pühapäev, 21. veebruar 2010
Tüüpiline mina
Väljas sajab tihedat vihma, aga ega selline pisiasi saa ometi takistada lavendli ümberistutamist. Kummikud ja vihmakeep ning õues paterdamine võis alata. Lavendel sai ümberistutatud, tomati ja basiilikuseemned plastkarpi idanema pandud. Vihm on paraku siiski nii tihe, et peenrakaevamise lükkasin edasi.
laupäev, 20. veebruar 2010
Peidetud söögiriistadest ja märgadest ubadest
See pisike daam, keda neli hooldajat ykskord dushitasid, pani mind eile südamest naerma. Kõigepealt mainiksin ma tema armast nimesaamislugu. Ta nimi on Ruby ja ta ütles, et ta isa pani talle nime kalliskivi järgi, sest et ta on nii kallis ja hinnaline. :) Igatahes, läksin ta käest küsima, mis ta õhtusöögiks tahab. Menüüs oli mundris kartul konservubadega (baked beans). Nimetasin talle siis, et kartul ja nii. Mille peale tema kiljatas: Märg! Märg! Märg-märg-märg-märg-märg-märg!!! Issand, kuidas ma irvitasin. Yle oma naeru kuulsin veel nii palju, et tema ei annaks koerale ka midagi sellist süüa. Õige küll, hommikusöögihelbeid sööb ta ka nii, et kausitäie helveste peale läheb umbes 3 supilusikatäit piima. :D
Ja siis on meil osakonnas kaks diagnoositud skisot ka, eks, yks naine, yks mees. Ma juba enne märkasin, et iga kord, kui ma vanamehe kandiku ära koristasin, oli seal vähem nõusid kui siis, kui ma selle söögiga sinna viisin. Ja siis juhtumisi rääkisin majapidajaga, kes pajatas, et ükskord tema tuba koristades olid nad nii 20 noa-kahvli ringis sealt leidnud. Kuna ma pelgan seda vanameest ja mõte tema toas vedelevatest söögiriistadest ei tundunud just kõige ohutum olevat, panin majapidajad ukse peale valvesse ning asusin ta tuba ryystama. Ma ilgelt kartsin, et kui ta tagasi tuleb ja mind tema asjades sorimas näeb, tuleb mulle kallale. Nii ma siis kiirustasin ja täiesti ebahuvitaval kombel leidsin kõik noad-kahvlid-lusikad-tassid-taldrikud sahtlitest ajalehtede vahelt ja alt. Ma igaks juhuks vaatasin ikka vannituppa, riidekappi, voodi taha ja madratsi alla kah, aga seal polnud midagi. :P Kartsin, et ta hakkab lamenti lööma, kui ükskord taipab, et keegi on tema asjades sorinud, aga mingit märkimisväärset märulit ei toimunud. Välja arvatud muidugi see, et hädaabi nuppu kasutab ta toateeninduse otstarbel.
Einoh, patsientidega saab ikka nalja.
Ja siis on meil osakonnas kaks diagnoositud skisot ka, eks, yks naine, yks mees. Ma juba enne märkasin, et iga kord, kui ma vanamehe kandiku ära koristasin, oli seal vähem nõusid kui siis, kui ma selle söögiga sinna viisin. Ja siis juhtumisi rääkisin majapidajaga, kes pajatas, et ükskord tema tuba koristades olid nad nii 20 noa-kahvli ringis sealt leidnud. Kuna ma pelgan seda vanameest ja mõte tema toas vedelevatest söögiriistadest ei tundunud just kõige ohutum olevat, panin majapidajad ukse peale valvesse ning asusin ta tuba ryystama. Ma ilgelt kartsin, et kui ta tagasi tuleb ja mind tema asjades sorimas näeb, tuleb mulle kallale. Nii ma siis kiirustasin ja täiesti ebahuvitaval kombel leidsin kõik noad-kahvlid-lusikad-tassid-taldrikud sahtlitest ajalehtede vahelt ja alt. Ma igaks juhuks vaatasin ikka vannituppa, riidekappi, voodi taha ja madratsi alla kah, aga seal polnud midagi. :P Kartsin, et ta hakkab lamenti lööma, kui ükskord taipab, et keegi on tema asjades sorinud, aga mingit märkimisväärset märulit ei toimunud. Välja arvatud muidugi see, et hädaabi nuppu kasutab ta toateeninduse otstarbel.
Einoh, patsientidega saab ikka nalja.
Kultuurishokist
Mul on eilsest ikka veel halb tuju. Kuigi ma olin rampväsinud, oli raske magama jääda. Sama lugu poole öö ajal, kui korra põit kergendamas käisin. Lihtsalt ei jää magama. Peale pikka vähkremist panin audioraamatu vaikselt mängima ja kuulasin pool tundi 'Väikseid naisi'. Peale seda tuli unine olemine ja mõte läks mujale ning peale mõningast passimist jäin lõpuks uuesti magama. See on minu puhul ebatavaline, tavaliselt magan ma probleemivabalt ja hästi.
Aga mõtted ja pinge eilsest muudkui ketrasid ja ketrasid ennast edasi ja tagasi.
Ühesõnaga, kurb on see koitmine, millised kolleegid on ebameeldivad. Seesama mutt, kes mind õpetas, on paraku äärmiselt düsfunktsionaalne, organiseerimisvõimetu ja ennasttäis. Õhtu lõpuks olime teise hooldajaga mõlemad nii üles krutitud, et ma olin valmis osakonnajuhataja juurde minema. Täiesti kohutav päev.
Patsientidel tundub ka mingi halb periood olevat. Naljakas on see, kui ühel on halb päev või paha tuju, siis on üsna kindlasti teistel ka. See sõltub vist kuufaasidest, irw.
Meil on osakonnas üks uus patsient, Kreeka vanamees, kes on poolenisti halvatud. Aga vahva vanamees on. Eile hommikul, kui me teda pesime, teatas, et tema tahab tantsida! Nii me hakkasime talle seda kõige kuulsamat Kreeka viisikest laulma ja plaksutama ja tüüp läks jumala äksi täis - oma funksiva käega vehkis ja üritas nipsu teha ning samal ajal tegi ergutushyydeid, missest, et rytmist mööda. Nii armas :) Enamasti ei reageeri keegi millelegi.
Jah, ja siis see türklanna päeva lõpus pani mu kannatuse tõsiselt proovile. Tal on hobuse jõud ja olekult rahutu nagu venelane Pronksöö ajal. Kolmekesi vahetasime ja pesime ta ahtrit pea 15 minutit, sest kuigi me kahekesi hoidsime teda kinni, viskles ning röökis-sõimles ta voodis samal ajal nii hullusti, et kolmas hooldaja ei saanud oma tööd korralikult teha. No ja mis sa sihukesega teed? Hammustab, näpistab, lööb. Jätad ta oma sellesamuse sisse? Ega tal sellest mõistus koju ei tuleks. Ja rahusteid talle ei anta. Õudne.
Aga täna olen ma vaba ja kui õnnestub, lähen mulda ja seemneid ostma ning ehk isegi aias kaevama. Juhhei.
Aga mõtted ja pinge eilsest muudkui ketrasid ja ketrasid ennast edasi ja tagasi.
Ühesõnaga, kurb on see koitmine, millised kolleegid on ebameeldivad. Seesama mutt, kes mind õpetas, on paraku äärmiselt düsfunktsionaalne, organiseerimisvõimetu ja ennasttäis. Õhtu lõpuks olime teise hooldajaga mõlemad nii üles krutitud, et ma olin valmis osakonnajuhataja juurde minema. Täiesti kohutav päev.
Patsientidel tundub ka mingi halb periood olevat. Naljakas on see, kui ühel on halb päev või paha tuju, siis on üsna kindlasti teistel ka. See sõltub vist kuufaasidest, irw.
Meil on osakonnas üks uus patsient, Kreeka vanamees, kes on poolenisti halvatud. Aga vahva vanamees on. Eile hommikul, kui me teda pesime, teatas, et tema tahab tantsida! Nii me hakkasime talle seda kõige kuulsamat Kreeka viisikest laulma ja plaksutama ja tüüp läks jumala äksi täis - oma funksiva käega vehkis ja üritas nipsu teha ning samal ajal tegi ergutushyydeid, missest, et rytmist mööda. Nii armas :) Enamasti ei reageeri keegi millelegi.
Jah, ja siis see türklanna päeva lõpus pani mu kannatuse tõsiselt proovile. Tal on hobuse jõud ja olekult rahutu nagu venelane Pronksöö ajal. Kolmekesi vahetasime ja pesime ta ahtrit pea 15 minutit, sest kuigi me kahekesi hoidsime teda kinni, viskles ning röökis-sõimles ta voodis samal ajal nii hullusti, et kolmas hooldaja ei saanud oma tööd korralikult teha. No ja mis sa sihukesega teed? Hammustab, näpistab, lööb. Jätad ta oma sellesamuse sisse? Ega tal sellest mõistus koju ei tuleks. Ja rahusteid talle ei anta. Õudne.
Aga täna olen ma vaba ja kui õnnestub, lähen mulda ja seemneid ostma ning ehk isegi aias kaevama. Juhhei.
reede, 19. veebruar 2010
Nii palju siis sellest
Täna oli kultuurishokipäev*. Ei olnud tore. Aga ma olen liialt väsinud, et midagi pikemalt kirjutada. Põetan oma valutavat kätt ja vaatan, kuidas türklanna nàpistuse jäljed siniseks juba tõmbuvad.
*vt eelmist sissekannet
*vt eelmist sissekannet
neljapäev, 18. veebruar 2010
Õppetund
Täna õnnestus mul (õnneks ja kahjuks) ära näha, mis juhtub, kui patsient ära unustatakse ja kogu pesemisprotseduur tunde hiljem ette võetakse. Kahju oli teisest. Pole ju tema syy, et meil kiire on. Ei tea, millal täpselt ta oma number kahe tegi, aga tulemuse järgi ilmselt üsna hommikul. Ja selle aja peale, kui me lõpuks temani jõudsime, oli teine valudes ja kogu 'alumine korrus' punane ja äärmiselt valus. Mõnes kohas oli nahk nagu maha tulnud, ehkki see võis juba mingi vana teema olla. S*tt söövitab. Ja kuigi mina otseselt ei vastuta, siis ikkagi - see pole ju tema syy, vahet pole, kes vastutab.
Muidu oli vahva, nalja jagus ja esimese tou vasta pead sain kah ära :D mitte kõvasti ja mitte pahatahtlikult - too iirlanna on lihtsalt nii lootusetult sassis omadega, et ta tõepoolest ei tea, mis ta teeb. Ja enivei ei oleks ma pidanud tema poole seljaga istuma. Samas suudles ta mu kätt ka, nii et mine võta näpust kinni :P
Ma tõesti siiralt loodan, et see koht ei hakka mulle närvidele käima. Mõnus on olnud pea kaks nädalat tööl käia ilma vastikustunde, tylpimuse ja halvava väsimuseta. Räägitakse ju, et paljudes uutes olukordades on kolm faasi: mesinädalad, kultuurishokk ja kohanemine. Ma jätaks selle shoki osa vahele, tänan väga. :)
Muidu oli vahva, nalja jagus ja esimese tou vasta pead sain kah ära :D mitte kõvasti ja mitte pahatahtlikult - too iirlanna on lihtsalt nii lootusetult sassis omadega, et ta tõepoolest ei tea, mis ta teeb. Ja enivei ei oleks ma pidanud tema poole seljaga istuma. Samas suudles ta mu kätt ka, nii et mine võta näpust kinni :P
Ma tõesti siiralt loodan, et see koht ei hakka mulle närvidele käima. Mõnus on olnud pea kaks nädalat tööl käia ilma vastikustunde, tylpimuse ja halvava väsimuseta. Räägitakse ju, et paljudes uutes olukordades on kolm faasi: mesinädalad, kultuurishokk ja kohanemine. Ma jätaks selle shoki osa vahele, tänan väga. :)
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Sellest, millest ma hädaldada tahan
Tööl oli eile minu jaoks erakordselt vaikne päev. Palju istumist, kaks ninaverejooksu ja üks äärmiselt kangekaelne peavalu. Minul siis. Loodan, et homme selle võrra hullem ei ole.
Aga hädaldada tahaks ma hoopis tantsutundide teemal. Ühesõnaga juhatajal oli jälle midagi kobiseda ja ma ei tea, kas võtta asja kui konstruktiivset kriitikat või lihtsalt käega lüüa. Mul on viimasel ajal see käega löömise tunne juba mitmeid kordi mõtteist läbi käinud. Lihtsalt tunne ei ole seesama, mis enne.
Ikaldus, noh. Ma ei tea, muda teha. Sest kui ma sealt nüüd ära tuleksin, jääks vist kogu tantsumajandus hoopistükkis unarusse... Samas ma hetkel tunnen, et võibolla ei olekski sellest midagi hullu... Aga ma ei tea kah.
Järgmisel kolmapäeval on esimene ülikooli intervjuu. Juhhei.
Aga hädaldada tahaks ma hoopis tantsutundide teemal. Ühesõnaga juhatajal oli jälle midagi kobiseda ja ma ei tea, kas võtta asja kui konstruktiivset kriitikat või lihtsalt käega lüüa. Mul on viimasel ajal see käega löömise tunne juba mitmeid kordi mõtteist läbi käinud. Lihtsalt tunne ei ole seesama, mis enne.
Ikaldus, noh. Ma ei tea, muda teha. Sest kui ma sealt nüüd ära tuleksin, jääks vist kogu tantsumajandus hoopistükkis unarusse... Samas ma hetkel tunnen, et võibolla ei olekski sellest midagi hullu... Aga ma ei tea kah.
Järgmisel kolmapäeval on esimene ülikooli intervjuu. Juhhei.
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Üks Alzheimeri juhtum
Üks hästi armas 88 aastane vanaproua, kes on hooldekodus Alzheimeri tõve tõttu, tuli lagedale järgmise vestlusega.
Mina ja üks teine hooldaja rääkisime koridoris juttu ja vanaproua tuli meie juurde.
Proua: Vabandust! Aa, ei, ma otsin seda teist pikka neiut.
Mina: Gabrielat?
Proua: Jah
Mina: Miks? Äkki saame meie kuidagi aidata?
Proua: Eiei, ma pean talt midagi küsima. Ta käis kunagi mu pojaga paar korda kohtamas, enam nad ei käi, aga mu poeg tuleb võibolla homme mind vaatama ja ma ei mäleta ta nime. Ma vaatasin kõik jõulukaardid läbi, et äkki ta on mõne kaardi saatnud, aga ei ole. Et ma tahan Gabriela käest küsida.
Kummaline, eks, mäletab seda, et üks hooldajatest käis tema pojaga ammuilma mõned korrad deidil, aga poja nime ei mäleta.
Mina ja üks teine hooldaja rääkisime koridoris juttu ja vanaproua tuli meie juurde.
Proua: Vabandust! Aa, ei, ma otsin seda teist pikka neiut.
Mina: Gabrielat?
Proua: Jah
Mina: Miks? Äkki saame meie kuidagi aidata?
Proua: Eiei, ma pean talt midagi küsima. Ta käis kunagi mu pojaga paar korda kohtamas, enam nad ei käi, aga mu poeg tuleb võibolla homme mind vaatama ja ma ei mäleta ta nime. Ma vaatasin kõik jõulukaardid läbi, et äkki ta on mõne kaardi saatnud, aga ei ole. Et ma tahan Gabriela käest küsida.
Kummaline, eks, mäletab seda, et üks hooldajatest käis tema pojaga ammuilma mõned korrad deidil, aga poja nime ei mäleta.
pühapäev, 14. veebruar 2010
Head sedasamustki, indeed
Mul on olnud yks ebameeldiv Valentinipäev. Mitte, et ma oleks midagi kena või erakordset või üllatavat oodanud, aga midagi ebameeldivat ma ka ei kartnud. Oleks ju lihtsalt võinud olla yks tavaline päev, mida ei peaks rõhutatult meeldivaks või ebameeldivaks tegema. Ilmselgelt liiga palju tahetud.
laupäev, 13. veebruar 2010
Küsimus med-töötajatele
Oskab keegi nõu anda, mida teha, kui antisepiline seep käed jumalast nässu keerab? Töö juures käsi pesema peab, selleta ei saa, kuna mõnedel patsientidel on nahahaigus. Kummikindaid tuleb enivei ju nendega tegeldes kanda, aga teadupärast ulatuvad need ainult randmeni ja mitte küünarnukini... Määrin rasvast kreemi siis, kui saan ehk 4-5 korda päevas, aga päeva lõpuks in käsivarred ikka punaseid karedaid sygelevaid laike täis... Oleks nt antiseptlline sprei mahedam nahale?
Ikka jätkub
Mina: Tere hommikust!
Kraabits: Tere-tere jah
Mina: Näed, ma tõin sulle su hommikusöögi.
Kraabits: Mhmhh, jah. Kell on juba 10. Kas te hakkate mind nüüd pesema ja värki v? Oleks ammu juba aeg!!
Mina: (olles eelneval õhtul ta kella üles keeranud) Oi, kui vahva, näed, saad nüüd kella vaadata.
Kraabits: Ei ole vahva!
Mina: Miks?
Kraabits: Sest ma ei taha veel pesema hakata!!!
Mina: No vat kui tore, sa ei peagi veel pesema hakkama.
Teised räägivad vàhe(m), paljudel pole hambaid enam alles ja kolmveerand juttu läheb nagunii kaduma. Või on nad lihtsalt vait.
Igatahes olen ma nüüd 'oma jope'. Olen omapead mähkmeid vahetanud, nagu suurtel lastel hargivahet kraaminud (kusjuures ei ole jälk või vastik. Üleüldse mitte mingit tunnet ei ole. Noh, kui sul muidugi täislaadung otse näkku aroomitseb, vôtab ikka kõõksuma küll, nii 'jope' ma veel ei ole :D) , inimesi üksinda ratastooli ja sealt välja saanud ja üleüldse asjale enamvähem pihta saanud.
Aga peale 12 tunnist vahetust on mul ikka hea tunne. Patsiendid on lihtsalt nii jaburad. Näiteks üks vana skisofreenikust juuditar, kes krigistab hambaid nii, et tuba kajab, ja on muidu sassis nagu mänguasjakast. Või siis too iirlanna, kes on üks igavene nihverdis, kes kohe, kui selja pöörad, hakkab käekoti pannalt järama või on lihtsalt mystilisel kombel tooli pealt põrandale istuma asunud ja kes sind kõva häàlega enda juurde kutsub ja kui làhed, võtab su käe, suudleb seda ja ütleb 'good boy!'. Või siis too grand lady, kes räägib väga head inglise keelt, ainult et kõik, mis ta ütleb, on täielik mõttetu seosetu soga. Näiteks õhtusöögile meelitasin ma ta jutuga, et me làhme dinner partyle ja et ma pean ta endale seltsidaamiks võtma, kuna ta näeb nii vonks välja, et sebib meile hunnikuga mehi. Samas eelnevalt elutoas istudes liigutasin ma tema kõrvalt yhe väikse tooli teise nurka, mille peale ta häält tõstis, minu suunas sõrme vibutas ja kuulutas, et see on tema kott ja jätku ma see parem heaga rahule. Temal nagu neid selgusehetki ei esine. Teistel aegajalt ikka koidab, kuigi ma tegelikult ei tea, on see just kõige parem, et sa aru saad, et hooldekodus kopitad...
Kraabits: Tere-tere jah
Mina: Näed, ma tõin sulle su hommikusöögi.
Kraabits: Mhmhh, jah. Kell on juba 10. Kas te hakkate mind nüüd pesema ja värki v? Oleks ammu juba aeg!!
Mina: (olles eelneval õhtul ta kella üles keeranud) Oi, kui vahva, näed, saad nüüd kella vaadata.
Kraabits: Ei ole vahva!
Mina: Miks?
Kraabits: Sest ma ei taha veel pesema hakata!!!
Mina: No vat kui tore, sa ei peagi veel pesema hakkama.
Teised räägivad vàhe(m), paljudel pole hambaid enam alles ja kolmveerand juttu läheb nagunii kaduma. Või on nad lihtsalt vait.
Igatahes olen ma nüüd 'oma jope'. Olen omapead mähkmeid vahetanud, nagu suurtel lastel hargivahet kraaminud (kusjuures ei ole jälk või vastik. Üleüldse mitte mingit tunnet ei ole. Noh, kui sul muidugi täislaadung otse näkku aroomitseb, vôtab ikka kõõksuma küll, nii 'jope' ma veel ei ole :D) , inimesi üksinda ratastooli ja sealt välja saanud ja üleüldse asjale enamvähem pihta saanud.
Aga peale 12 tunnist vahetust on mul ikka hea tunne. Patsiendid on lihtsalt nii jaburad. Näiteks üks vana skisofreenikust juuditar, kes krigistab hambaid nii, et tuba kajab, ja on muidu sassis nagu mänguasjakast. Või siis too iirlanna, kes on üks igavene nihverdis, kes kohe, kui selja pöörad, hakkab käekoti pannalt järama või on lihtsalt mystilisel kombel tooli pealt põrandale istuma asunud ja kes sind kõva häàlega enda juurde kutsub ja kui làhed, võtab su käe, suudleb seda ja ütleb 'good boy!'. Või siis too grand lady, kes räägib väga head inglise keelt, ainult et kõik, mis ta ütleb, on täielik mõttetu seosetu soga. Näiteks õhtusöögile meelitasin ma ta jutuga, et me làhme dinner partyle ja et ma pean ta endale seltsidaamiks võtma, kuna ta näeb nii vonks välja, et sebib meile hunnikuga mehi. Samas eelnevalt elutoas istudes liigutasin ma tema kõrvalt yhe väikse tooli teise nurka, mille peale ta häält tõstis, minu suunas sõrme vibutas ja kuulutas, et see on tema kott ja jätku ma see parem heaga rahule. Temal nagu neid selgusehetki ei esine. Teistel aegajalt ikka koidab, kuigi ma tegelikult ei tea, on see just kõige parem, et sa aru saad, et hooldekodus kopitad...
neljapäev, 11. veebruar 2010
Seiklusjutud - päev kolm
Enne, kui ma väga väsinuna ärateenitud unne jään, nendin, et see dementsete osakond on yks ütlemata jabur koht. Hetkel pikemalt ei jaksa, aga nii palju võin öelda, et ma täitsa tahan homme tööle minna.
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Seiklusjutud - päev kaks
Nii-nii, teine päev on möödas ja ma olen veel elus! Rõhk on sõnal 'veel' :D
Nimelt on mu shoki saanud immuunsysteem siruli maas ning on lasknud meeletul nohul ja pisukesel kurguvalul maad võtta. Noh, nohu korjasin ma üles ilmselt sellelt Aafrika vanamehelt, keda ma kõik söögikorrad toitnud olen. Või on lihtsalt see batsillide hulk nii suur, et keha ei oska reageerida. Ei teagi.
Ja siis sai minust eile sisseõnnistatud hooldaja. Nimelt tuli meil seesama eelmise sissekande staarinna dushi alla viia. No kahepeale vägistasime ta ikka sinna ratastooli ja siis dushi alla. Saate aru, inimene on mähkmega, mis on ääreni kõhulahtisust täis ja samal ajal röögib, et tema on puhas ja tema ei haise halvasti jne. Igatahes ühel hooletul hetkel teda voodisse tagasi tõstes lõi ta mulle küüned käsivarde ja kratsis mõnuga. Kui hurmav- minu esimesed lahinguarmid... Dushi all käimine väsitas ta aga mõnusalt ära ja kuni õhtuni oli vaiki. Siis hakkas aga huilgamine jälle peale. Läksin teda korra vaatama. Nigu ma ukseavasse ilmun, jääb ta vait.
-Mis viga on?
- Ma ei tea! Ma ei tea! Ma ei saa magada!
- Tahad äkki telekat vaadata?
- Oi ei, ainult seda mitte.
- Miks mitte?
- (tigedalt) Sest ma EI TAHA! Ja praegu ei ole telekavaatamise aeg!
Ta ei vaata kunagi telekat.
Naljakas oli ka see, et ühe teise imetillukese voodihaige vanamuti dushitamiseks läks tarvis neli hooldajat, sest too on veel sõgedam kui meie Kraabits.
Kui aus olla, siis on iga suhtluskord patsientidega nii sürr, et tervet pàeva ma siia kirja panna ei jõua. Üldises plaanis tundsin end natukene kodusemalt, aga mind halvab mõte, et reedel pean ma täisliikme eest tööl olema.
Nimelt on mu shoki saanud immuunsysteem siruli maas ning on lasknud meeletul nohul ja pisukesel kurguvalul maad võtta. Noh, nohu korjasin ma üles ilmselt sellelt Aafrika vanamehelt, keda ma kõik söögikorrad toitnud olen. Või on lihtsalt see batsillide hulk nii suur, et keha ei oska reageerida. Ei teagi.
Ja siis sai minust eile sisseõnnistatud hooldaja. Nimelt tuli meil seesama eelmise sissekande staarinna dushi alla viia. No kahepeale vägistasime ta ikka sinna ratastooli ja siis dushi alla. Saate aru, inimene on mähkmega, mis on ääreni kõhulahtisust täis ja samal ajal röögib, et tema on puhas ja tema ei haise halvasti jne. Igatahes ühel hooletul hetkel teda voodisse tagasi tõstes lõi ta mulle küüned käsivarde ja kratsis mõnuga. Kui hurmav- minu esimesed lahinguarmid... Dushi all käimine väsitas ta aga mõnusalt ära ja kuni õhtuni oli vaiki. Siis hakkas aga huilgamine jälle peale. Läksin teda korra vaatama. Nigu ma ukseavasse ilmun, jääb ta vait.
-Mis viga on?
- Ma ei tea! Ma ei tea! Ma ei saa magada!
- Tahad äkki telekat vaadata?
- Oi ei, ainult seda mitte.
- Miks mitte?
- (tigedalt) Sest ma EI TAHA! Ja praegu ei ole telekavaatamise aeg!
Ta ei vaata kunagi telekat.
Naljakas oli ka see, et ühe teise imetillukese voodihaige vanamuti dushitamiseks läks tarvis neli hooldajat, sest too on veel sõgedam kui meie Kraabits.
Kui aus olla, siis on iga suhtluskord patsientidega nii sürr, et tervet pàeva ma siia kirja panna ei jõua. Üldises plaanis tundsin end natukene kodusemalt, aga mind halvab mõte, et reedel pean ma täisliikme eest tööl olema.
esmaspäev, 8. veebruar 2010
Esimene
Esimene tööpäev on seljataga. Uhh! Raske saab see olema, aga usun, et nalja on rohkem. Kuna ma olen hooldekodu kõige raskemas osakonnas, on enamus patsiente verbaalselt vägivaldsed. Arusaadav, neid tõstetakse, pestakse ja toidetakse kyll korralikult, ent ilma erilise tseremoniaalsuseta. Samas, kui keegi sind meeleheitlikult kyynistab ja lööb, kui sa üritad tal täiss*tutud mähet vahetada, kaob see pehmus ilmselt liigutustest ära. Jah, enamus on seal osakonnas liikumisvõimetud või -tahtetud. Ja dementsed. Vestlus esimese patsiendiga, kelle protseduurid hommikul ette võtsime.
Mina: Mis su nimi oligi? Sara? Sue? Sonya?
Tema: Pead nime kaks korda küsima? Sa ei ole just eriti taibukas.
...
Tema: Jõulud on tulemas.
Mina: Joulud on läbi juba.
Tema: Ma tean, et Jõulud on läbi!!! Aga uued on tulemas! Stop being such an argumentative cow!!
...
Tema: Fucking bitches!! Get out!
Mina: Kannata ära, môni minut veel.
Tema: Stop arguing!!!
Ja yldises plaanis istub ta oma toolis ja huilgab yle osakonna.
Teised olid rahulikumad :D igav ei hakka seal ilmselt kunagi.
Mina: Mis su nimi oligi? Sara? Sue? Sonya?
Tema: Pead nime kaks korda küsima? Sa ei ole just eriti taibukas.
...
Tema: Jõulud on tulemas.
Mina: Joulud on läbi juba.
Tema: Ma tean, et Jõulud on läbi!!! Aga uued on tulemas! Stop being such an argumentative cow!!
...
Tema: Fucking bitches!! Get out!
Mina: Kannata ära, môni minut veel.
Tema: Stop arguing!!!
Ja yldises plaanis istub ta oma toolis ja huilgab yle osakonna.
Teised olid rahulikumad :D igav ei hakka seal ilmselt kunagi.
pühapäev, 7. veebruar 2010
Grrr
Kirjutasin pika postituse oma viimasest päevast hotellis ja tänasest kudumisringist ning telefon helises ja kogu tekst kustus automaatselt ära. Urrrrr.
Ütlen siis niipalju, et homme alustan hooldekodus ja närv on juba praegu sees.
Ütlen siis niipalju, et homme alustan hooldekodus ja närv on juba praegu sees.
kolmapäev, 3. veebruar 2010
Lõpp on ligidal
Pärast tänast on 2 päeva veel jäänud. K a k s päeva siin hotellis. Uskumatu. Hea. Ehkki närv on uue koha pàrast juba vaikselt ligi hiilimas. Et noh, ikkagi uus ju. :)
Isiklikul tasandil on raske. Võitlen kibestumisega. Selline äng on, et pisaraid ka ei ole. Halb on olla ja raske on häid asju meeles pidada. Aga ma üritan.
Isiklikul tasandil on raske. Võitlen kibestumisega. Selline äng on, et pisaraid ka ei ole. Halb on olla ja raske on häid asju meeles pidada. Aga ma üritan.
esmaspäev, 1. veebruar 2010
Olen ma siis millestki ilma jäänud?
Olen tööl ja teen tööluusi. Nimelt jäin 10ks minutiks telkut vahtima. Täiesti eranditult olid kõik uudised halvad. Ja see pani mind imestama, miks arvatakse, et ma olen millestki ilma jäänud, kui olen viis aastat oma elust telekavabalt elanud. Et olen saanud natuke rõõmsam olla?
laupäev, 30. jaanuar 2010
Lapse suu ei valeta a la english
Istusin ühe dziibi tagaistmel kahe shokolaadilapse ja ühe omaettehoidva täiskasvanuga. Täismaja ühesõnaga. Poiss oli kuuene ja plika mingi nelja-viiene. Plika kurtis, et ta on meie vahele pigistatud. Siis see vanem tüüp lippas korra välja ja plika nentis "i'm not squashed anymore, he go'ed out". Ma ei saanud kahe esimese hooga aru, mida ta ütles. Kolmanda korraga jagasin ära, et "go'ed" asemel pidi "went" olema...
pühapäev, 17. jaanuar 2010
Kudumise apdeit
Lõpetasin just Jamaikale mõeldud mütsi. :) Kollane, paari valge triibuga. Selle talve skoor on siis praeguseks 3 salli, 4 mütsi ja üks pontsho. Üsna usin, ma ütleks.
Tuju on väheke kobedam.
Tuju on väheke kobedam.
Vaatamisväärsusi Londoni metroos
On hommik. Loksun metroos, kuulan mussi ja olen omaette mossis (jätkuks eilsele). Mingis peatuses tulevad peale üks valge neiu ja üks nägus pruun noormees. Prantsatavad istmetele ning mulle avaneb järgmine vaatepilt: neiu, kellele ma pakuks vanuseks 18 kindlasti, aga kuna kutt tundus noorem, siis võis ka pliks suti noorem olla, paneb pea noormehe õlale, samaaegselt silmade sulgemisega pistab suhu mõlema käe pöidlad ja on näha, et ta neid ka aegajalt imeb. Ja ei, ei tundunud, et tegu oleks ala- või väärarenguga. Kutt kusjuures ei teinud teist nägugi.
laupäev, 16. jaanuar 2010
Ei saa mitte vaiki olla - blog reposted
Leidsin blogipostituse sorteerides, et mõni postitus, mis ma omaarust avaldanud olen, on hoopis mustandina salvestunud ja mitte kunagi ilmavalgust näinud.
29ndal Novembril kirjutasin ma niimoodi:
Ühesõnaga, tere!
Olen üsna mitu aega vait olnud, et maha rahuneda ja häid uudiseid oodata ja siis muidugi ka kähku kuulutada. Häid uudiseid siiani aga paraku tulnud eiole, kuigi väga suur lootus oli. Noh, mis seals ikka, kirjutame siis ilma heade uudisteta edasi...
Enne, kui ma alustan, kurdan kohe südame kergendamiseks, et läpakas on mul omadega jumalast õhtal. See on tegelikult kah üks põhjustest, miks ma ei ole kirjutanud. Et kohe nii õhtal, et kohe täitsa õhtal. :(
Tegelikult on nii, et ole käis Flexy Granny aka mina klubis. Jaa, täitsa päris klubis. Zara ja mingi tema sõbrannaga ja siis vana majakaaslase Kasiaga (noh, mäletate küll, see poolakas, kes kogu aeg süüa tegi). Äge oli. :)
Ja 23ndal Detsembril, esimese lume aegu sedasi:
Täna hommikul tööle minnes oli väljas -5 kraadi. Londoni kohta üsna ebatavaline, ma ütleks. Aga kõik sillerdas külmast kargusest. Teate ju küll, kui tee ja autod ja hekk ja puud kõik sätendavad, justkui oleks öö otsa tähepuru taevast sadanud. Nii ilus.
Tellimine:
Postitused (Atom)