasi. Siiani ei ole helistanud.

Aga tabletid mõjusid - allahüppamise soov asendus higistamisega ja suhteliselt elusa tundega. Panin suisa pesu masinasse ja sõin kaks võileiba ja selle saiakese, mis Yuyu hommikul andis. :) Hääl on natuke parem, ei tee enam nii ilgelt haiget see hääle väljapigistamine ja natuke nagu kostab ka. :P

Absoluutselt!

Ma ei suuda enam mitte ühtegi grammi mett omale suust sisse ajada ja ühtegi teetassi ei taha ma silmanurgastki näha. Arsti juures käik oli täpselt selline, nagu ma ennustasin. Oli küll tore naine, mõõtis temperatuuri ja vaatas kurku, aga lõppkokkuvõttes soovitas paratsetamooli ja mett. Nagu kõik inglise arstid - paratsetamooli. Mai tea, mis imerohi see paratsetamool nende arvates on? Eestlased ei tundu veel selle jälile saanud olevat... Ja see teda nagu eriti ei kõigutanud, kui ma ütlesin, et täpselt nii olen ma 3 päeva teinud ja aina hullemaks läheb. A võibolla ta ei kuulnud mind. :D

Mul on mingi eriti vinge uus kraadiklaas ka - see autmaatne, mis viie sekundiga vastust näitab. Minu arvates on need veneaegsed klaasist paremad. See vinge mõõdab naha temparatuuri, mitte keha - kogu aeg muutub. Üldises plaanis ületasin ma ennast ja riidlesin end voodist välja ning pesin juuksed puhtaks. Aeg ignoreerimist harrastada. Ja terveks-saamiseks mõelda. Dilemma on nüüd see, et kui ma homme lähen tööle, siis ma ilmselt kooli ei jõua - poolhaigena, ilma hääleta 15h päeva naljalt läbi ei tee. Kui ma ei lähe tööle, siis äkki nad ei maksa - ja detsembris oleks eriti nigel vähem palka saada. Kui ma ei lähe kooli, siis võin ma millestki väga olulisest ilma jääda - 6 nädalat ju ainult jäänud (neli tööd ja üks eksam) ja siis on selle kooliga kööga. Nii et ma ei tea. Praegu näitab kraadiklaas 37.7 - kas see on kuuma mahla joomisest või ongi see kehatemperatuur pärast paratsetamooli võtmist?

Ma räägin, aga keegi ei kuule mind

Ilmselt on asi selles, et mu hääl on kadunud. Nagu täiesti KADUNUD. Viimati juhtus selline asi... Ma ei tea, millal. Minu mäletamist mööda nagu korra elus vist veel on olnud, aga Daisy ja Liisu oskaks siinkohal ehk adekvaatsemaid märkusi teha... Nemad võibolla mäletaks.
Palavik on tänu tablettidele kontrolli all, kurk on igatahes vastik ja valus. Kell 4.30 hommikul käisin soolveega kuristamas näiteks. Köhida ei julge, sest siis suren kindlapeale valu kätte maha. Tahaks küll muidu. Köhida siis.
Kuna selle niiöelda perearsti juurde (general practicioner ei ole päris perearst, aga hea küll) samaks päevaks aega ei saa, lähen walk-in centre'isse, kust siis perearstitud ja muud loomad abi saavad. Või nojah, paljukest ma siin lähen - Jamaik viib. Lähim putka on üsna kaugel.

Ning jah, nagu te näete, siis ei ole ma ka täna tööl.

Kes veel ei teadnud...

... siis Simpsonite viienda hooaja 18ndas episoodis mainitakse Eestit. :) Üks kõrvalosatäitja on nimelt eestlane ja ütleb ühe lause, mis mitte mingil juhul ei meenuta vähemalgi moel eesti aksenti, kui üldse midagi, siis mingit vene murrakut - ma ei saanud isegi aru, mida täpselt ta ütles. :P Aga lihtsalt vahva oli kuulda Eesti mainimist sellises ülemaailmses sarjas nagu Simpsonid. :P

Muidu olen haige, nii tõbine kohe, et eile tööl juba surin ja täna ei läinud üldse tööle. Homme vist ikkagi lohistan end kohale. Elleni sünnipäeval käik vääriks muidugi sissekannet, aga ma tõesti ei jaksa. Teate ju küll, siit valutab ja sealt on paha jne. ;)

Ajamere paat...

.. on sõudnud järgmisesse vabasse päeva.
Vahepeal on olnud sellised ajad, et tööl on väga-väga nigel ja kodus mõnus rahu. Aga kuna ma ei tahtnud tööst kirjutada, ja kodust kirjutamine oleks antud olukorrast vale pildi loonud, siis olin hoopis vakka ja ootasin aega, mil emotsioonid on settinud.

Tööl on siis niimoodi, et ähvardati lahti lasta. Mitte selle kaebuse pärast, mida kunagi mainisin, aga kokkuvõtvalt sellepärast, et piisavalt ei rüga. Kummaline, et koht, mis minus siirast ebameeldivust tekitab, võib mind minema kupatamise jutuga üsna endast välja viia. Aga võibolla ei ole asi mitte kohas, vaid tundes, mida see tekitab - ma tõepoolest püüan ja sellest ei piisa. Aga see selleks.

Kodus... Noh, kodus on minu rahupaik. Ma leian tõelise meelerahu pesu pesemisest, kuivama panemisest, tuppa tuues nina vastu õuelõhnaga linade vastu surumisest, koristamisest, söögitegemisest, ja nüüd kohevarsti jälle kudumisest. :) Ma nimelt ostsin järgmise salli jaoks lõnga ära, sest nüüd tahab Jamaika saagist matti saada ja endale ka salli kaela. Nii armas-naljakas oli see, kuidas ta seda beeži salli üritas peegli ees ümber kaela panna. Ma võin vihjena öelda, et ta on jamaikalane, eks, lisaks sellele auto-inimene, mis võrdub siis sellega, et ta ei tea, kuidas salli kaela pannakse. :D

Aa, muide, ma ükskord küsisin ta käest, et kas ta kunagi kelgutanud on? Mille peale vastuse algust ma ei mäleta, aga see oli midagi troopilise päritolu kohta ja jutu lõpus tuli lagedale kõhkleva väitega, aga et kelgutamine on ju ohtlik. Irw. Irw. Irw. Umbes, et kihutad mäest alla ja sõidad vastu puud ja pea lõhki ja midagi teha ei saa. Ja rooli ka ei ole. Ma siis seletasin naerdes, et pidurdamiseks paned jalad maha üle kelgu ääre ja kelgutatakse lagedatest küngastest, mitte puude vahel, ja kiirus ei ole teps mitte sihuke, et enam kuidagi pidama ei saa. :P Oh, vahel on nii meeltlahutav teisest maailmaotsast kaaslast omada.

Aga kui sallikudumise teemaga jätkata, siis ma mõtlesin suisa, et lõngaostmisest tuleks teha eraldi sissekanne. Sest see on omamoodi elamus ja ettevõtmine. Jepp, ma olen 'vanaema'. Lihtsalt, seista lõngariiulite ees ja vaadata värve ja käega üle kerade libistada, et tunda kui pehmed nad on, ja valida ja kujutleda, kuidas need riideesemena välja näevad ja see õhkkond, mis käsitööosakondades on, on veidi teistsugune kui mujal.

Eile peale tööd, just siis, kui olin läbi metroo piletiväravate minemas, helises telefon ja kooli sekretär oli toru otsas - kool jäi eile ära. :) Väga mõnus, käisin kohe söögipoes ja ostsin frikadellisupi jaoks asjad kokku. Söögitegemiseni aga ei jõudnud, kuna Jamaika viis sõitma, hehee, ja ostis hiinakat. Nii et söögitegemise püha kohustus lasub tänases. :P

Tänane on veel ühel põhjusel eriline päev. Nimelt üks pisike plika saab aastaseks. Ja selle pisikese plika ema küpsetab torti/kooki. :P Ja mina lähen igatahes ukse taha koputama. :P Kutsega muidugi, egas ma ilma sisselaskmise lubaduseta nii kaugele teise Londoni otsa ei roniks. :P Palju õnne, väike Ellen! :)


Ahjaa, just siis kui olin publish nuppu vajutamas, tuli meelde veel üks asi, mis ma tahtsin kirja panna. Meil on nimelt tööl üks vene poiss, Eesti venelane. Natuke räägib eestikeelt ka. Ja ta on sihuke hästi äge, noorukene alles, aga sihuke nunnu, et tahaks pluti-pluti teha. :D Ta ütleb mulle kenasti 'Tere hommikust'. :) Eile kohtusime laoruumi ees ja mul oli seepi vaja. Ja ma siis ütlesin talle eestikeeles, et 'Anna mulle üks seep! Mul on seepi vaja.', millele ta nii ägedasti vastas 'We don't have seep on this floor today'. :D

Tai neiu Yuyu saatis kah ükspäev ägeda smsi:' The maisipallid iirisega is really nice! Thank you!'.

Hehee, aga ma nüüd siis hommikusöögile :)

Kolm minutit

Kolm minutit üheksani ehk siis ajani, mil ma hakkan homset kodutööd tegema. Ja selle kolm minutit tahtsin ma blogile pühendada. :D

Nimelt täna, teisel novembril, sõin ma kolm värsket vaarikat siit aiast. :) Seejärel tabas mind üllatusmoment, kui ma keset hoovi kahte surnud hiirt nägin. Noh, nagu räsitud välimusega ja nii, mitte niisama rahulikult unepealt teise ilma rändama läinud hiired. Ja oleks ka väga väike tõenäosus, et nad siis niimoodi kõrvuti ära kärvaks. :P Ma nüüd mõtlen, et tea, kas mõni naabrikass näitab oskusi või?

Ja nii siis ongi

Eile olin õite usin. Tegin ühe kahest kodutööst valmis ja lõpetasin salli ära. Siis tirisin naabriplika Yuyu poseerima. :P
Ja täna oli kohe eriti hea päev. Hommikul käis Jamaika külas ja pärast läksin sellisesse poodi nagu Long Tall Sally ehk siis pikkadele naistele mõeldud riidekauplus. Viis pluss. Ja lõpuks, LÕPUKS ometi sain omale jaki! Milline ülim idüll on minna poodi ja teada, et k õ i k tooted on sulle parajad, et miski ei ole liiga lühike. Istuvuse asi on muidugi omaette teema, aga kõik asjad on pikkadele mõeldud. Oeh. :) Jakk on imeilus, punane ja puha. :)

Töölt eile helistati ja tegu oli mingi kaebuse lahendamisega. Ja see kaebus oli minu õhtusest vahetusest, nii et homme tööle minnes on üle turja tõmbamine garanteeritud. Tore, suisa ootan tööle minemist... *pööritab silmi*

Igatahes, vaatan, kas õnnestub nüüd natukene teisest kodutööst ka valmis teha. :)

Walking in the rain

Kuna ma eile nii kosmiliselt vara vaba päeva kohta ärkasin, otsustasin juhust kasutada ja vihmasajule vaatamata Seedri juurde matkata. Kummikud viskasin seljakotti, vihmakeebi ka. AInus asi, mida pärast kahetsesin oli see, et oleks pidanud läätsed silma panema või kojamehed prillidele ostma. Jah, vihma s a d a s. Aga ma ei lasknud sellest ennast kõigutada.

Ja ootasin rongi..

Rongist maha astudes vaatas mulle selline vaatepilt esimesest peenrast vastu:

Ma aguses mõtlesin, et mis ma selles vihmas ikka pilte teen - päriselus on ilus ja elav udune, pildi peal elutu hall... Aga ma arvan, et pildistamisel on minu jaoks teraapiline mõju - jah, ma tean, et ma ei oska eriti pilti teha, aga oluline on vist see, et see juhib mõtted mujale. :P


Ja siin läks must mööda tädi viie sülekoeraga, kellest üks ei julgenud must mööda minna.



Kohalikud kastanid









Ja mets on arrrrmastust täis...

Aga nüüd hommikust sööma ja siis matemaatikaeksamiks õppima. Pindalad ja ümbermõõdud, vaadake ette!

Tere hommikust, Eestimaa!

Või siis Vietnam või London või kusiganes keegi parasjagu pesitseb. Kell on 6.25 hommikul. Ma olen juba mõnda aega ärkvel olnud. Nimelt saatis mu lahke emake mulle smsi enne kella kuut ja pärast seda ei saanud mina enam sõba silmale, pingutagu ma palju tahes...
Aga hommikuga seoses tuli mulle meelde see, kuidas meil Pärnus ammuaega tagasi praegusese elukohta kolides üks huvitav naaber oli. Meil on nimelt maja juures ühe viiekordse maja ots, nii et nendest otsapealsestest akendest näeb meie hoovi. Selle maja viiendal korrusel elas mingi parmupaarike, vanaätid mõlemad, aga mingi läbu käis kogu aeg. Ja siis ühel hommikul, kui keegi meist õue peale söandas minna, hõikas too vanamutt lahkesti oma viienda korruse aknast:" Teretulemast koduõuele!"
No mai tea, minu meelest ikka päris naljakas. :D

Aga jah, magada ei saanud ka sellepärast enam, et kohe hakkas mõte kooliasju surkima. Vabad päevad ei sobi mulle - ma ei saa magada korralikult. Eile ei saanud magama jääda (äärmiselt ebatavaline minu puhul), sest pea oli mõtteid nii täis ja täna hommikul ei saa uuesti magama jääda, sest pea on jälle mõtteid täis. :D Ma lihtsalt ei taha seda tunnet uuesti üle elada, mis eile, kui arvasin, et ei jõua õigeks ajaks valmis ja et üleüldse töökvaliteet kannatas. Näiteks pidi töö esitama kaustas, aga kuna mina selle nii hilja lõpetasin, pidin oma 29 lehekülge pluss abimaterjalid ühte kiletaskusse toppima. :D Sest ilmselgelt ei olnud mul enam aega kausta ostma minna. See nägi suhtrõve välja. Noh jah, mis seals ikka. Lähen kiikan siis nüüd sinna veebilehele, kus koolitööd üleval ripuvad.

Veelkord koolist

Tõe huvides olgu mainitud, et ma siiski jõudsin valmis. Mis kvaliteediga, eks seda näeb hindest. Pidin 3.30 kodust lahkuma, ja täpselt 3.30 sain töö valmis ja hakkasin printima. Kodust sain välja 15 mintsa plaanitust hiljem, aga üllatuslikul kombel jõudsin kooli 10 mintsa enne loengu algust. Müstika.

Neljapäeval siis järgmine mate eksam. Või õigemini kaks eksamit ühe hooga - kujundid ja mõõdustikud. Võehh. Igast silindrid ja gallonid ja ebastandardsed ristkülikud. Mul läks suisa natuke aega, enne kui aru sain, mis on area, perimeter, volume ja circumference... Mõni oleks kindlasti valemi järgi aru saanud. :D

Järgmine nädal on vaheaeg, peale seda tuleb esitada kohe 2 tööd. Mõlemad päris suured. Tänane oli näiteks 29 lehekülge. Noh, lõpp paistab, katsume selle keele vesti pealt üles korjata ja hambad ristis edasi punnitada.

Paanikaosakond

Saate aru, raisk, mul on 2 tundi aega ja ma just avastasin, et olen ühe punkti valesti teinud, mis tähendab veel mingit ajakulu, et see uuesti teha ja mul on veel 2 punkti üldse tegemata! Jah, mul on paanika! Sest mul on tunne, et see on sel aastal esimest korda, kui ma ei esita tööd õigeaegselt. Sest ma tõesti ei tea, kuidas ma peaksin 2 tunniga kõik valmis saama. Ise olen loll - oleks pidanud eile ikkagi rohkem ära tegema.

Hetkeseisuga olen oma esimese vaba päeva õhtus. Meeldetuletuseks siis nii palju, et mul on 4 vaba päeva järjest sel nädalal. Kõik ei ole päris nii läinud nagu ma tahtnud oleks.

Eile õhtuks jooksis juhe nii kokku, et toimus üks suur halamine. Paar asja sai ümberkorraldatud, mis minu jaoks palju stressi tekitas (noh, täna õhtuks on juba täitsa okei), paar jutuajamist panid tuleviku suhtes kahtlema, elu õppetunnid ootavad järjekorras ukse taga ja on asju, millega ma ei taha silmitsi seista, aga selleks, et mõningaid olulisi asju saavutada, tuleb hambad ristis ära kannatada... Ja see tunne, et ma teen ja teen ja rügan ja rügan ja edasi ei lähe mitte midagi. See on halb tunne. Jah, ma ju tean. et läheb küll ja nii, aga ma olen ju ka ainult üks inimene, kellel on samapalju tunde ööpäevas kui kõigil teistel. Vahetevahel ma ei jaksa. Ja üle pika aja tundsin end üksi, sest mul oli tunne, et mul ei ole kellelegi helistada ja muret kurta. Ei olnudki. Jamaikaga lõpmatuseni ja kogu aeg ka ei saa - ta on ju meesterahvas ja tema jaoks on vestlusel konkreetne raam. Kui see kord lõpetatud on, siis uuesti selle laiali harutamine ei ole tema rida. Aga halb oli tunda, et ma olen 25 ja mul ei ole mitte ühtegi sõbratari, kellele öösel kell 1 helistada. Ma olen õppinud sellega elama ja te teate ju isegi, et enamasti on mul sellest savi. Aga vahel, siis kui koorem liiga raskeks muutub või rõõm üle ääre ajab, siis ma tunnen sellest õlast puudust. See on vist see suureks saamine? Kõigil on omad pered ja omad mured... Oh well.

Hommik ei alanud oluliselt paremini. Kuna mul on homseks üks töö esitada, siis olin ma selle tegemise tänasesse plaaninud. Mida ei olnud, oli internet. Ui bljääd. Teenusepakkujal olid piirkonnas remonditööd. Tänu mõningatele ümberkorraldustele jäi mul alles see raha, mis pidi kuskile mujale minema ja nii võtsin ma oma tagasihoidliku rahakoti puuga selga ning kablutasin peatänavale. Mul on vaja uut sügisjakki ja sügis-talv king-saapaid. Pärast kõigi viisakate ja vähemviisakate poodide mantlite ja jakkide selga ajamist ning oma vaeste kosside igast kaunadesse väänamist löntisin ma saba jalge vahel tühja kotiga koju tagasi. Vahet pole, olgu mul see rahakott tühi või täis. Osta pole ikka mitte s*ttagi. See on see, et oled pikem kui keskmine ja jalanumber on suurem kui keskmine.
Koju tulles tegin vähemalt süüa. Siis tegin koduööst ära need punktid, mida sai ilma netita teha ning asusin filmi vahtima. Jamaika kargas korraks sisse, sõime pitsat, andis mulle oma mobiilse interneti ning tõmbas jeehat. Nüüdseks olengi veel õppinud ja filmi lõpuni vaadanud ning tuju on juba täitsa... Kohanenud. Küte on see, tuba on soe ka.

Ostsin poest kilo õunu ja tükeldasin need ära. Vaatan, kas saab kuivatatud õunu või mitte. Sellist veidrat kunsttükki ajas mind tegema järjekordselt inimest enimtõukav jõud - viha. Nimelt olin ma suhtärritunud, kui ma maksin poes kuivatatud õuna näksi eest üle naela. Ja see nägi välja umbes selline: õunad on ilmselt ära mikserdatud, laiali rullitud, ära kuivataud ja ribadeks lõigatud. Nii et see kuivatatud õuna snäkk näeb välja umbes kolm cm lai, 10cm pikk ja 2 mm paksune riba. Ja sihukese eest maksa üle naela! Naeruväärne. Mul tuba samas nii jahe, et ma ei tea, kas sellest midagi välja tuleb. Tegin nad praeahjus enne kergelt soojaks vähemalt.

Mida varem ma magama kobin, seda varem ma silmaluugid hommikul avan...

Tegijal juhtub

Kui ma lõpuks pärast hirmsat peavaevamist ja enesega võitlemist (minna poodi või mitte minna) kooserdasin alla kööki, siis keetsin oma tavalist riisirooga. Kui lkokkamise lõpetasin, panin nagu alati panni peale taldriku, sest sel puudub kaas, ja riisipoti sinna peale. Niimoodi võtab ühisköögis vähem ruumi, eks. No vot. Tulin üles tagasi ja asusin kuduma-Simpsoneid vaatama. Kogu aeg tunnen söögilõhna. No aru ei saa, niimoodi pikaldaselt läheb justkui tugevemaks. Kedagi nagu all ei olnud ja lõhn oli ka justkui see minu toidu lõhn. Lõpuks siis mõtlesin, et lähen vaatan. Läksingi. Ühesõnaga - jätsin gaasipliidi sisse, panni all hõõgus imeväike tuluke. Seda kindlasti juba üle tunni aja - aedviljasegu oli vaid ühe poole pealt kõrbenud - tegin selle Uncle Bensi kastmega, nii et see vedelik lihtsalt auras ära ilmselt. Pistsin nahka. :D

Ja kuigi mul on kohati tunne, et kuhu ma nüüd jooksma peaks või mis nüüd tegema peaks, ja et natuke nagu süümekad on päev otsa voodis oleskleda (noh, õppimine ja kudumine käib ka voodis, mul on väike tuba), siis tegelikult olen ma ühe voodipäeva ära teeninud küll. :) Ja pealegi ei logele ma tervet päeva, poole tunni pärast ju sõitma. Saate aru, noh, harjumatu on lihtsalt o l l a, niimoodi normaalselt, mitte midagi tegemata. :D Kuna ma olen järgmise nädala alguses neli päeva vaba (need teoreetilised vabad päevad - iga päev on kas sõit, kool või trenn), siis tänu sellele olen ma täna õppimist ka edasi lükanud. :)

Usin hommik

Täna hommik algas üsna vara - poole kaheksa, kui Jamaika 'tööle' läks. Minul enam und ei olnud - hommikuinimene nagu ma olen. Nii ma siis panin siis ema kootud heledad sõrmikud likku, sest nood eelmisest hooajast jäid mustaks, parandasin ära oma hallid villased viigipüksid, kus koid lahkesti suvel jooksul pidusöömingut pidanud olid (õnneks mitte väga hullusti), samuti parandasin ära oma trennikleidi (maani sametkleit, millel on kõhu peal õmblus), millel umbes kuus auku kõhupealses õmbluses oli... Hehee. Ja kuna ilm oli õppimiseks ideaalne - pilvine, pisut tuuline, kohati tibutas - siis võtsingi kätte ja vaatasin paar tundi teisipäeval esitatava töö kausta ja nikerdasin paar punkti valmis ka (13-st punktist). Nüüd on kell 1 ja ma mõtlen juba pikemat aega, mida ma lõunaks süüa teen. Põhimõtteliselt oleks vist vaja poodi minna. :D Aga ma ei viitsi... :)

Kooliga on nüüd nii, et detsembri keskpaigaks on vaja esitada 7 tööd ja sooritada 3 eksamit. Uhh.

Aga eile sain kududa ka, jeee, Simpsonite 4-nda hooaja viimane osa jäi poole peale. :P

Noh, eks ma nüüd uimerdan edasi ja üritan välja mõelda, mida lõunaks süüa teha. :)