Kaos

Ehk siis let it snow, let it snow, let it snow... Viimased 4 tundi matkasin vahelduva eduga õues ringi. Käisin ära töö juures ja sain Evelyga kokku. Lund muudkui sadas ja sadas ja sadas. Majade ees kalpsasid poolpaljad elanikud (igas suuruses) õnnelikult ringi ja ehitasid lumememmesid. Tähendab, mida teavad nemad lumememmede ehitamisest? Pigem oli tegu lumeküngaste/käkkide/kuhjadega. Ühel kolmnurksel memmel oli isegi tagurpidi plekk-kauss peas. :) 

Ja türklaste kebabiputka ees raputas õbluke türgi noormees pisikesest soolatopsist soola poe ukse ette. :) 

Autodest ei maksa eriti rääkidagi. Liiklus toimus teosammul. Mina ei tea füüsikast midagi, aga silma järgi vaadates olid kõige suuremas hädas esisilla veoga autod. Need ei läinud ü l d s e edasi. Isegi mitte juhul, kui 3 ülikonnas tüüpi autot lükata üritasid. 

Ma tahaks siinkohal ära märkida, et ma ei mõista inimesi üldse hukka. Jah, meie Eestis oleme suurema lumega harjunud ning ei minesta karjakaupa ära, aga siin on lood ju teisiti. Valitsuse tasandil on jah veider, et midagi ette ei võeta, aga lihtinimesed ei saa sinna suurt parata. Teedel polnud ei liiva, soola ega peenkruusa. Autodel ei ole talvekumme. Teed on kitsad, sõitjad kogenematud. Mina, eestlane, ei oskaks ka sellistes oludes sõita. Me ei sünni jäärajasõiduoskustega. :D

Samuti ei saa viriseda, et lennujaamad kinni on. Tähendab, saab, eks, aga kas sa pigem ootad paar päeva või oled parema meelega lennuõnnetuses? Minu enda kojulend homme pärastlõunal on suure küsimärgi all,  sest praegu on nii mõnigi lennujaam suletud.

Aga aknast välja vaadata on ilus. Kindaid, mütsi, mantlit ja saapaid kuivama pannes tekkis korralik kodutunne, muig.

Paari sõnaga

Enne, kui uuesti hullumajaks lahti läheb, räägiks paari sõnaga möödunud nädalast ka. 

Ühesõnaga, suure kooliskäimise ja rohke töörügamise vahepeale tuli Liisu külla. :) Paraku pidi ta enamuse ajast ennast ise lõbustama, sest minul oli pidevalt vaja kuskil mujal olla. Õnneks ta eriti ei pahandanud. :P Nädalavahetuse aga vahetasin omal vabaks ning see kulus puhta peolkäimise peale ära. Pralle oli päris vahva, kahes klubis käisime (sest üks pandi kell 3 kinni ja ega meie seltskonnal polnud tahtmist nii vara veel koju minna) ja magama läksime hommikul 6.30. Kinos käisime ka kaks korda, soovitan soojalt filmi nimega "Miral", midagi PÖFFilaadset ma pakuks, kuigi siin oli tavakinos. Treiler siin: 

Shopata sai ka muidu. Ja naeruhüsteeriasse sattudes majakaaslased ära ehmatada. Kohe nii ära ehmatada, et üritati vägisi tuppa trügida ning stripp-pokkerit mängima hakata. Mille peale meil muidugi veel naljakam oli....

Aga jah, kirjutamise isu ei ole ikka veel tagasi. Nädalavahetuse olen tööl, järgmine nädal 3 koolipäeva, siis Kaidi külla ning siis nädalaks Eestisse. :) Verivorsti sööma muidugi. 

Naljakas on muideks see, et pool mu kohvrit on teiste inimeste nänni täis. Ma ei tea, kuhu ma oma asjad panen. Tegin eile proovipakkimist ja oma asjad ei mahtunud kuskile ära. Või tuleb siis teiste asjad maha jätta. :P 

Igatahes, magama sättima.

Naljakas

Viimasel ajal on juhe nii koos olnud, et üldse ei taha kirjutada. Tegelikult ei tahaks üldse midagi teha, peale teki all lesimise ja lakkevahtimise, aga jah... Enne jõule seda luksust ei ole. 

Igatahes, täna tööl olles jäime lõunapausi ajal indialasest töökaaslasega juttu puhuma. Toiduteemadel. Kui ta meil paar kuud tagasi alustas, ei tellinud ta kunagi köögist lõunat, kuigi meil saab £1 eest süüa seda, mida tahad. Ma mõtlesin tol ajal, et ta vaeseke on nii puruvaene, et ei jaksa süüa osta. Täna  tuli siis välja, et asi on selles, et ta siiani ei orienteeru Euroopa toitudes! Nii naljakas mu meelest. Ühesõnaga, ta ei julgenud midagi tellida, sest ta ei teadnud, mis need nimed menüüs tähendavad. Asjad, mis meile tunduvad nii iseenesestmõistetavad, olid tema japks täielik müstika. Tunnistas teine veel üles, et päris mitmel korral oli pärast lõunat tal kiiremas korras vetsu asja. ;) Noh, eks ta siis nendest marmiidil olevadest ülejääkidest siis ikka proovis. 

Täna ütles mulle 94 aastane vanadaam niimoodi: kui ma vanemaks saan, siis ma lähen hobusega ratsutama!

Mitte millestki

Kuivõrd ma vahepeal mitte millegi erilisega tegelenud ei ole, pole olnud põhjust ka blogi kirjutada. Suur kooliskäimine ja natuke vähem-suur töötegemine käib, vahepealsete õppmispausidega. Ahjaa, teisipäeva õhtul tuli Yuyu külla ja siis me tegime süüa. See on minu viimase aja suurim sotsiaalne sündmus. :D Tore oli iseenesest. :) Ja nagu mu ema alati ütleb - söömine on ainuke tegevus, mis toidab. :D Nii et asja ette. 

Kõrvaltoa tüdruk noormees on madalat profiili hoidnud ja minu meelest nüüd oma paarinädalasele puhkusele läinud. Kui veel kodus oli, siis hoidis oma toa ust kinni, ei tulnud mulle ukse peale koputama, et juttu ajada, ei üritanud köögis naha vahele pugeda ega jutukest veeretada. Kaks korda teretasime ja kõik. Meeldiv, pean nentima. 

Neljapäeval käisin seedri juures. Kuna juhe on kogu sellest sebimisest koos, siis läksin esimese nullkraadise ilmaga üksinda metsavahele. :D Aga ma olin kenaste ettevalmistunud ja külm mul ei hakanud. Ja mõnus oli omaette ringi tatsata. 

Üleüldse on omaette mõnus olla. Ma eelistan oma seltskonda tuttavate-sõprade seltskonnale. Maailm on hukas, eh. :P

Eile olin muideks korralik Eesti Naine. Tegin nimelt keedukartulit-porgandit, magushaput kapsast (minu esimene kord), vorstikastet ja puhast rukkileiba. :D Täielik tegija, muig. 

Noh, ja nüüd lähengi oma ülejääke sisse vohmima. :)

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea

Reede õhtu. Istun voodis ja olen viimased 2,5h õppinud. Täna oli muidu koolipäev ka. Ja tunne on küll selline, et mida rohkem ma õpin, seda vähem ma tean. Selleks, et ühest lausest korralikult aru saada, läheb meeletu aeg, et kõikide sõnade korralikest tähendustest aru saada. No näiteks selleks, et mõista, mismoodi vereringe töötab, pead teadma terve ka südame anatoomiat, kõikide lihaskihtide ja kodade ja klappide kaupa, pluss kuidas kopsud töötavad detailideni välja, ja muidugi veresoonte ehitus jms. 

Mulle hirmsasti meeldib, ehkki juhe on koos. Töötan terve nädalavahetuse, järgmine nädal on hullumaja. 2,5 koolitööd vaja ära teha, koolis ja tööl käia, grupiga kokku saada ja arsti juurde minna ja muid asju ka veel.

Üritan vastu pidada.

Prints valgel hobusel ja korrusetäis draamat

Ehk siis nagu kõigejubeägedam, et on olemas inimesi, kes sinu kaotatud märkmiku nimel läbi jalkafännidest kubiseva Londoni kooli raamatukokku kihutavad, turvadega peale sulgemist sisselaskmist kauplevad ja siis täiesti kangelaslikult su märkmiku kuskilt arvuti kõrvalt leiavad ning selle sulle keset ööd koju kätte toimetavad.  :) Taevas olgu tänatud!

Draama osas aga niipalju, et kuna mul on juba pikemat aega vaat sellesama libeselliga igasuguseid ebamugavaid juhtumeid olnud ning lõpuks tekkis mul lihtsalt tunne, et ta noribki meelega mu kallal, siis seesama märkmikupäästja tuli ja koputas naabripoisi uksele. Naabripoisist sai naabritüdruk mõnest Hollywoodi filmist... Hakkas teine rahuliku jutu peale sihukest draamat tegema, hüüdma lauseid nagu 'miks sa mulle niimoodi teed?!' ja 'kas sa tuled mind röövima?!' ning üldises plaanis käituma nagu väga viril neiu. Teate, mina ei ole oma elus sihukest argpüksist meesterahvast veel kohanud. Oleks, et siis mingi hullem sõimlemine ja ähvardamine.... Rahulik konkreetne jutt, et norimise ära lõpetaks. Mul muidugi käed värisesid pärast, kuigi ma midagi peale kuulamise ei teinud. 

Fakt on nüüd muidugi see, et majas on mingi aeg kindlasti pinged, sest ma kuulsin läbi seina, mismoodi ta sedasama lugu läbi skaibi oma teisele poolele edasi andis... Jutu sisuks oli see, et teda ähvardati nüüd koduukse taga oodata jms... Mis tähendab seda, et ta läheb seda kõikidele majakaaslastele rääkima ning tema versioon sellest on ju selline, et võimas Koljat seisis kuulipildujaga ukse taga... Nojah, minu puutumatus on nüüd ilmselt pikemaks ajaks tagatud. Oh jeerum, jagatud elamispinnal igav ei hakka!

Peata kana

Kaotasin oma märkmiku ära.

Õudus.

Kõik, kes on oma märkmikust sõltuvuses, teavad, kui JUBE see tunne on. Ahastamapanev. Maailmalõpp. Nutt ja hala. Kaos. 

Ma ei tea, mida teha. On õrn lootus, et see jäi kooli raamatukokku, aga enne homset keskpäeva ei saa ma sinna helistada ka mitte.... :( 

Masendav

Kell on 15.00. Ma tõmbasin kardinad ette ja panin tuled põlema. 

Sel aastal mõjub see pimedus mulle kuidagi eriti intensiivselt, tavaliselt on mul suhteliselt ükskõik...

Google - piits või präänik?

Eile õhtul oli meil majakaaslastega arutlus teemal, mis maale mingid veebilehed kuuluvad. Noh, et Youtube on Ameerika oma jne. Meie prantsuse filmimees teadis öelda, et Google on maailma külastatavaim, suurim ja kasutatavaim veebileht. Ja see kuulub Ameerikale. Mõelda vaid, kui palju võimu on Ameerikal terve maailmarahva üle... Arendasime teemat, et kuidas Google võib võimu kuritarvitada ning kui lihtne on igasugust ajupesu teha.

Naljakas küll, ma täheldasin seda juba enne, aga ei osanud sellele mingit tähendust anda. Kui guugeldada midagigi islami või moslemitega seoses, tuleb välja peamiselt negatiivne. Pildiotsing on veel õudsam. Toksisin sisse happy muslim ja ikkagi lõpetasin kuskilt islamivastastel lehekülgedel või vahtisin maharaiutud päid... Täiesti masendav.

See viib mind ringiga tagasi mõtteni, et Ameerika on Google'i boss ja Ameerikale ei meeldi moslemid... Google'it on ka rassismis süüdistatud, nii et.... Pead ma anda ei saa, aga selline mõte hiilis tahestahtmata pähe...

Mahekaupmehest

Tellisin omale järjekordse mahekasti. Eelmine kord olime kahekesi kodus (mina ja alt-neiu), kuid kumbki koputamist ei kuulnud ja sain paki hiljem ukse tagant kätte. Täna olin aga spetsiaalselt allkorrusel köögis, küpsetasin leiba ja lõpetasin eelmise kasti viimast varu - pudelkõrvitsat. Ja mis ma kuulen? Postkasti topitakse lendleheke ning läbi klaasiosa näen kedagi rohelises jopes minema tõttavat. Ruttasin käbe välisukse juurde, vaatasin, et Riverfordi arve ja tegin ukse lahti. Mees, kes oli juba mitu head sammu jõudnud eemale astuda, tuli siis tagasi ja väitis, et ta on siia ennegi toonud ja mitte kunagi ei ole kedagi kodus. 

Mitte kunagi? Pidagem silmas, et ma olen enne tänast kasti veel 2 kasti tellinud. Üks neist oli juunikuus ja siis ma olin küll kodus. Ning teine siis paar nädalat tagasi ja ma ei tea, miks meist kumbki tookord koputust ei kuulnud. Aga imelik ikka küll - ma saan aru, et kiire on, aga kui sa isegi ei koputa, kuidas sa siis tead, et mitte kedagi kodus ei ole?!

Sisu oli aga mõnus... Mahedad kaerahelbed, õunad, või, piim, munad, tomatid ja porgandid. Piim, muideks, on homogeniseerimata ja maitseb väga hea! Ehkki semi-skimmed asemel võtan ma järgmine kord whole'i. Igatahes on parema maitsega kui mahe poepiim.

Raskest nädalavahetusest

Kindlasti mõni nüüd mõtles, et siinkohal tuleb juttu suuremat sorti pralletamisest ja peenikesest pidupidamisest. No vot ei tule. Hoopis suur töötegemine käis. Ja kooliskäimine. Asja tegi raskeks aga minu tööga paratamatult kaasaskäiv nähtus - surm. 

Ühesõnaga, hiljuti suri meil üks vanadaam, kes oli juba mõnda aega elulõpuhoolduses (tähendab, arstide poolt kindlaks tehtud, et enam ei anna midagi teha ja pole mõtet torkida-surkida ja nii siis jääb inimene enamasti voodiravile, kus teda keeratakse ja pööratakse ja toidetakse jne, sest enamasti selles ametlikus surma ootamise faasis ei olda enam võimeline ise midagi tegema). Ning ma pean tunnistama, et ma ei tundnud pea mitte kui midagi. Kui üldse, siis kergendust, sest ta oli juba väga inetus faasis... Selles suhtes siis kergendust, et talle endale oli parem edasi liikuda. See nädalavahetus sain aga sõita sireenidega kiirabiautos (muideks, autos sees istudes ei kostu sireen üldse valjusti), kui üht meie kõige tervemat residenti haiglasse eskortisin. Ning juhtus nii, et haiglas olles reageeris ta mingile ravimile halvasti ja suri. Ning see surm tekitas minus hoopis teistsuguseid tundeid. Ma olin kurb ja häiritud ning nutsin kohe hoolega. Ja mis vahe oli siis sellel surmal tolle eelmise surmaga? Sest viimasel juhul ootas resident kojuminemist. Ta oli üks neist vähestest juhtumitest, kus seisund paranes hooldekodusse tulemisega ning ta pidi kuu-kahe pärast meie juurest lahkuma ja omaette elama minema. Tema puhul oli väga raske aru saada, et ta dementne oli, ehkki kohe, kui me selle ära unustasime, keeras ta meile paraja käki... 

Ühesõnaga, palju raskem on taluda surma siis, kui inimene on enamvähem terve, tal on omad lootused-ootused ning tuleviku suhtes plaanid. Haiglas olles ütles ta midagi väga ebatavalist. Ta oli väga nõudlik inimene ja häid sõnu tal eriti teiste jaoks ei jagunud (ta ei sõimanud kedagi ega polnud ka mingi eriline torssis tüüp, lihtsalt üheksa sealtöötatud kuu jooksul ei kuulnud mina kordagi ta suust midagi tunnustavat) ning kui ta seal erakorralise meditsiini osakonnas voodis lebas, sada inimest ümber, hakkas kohalik medõde minuga juttu rääkima ning küsis, et kas ma olen tema isiklik hooldaja või kas ma töötan seal hooldekodus. Ma siis vastasin, et ma töötan selles hooldekodus ja siis see resident näitas näpuga minu peale ja ütles "She is very good". Ma pean mainime seda, et tema olukord oli selline, kus ta ei suutnud absoluutselt mitte mingeid sõnu moodustada ning siis korraga selged sõnad...

Haiglast tagasi tulles läksin tema tuppa ja tegin voodi ära. Naljakas, surm on nii ootamatu. Kõik asjad, mis ta toas olid, viitasid justkui elu jätkumisele. Töötav külmik, poolik mahlaklaas, raamatud ümber voodi laiali, ülestegemata voodi. Ma veel mõtlesin, et ta koju jõudes kindlasti kommenteerib, et ma ei ole ta voodit korralikult üles teinud.  Ühesõnaga...

Armas oli muidugi see, et teised hooldajad olid hästi toeks, kallistasid ja rääkisid oma kogemustest.

Sellise tõsise sissejuhatuse peale tundub suisa imelik midagi muud kirjutada. Kokkuvõtvalt olen ma viiest järjestikusest päevast meeletult väsinud. Üleväsimus on selline, et mul läks eile õhtul 2 tundi aega, enne kui magama jäin. 

Täna paistab aga päike. Üks asi, mida ma inglise kliima juures armastan on see, et ma lähen 10nda novembri hommikul aeda ja söön ära suure kamalutäie värskeid vaarikaid. Fenomenaalne.

PS. Kohtusin ühe teise osakonna uue juhatajaga ning kuna ma pool päeva ka tema juures töötasin, ütles ta, et ma olen tema arvates hästi hea hooldaja. Mitte, et ma ennast siin häbitult kiita ja reklaamida plaaniks, aga point oli selles, et ta ütles, et ta on ennegi eestlastega töötanud ning et tal on eestlastest hooldajatega väga head kogemused! Nii et aitäh kõigile hooldajatele, kes meie riigi lippu kõrgel hoiavad! :) 

Parim pala - ökoräpp :D

You have a right to remain - alive.

Mõtteid dementsuse, surma ja inimõiguste üle.

Sellest tuleb üks pikk ja segane postitus, hommikukohvi kõrvale ei soovitaks. 

Olen palju mõelnud sellest, kui palju meil selles tänapäeva kõike lubavas ühiskonnas tegelikult õigusi on. Ilusad suured sõnad on, meil on õigus sellele, teisele ja kolmandale. Aga miks on siis nii, et kui olukord jõuab kõige intiimsema ja isiklikuma otsuseni siin maailmas - kas elada või surra - siis on mingitel ebamäärastel valitsusorganitel selle otsustamise õigus ja mitte meil endil? 

Võibolla olen ma liiga kaua hooldekodus töötanud, võibolla on see olukord liiga hinge pugenud, aga võibolla on lihtsalt ühiskonna mehhanismide peale mõtlema pannud. 

Vaatasin just filmi My Sister's Keeper ja see oli ka üks hea näide. Kes seda näinud ei ole, siis lugu on sellest, kuidas leukeemiat põdevale tütrele tehakse mediitsiini kaasabil ideaalne doonor-õde, kuni too saab piisavalt vanaks, et pideva doonorluse vastu protestida ning kaebab oma vanemad kohtusse. Lõpuks tuleb aga välja, et kogu kohtussekaebamise taga on aga vähihaige tütar ise, kes õelt abi palus, sest vanemad ei luba tal surra ning ainuke meetod minekuks on doonorluse peatamine. Aga lapsel endal ei olnud mingit elukvaliteeti... Kas õudne lõpp või lõputu õudus...? Keegi ei taha oma pereliikmeid suremas näha, aga kustmaalt läheb piir?

Hooldekodus... Kas on õige inimesi lõputult tablette ja 'ravimeid' täis toppida, end nende elu pikendada? Kuigi see elu ei ole mitte mingi elu? Kui sa ei suuda isegi teetassi käes hoida, ei suuda ise süüa, ei suuda vetsus käia, ei suuda mitte mingeid valikuid teha, ei suuda end pesta, sõltud sada protsenti võõraste (hooldajad, medõed, sotsiaaltöötajad, linnavalitsus, jne) armust - kas sa tõesti tahad elada? Kas see on see elu, mida sa elada tahad? Muidugi ei ole. Aga kuidas siis otsustavad sellise elu üle inimesed, kes ise ei taha mitte mingi hinna eest sellises olukorras olla? Miks siis teisi sellesse olukorda panna?

Ma ei plaani ega poolda mingit massimõrva, eks, ning olukord lihtsalt juba on nii pagana keeruline kogu selle kaasaegse meditsiiniga. Hoidkem elus ükskõik mis hinnaga! Olgu pealegi 'juurvili', aga elus! Hingab! Missest, et masina abiga. Vool võiks ära minna. 

Üleeile tööl olles kuulsin kahte lugu, kuidas dementsus algas. Enamasti ei räägi lähedased eriti midagi, üritavad võimalikult kiirelt oma ebamugavust tekitavate külastustega ühele poole saada. Aga tookord sattus nii, et kuulsin kahte lugu. 

Üks lugu algas nii, et täiesti tavaline naine elas oma elu, mitmed lapsed, hästi aktiivne jne. Ühel päeval leidis üks tütardest oma automaatvastajal seitsekümmend kõnet - emalt, kes seda pärast täiesti kategooriliselt eitas. Ning kuidas ta unustas ära, kuidas teed teha. Vesi keeb, tassid rivis ning.... Mitte midagi. Kuidas söögitegemise käigus hakkas korraga ülesandeid teiste kaela lükkama, öeldes, et ta ei viitsi, kuigi ta on eluaegne koduperenaine olnud ja söögitegemist armastanud... 

Teine lugu algas juhtumitega, kuidas vanaema tegi väikesele lapselapsele kaks laari hommikusööki, sest ta unustas ära, et ta juba andis talle süüa. Kui peretütar töölt koju tuli, leidis ema pimedas toas istuvat, sest ta väitis, et ta ei tea, kuidas tuli põlema käib. Kuidas ema hakkas peretütrele helistama ja rääkima, et tal on majas mingid inimesed ning kuidas peretütar paanikas igal õhtul ema juurde sõitis, sest ta arvas, et majas on murdvargad. Kuidas ema rääkis, et ta ei saa oma voodipoolele minna, kuna vahepeal on suur auk. Kuidas ema tänava peal ära eksis ning oma koduriigi kauget kohta otsis... Kuidas ta oma abikaasat enam ära ei tundnud. Kuidas kord peretütre saabudes oli terve maja segikeeratud ning kuidas ta leidis ema keset seda segadust pesuväel seismas ja kahtlast juttu ajamas.

Ning kolmanda juhtumina näitas ühe kliendi poeg meile oma isa pilte sellest ajast, kui ta oli terve ning täiemõistuse juures. Ja ta tundus nii õnnelik.... Ja siis ma vaatan seda ahervaret, keda süsteem lihtsalt väntsutab, pumpab ja hoiab elus. Mille nimel? Elustada, rohte anda, maksumaksjate raha sinna alla matta. Jah, kõlab julmalt, aga meie hooldekodus on kõige kallima osakonna kuumaks umbkaudu £5000 ehk umbes 85000 krooni. Ühes kuus! Ja see ei ole mingi eriline hooldekodu. Ja ma ausalt mõtlen, et mille kuradima jaoks, kui minu eest on klient, kes ei saa rääkida ega mitte mingil moel ennast väljendada, kes on pidamatushaige (mähkmetega, eks), umbes kümne vaimuhaigusdiagnoosiga, kellel on kõik jäsemed kronksus ning keda toidetakse tilgutist. Mõnus elu, onju. Aga isegi kui lähedased tahaks tal minna lasta, siis neil puudub see võimalus, sest seaduse järgi oleks see mõrv. Ja niimoodi pumbataksegi elupikendavaid preparaate, elustatakse, pikendatakse piinu ning kulutatakse maksumaksjate raha. 

Ausõna, tee või 26 aastasena testament valmis, et endaga nii ei juhtuks.

Kust läheb piir?

Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kes võidab sellest, et inimesed end nurkasurutuna tunnevad? Sest mina tunnen küll, et kuigi riiki juhitakse minu rahaga, ei ole minul selle kasutamise osas mitte mingisugust sõnaõigust (ja valimisõgus on üks igavene **@(**/"). Samamoodi on minu eluga - tundub, et justkui oleks minu elu, aga tegelikult ei ole mul sellele õigust. Kes võidab meie abitustundest?

Prügikollindusest ja sügisest

Mul on eitamisfaas. Ma naudin sügist ja minu ettekujutluses on see jätkuvalt mõnus ja soe. Reaalsuses külmetan aga vahetpidamata, olenemata minu asukohast kas majas sees või majast väljas. Ja enamasti lihtsalt sel põhjusel, et ma mõtlen igal jumala hommikul, et ah, täna kindlasti ei ole nii külm kui eile, panen kingad saabaste asemel / pluusi dzempri või kampsuni asemel / õhukesed sokid paksude asemel jne. 

Ning maja ei ole millegipärast soe... Küte on meil igal õhtul sees, selle diiliga, et keegi lülitab selle mingi 5-6-7-8 sisse ja kesiganes viimasena magama läheb, lülitab selle välja. Aga ikkagi on magama minna külm. Teki all on külm, teki alt väljas on külm. Ma ei taha tunnistada, et talv on käes. Mitte, et ma mingi talvejälestaja muidu oleks. Lihtsalt... Ma ei tea, ma ei viitsi neid kampsuneid üksteise otsa toppida kogu aeg. Noh, jah, täna panin dzempri mantli alla kui postimajas paki järel käisin ja hea soe oli. :P Ei ole vastikut ilma, on lihtsalt ebasobiv riietus. :P

Tellisin täna hommikul omale neljapäevaks oma teise mahekasti. :) Nii põnev! 

Aga pealkirja juurde tagasi pöördudes meenub, et pidin teile hoopis sellest pajatama, kuidas ma paar korda nädalas kättpidi meie köögi prügikastis sorin. Üldises plaanis ei saa ma väga kurta, minu majakaaslased viskavad pakendeid taaskasutuskasti üsna tihti. Enamasti on need pitsakarbid, pudelid ning piimakanistrid. Üle päeva tuleb kasti õue omadesse tühjendada ning meie 2 õuekasti on iga nädal  puupüsti täis. Vaatamata korduvale seletamisele, mida kõike saab veel taaskasutusse panna, jäävad nemad ikka oma kolme põhiliigi juurde. Mis ei ole halb, eks, parem kui mitte üldse. Aga mina ei saa vaadata klaaspurke tavaprügis. Või jogurtitopse. Või plastkarpe. Või toduaineid. Sest meil on väike taaskasutuskastike just toidujäätmete jaoks sealsamas prügikasti ning tavataaskasutuskasti vahel. Ja nii ma tõstangi asju oma äranägemise järgi ümber... Ning minu pähe ei mahu see, et kui klaasPUDEL läheb kohe ümbertöötluskasti, siis klaasPURK läheb tavaprügisse. ??? 

Naljakas, kui kõik taaskasutusse saadetavad jäätmed korralikult laiali jaotada, jäävad tavaprügisse vaid kileümbrised ja -kotid.

Rõõmsamal toonil jätkates olen jõudnud sinnamaani, kus ma ENDALE mütsi koon. :P Jaa, pärast kõiki neid teistele tehtuid mütse olen ise ikka palja peaga... Not for long... :P Must on peaaegu valmis, kreemikasvalge karvane lõng teise jaoks jõudis just täna eBayst kohale. :P Elagu käsitöö!

Nüüd aga kööki perenaist mängima - hakkan ühepajatoitu tegema ning panen leivataigna hakkama. Huvitaval kombel ei ole kahel viimasel korral leib tavalise 50 minutilise küpsetusajaga valmis saanud - toores seest. Olen mõlemal korral ahju tagasi lükanud veel mingiks 10-15 minutiks... Ei tea, kas ma vähendan kuumust liiga palju või? Gaasiahjuga küpsetamine, noh...

Vaikus

Sügis on käes. Nagu iga aasta-aja ja/või pühade saabumisega käivad kaasas rohked blogisissekanded pealkirjadega 'kevad!', 'LUMI!!!!!', 'jõulud', jne. Seekord on meil sügis. Ja mulle on ka sügisega vaikus hinge pugenud. Selline hea ja rahulik vaikus. Sedasorti vaikus, mis paneb mõtlema, et tahaks Orkuti profiili ära kustutada (ja MITTE FaceBooki asemele teha), blogi kirjutamise ära lõpetada või parooli alla panna. Ei taha, et mu elu teistele niiöelda hindamiseks väljas on. Noh, parooli alla minemine on ikka tõenäolisem kui äralõpetamine. :P Harjumuse jõud on vist ikka suurem kui rahuvajadus. 

Sügis... Sügis on jõudnud niiskesse ja külma faasi. Eestis elades ei saa sellest nii aru, sest soojad riided on iseenesestmõistetavad. Siin ei ole. Panin täna esimest korda oma talvemantli selga - ei ütleks, et mul hirmus soe oleks olnud. Mis ma siis talvel teen, kui temperatuur 10-15 kraadi langeb? Mul on vist uut talvemantlit vaja. Maadlen juba nädalapäevi väikese külmetusega, kellega me nagu jonnipunniga kakleme. No võiks ju omale mingi paratsetamooli sisse keerata, eks, aga nagu üldse ei taha. Hoopis suurendan oma C-vitamiini koguseid, Vietnami salv on igati popp, õlilambis põleb eukalüptiõli, küüslauk on toidulaual esikohal, jne. Kõik see aga ei aita, kui sa tibuvihmases 10 kraadises pargis Evelyga saapad üle õla viskad ning paljajalu läbi madala oja kahlad. Vesi ei olnud üldse niiii külm, aga eile õhtul maadles keha küll pisikutega - temperatuur oli laes ning täna on enesetunne jälle teetassist olenevalt kõikunud. Kui joon teed, on okei olla, kui ei joo, on ilgelt sitt.  Aga sügis on ilus. Kummikutega on äge mööda lehtedega kollaseks maalitud pargiradu ringi paterdada. 

Kooliga on nii, et osad loengud on koolimajas ja osad haiglas. Haiglas on meil siis sihuke kliiniliste oskuste õppimise nurgake - täna näiteks õppisime manuaalselt vererõhku mõõtma. Uskuge mind, see on raskem kui peale vaadates tundub! Aga haiglaga seoses tuli mul meelde sihuke vaatepilt. Seisame ja ootame maimäletamida oma pisikese pundiga ühe haigla tagaukse juures. Korraga kärutavad meist mööda kaks asiaati (noh, ma ei küsinud, aga välja nägid nagu hiinlased), mees ja naine. Mõlemal on kanüül käes, käsi ise lükkab aga ratastel tilgutihoidjat. Ja tilgutihoidjas on mõlemal suur kott verd. :D Kärutavad ettevaatlikult kaldteest alla, istuvad kõnniteeäärele ja hakkavad rahus suitsetama. No ausõna, see nägi naljakas välja. Võiks ju arvata, et kui sul vereülekannet vms tehakse, et sa siis istud rahus, aga ei.... 

Õige pisut on veel magamaminemiseni aega, hakkan Yuyule mütsi kuduma. :)

Südamerahustuseks

Enne, kui silmaluugid päris kinni vajuvad, selgitaks veidi oma töövärki, kuna ma saan pidevalt selle kohta murelikke küsimusi. :) Põhimõtteliselt on nii, et mu koolialguse puhuks võetud puhkus sai selle nädala algusega läbi, aga graafikujärgselt olen tööl alles see nädalavahetus. Kuivõrd ma ei ole sellest viimasest ebameeldivast telefonikõnest saati tööl käinud, siis ma täpselt ei tea, mis saatus mind ootab. Tean vaid seda, et selle kuu vahetused on korras. Aga kuulduste järgi olevat mitu uut nägu tööle võetud, nii et mind ei üllataks, kui järgmine kuu mind hoopis kuu peale saadetakse...  Pöidlad pihku!

Kauatehtud kaunikesed

See mütsike on litreid täis tikitud :)

Ei saaks öelda, et ma ei ole proovinud

Ma ei tea, kuidas on lood veega teistes Londoni linnaosades, kuid meil siin põhjas on vesi sihuke, mis vannitoa seinad ja dushikardina paari kuuga erkoranziks värvivad. Nagu arvata võib, olen mina ainuke inimene, kes seda kardinat kunagi peseb. Enamasti saab selle valgeks kloori ja titan sanitizer'iga leotades ning siis hullunult svammi ja harjaga nühkides. Kuna kardin oli jälle rõõmsat lastetoa värvi värvunud, mõtlesin siis seda äädika-soodalahust proovida. Netist mingeid täpseid juhtnööre ei leidnud, aga ega eriti kaua aega ei otsinud ka. Ning nagu ma aru saan, siis eestikeelsed õpetused käivad 30% äädika kohta, samas kui meil siin poes on aint 5% äädikas... Niisiis viskasin lahkelt äädikat vannipõhjas hunnikus olevale kardinale ning sama ohtralt loopisin soodat. Käis intensiivne "šššššššššššššššššššššššššš". Nühkisin ja letoasin ja lisasin puhastusaineid ning natukene tuli isegi maha. Aga selleks, et puhtaks saada, pidin ikkagi vanad keemiavahendid välja otsima. Ma usun, et kergemat sorti mustuse jaoks see aitab, aga mitte sellise jaoks, mis meie dushikardinal elas... 

Kirjutamise isu ei ole viimasel ajal.

Koolipäeva eksootika - moslemid

Väljamaal elades harjud igast asjadega ära, kõiksuguste tsurkade, muidusööjate ning trummilööjatega. Üks asi, mis mulle ikka veel veidi müstiline ja tundmatu on, on moslemid. Seda sel lihtsal põhjusel, et enamasti nad ei tööta ja seetõttu on neid töökeskkondades vähe (hotellis näiteks kohtasin 3 aasta jooksul vaid 3 moslemineiut) ning tänavatel jõlguvad nad alati omasugustega ja katmata peadega inimestega ei suhtle. No sorry, kui ma kellegi varba peale astun,  aga nelja siinoldud aasta jooksul ei ole ma ei tänaval, bussis, poes, vms kohas mitte ühtegi korda mitte ainumagi (ilmselge-) moslemiga rääkinud. Samas kui kõik muud 'katmata pead' vabalt suhtlevad, olenemata värvist või riietusest.  Siinkohal ka küsimus moslemitele - miks te mittemoslemitega nii vähe suhtlete? Miks ei jagu ühtegi naeratust katmata peaga naisele, samas kui kaetud peaga naised külvatakse jutuvada ja siira heameelega üle. Tänaval ei näe mitte kunagi moslemit ja mittemoslemit kõrvuti käimas, sõbrannadena. Vahel harva näeb koolilapsi segapuntides, aga see pole ju päris see. 

Seetõttu on just ürpides lehvivad mosleminaised minu jaoks tume maa. Huvitav tume maa, nendin ära, sest islami ümber on ju nii palju vastakaid kuulukaid.

Ja nii oligi, et kui me oma värvilise seltskonnaga lõunat lõpetasime (2 iirlannat, 2 somaalineiut, 1 brasiillanna ja 1 mina), läks üks moslemineiu tagasi söökla suunas. Ma mõtlesin,  et ta läheb kohvi ostma vms ja küsisin, et kus ta läheb ja et ma ootan ta ära. Mille peale vastas tema suure naeratusega kollase pearäti alt, et ta läheb palvetab veits, et hiljem näeme. Ja see, kuidas ta seda niimoodi vabalt ja naljaga ütles, tekitas minus ka hea tunde. Vaat, mina ei ole kunagi osanud nurgas palvetavatesse moslemitesse kuidagi suhtuda. Pigem selline ebamugav tunne on olnud, kui kuskil jälle mõnda musta hunnikut põrandal näed ja peale pikka jõllitamist taipad, et see seal on naine mustas ürbis, kes palvetab. Aga Najma (Nadzhma) on vahva, ta on suure naeratusega ja hästi vabalt suhtlev. Kas siis on lihtsalt sobivat keskkonda vaja, et omaette hoidvatest moslemitest seltskonnalõvid saaks? Sest isegi too teine naine, kes on vähe vanem ning viie lapse ema, tema suhtles ka täiesti vabalt. Segadus. :D

Aga lahe on, mulle meeldib, et selline segaseltskond on. :)

Needus murtud

Peale esimest leivategu kohtasin igal sammul ebausku - järgmine kord läheb nässu, edaspidi hakkabki nässu minema, algaja õnn, jne. Tegin täna teist raksu. Tainast sai palju, nii et kerkides tilkus osa üle ääre maha, aga maitse oli jätkuvalt super, kerkis ja küpses kenaste. Mulle kusjuures tundus, et juuretis oli seekord hapum - isegi peale suhkru ja mee lisamist oli tainas jumalast hapu! Noh, kühveldasin mett edasi. :P Üldises plaanis sai veidi kohevam ning pehmem. Igatahes, kallid leivaküpsetajad - ärge uskuge hullude juttu! Saab ka peale algaja õnnest läbi imbunud esimest korda head leiba küpsetada. :) 

Täna käisin käsitööringis ka. Läksime seekord hoopis Evely kihlatu vanavanematele külla, kes sealsamas lähedal elavad. Neil on järgmisel aastal teemantpulm - 60 aastat abielus. Ja nad on lihtsalt niiiiiiiii toredad, ma kohe ei või! :) 

Muidu olen oma vaba aega maalides veetnud, varsti saab see kauatehtud kaunikene valmis kah. :)