See pisike daam, keda neli hooldajat ykskord dushitasid, pani mind eile südamest naerma. Kõigepealt mainiksin ma tema armast nimesaamislugu. Ta nimi on Ruby ja ta ütles, et ta isa pani talle nime kalliskivi järgi, sest et ta on nii kallis ja hinnaline. :) Igatahes, läksin ta käest küsima, mis ta õhtusöögiks tahab. Menüüs oli mundris kartul konservubadega (baked beans). Nimetasin talle siis, et kartul ja nii. Mille peale tema kiljatas: Märg! Märg! Märg-märg-märg-märg-märg-märg!!! Issand, kuidas ma irvitasin. Yle oma naeru kuulsin veel nii palju, et tema ei annaks koerale ka midagi sellist süüa. Õige küll, hommikusöögihelbeid sööb ta ka nii, et kausitäie helveste peale läheb umbes 3 supilusikatäit piima. :D
Ja siis on meil osakonnas kaks diagnoositud skisot ka, eks, yks naine, yks mees. Ma juba enne märkasin, et iga kord, kui ma vanamehe kandiku ära koristasin, oli seal vähem nõusid kui siis, kui ma selle söögiga sinna viisin. Ja siis juhtumisi rääkisin majapidajaga, kes pajatas, et ükskord tema tuba koristades olid nad nii 20 noa-kahvli ringis sealt leidnud. Kuna ma pelgan seda vanameest ja mõte tema toas vedelevatest söögiriistadest ei tundunud just kõige ohutum olevat, panin majapidajad ukse peale valvesse ning asusin ta tuba ryystama. Ma ilgelt kartsin, et kui ta tagasi tuleb ja mind tema asjades sorimas näeb, tuleb mulle kallale. Nii ma siis kiirustasin ja täiesti ebahuvitaval kombel leidsin kõik noad-kahvlid-lusikad-tassid-taldrikud sahtlitest ajalehtede vahelt ja alt. Ma igaks juhuks vaatasin ikka vannituppa, riidekappi, voodi taha ja madratsi alla kah, aga seal polnud midagi. :P Kartsin, et ta hakkab lamenti lööma, kui ükskord taipab, et keegi on tema asjades sorinud, aga mingit märkimisväärset märulit ei toimunud. Välja arvatud muidugi see, et hädaabi nuppu kasutab ta toateeninduse otstarbel.
Einoh, patsientidega saab ikka nalja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar