Esimene tööpäev on seljataga. Uhh! Raske saab see olema, aga usun, et nalja on rohkem. Kuna ma olen hooldekodu kõige raskemas osakonnas, on enamus patsiente verbaalselt vägivaldsed. Arusaadav, neid tõstetakse, pestakse ja toidetakse kyll korralikult, ent ilma erilise tseremoniaalsuseta. Samas, kui keegi sind meeleheitlikult kyynistab ja lööb, kui sa üritad tal täiss*tutud mähet vahetada, kaob see pehmus ilmselt liigutustest ära. Jah, enamus on seal osakonnas liikumisvõimetud või -tahtetud. Ja dementsed. Vestlus esimese patsiendiga, kelle protseduurid hommikul ette võtsime.
Mina: Mis su nimi oligi? Sara? Sue? Sonya?
Tema: Pead nime kaks korda küsima? Sa ei ole just eriti taibukas.
...
Tema: Jõulud on tulemas.
Mina: Joulud on läbi juba.
Tema: Ma tean, et Jõulud on läbi!!! Aga uued on tulemas! Stop being such an argumentative cow!!
...
Tema: Fucking bitches!! Get out!
Mina: Kannata ära, môni minut veel.
Tema: Stop arguing!!!
Ja yldises plaanis istub ta oma toolis ja huilgab yle osakonna.
Teised olid rahulikumad :D igav ei hakka seal ilmselt kunagi.
2 kommentaari:
Eks need haiglad ole jah sellised kohad, kuhu inimesed reeglina satuvad ikka vastu tahtmist ning oi, sinna satub ka igasuguseid, eriti need inimsegud, mis palatites moodustuvad!
Kuid pea püsti ja kuhjaga mõistvust ning kainet meelt ning küll läheb!!! Edu ja julgust esimesest nädalast mitte kreepsu saada!
Aga aasta pärast oskad sa sama loogikavabalt ent siiski väga veenvalt argumenteerida. Elukool missugune! :)
Edu igatahes!
Postita kommentaar