Kallid lugejad.
Ma ei oska sõnadesse panna, kui üllatunud ma esiteks olen. Kommentaaride hulga ja soojade sõnade üle. Ma tahan teid siiralt tänada. Aitäh.
Eile õhtul võtsid asjad suuna teisale, ja õhtuse üllatusvisiidi tulemusena sai ära lepitud. Sai räägitud ja noh, eks seal mõneti polnud nagu sõnu vaja. Et tobe oli, ühest väiksest asjast saab suur ja paarist naljaga öeldud lausest saab isiklikult võtmise korral liigagi suur probleem. Ma tunnen ennast veidi tobedana ja süüdlasena, teie ees. Aga ma ei saanud seda endale hoida. See oli maailmalõpp minu jaoks. See oli selline emotsioon, et ma ei suutnud seda enda sees hoida. Ma ei tea, mis tulevik toob, ei tasu arvata, et ma naiivne oleks - pole see ei esimene suhe ega lahkuminek-leppimine. Ma ilmselt võtan armastust väga sügavuti. Ei oska nii, et ühe jalaga oled ikka kaldal. Kui meres, siis meres. Kui väljas, siis väljas. Ei oska ma end niimoodi jagada ja pooles vinnas armastada.
Andke andeks. Aga ma ei saa lubada, et ma kunagi enam nii ei tee. Blogi on emotsioonide väljavalamise koht ja see siin jääb mulle meenutama, kui valus mul oli ja mida see inimene mulle tähendab.
Olen jätkuvalt veidi tuim, aga täielikult maha rahunenud, tundub, nagu oleks kaks viimast päeva olnud unenägu.
Kahju on ka Daisyst-Helenast, kes pidid mu hüsteerilist nutmist kaks päeva taluma. Kole oli.
Kommentaaride kommentaariks ütleks ma ka üht koma teist. Väide, et valge ja must inimene (by anonüümne) ei saa olla meant to be on sama jabur kui et inglane ja eestlane ei saa koos olla. Et rohelised silmad ei sobi blondidega. Ma saan aru, et kultuurierinevused on ja nii, aga kui inimesed on meant to be, siis on neile just neid õppetunde suhtes vaja, mis noodsamad erinevused neile toovad. See on nende suhe ja nende tee.
Surnd kommentaari vastukajaks ütleks ma, et mind kusjuures aitas teiste lugude kuulamine. Et mil moel keegi lahku läinud on. See kuidagi näitab, et sa ei ole üksi ja et sellest on võimalik üle saada ja juhtusin kuulma ka üht sellist lugu, et oma jama tundus oluliselt helgemana.
No vot siis. Tänan sügavalt tähelepanu eest ja kallistan kõiki, kes mulle häid mõtteid saatsid.
Ma ei oska sõnadesse panna, kui üllatunud ma esiteks olen. Kommentaaride hulga ja soojade sõnade üle. Ma tahan teid siiralt tänada. Aitäh.
Eile õhtul võtsid asjad suuna teisale, ja õhtuse üllatusvisiidi tulemusena sai ära lepitud. Sai räägitud ja noh, eks seal mõneti polnud nagu sõnu vaja. Et tobe oli, ühest väiksest asjast saab suur ja paarist naljaga öeldud lausest saab isiklikult võtmise korral liigagi suur probleem. Ma tunnen ennast veidi tobedana ja süüdlasena, teie ees. Aga ma ei saanud seda endale hoida. See oli maailmalõpp minu jaoks. See oli selline emotsioon, et ma ei suutnud seda enda sees hoida. Ma ei tea, mis tulevik toob, ei tasu arvata, et ma naiivne oleks - pole see ei esimene suhe ega lahkuminek-leppimine. Ma ilmselt võtan armastust väga sügavuti. Ei oska nii, et ühe jalaga oled ikka kaldal. Kui meres, siis meres. Kui väljas, siis väljas. Ei oska ma end niimoodi jagada ja pooles vinnas armastada.
Andke andeks. Aga ma ei saa lubada, et ma kunagi enam nii ei tee. Blogi on emotsioonide väljavalamise koht ja see siin jääb mulle meenutama, kui valus mul oli ja mida see inimene mulle tähendab.
Olen jätkuvalt veidi tuim, aga täielikult maha rahunenud, tundub, nagu oleks kaks viimast päeva olnud unenägu.
Kahju on ka Daisyst-Helenast, kes pidid mu hüsteerilist nutmist kaks päeva taluma. Kole oli.
Kommentaaride kommentaariks ütleks ma ka üht koma teist. Väide, et valge ja must inimene (by anonüümne) ei saa olla meant to be on sama jabur kui et inglane ja eestlane ei saa koos olla. Et rohelised silmad ei sobi blondidega. Ma saan aru, et kultuurierinevused on ja nii, aga kui inimesed on meant to be, siis on neile just neid õppetunde suhtes vaja, mis noodsamad erinevused neile toovad. See on nende suhe ja nende tee.
Surnd kommentaari vastukajaks ütleks ma, et mind kusjuures aitas teiste lugude kuulamine. Et mil moel keegi lahku läinud on. See kuidagi näitab, et sa ei ole üksi ja et sellest on võimalik üle saada ja juhtusin kuulma ka üht sellist lugu, et oma jama tundus oluliselt helgemana.
No vot siis. Tänan sügavalt tähelepanu eest ja kallistan kõiki, kes mulle häid mõtteid saatsid.
2 kommentaari:
Kas te leppisite ära? Kui jah, siis miks ta nii Sulle tegi? See on ju kohutav, mis sa viimased päevad oled pidanud yle elama...
Köige paremad soovid Su poole teele..
K.
Noh, eks igal inimesel ole omad head ja vead ja eks tema talitas nii, nagu tema oskas ja ilmselt õigeks pidas. Blogis ei hakka detailselt lahkama. Aga iga asi on millekski hea, eks tulevik näitab, mille vastu siis see shokiteraapia hea oli.
Aitäh!
Postita kommentaar