Õppetund

Täna õnnestus mul (õnneks ja kahjuks) ära näha, mis juhtub, kui patsient ära unustatakse ja kogu pesemisprotseduur tunde hiljem ette võetakse. Kahju oli teisest. Pole ju tema syy, et meil kiire on. Ei tea, millal täpselt ta oma number kahe tegi, aga tulemuse järgi ilmselt üsna hommikul. Ja selle aja peale, kui me lõpuks temani jõudsime, oli teine valudes ja kogu 'alumine korrus' punane ja äärmiselt valus. Mõnes kohas oli nahk nagu maha tulnud, ehkki see võis juba mingi vana teema olla. S*tt söövitab. Ja kuigi mina otseselt ei vastuta, siis ikkagi - see pole ju tema syy, vahet pole, kes vastutab.

Muidu oli vahva, nalja jagus ja esimese tou vasta pead sain kah ära :D mitte kõvasti ja mitte pahatahtlikult - too iirlanna on lihtsalt nii lootusetult sassis omadega, et ta tõepoolest ei tea, mis ta teeb. Ja enivei ei oleks ma pidanud tema poole seljaga istuma. Samas suudles ta mu kätt ka, nii et mine võta näpust kinni :P

Ma tõesti siiralt loodan, et see koht ei hakka mulle närvidele käima. Mõnus on olnud pea kaks nädalat tööl käia ilma vastikustunde, tylpimuse ja halvava väsimuseta. Räägitakse ju, et paljudes uutes olukordades on kolm faasi: mesinädalad, kultuurishokk ja kohanemine. Ma jätaks selle shoki osa vahele, tänan väga. :)

Sellest, millest ma hädaldada tahan

Tööl oli eile minu jaoks erakordselt vaikne päev. Palju istumist, kaks ninaverejooksu ja üks äärmiselt kangekaelne peavalu. Minul siis. Loodan, et homme selle võrra hullem ei ole.

Aga hädaldada tahaks ma hoopis tantsutundide teemal. Ühesõnaga juhatajal oli jälle midagi kobiseda ja ma ei tea, kas võtta asja kui konstruktiivset kriitikat või lihtsalt käega lüüa. Mul on viimasel ajal see käega löömise tunne juba mitmeid kordi mõtteist läbi käinud. Lihtsalt tunne ei ole seesama, mis enne.
Ikaldus, noh. Ma ei tea, muda teha. Sest kui ma sealt nüüd ära tuleksin, jääks vist kogu tantsumajandus hoopistükkis unarusse... Samas ma hetkel tunnen, et võibolla ei olekski sellest midagi hullu... Aga ma ei tea kah.

Järgmisel kolmapäeval on esimene ülikooli intervjuu. Juhhei.

Üks Alzheimeri juhtum

Üks hästi armas 88 aastane vanaproua, kes on hooldekodus Alzheimeri tõve tõttu, tuli lagedale järgmise vestlusega.

Mina ja üks teine hooldaja rääkisime koridoris juttu ja vanaproua tuli meie juurde.
Proua: Vabandust! Aa, ei, ma otsin seda teist pikka neiut.
Mina: Gabrielat?
Proua: Jah
Mina: Miks? Äkki saame meie kuidagi aidata?
Proua: Eiei, ma pean talt midagi küsima. Ta käis kunagi mu pojaga paar korda kohtamas, enam nad ei käi, aga mu poeg tuleb võibolla homme mind vaatama ja ma ei mäleta ta nime. Ma vaatasin kõik jõulukaardid läbi, et äkki ta on mõne kaardi saatnud, aga ei ole. Et ma tahan Gabriela käest küsida.

Kummaline, eks, mäletab seda, et üks hooldajatest käis tema pojaga ammuilma mõned korrad deidil, aga poja nime ei mäleta.

Head sedasamustki, indeed

Mul on olnud yks ebameeldiv Valentinipäev. Mitte, et ma oleks midagi kena või erakordset või üllatavat oodanud, aga midagi ebameeldivat ma ka ei kartnud. Oleks ju lihtsalt võinud olla yks tavaline päev, mida ei peaks rõhutatult meeldivaks või ebameeldivaks tegema. Ilmselgelt liiga palju tahetud.

Küsimus med-töötajatele

Oskab keegi nõu anda, mida teha, kui antisepiline seep käed jumalast nässu keerab? Töö juures käsi pesema peab, selleta ei saa, kuna mõnedel patsientidel on nahahaigus. Kummikindaid tuleb enivei ju nendega tegeldes kanda, aga teadupärast ulatuvad need ainult randmeni ja mitte küünarnukini... Määrin rasvast kreemi siis, kui saan ehk 4-5 korda päevas, aga päeva lõpuks in käsivarred ikka punaseid karedaid sygelevaid laike täis... Oleks nt antiseptlline sprei mahedam nahale?

Ikka jätkub

Mina: Tere hommikust!
Kraabits: Tere-tere jah
Mina: Näed, ma tõin sulle su hommikusöögi.
Kraabits: Mhmhh, jah. Kell on juba 10. Kas te hakkate mind nüüd pesema ja värki v? Oleks ammu juba aeg!!
Mina: (olles eelneval õhtul ta kella üles keeranud) Oi, kui vahva, näed, saad nüüd kella vaadata.
Kraabits: Ei ole vahva!
Mina: Miks?
Kraabits: Sest ma ei taha veel pesema hakata!!!
Mina: No vat kui tore, sa ei peagi veel pesema hakkama.

Teised räägivad vàhe(m), paljudel pole hambaid enam alles ja kolmveerand juttu läheb nagunii kaduma. Või on nad lihtsalt vait.
Igatahes olen ma nüüd 'oma jope'. Olen omapead mähkmeid vahetanud, nagu suurtel lastel hargivahet kraaminud (kusjuures ei ole jälk või vastik. Üleüldse mitte mingit tunnet ei ole. Noh, kui sul muidugi täislaadung otse näkku aroomitseb, vôtab ikka kõõksuma küll, nii 'jope' ma veel ei ole :D) , inimesi üksinda ratastooli ja sealt välja saanud ja üleüldse asjale enamvähem pihta saanud.

Aga peale 12 tunnist vahetust on mul ikka hea tunne. Patsiendid on lihtsalt nii jaburad. Näiteks üks vana skisofreenikust juuditar, kes krigistab hambaid nii, et tuba kajab, ja on muidu sassis nagu mänguasjakast. Või siis too iirlanna, kes on üks igavene nihverdis, kes kohe, kui selja pöörad, hakkab käekoti pannalt järama või on lihtsalt mystilisel kombel tooli pealt põrandale istuma asunud ja kes sind kõva häàlega enda juurde kutsub ja kui làhed, võtab su käe, suudleb seda ja ütleb 'good boy!'. Või siis too grand lady, kes räägib väga head inglise keelt, ainult et kõik, mis ta ütleb, on täielik mõttetu seosetu soga. Näiteks õhtusöögile meelitasin ma ta jutuga, et me làhme dinner partyle ja et ma pean ta endale seltsidaamiks võtma, kuna ta näeb nii vonks välja, et sebib meile hunnikuga mehi. Samas eelnevalt elutoas istudes liigutasin ma tema kõrvalt yhe väikse tooli teise nurka, mille peale ta häält tõstis, minu suunas sõrme vibutas ja kuulutas, et see on tema kott ja jätku ma see parem heaga rahule. Temal nagu neid selgusehetki ei esine. Teistel aegajalt ikka koidab, kuigi ma tegelikult ei tea, on see just kõige parem, et sa aru saad, et hooldekodus kopitad...

Seiklusjutud - päev kolm

Enne, kui ma väga väsinuna ärateenitud unne jään, nendin, et see dementsete osakond on yks ütlemata jabur koht. Hetkel pikemalt ei jaksa, aga nii palju võin öelda, et ma täitsa tahan homme tööle minna.

Seiklusjutud - päev kaks

Nii-nii, teine päev on möödas ja ma olen veel elus! Rõhk on sõnal 'veel' :D
Nimelt on mu shoki saanud immuunsysteem siruli maas ning on lasknud meeletul nohul ja pisukesel kurguvalul maad võtta. Noh, nohu korjasin ma üles ilmselt sellelt Aafrika vanamehelt, keda ma kõik söögikorrad toitnud olen. Või on lihtsalt see batsillide hulk nii suur, et keha ei oska reageerida. Ei teagi.
Ja siis sai minust eile sisseõnnistatud hooldaja. Nimelt tuli meil seesama eelmise sissekande staarinna dushi alla viia. No kahepeale vägistasime ta ikka sinna ratastooli ja siis dushi alla. Saate aru, inimene on mähkmega, mis on ääreni kõhulahtisust täis ja samal ajal röögib, et tema on puhas ja tema ei haise halvasti jne. Igatahes ühel hooletul hetkel teda voodisse tagasi tõstes lõi ta mulle küüned käsivarde ja kratsis mõnuga. Kui hurmav- minu esimesed lahinguarmid... Dushi all käimine väsitas ta aga mõnusalt ära ja kuni õhtuni oli vaiki. Siis hakkas aga huilgamine jälle peale. Läksin teda korra vaatama. Nigu ma ukseavasse ilmun, jääb ta vait.
-Mis viga on?
- Ma ei tea! Ma ei tea! Ma ei saa magada!
- Tahad äkki telekat vaadata?
- Oi ei, ainult seda mitte.
- Miks mitte?
- (tigedalt) Sest ma EI TAHA! Ja praegu ei ole telekavaatamise aeg!

Ta ei vaata kunagi telekat.

Naljakas oli ka see, et ühe teise imetillukese voodihaige vanamuti dushitamiseks läks tarvis neli hooldajat, sest too on veel sõgedam kui meie Kraabits.

Kui aus olla, siis on iga suhtluskord patsientidega nii sürr, et tervet pàeva ma siia kirja panna ei jõua. Üldises plaanis tundsin end natukene kodusemalt, aga mind halvab mõte, et reedel pean ma täisliikme eest tööl olema.

Esimene

Esimene tööpäev on seljataga. Uhh! Raske saab see olema, aga usun, et nalja on rohkem. Kuna ma olen hooldekodu kõige raskemas osakonnas, on enamus patsiente verbaalselt vägivaldsed. Arusaadav, neid tõstetakse, pestakse ja toidetakse kyll korralikult, ent ilma erilise tseremoniaalsuseta. Samas, kui keegi sind meeleheitlikult kyynistab ja lööb, kui sa üritad tal täiss*tutud mähet vahetada, kaob see pehmus ilmselt liigutustest ära. Jah, enamus on seal osakonnas liikumisvõimetud või -tahtetud. Ja dementsed. Vestlus esimese patsiendiga, kelle protseduurid hommikul ette võtsime.

Mina: Mis su nimi oligi? Sara? Sue? Sonya?
Tema: Pead nime kaks korda küsima? Sa ei ole just eriti taibukas.
...
Tema: Jõulud on tulemas.
Mina: Joulud on läbi juba.
Tema: Ma tean, et Jõulud on läbi!!! Aga uued on tulemas! Stop being such an argumentative cow!!
...
Tema: Fucking bitches!! Get out!
Mina: Kannata ära, môni minut veel.
Tema: Stop arguing!!!

Ja yldises plaanis istub ta oma toolis ja huilgab yle osakonna.

Teised olid rahulikumad :D igav ei hakka seal ilmselt kunagi.

Grrr

Kirjutasin pika postituse oma viimasest päevast hotellis ja tänasest kudumisringist ning telefon helises ja kogu tekst kustus automaatselt ära. Urrrrr.
Ütlen siis niipalju, et homme alustan hooldekodus ja närv on juba praegu sees.

Lõpp on ligidal

Pärast tänast on 2 päeva veel jäänud. K a k s päeva siin hotellis. Uskumatu. Hea. Ehkki närv on uue koha pàrast juba vaikselt ligi hiilimas. Et noh, ikkagi uus ju. :)

Isiklikul tasandil on raske. Võitlen kibestumisega. Selline äng on, et pisaraid ka ei ole. Halb on olla ja raske on häid asju meeles pidada. Aga ma üritan.

Olen ma siis millestki ilma jäänud?

Olen tööl ja teen tööluusi. Nimelt jäin 10ks minutiks telkut vahtima. Täiesti eranditult olid kõik uudised halvad. Ja see pani mind imestama, miks arvatakse, et ma olen millestki ilma jäänud, kui olen viis aastat oma elust telekavabalt elanud. Et olen saanud natuke rõõmsam olla?

Lapse suu ei valeta a la english

Istusin ühe dziibi tagaistmel kahe shokolaadilapse ja ühe omaettehoidva täiskasvanuga. Täismaja ühesõnaga. Poiss oli kuuene ja plika mingi nelja-viiene. Plika kurtis, et ta on meie vahele pigistatud. Siis see vanem tüüp lippas korra välja ja plika nentis "i'm not squashed anymore, he go'ed out". Ma ei saanud kahe esimese hooga aru, mida ta ütles. Kolmanda korraga jagasin ära, et "go'ed" asemel pidi "went" olema...

Kudumise apdeit

Lõpetasin just Jamaikale mõeldud mütsi. :) Kollane, paari valge triibuga. Selle talve skoor on siis praeguseks 3 salli, 4 mütsi ja üks pontsho. Üsna usin, ma ütleks.

Tuju on väheke kobedam.

Vaatamisväärsusi Londoni metroos

On hommik. Loksun metroos, kuulan mussi ja olen omaette mossis (jätkuks eilsele). Mingis peatuses tulevad peale üks valge neiu ja üks nägus pruun noormees. Prantsatavad istmetele ning mulle avaneb järgmine vaatepilt: neiu, kellele ma pakuks vanuseks 18 kindlasti, aga kuna kutt tundus noorem, siis võis ka pliks suti noorem olla, paneb pea noormehe õlale, samaaegselt silmade sulgemisega pistab suhu mõlema käe pöidlad ja on näha, et ta neid ka aegajalt imeb. Ja ei, ei tundunud, et tegu oleks ala- või väärarenguga. Kutt kusjuures ei teinud teist nägugi.

Ei saa mitte vaiki olla - blog reposted

Leidsin blogipostituse sorteerides, et mõni postitus, mis ma omaarust avaldanud olen, on hoopis mustandina salvestunud ja mitte kunagi ilmavalgust näinud.

29ndal Novembril kirjutasin ma niimoodi:

Ühesõnaga, tere!

Olen üsna mitu aega vait olnud, et maha rahuneda ja häid uudiseid oodata ja siis muidugi ka kähku kuulutada. Häid uudiseid siiani aga paraku tulnud eiole, kuigi väga suur lootus oli. Noh, mis seals ikka, kirjutame siis ilma heade uudisteta edasi...

Enne, kui ma alustan, kurdan kohe südame kergendamiseks, et läpakas on mul omadega jumalast õhtal. See on tegelikult kah üks põhjustest, miks ma ei ole kirjutanud. Et kohe nii õhtal, et kohe täitsa õhtal. :(

Tegelikult on nii, et ole käis Flexy Granny aka mina klubis. Jaa, täitsa päris klubis. Zara ja mingi tema sõbrannaga ja siis vana majakaaslase Kasiaga (noh, mäletate küll, see poolakas, kes kogu aeg süüa tegi). Äge oli. :)

Ja 23ndal Detsembril, esimese lume aegu sedasi:

Täna hommikul tööle minnes oli väljas -5 kraadi. Londoni kohta üsna ebatavaline, ma ütleks. Aga kõik sillerdas külmast kargusest. Teate ju küll, kui tee ja autod ja hekk ja puud kõik sätendavad, justkui oleks öö otsa tähepuru taevast sadanud. Nii ilus.

Sometimes you knit to save your life

Ma tahaksin rääkida valust. Kuivõrd puudub õlg, mille najal nutta, tuleb oma tunded, hästi või halvasti, blogilehel avalikuks teha. Tegelikult üks õlg on, peaaegu, aga just selle kurbuse ja valu puhul ei saa ta aidata. Sest just seesama õlg on ju kurbuse põhjuseks.

Enamuse ajast tunnen ma ennast täitsa hästi. Aga aegajalt võtab tume võimust. Aegajalt kasvab valu südamest suuremaks. Vahel on pisaraid, vahel ei ole. Vahel aitavad, vahel ei aita. Lihtne liigutus, näiteks juuste kammimine peale pesemist, tundub korraga nii mõttetu, nii ebaoluline. Nii valus.

Ma ei oska midagi peale hakata.

Tuttavatele ei viitsi seletada.

Ühesõnaga, siin ma istun, valuga, millega ma midagi peale hakata ei oska, ja ainus suund, kuhu ahastust juhtida on ... Vardad ja lõng.

Lihtsalt nii imelik ja kurb tundub, et s e e aeg on nüüd minevik, ehkki see saab alati olema minu olevik ja tulevik samaaegselt, ka siis, kui ta reaalselt ja jäädavalt minu elust kadunud on.

P***i need puuhobused, ma ütlen.

Üks rahvas

Me oleme kõik üks. Me oleme kõik omavahel ühenduses. Mingil moel. Me hingame sama õhku, me elame sama taeva all. Me naerame ja nutame ühtemoodi, kas siin või sealpool maakera. Me oleme üks. Just sellepärast annetasin UK Punasele Ristile Haiiti jaoks raha. 20 naela ei ole just hiiglaslik summa, aga võibolla aitab see veel ühe elu päästa. Elu, millele meil kõigil ühesugune õigus on ja mida me nii iseenesestmõistetavaks peame. Emad ja isad, tütred ja pojad, õed ja vennad, sõbrad ja õpetajad - kui palju peresid jääb poolikuks? Meie teiselpool maakera saame aidata palvete ja rahaga. Võibolla see 20 naela toob veel ühe ema, lapse või armastatu koju.

Kirumise teemal jätkates - filipiinlased

Enne, kui ma edasi vahutan, siis mul ei ole erinevate rahvuste vastu midagi, aga on mõningaid kombeid, mis mulle kui konservatiivsele eestlasele vastuvõetamatud on.

Näiteks see, kuidas filipiinitarid kempsus käivad. Kuna meie restorani meeskond koosnebki peamiselt filipiinlastest, mõningate poolakatest ja türklastest eranditega, siis kooserdab neid kellaajast hoolimata riietusruumis üksjagu edasi-tagasi. Ühesõnaga, kui sa tuled pahasimamatult riietusruumi, toimetad omi asju, siis on üks kindel viis filipiinlannade kempsusistumise tuvastamiseks. Suisa vältimatu viis, ma ütleks. Nimelt on nende jaoks normaalne istuda avalikus kemmergus ja teha oma s*tahäda häälekalt. Punnitada nii, et teised kuulevad. Ähkida nii, et kindlasti kostaks. Ja enamasti s*tuvad nad pabulaid, nii et iga ohke järel kõlab sulps. Ja siis tulevad nad kabiinist välja ja käituvad nii, nagu nad ei oleks just mingit pellerkoori etendust andnud. Ma ei oska muud arvata, kui et see on nende kultuurile omane vist, sest seda teevad nad kõik...

Muidu kudusin eile omale roosa pärlitega mütsi ja alustasin Jamaikale kollase kudumist. No ma olen mingi soone peal, noh. :)

Vihma sajab ja tundub, et siinne tali on selleks korraks otsas. Hmm, tegelikult on mul vaja postkontorisse ja poodi minna... Ja keemilisse puhastusse mantli järele.

Ja muidu üldises plaanis tundub, et see proge on suhtokei blogimiseks, kuigi selle ainumateks funktsioonideks on 'trüki' ja 'saada'...

13 päeva

Et siis põhimõtteliselt on mul siin hotellis jäänud töötada veel 13 tööpäeva. :) Viies veebruar on viimnepäev, juhhei!