Kulinaarne äpu ja hooaja avamine

Tähendab, mul oli plaan kirjutada pikk ja lai seletus sellest, kuidas söögitegemine täna täielikult ebaõnnestus. Tegin suisa igast etapist pilti. Ja nüüd tunnen, et ei taha sellele enam mõelda. Sest palju õli läks raisku ja plaanitud oapallide asemel ootab mind pannil hallikaspruun löga, mida siis riisiga süüa saab. Ja hea seegi, et Lembe minu paanilise kurtmise peale selle päästmise plaani välja käis. Ma ei ole eriline retseptijärgija, ma lihtsalt ei oska. See on teine kord, kui ma näpuga retseptist järge ajan ja välja tuleb kolossaalne katastroof. Esimest korda üritasin kooki teha. Rohkem pole ma üldse midagi retsepti järgi teinud. Ses suhtes, et mina tahan, et koostisosad oleks selgelt ära toodud ka seletuses, mitte ainult koguste nimistus. Tahan teada täpselt, kui suured tükid, kui kaua praadida, millisel kuumusel, kui vahtu täpselt, jne jne jne. Mitte nii, et koostisosi on 10, aga seletuses kasutatakse ära ainult 7. Sorry, kui ma ükskord olen seletuse juures, siis ma enam koostisosi ei vaata, eks. Uhh, ma olin tõsiselt pettunud. Noh, see seksikas okselaadne löga maitseb suhtokeilt iseenesest... Aga edaspidi jään oma liistude juurde - teen süüa sisetunde järgi. 

Aga muidu on hooaeg tõepoolest avatud! :)

Istutasin ka oma 20 õnnetut tomatit aeda ära. No enne oli nii külm, et üldse ei kutsunud neid aeda panema. Ja nagunii olid nad sellised kasvuvärdjad... Igatahes, elame-näeme, kas nad aias nüüd kasvavad. Aga kompostihunnikust oli juba reaalset kasu. Nimelt kaevasin sealt altpoolt sellist märga, pisut haisvat musta mulda välja ja segasin selle kenasti tomatipeenrasse. :)

Sibulaga on aga kehvemad lood. Kasvasid teised kenaste ja kõvaste, kuni eile avastasin, et üks on täiesti ära räsitud. Ja mitte naabrite poolt näpatud, vaid nagu ära näritud ja retsitud... Hiljem sain asjale jälile.

Naabrikassid on toredad küll, aga mitte siis, kui nad sinu sibulaga mängivad... Ehkki, kas kassid ei peaks sibulahaisu peale eemale tõmbuma?

Aga nüüd õhtul pidin ju ometi oma toidutegemisoskuse jälle õigele auastmele tagasi upitama. Emps ajas sihukese pannuka isu peale (sest teda ootasid kodus värsked pannukad ja kui A üldse midagi teha oskab, siis on see hea söök. :D), et võtsin jalad selga ning tõin uue rohelise maani seeliku lehvides hindussiputkast 3 pudelit keefiri. Ning pannukatalgud võisid alata! Tulemus oli nii hea, et viskasin oma talunike turult soetatud mahevaarikamoosi nurka ja ajasin pannukaid ülehelikiirusel niisama näost sisse. Moos rikkus maitse ära. :P Väljamaa eestlased, kes te igatsete kodust maitset - keefiriga tehtud pannukad on täiesti päris! 

Vahelduse mõttes maalisin ka veidi aias, kui päike välja tuli ja tulemusena on turi hell. Täna polnud aga eriti kannatust selle jaoks... Ja pintsleid on mul ka ikka veel vaja. Homme on nagunii kesklinna asja, siis käin kunstipoes ka ära. 

Uued majakaaslased on kah olemas... Yuyu asemele kolib mingi arhitektist inglise noormees ja saksa neiu asemele inglise eit, kes näeb välja nagu mingi kalkar. Tüüpiline inglise lesbi. Mitte, et mul midagi lesbide vastu oleks. Aga mul on koledasti riietuvate inimeste vastu üsna mõndagi. :P Jutt tundus samas täitsa norm olevat ja selline ilus inglise keel on tal ka, mitte mingi cockney... Ihiii. 

Ja kõige viimasena soovin ma pikka meelt kõigile kaaskannatajatele, kes peavad võitlema jalgpalli MM-i sündroomiga...

Kunagi on ikka esimene kord

Juhhei! Just praegu tellisin oma esimene mahetoidukasti! :) Rõõm-rõõm-rõõm! Ikka sealtsamast Riverford'ist, kus Tikkergi omal ajal tellis. Neljapäeval on siis kõhutäit oodata. :))))

Ja täna hommikul käisin jalutamas. Kaesin üle 3 parki, millest 2 olid uut ja võõrast ning üks puhta kodupark, kus palju kordi käidud. Jah, liigutamisisu oli peal, noh. Suhtlagedad pargid olid, rõhk oli avaratel rohelistel väljadel, kus siis ilmselt oksendamiseni pallimänge mängida saab. Lossipargis oli paar vana ägedat tamme, aga see oli ka enamvähem kõik. Suuuuuuuuures väljakpargis oli aga suur ala puuderibaga poolitatud ning seal puuderiba sees oli peidus väike tiik! Tiik näljaste lindudega. Hmm. Nägin imepisikesi halle luigepoegi, kes mul järel ujusid. Kõhe hakkas. Ja kui tahtnud, oleks sealsamas ka kohe õndsaks saanud - keeleoskamatu indialasest vanamehenäss nii siiralt uuris, et kas ma ikka äkki olen free ja mitu korda ma seal pargis ikka käinud olen. Pidin kogu oma tahtejõudu kasutama, et sellisele ahvatlevale pakkumisele vastu panna. Ikkagi kuldse raamiga 'politseiprillid' olid ees ja puha.

Ja idaeurooplased rokivad jälle... Mainisin tööl kellelegi (rumalast peast, raisk, millal ma küll õpin oma suud kinni hoidma ja ebamugavaid vestlusi vältima?), et lähen laupäeval kudumisringi. Reaktsioon oli selline: Isssssssand! Missa sinna lähed? Kle, lase oma mehel ennast välja viia või midagi, tee midagi vahvat. Ja veidi hiljem teema juurde naastes, et tead, seal on ju vanainimesed ja puha. Ma siis naersin ja selgitasin, et ma ikka oma sõbrannadega hängin, mitte suvaliste muttidega... Aga lihtsalt, JÄLLE. No krt. Kuidas see kudumine neile nii ÕUDNE tundub?!? Pealekauba, ütlen ausalt, et mulle meeldibki kudumisringi juures see, et Evely kihlatu vanaema tuleb ka. Mis üritustel tänapäeval erinevad generatsioonid suhelda saavad? Ja et vanaemake olevat juba mitmeid kordi küsinud, et millal jälle saab. :) Nii armas mu meelest. Kutsus meid kõiki külla ja puha. Mis selles siis halba on? 

Noh, ilmselt ei olegi. Ma vist pean leppima tõsiasjaga, et eestlased ei ole tänapäeva inglastega nii sarnased kui ma arvasin nad olevat. Ja et selle asja nimi on kultuurierinevus. Või ma lihtsalt olengi selline imelik friik. :D 

Igatahes, Maarja tuleb varsti külla ning mul vaja tatrapuder hakkama panna!

Põetamiskorrus ja sada aastat

Meie hooldekodus on lisaks dementsetele vanuritele ka niiöelda põetamiskorrus, kus on voodihaiged inimesed keeruliste ravimitega. Olen mõned korrad seal töötanud ja üldises plaanis mulle seal väga ei meeldi, kuna mul on kogu aeg tunne, et nad ootavad surma. Ja nad on kõik hästi vaiksed seal ja nii. Muidugi tööd teha on hea rahulik, muig. 

Aga igatahes, kuna põetamiskorrusel dementseid residente ei ole, siis üldises plaanis tunnevad nad sind ära ja sa jääd neile kähku meelde. Nii nad näiteks tunnevad mind ära, kuigi olen seal vaid paar korda töötanud. Ning eile lubasin ühele papile, et lähen talle täna tere ütlema. Läksingi. Ja ausõna, mul läks seal süda katki.

Ta nimelt kurtis, et ei tal ei ole üldse hea olla, aga aru ei saa ka, mis valesti on. Ma siis rääkisin taga rahulikult ja tegin talle pai. Tal on sellised kohevad valged juuksed. Ja see, kuidas ta paile reageeris, tõi mulle peaaegu pisara silma. See oli nii ilmselge, et ta on paist nii kaua puudust tundnud ja et see talle hirmsasti meeldib ja midagi meenutab. Paremaid aegu ehk. Ega mul kahju ei olnud, mitu minutit paitasin. Ning siis ta ütles mitu korda, et "ma ei tea, mis ma teen" ning minu meelest ütles ta ükskord sinna lõppu veel "ema" ka... Ja mul oli lihtsalt nii kahju, et tal ei ole peret, kes teda tihti külastaks ja seda hellust jagaks, millest ta puudust tunneb. Ta mainis ka, et mitte kedagi ei ole enam... Õudne. Terve elu loome peret ja sõprusringkonda ja võtame loomi ja hängime töökaaslastega. Ja kui vähe mõningatel inimestel sellest alles on. Lubasin siis, et lähen teda pühapäeval jälle korraks vaatama. Tal oli selle üle hea meel. Mis ma muud teha sain?

Ma ei tea, miks mul viimasel ajal kõik see kupatus nii hinge poeb. 

Ja täna sain ma esimest korda nelja kuu jooksul suhelda ühe residendiga, kes siiani ei ole ilmutanud mingeid selge vestluse võimalikkuse märke. Mul oli lihtsalt niiiiiiiii hea meel! Käisin ja naeratasin. Ei tea, kust see muutus tuli, aga kohe soe tunne oli. 

Hmm, väheke rõemsama poole pealt nii palju, et elu mõte on meil nüüd selge. :) Küsisin nimelt skisopapilt, et mis on elu mõte? Ta mõtles veidi ja vastas you should never try to kill yourself. Lihtne! Seesama papi vaatas ükskord mulle siiralt otsa ja tegi mulle selgeks, et tema on siin (hooldekodus) juba sada aastat olnud...

Jah, sellepärast mulle dementsetega meeldibki töötada. Nad räägivad vahel lihtsalt nii ajuvaba juttu, et pole aega nende olukorra üle kurvastada. :)

Kuutu öö

Kuutu ehk siis ilma kuuta.

Siin ka küsimus, mis mind veel voodiski telefoniga blogima paneb. Kuidas nimetatakse seda ööd, mil taevas kuud ei ole ja kõik nii kummaliselt tume tundub? Kirjanik Juliet Marilliet ütles selle kohta oma Sevenwaters'i triloogias "dark of the moon", mis kõlab nii romantiliselt :) Aga kuidas see eesti keeles kõlab?

Väike nälg ei tee paha

Eile õhtul otsustasin, et teen täna juurviljapäeva. Proovi mõttes. Päris paastupäeva ma vist ei suudaks, toit on mulle liiga oluline, aga tundsin, et on vaja. Eile õhtul selgus veel aga, et täna õhtul on mul õhtusöök soojas. Mis sobis mulle hästi - esimese korraga ei taha keha päris ära ka ehmatada, eks. 

Kuidas siis läks?

Arvasin, et hommik on kõige raskem. Ei olnud. Hommik oli täitsa okei, jõin meevett (organismi puhastamise eesmärgil), sõin banaani ja oli ok. Siis käisime Maarjaga peatänaval poode kammimas ja veidikene shoppamas (maani roheline suveseelik, järelelohistamise kott ja uus seljakott - kõik suure alahindlusega), siis oli ka tuju hea ja puha. Ma muidu lähen ilgelt torssi, kui kõht tühi on. Aga peale kella 12 hakkas olemine nigelamaks kiskuma. Aint toidumõtted hiilisid pähe. Banaan ja vesi ei aidanud. Koju jõudes sõin siis lehtsalati-kurgi-tomati-sibula salatit Caesari kastmega (jaa, ma tean, et see oli väike pang, aga ma ei suutnud vastu panna. :P Aga ma jätsin ära juustu, saiakuubikud ja tuunikala!). See tegi olemise paremaks. Täitsa hea oli olla - justkui oleks söönud midagi, irw. Seejärel sõin karbi mustikaid, ühe apelsini, ühe greibi ja hiljem veel banaani. Mingi peale viit hakkas kõhul valus. Mitte valutama, aga lihtsalt nagu magu oli valus. Õhtusööki ei paistnud veel, nii et kannatasin edasi. Kuigi ei olnud sellist hirmsat tunnet nagu võiks arvata... 

Aga kui siis õhtusöök lõpuks laua peal oli, siis juudas, mis elamuse sealt sain! Kuigi päev otsa peaaegu et nälginud (minu söömisharjumusi arvestades), ei kiirustanud üldse. Sõin aeglaselt ja toit oli lihtsalt jumalik. Ma olen palju täheldanud, et muidu ei pane nagu eriti tähele, mida sööd. Vahel on hea, vahel maitsetu, aga elamust kui sellist eriti tihti ei saa. Aga tänane oli lihtsalt hõrk. Tühi kõht on tõepoolest parim kokk. 

Muidu soovitan seda teistelegi - lihtsalt nii palju rohkem tunned kõiki maitseid, erinevaid tekstuure, meelitavaid lõhnu. Ja kui oled piisavalt kaua näljane olnud, ei kiirusta söömisega, mis on ju tänapäeva elustiili juures peamine aja kokkuhoidmise koht. :P

Vanadusest ja hooldekodudest

Viimasel ajal on mul tööl tekkinud selline... pelg vanaks saamise ees. Noh, jah, meil üks residendi tütar ütles kord, et hooldekodud on nagu Jumala ooteruumid... Ja kohati on ka. Linnas sees asuv, kinnine maja, dementsed patsiendid (ja dementsuse tunnus on see, et see vaid halveneb, ravi sellele ei ole), mis tähendab, et oma kodudesse need inimesed enam tagasi ei saa. Tähendab, mind isiklikult eriti ei häiri, kui keegi mind küünistab või lööb või niisama sõimab. Minu jaoks on see lihtsalt mingi ebameeldiv paratamatus ning ma ei võta seda isiklikult. Aga mis selle taga on? Eks ikka see, et inimene ei saa endaga enam hakkama ja sellest tulenev frustreeritus. Mina jalutan päeva lõpus koju, aga nemad ei lähe enam kuhugi.

Ennemini ma mõtlesin, et dementsus on neile omamoodi õnnistuseks, et see hooldekodu reaalsus läheb neist kergemini mööda. (Siinkohal tahaks ära mainida, et meil on kena ja uus maja, eks, ja suurem enamus töötajatest naudib oma tööd ning on muidu toredad inimesed. Et ma ei räägi sellest, et inimesed on halvad, vaid hooldekodus olemise faktist). Aga nüüd ma olen hakanud arvama, et ehk see ei olegi nii.

Dementsusel on erinevaid vorme ja üheks tunnuseks on mälu halvenemine. Enamasti läheb lühiajaline mälu kõigepealt - see, mis juhtus paarkümmend aastat tagasi, on justkui mällu oma templi jõudnud vajutada, aga see, mis hommikusöögiks oli, ei ole kellelgi meeles. Meil on erineva mäluga residente. Ühel on minu isikliku arvamuse kohaselt mälu umbes 5 sekundit. Ühel teisel diagnoositud minut-poolteist. Enamasti saab selle järgi aru, kui kaua ta sinuga vestlust arendada suudab. Ja sellega seoses ongi üks suur negatiivsus. Sa võid minutise mäluga residendile 7 korda päevas öelda, et ta ema on surnud ja iga jumala kord on see tema jaoks sama shokeeriv. Seega on tal konstantne pinge - kus ma olen ja miks ma siin olen? Ja see on kindlasti üks põhjustest, miks nad tihti agressiivseks muutuvad.

Ja nagu dementsusest vähe oleks. Lisanduvad ju tavalised kõrge ea terviseprobleemid. Hiljuti oli meil ühel residendil põietühjendamisega probleeme ning talle pandi haiglas kateeter. Vähe sellest, et teda siis keeruline pesta oli, tema enda enesetunne oli kohutav - ta kaebles kogu aeg valudes. Ja siis mõtledki, et milleks seda kõike vaja on?

Üks teine resident on minu sealoldud nelja kuu vältel nii silmatorkavalt mandunud, et õudne hakkab. Kui ma sinna läksin, oli ta võimeline ise sööma, abiga püsti tõusma, suhtlema, jne. Praeguse seisuga ei tee ta enamuse ajast silmi lahti, teda on keeruline sööta, ning ühest kohast teise saab teda liigutada vaid tõstukiga (misse hoist eestikeeles on?). Ta on nagu poolsurnud. Ja see paneb jälle mõtlema, milleks see kõik?

Kas me ikka oleme nii palju paremad oma pika elueaga, kui meie esivanemad? Umbes nagu parem pikk piinlemine kui lühike lustimine. Ma ei tea. Lihtsalt vahetevahel on kahju. Nendel kõikidel on ju oma elud seljataga (sest hooldekodus elades ei ela sa enam ju oma elu, sul on teised reeglid, kellegi teise tehtud toit, tuba võõraste asjadega, jne), aga minu arust peaks igal inimesel olema võimalik kuni viimse hingetõmbeni e  l  a d a. Elada sõna otseses mõttes, mitte vegeteerida, surma oodata. 

Ma arvan, et mingil hetkel meeldiks mulle erasektoris töötada. Erakliendiga tema enda kodus. Siis tunned, et sa abistad teda tema tegevuste juures, lased tal lõpuni olla oma keskkonnas, mitte ei kisu teda turvalisusest välja kellegi teise reeglite järgi elama.

Jah, enamasti on asi muidugi rahas. Erahooldajaid palgata on lihtsalt liiga kallis. Pluss hankida veel kõik seadmed, mida võib vaja minna (tõstuk, spetsiaalne üles-alla liikuva istega vann või lihtsalt ruumikas dushiruum, kõrgete äärtega voodi jms). Arusaadav, miks inimesed hooldekodudes lõpetavad.

Aga on ka neid, kellel ei ole pere või lähisugulasi, kes nende eest otsustaks. Seesama kateetriga resident tahaks üle kõige lihtsalt oma koju saada (iseasi, kas see enam alles on), aga kuna ta on linnavalitsuse eestkoste all, siis maksab nende sõna. Pere tal ei ole ja diagnoositud dementsus ei aita kaasa, eks, linnavalitsuse jaoks on tema arvamus ebaoluline ja liiga kulukas. Sellesama residendi partner, kellega nad tema enda sõnutsi pea pool sajandit koos elasid, on nüüd teises hooldekodus...

Mulle tõesti meeldib mu töö, nii veider, kui see ka ei ole. Lihtsalt vahetevahel on kurb ja kahju.

Kunstide maja ehk it's raining men

Mina istun oma voodis ja maalin. 

Ukse taga koridorist kostab vahedega kildude klirinat, oigeid, vandumist ja jubedamat müdinat. Härra Durand (vt üle-eelmist postitust) filmib laest kukkumise stseeni.  :D Minu osa selles on mitte ehmatada, kui ta tooli pealt õhku hüpates vastu minu ust juhuslikult maandub või arvata, et ta tegelikult viga saanud on. Ahjaa, minu öökapp-tool on vaese mehe tõukeplatvormiks, sõna otseses mõttes. :P Ning kui Räpakäi koju jõuab, lähevad päris "kaklema".

Jahjaa, niimoodi see elu siin loominguliste inimeste majapidamises edeneb...

Ving. Ving. Ving.

Tähendab. 

Mul on täitsa p*sk tuju. Ja otsest põhjust nagu ei olegi, vähemalt nii halvaks tujuks küll mitte. Aga näed, on paha ja kõik. 

Kõigepealt üks eit töölt üritab kolleege minu vastu ässitada ja ma ei saa aru miks, sest ma ei ole talle mitte midagi teinud. See rikkus eile tööl tuju ära.

Siis ei olnud koju jõudes midagi "head" kapis süüa. Noh, et mismoodi siis ei ole võlukülmkappi, mis ise süüa teeb? Sõin hommikusöögihelbeid, ei olnud rõõmus.

Yuyu kolib minema. Kahe nädala pärast. Ma teadsin tegelt enne juba, et ta sel suvel läheb - üliõpilaste elu, mis parata. Aga ta otsustas enne väljakolimist kuuks ajaks koju Taisse minna. Ma saaan tast ju aru, ta pole kaua kodus käinud ja tal on suur koduigatsus juba kaua olnud. Ja mina olen isekas. Kellega ma siis nüüd õhtuti süüa teen ja hommikul vara köögis kohtun? Kellele ma pooleliolevaid maale näitan ja Räpakäia kirun? Isekas, täiesti. Tegelikult on mul ilgelt hea meel, et ta sügisest saati siin on olnud, meil on hästi vahvaid aegu olnud. Mul on lihtsalt veidi hirm selle ees, mismoodi ma maja puudustega nüüd hakkama saan. Samas, sain enne, ju saan nüüd ka. Aga enne ei olnud Räpakäia... 

Ja eelneva lõigu jätkuks kohe panekski, et ma olen VÄSINUD haldajale kurtmast, helistamast ja sõnumineerimast, et see või teine või kolmas asi on katki, et keegi ei korista jne. Köök on praegu selline õudukas, et ühtegi vaba pinda ei ole. See on minu jaoks nii piin, noh. Jälle mõtlen, et võibolla ikka peaks kolima, kuigi siin on aed ja mu taimed ja asjad. Mul on sellest lõputust s"tamajast ja teiste järel koristamisest SIIBER. Mitte, et ma seda viimasel ajal teinud oleks, muig. Sellepärast köök ongi nagu lagamaa. 

Dush on katki. Või tähendab, et kinnitusjubin, mis dushiotsikut seina peal hoiab. See, millega saab reguleerida, kui kõrgele sa veejuga tahad. Juba nädal otsa on. Olen kolm korda küsinud, millal haldaja selle ära parandada suvatseb, sest pärast 12 tunnist tööpäeva ma tõesti EI VIITSI dushi all ühe käega seebiga mässata ja teisega dushi suunata, eks. Kogu aeg kuulen vastust, et jajaa, kohevarsti. Noh, olgu. Mõnedel pole üldse dushi, eks, pole vett joomisekski. Aga need, kellel ei ole vett, ei maksa ka nii palju üüri kui mina. Tõenäoliselt ei maksa nad üldse üüri. :D 

Sahtlid on sassis. Ja see on ju ainult minu enda süü. Aga nad võiks ju ometigi ise ennast ära koristada ja korras hoida kah. 

Tööl on vaja mingi ankeet ära täita ning ma ei viitsi. 

Tööl on vaja palgalehega kontorisse minna ja küsida, miks nad mulle riigipüha eest topelt ei maksnud, kuigi teistele maksid. Ja ma ei taha sinna minna, sest sihuke vaidlemine on nõme. Aga loomulikult ma lähen, sest raha on ju vaja.

Ühesõnaga lõputu ving ja hala. Ehkki ma tunnen ennast juba veidikene paremini. :P 

Muideks, kassivõtu hooaeg on. Naabrid muudkui hõiguvad kordamööda oma hääldamatute nimedega kasse, naljakas on. 

Ja vastasmaja türklastel on doomino hooaeg. See on veel naljakam. Näiteks kui kolm erinevas vanuses täiskasvanud meest istuvad laua taga ja elu eest laovad doominot õhtu otsa. Või kui kohe terve perega mängitakse...

Noh, jah, ma siis nüüd kuulan veel enesehaletsuse mõttes Karima Francis't ja ega siis tuleb hakata sahtleid koristama.

Päeva kunstielamus - 2 head alternatiivfilmi

Tähendab, ma pean 15 minuti pärast bussi peale silkama, et eeskujuliku "poolaka" kombel õigeks ajaks tööle jõuda. Noh, "neeger" pole enam kellegi sõimusõna, kohalikud "orjad" on ikka poolakad.

Igatahes, enne seda igapäevast spordisööstu bussi suunas panen teile siia 2 hästi huvitavat alternatiivfilmi prantsuse rezishöörilt (vaevalt, et z'd ja s'd õigesti said), kes on täiesti juhtumisi ka minu majakaaslane. :D Ma olen kogu aeg teadnud, et ta filme teeb ja nii, aga alles hiljuti jõudsin äravaatamiseni. Ja on, mida vaadata, ausõna. Need on lühifilmid, prantsuskeelsed ingliskeelsete subtiitritega. Igatahes päeva kunstielamus!

Justin Justin (30 minutit)

Stir Crazy (10 minutit)

Enjoy!

Käe update

Vasak käsivars on suhtokei. Parem on paistes, kergelt sinine ja tulikuum. Valutab ja kätt liigutada on ka valus. Äge, onju. Ja et ma lähen nüüd tööle paari tunni pärast. Kindlasti on seal keegi, kes mulle kogemata seal virutab... 

Eile õhtul tegid majakaaslased aias grilli. Kuna saksa neiu kolib välja, siis oli see nagu lahkumispidu vms. Ma eriti ei viitsinud nendega hängida, seega olin seal pool tunnikest ja kobisin ära magama. Hommikul korjasin karpe, purke ja pudeleid kokku... Sest ega keset ööd keegi ometigi koristama hakanud...

Tänase päeva heategu

Täna oli siis see päev, kui Evelyga jalad selga võtsime ja käisime ära Celia Hammond'i kassivarjupaigas. Viisime sinna kaks suurt kotitäit nende enda poolt kodulehel küsitud nänni. Käterätte, saunalinu, väikseid tekke ja Evely pistis voodilinu kah sisse, mille üle nad ka rõõmustasid. Hea on anda, kuigi oleks oodanud veidi soojemat vastuvõttu... Telefonis olid küll väga meeldivad, kohale jõudes aga veidi sellised külmad. Aga kas ütles, et samariitlase elu kerge on, irw... 

Muidu tshillisime niisama Camdenis ringi ja sõime maroko ja hiina kiirtoitu. Ja terve hommiku jälle maalisin aias. Homsest algab aga tööike, siis on lull läbi ja maalimiseks vähe aega. :)

Miks ma eile õhtul magama ei jäänud

Tähendab, vaktsineerimised igasuguste asjade vastu on teoreetiliselt head, eks. Ja minu töökohta arvestades vägagi vajalikud. Aga see ei ole üldse äge, kui sa saad kummalegi käevarrele ühe süsti. Miks? Sest neid süste saades on mu käed poolenisti liikumisvõimetud. Valust. Nagu väga räige lihasvalu. Ja kuigi eile päeval oli täiesti normaalne võrreldes eelmiste kordadega, siis õhtul magama minnes oli kööga. Kummagi külje peale ennast keerata ei saanud, liiga valus oli. Nii ma siis vähkresin ja üritasin mingit normaalset asendit leida. Ja täna hommikul käed lihtsalt valutavad. Tõsta on valus, kui lihtsalt süles on või noh, arvuti taga toksides ei ole eriti valus. Miks see nii on? Kas asi on vaktsiinis või medõe oskamatuses?

Küsija suu pihta ei lööda

Ehhei! 

Eile oli üks väga mõnus päev. Ah et miks? Noh, esiteks ei pidanud tööl olema. :P Teiseks ja kolmandaks sai eile mõnusaid asju tehtud. Näiteks kohtusime eile hommikul Maarjaga kell 10.30, kummikud jalas, vihmakeebid kotis, laussajule vaatamata rõõmus ootusärevus silmis, astusime bussi ning sõitsime parki. Jaa, eile sadas terve päeva vahetpidamata korralikku vihma ja meie paterdasime mitu tundi mööda hämaraid ja märgi pargiradasid. Lihtsalt nii hea ja rahulik oli. Ning kui kõht tühjaks läks, lahkusime pargist, käisime türklaste poest läbi, ostsime veidi nänni ning läksime minu juurde süüa tegema. Menüüs oli suvikõrvitsa-porgandi-kartulipüree kodujuustu ja tomati-hapukooresalatiga. Ning siis õhtupoole rääkisin emaga poolteist tundi. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, viimaseid päevavalgustunde ära kasutades visandasin uue maali ning jõudsin veidi isegi värvidega alustada.

Noh, kas polnud tore päev? :)

Siinkohal tahaks teha avaliku tänamise Sinitihase õele, kes oligi nii kena ja nummi, et saatis minu emale postiga paberkoopiad kahe vinge salli kudumismustritest. Mitte, et meie pered omavahel tunneksid. :P Lihtsalt nii nummikas. :P Aitäh! Ja see teadaanne läks ka muidugi eilsesse päeva. 

Eile sadas minu postkasti ka küsimus, kuidas minu maasikataimed elavad. :P Küsija suu pihta ei lööda. Tegin pilti ja näitan ära. 

Kahest hädisest lehekesest on saanud lühikese ajaga korralik marju kandev taim. 

Kui ma emale seda rõõmusõnumit kuulutasin, vastas tema peaaegu et põlastava tooniga, et ähh, maasikas on ju umbrohi... Irw, mulle selline umbrohi meeldib!

Yuyu lehtsalat

Eelmise aasta sünnipäevaks saadud lavendel, lõhnab nagu metsaline.

Tähendab, ma nüüd ei mäleta, kas siia said saialilled või rukkililled... Elame-näeme, I suppose...

Kompostihunnik on mõõtmetelt suurenenud. Jätan muru lõigates (jah, lõigates, mitte niites) taimed sinna ümber vohama, siis ei paista jäätmehunnik välja. :P Aga sinna on läinud meeletud kogused toidujäätmeid ja rohtu ja lehti jms ning see vajub lihtsalt kõik kokku. Yuyu kaevab seda aegajalt, et näha, mis protsessid toimuvad, muig, ja allpool on selline must-must möks. Sügise poole saab nalja, kui me seda mulda kaevame hakkame.

No vot, selline aia apdeit siis. 

Täna paistab päike, aga tänu eilsele pikale sajule on kõik nii märg, et esialgu veel õue ei kipu. Õue maalima siis. Niisama poodi lähen küll varsti. Ostan niisama süüa ja siis kohalikku Tai poodi, kust saab häid kiirnuudleid ja tamarinde tšilli-suhkru segus.

Pühapäev

Ja Tikker ongi läinud. Loodetavasti läks neil lennujaamas kõik ikka hästi. Ma muidugi unustasin täna hommikul ära, et nad ära lendavad ja nii jäi ka viimane kokkusaamine korraldamata. Tõusin üles, sõin kiirelt ja tõmbasin dressid selga, seljakoti selga ning matk talunike turule võis alata. Lihtsalt tuli sihuke isu. Sinna on pikk maa jalgsi minna (Londoni mõistes), aga liigutada oli vaja, mõningaid asju turult kah. No ma ei või. See park, kus turgu peetakse, on üks müstiline koht. Seal on kohati tunne, nagu jalutaks kuskil Eesti metsa jalutusrajal. Kõik need lõhnad ja varjulised teerajad puude all. Õhk! Seal on õhku hingata! Ja inimesed, kes seal pargis liiguvad, on kummikutega koeraomanikud, lastekärudega emmed või tervisesportlased. Mõnus seltskond, ühesõnaga. Tekitas suure tahtmise mõnda väiksemasse linna kolida, kus rohelus rohkem käe ulatuses oleks. Noh, ühel heal päeval kindlasti. :)

... ja valgus sai...

Olen viimasel ajal hoolega "Ameerikat avastanud". 

Näiteks vaevusin ma lõpuks ometi klaviatuurile eestikeelse variandi seadistama (eh, ei kõla eriti kena eesti keelena, aga noh...).

Siis ma sain puhtjuhuslikult vastuse mind ammu vaevanud küsimusele. Loen nimelt Kätlin Hommik-Mrabte "Minu Marokot" ning ta räägib seal, kuidas Marokos talvisel ajal ka lund sajab. Täitsa lõpp, ma ütlen. Külm ju! Olen selle koha pealt täiesti keskmine eurooplane ning usun, et Maroko ja Egiptus jms riigid on igavese päikese ning sooja maad... Aga võta näpust. Ja muidugi, kuskilt ajusoppide hallidest hämarustest justkui nagu meenuks, et olen ennegi kuulnud, et kõrbetes ja muidu palavates kohtades langeb öösiti temperatuur nulli või isegi miinusesse. Ilmselt ei ole see minu teadlikku teadvusesse jäädvustunud just selle tõttu, et see mulle "pähe ei mahu" - kuidas saab temperatuur 24 h jooksul ~40 kraadi kõikuda? Igatahes, see seletab, miks paljud mustanahalised (eeldatavasti siis aafriklased) külmal ajal varbavaheplätude ja õhukeste traditsiooniliste kleitidega siin Londonis ringi lehvivad - nad on külmaga harjunud. :) Samas kui meie, põhjamaalased, kütame maja külmal ajal soojaks ning topime end riidesse kui kubujussid, et aga külm ei oleks. Ja lõpptulemusena kardame külma rohkem, kui mõned aafriklased. Naljakas mu meelest.

Siis olen enda jaoks avastanud tatrapudru. Seesama tervise tagasitoomise raamat, millest veidi aega tagasi kirjutasin, räägib tatrast kui mingist imetoidust. Aga mulle meenuvad lasteaed ja koolisöökla ning tatar kurgust alla ei lähe. Tänu töökohavahetusele pean aga veidi rohkem vaatama, kui palju ma söögi peale kulutan, siis teen aegajalt ikka kapivarudest süüa. Nii jõudsingi tiiruga tatrapakini välja. Esimene kord mõned kuud tagasi jättis sama mulje, mis koolisöökla. Nüüd eelmisel nädalal guugeldasin veidi, lugesin retsepte ning proovisin uuesti. Tegin tomati-hapukooresalatit ning praeviinereid kõrvale. Noh, täitsa tavalise pudru või, sibula ja soolaga tegin, veidi panin röstitud seesami õli sisse. Aga kokkuvõttes sai hea! Järgmine päev tegin jälle. Jälle oli hea. :P Ning ka täna sai tehtud. Ses suhtes, et mulle meeldib, kui tatar mõnusalt hapukooremögina sisse kadunud on, eks, aga vahet pole. Olen ka minu lõpuks ometi tatraga sina peale saanud.

Muudest uudistest nii palju, et kolmapäeval unustasin täiesti süüdimatult ära perearsti aja ning töö-koosoleku. :D Lihtsalt maalisin terve päeva. Einoh, tore oli, ehkki pärast olid veits süümekad küll. 

Ning täna käisin omale uut pintslit otsimas, sest viimase maaliga sai mu lemmikpintsel omadega õhtale. Õiget pintslit seal kunstipoes ei olnud, küll aga ostsin 3 uut tuubi akrüülvärvi (sinise, punase ja musta) ning ideede ammutamiseks krabasin leti pealt kaasa igast lendlehti. Üks kunstnike töid näitav raamatuke on tõeliselt hea!:)

Aga Tikrile siis head kojukolimist! 

Tegelikult...

...on mul juba uneaeg, aga no olgu. 

T2na k2isin pargis sulgpalli m2ngimas. :D Pidin m2ngima Yuyuga, aga tema suutis ilgelt k2hku endale mingid pargis m2ngivad lapsed asenduseks sebida ning nii ma siis m2ngisingi hoopis noormees Senegali ja veidi vanema noormees Inglismaaga. P2rast olin l2bi nagu L2ti raha, ma ytlen... K2si v2rises ja muskel juba praegu valutab. Homme olen ilmselt vasakuk2eline. :D 

Ja siis ma maalisin. Insipiratsiooniks j2lle Eesti folk. Rahvariideid guugeldades ei tule just v2ga palju ilusaid suuri pilte, seega ongi minu enda tehtud pildid laulupeo ringk2igust minu suurimaks infoallikaks. Naljakas. Mitte, et ma suudaks pintsliga neid mustreid j2rele maalida, eks, aga nii tegumoe ja inspiratsiooni m6ttes. 

Oh, jah, pikk n2dalavahetus t88tegemist on ees. Aga oma meeleheaks ostsin ma omale Primarkist 5 uut r2tikut. :P Kaks saunalina ja 3 k2ter2tikut. Noh, vanad hakkavad l2bi minema v6i ei ole enam eriti esinduslikud. Muideks, n2iteks Marks and Spencer'i kodukal on nende r2tikud kohutavalt halva reitinguga - et ajavad karva(?) ja annavad v2rvi ning mida iganes. Aga hinnaklass on umbes 2-3 korda kallim kui Primarkis... No v6ta n2pust, eks. Ning siis olen ma hoolega koristanud. Sorteerisin, kuulasin l2bi igavese hunnikuid vanu CD-sid, t6mbasin neid iTunes'i, viskasin k6lbmatuid minema. Ilge aja v6ttis. Aga nyyd on hea ja korras ning selge ylevaade, mida vaja on.

Ja viimane kysimus on k2rudega emmedele. Mille kuradi p2rast te nii torssis olete, kui k2ruga ringi k2ite? Aus6na, see ei ole minu syy, et vankriga ebamugav liigelda on. Aus6na, mina ei ole teid palunud minna m88da peat2navat kolistama. Aus6na, ma saan aru, et on ebamugav, aga aus6na, ma EI saa aru, miks on vaja n2gusid teha, otsa s6ita, toriseda, mingi hullu attitude'ga olla ning eeldada, et rahvas vajub kahte lehte nagu meri Moosese ees, kui sina tuled. Ja aus6na, EI ole viisakas mulle otsa s6ita, hispaania keeles litsiks s6imata ja siis n2rviliselt mossitades edasi kihutada. Mina ei ole palunud sul seda ebamugavat last endale teha. Eeldate, et k6ik peaks teiega arvestama? 6ige, muidugi peame. Aga teie peate teistega ka.

Kuidas Inglismaal poest elektrit osta saab

T2hendab, kuna ma olen Inglismaal juba nii kaua elanud, siis ma arvan iseenesestm6istetavalt, et ka k6ik teised teavad siinsetest systeemidest sama palju kui mina. :D

Sinitihane, eelk6ige siis sinule. :)

Nii. Inglismaal saab elektrit kahel moel tarbida. Yks neist on tavaline moodus, samamoodi nagu Eestis, et iga teatud aja tagant tuleb sulle arve, palju sa tarbinud oled ning siis sa lihtsalt l2hed maksad selle 2ra. See on kahest moodusest odavam.

Teine moodus on m6eldud peamiselt r2ndavatele immigrantidele ning muidu mittestabiilsetele inimestele. :P Yhes6naga on v6imalik lasta igale soovijale paigaldada siis laadimissysteemiga elektrilugeja. V6i kuidas iganes seda eestikeeles nimetama peaks. See t88tab samal p6him6ttel nagu telefoni k6nekaart. Seal aparaadi sees on plastikust pulk (umbes nagu m2lupulk) ning aparaadi ekraanilt saad kogu aeg n2ha, palju sul raha veel alles on. Kui raha peaks juhtumisi otsa saama, siis pulga v2lja v6ttes ning uuesti sisse tagasi pannes tuleb arvele 5 naela (gaasi puhul 6 naela nt) - emergency, et sa saaksid oma asjatoimetusi lambivalgel j2tkata ning minna arvele raha panema siis, kui mahti on. Samas ei pea see pulk seal lugejas sees olema, et majas elektrit oleks. Seda on vaja selleks, et raha juurde panna. Igatahes. Saab elekter otsa, paned selle emergency peale (ehk siis laenatud viie naela peale), ning l2hed m6nda hindussiputkasse. Sest just hindussiputkad teevad igasuguseid laadimisi. Annad neile pulga, nemad pistavad selle kah kuhugi sisse ning siis v6id rahus koju tagasi tulla, uus laks elektrit pulga peal kotis. :P Noh, mitte nyyd s6na otses m6ttes, aga saate aru kyll. Koju minnes tuleb pulk sisse lykata ning siis l2heb see emergency'st kulutatud summa maha. 

See moodus on hea ja lollikindel, et igast petised ja muidur88vlid ei saa majaomanikele yyratuid arveid j2tta ja ise teadmata kadunuks j22da... 

Mai tea, kas ma seletasin piisavalt selgesti?:P  V6i on kellelgi parandusi teha?

Kes on majas peremees?

Ehk siis kuidas mina tulen t88lt koju ja k6ik majakaaslased tulevad mulle kurtma, et meil ei ole elektrit. Kui ma siis ykshaaval kysin, mida ta olukorra muutmiseks teinud olete, siis k6ige asjalikum vastus oli see, et yks neist saatis haldajale smsi. Kes talle muidugi ei vastanud. Einoh, mis seals ikka. Saatsin R2pak2pa poodi elektrit top up'ima, teistele seletasin pikalt laialt, et ei tasu nii idioot olla, et haldajale ei ytle, kui elektri emergency peale paned (yhele majakaaslasele oli yldse yllatuseks, et Inglismaal saab elektrit nagu telefoni k6neaega laadida ning et on olemas veel see nii8elda varu 5 naela n2ol, et supikeetmine p2ris pooleli ei j22ks, kui kohe pole aega poodi joosta, kui raha kaardi peal otsa l6ppeb). Noh, eks me n2eme, kas see, kes selle eelmine kord ilma kellelegi ytlemata emergency peale pani, nyyd 6ppust v6ttis.

Muidu on vahva. Ma ei m2leta, kas ma kirjutasin, aga et mul siin l2hedal elab yks eesti neiu. :P Nagu mingi 15 mintsa jalutada. Vapsjee. Kusjuures t2itsa minu kodulinnast pealekauba. Nii me siis k2isimegi n2iteks laup2eva 6htul eestlaste kombel j a l u t a m a s. V6tsime Bacardi Breezeri n2pu otsa, noh, nii vanade aegade m2lestuseks, aga hiljem t6desime, et see j2i vist kyll viimaseks korraks. Tundub, et rohi oli omal ajal ikka rohelisem ja Bacardi Breezer maitses m2lestustes kah oluliselt paremini. Ning siis sai kohalikus hiinakas veel keha kinnitatud. Nagu t2itsa vahva, onju. :P Ja t2na 6htul l2hen kah neiuga samasse hiinakasse s88ma. :)

Maitse yle ei vaielda

T2hendab, ma olen nyyd rokkiv vanaema. :P Kuulan Linkin Park'i Hybrid Theory't ja koon. :D Einoh, ennemini vaatasin ma Futuramat, Simpsoneid v6i kuulasin erinevaid audioraamatuid. :P 

Aga Linkin Park meenutab mulle kuskil Vigalas mingil kylapeol Evelylt laenatud pluusiga ringi hyppamist... Saal on poolpime, mingi suvaline kutt puldi taga paneb hetkel poppe rokklugusid, mina istun osa ajast seina 22res maas, sest suure juusteloopimisega t6mbasin selja 2ra... P2rast kargan ikkagi edasi ja selg l2heb kah paika. :D See oli see aeg, kus mulle sedasorti muusika v2ga hingel2hedane oli. Sai parke ja randu m88da siidrit joodud, klassivennalt saadud jublakatega teksasid needitud, ema k2sit88oskusi pidevalt oma eriliste n6udmistega proovile pandud, m2rkmikusse b2ndide nimesid joonistatud... Tahaks tagasi seda tunnet, et peod on tagam6tteta ja vinged. 

Tahaks seista sellel t2navanurgal ja Aleksiga kallistada. V2ljas on juba kylm 6htu, seisame laternas66ris, Aleksi kalli on soe...

V6i siis 6htul rannas luidete vahel istuda, s6brannaga juttu r22kida v6i siis hoopis kiikuda. Naljakas, siis tundus igap2evane rannask2ik, liiv jalge all, p2ikset6us ja -loojang nii loomulik, igap2eva osa... V6i siis imelikel kellaaegadel ujumas k2imine... N2iteks yhel jaanip2eval k2isin riietega ujumas (ja noh, tol ajal k2isin ma maani musta seelikuga kogu aeg :D) , nii et vaene A andis mulle p2rast oma jaki, et ma koju minnes 2ra ei kylmuks, bless her soul... Ja kuidas aaalati sai koju jalgsi kakerdatud, yksk6ik, kas siis pilt oli ees v6i mitte. Ja kuidas kesklinnas olid sellised v2ljakujunenud kangialused, kus siis koduteel p6it tyhjendamas sai k2idud... V6i siis yhel teisel varahommikul peale v2likontserti mingi suvalise seltskonnaga hoopis alasti ujuma mindud... 

Lihtsalt... See oli nagu aeg, kus sai ennast s6pradega koos otsitud. T2iskasvanuna oled rohkem omapead. Noh, v2ikestes kogukondades ehk suhtes pysivad... Igatsen seda tunnet, et s6branna juurde mineku eel oli v2ike ootus2revus, et millest me siis t2na r22gime... V6i see teadmine, et k6ik su mured 2ra kuulatakse ja kindlasti n6u antakse... Selline turvatunne... Kuidas viiruk p6les ja vastavalt toale siis h2mar punane v6i roheline valgus... Nyyd v6ib ju ka rohelise lambipirni osta ning viirukit k2rsatada, aga see ei ole ju seesama... Nyyd on konnasilmad ja tulumaks... 

Hmm, vaata aga vaata, mida k6ike paar lugu Linkin Park'i esile kutsub...

Elav matemaatika

Ehk siis kuidas 1+1+1+1 = 1. 

T2nu kolmele vanale kyynelakile sai vana kole klaas uue kuue ja uue t88 minu kirjapulgatopsina.

Ning minu 6mblustarvete karp sai uue elaniku - nimelt p2rlitega n6elapadja. :) P2rlid olid ammusest ajast olemas, paelajupi ostsin poest ja t2idiseks sai kasutusk6lbmatu padja vatiin.

Ja k6ige l6puks siis p88rdumine tagasi oma juurte juurde. :P Akryyl paksemat sorti paberil. Eestlased inspireerisid. :) T2hendab, yldiselt ma oma maalimisi siia ei riputa, aga see sihuke eestip2rane, et vead antasse ehk andeks.

Ega ikka ei saa rahus olla, muig...