.

Eile, kui Daisy ja Helena läksid linna peale muuseumidesse, ja peale seda, kui ma olin viis tundi vahetpidamata nutnud, tuli mulle külla Nelly, kellega sai Vana Tallinnat jooma hakatud. Ma ei tahtnud juua, sest ma ei joo peaaegu üldse enam alkoholi, aga midagi muud ma ka peale hakata ei osanud. Ja jäime täis ja vahepeal oli mul täitsa lõbus olla, nii tunnikese või nii. D & H saabudes läksime siis peamiselt Nelly utsitusel välja. Bar Salsasse. Ära nutetud silmade ja ilma meigita, ajee. Tantsu sai vihutud, aga see oli peaaegu, et piin. Tantsisin vihaga. Iga pööre, keerutus, partneri liigutus, silmavaade, naeratus tõi mulle silmade ette Jamaika. Tema naeratus, see kuidas ma ta pluusi sikutasin, see kuidas ta magab, mismoodi ta juuksed tunduvad, mismoodi ta silmi pilgutab, mismoodi mind suudleb, mismoodi mulle otsa vaatab, mismoodi kallistab, mismoodi oma keti kaelast ära võtab, mismoodi siin voodi ääre peal istub, mismoodi ta ükskord helistas, mismoodi me siin akna peal koos olime ja välja vaatasime, mismoodi me juttu rääkisime, mismoodi ta roolis olles muusikat kuulates tshillib, mismoodi ta sõrmi liigutab. Lõpuks ma loobusin ja istusin lihtsalt lauas. Aga ma ei saa aru ja ma ei suuda seda uskuda. Kõik on nii tühi ja mõttetu. Ja alles täna hakkasin jõudma enesehaletsuslike osadeni - kes see nüüd mult küsib, kuidas mu tööpäev läks? Kes see nüüd mind aitab ja toetab? Kellele ma nüüd võin iga kell helistada? Kesse nüüd hoolib ja armastab? Kesse nüüd keset ööd mulle süüa toob? Kesse mind kallistab, suudleb ja patsutab?

Me pidime koos ju neid ja neid asju tegema. Kuidas ma neid nüüd üksi siis teen?

Mul on selline masendus, et sellel ei ole otsa ega äärt. Kõik on mõttetu, ma ei taha mitte midagi, ma isegi söön aint sellepärast, et D & H söövad.
Miks mulle ei ole teist võimalust antud? Miks mind niimoodi karistati?


Oskab keegi kuidagi kommenteerida? On ju kõigil lahkuminemisi olnud.